Viimane kiri Iirisele Portost

Peagi peaks saabuma Taani arst, kes on kindlustuskompanii poolt määratud mind turvama lennureisidel koju. Mul paluti tungivalt mitte muretseda, sest tema aitavat mul lennata. Ma kahtlustan küll, et lendamises olen ilmselt suurem proff kui see taanlasest arst. Vaevalt, et ta on iga nädal lennukuga tööl käinud, nii nagu mina Brüsseli perioodil. Tõsi, siis olin ma pisut paremas konditsioonis ja praegu vajan ma tõepoolest kõrvalist abi.  

Aga enne Matosinhose haiglast lahkumist tahaksin rääkida inimestest, kes andsid parima, et minu elu viletsiamad päevad- tervise mõttes, elamisväärsena püsiksid. Võib-olla just selle pärast, et olin eksootiline võõras, jätkus mulle ka pisut rohkem tähelepanu ja soojust. Kes ostis mulle bidźaama, et ma ei peaks haiglasärgis olema, kuigi ka sellel polnud häda midagi. Kes tõi sussid,  kes soojad sokid. Samas tundsin ka teatud kergendust, et nii abitu, nagu ma vahepeal olin – suutmata voodis ise teist külgegi keerata, ei näinud mind keegi mu lähedastest. Hädisena oli kuidagi kergem olla anonüümne.

Pärast meie saatkonna tähelepanu ja aukonsuli külastust kasvas ka mind visiteerivate arstide hulk. Üldiselt oli see pisut tüütu, sest pidin kõigile otsast peale oma loo ära rääkima ja vastu ei kuulnud enamasti midagi muud, kui et varugu ma aga kannatust.

Aga see tunne, et nii riik kui ka inimesed sinust hoolivad, on ikka hää küll. Ühel õhtul tuli mind näiteks vaatama ja jõudu soovima üks kohalik eestlanna. Väga armas kohtumine oli.

Mulle tuleb aeg-ajal silme ette üks erkordselt uhke galerii naiste portreedest ühes Brygge vanas kloostris, kus aegu tagasi raviti vaeseid. Terve seinatäis halastajaõdede pilte, kelle pilgud olid sügavamad ja uhkemad mistahes väejuhtide paraadportreedest, mida kõik paleede seinad täis riputatud.

 Minu sügav kummardus ka selle haigla õdedele. Kui neil ingliskeelsed sõnad meelde ei tulnud, siis  ütlesid nad vähemalt portugali keeles midagi, mis kõrvu paitas  ja tuju parandas. Ja alati küsisid luba, et kas nad ikka võivad mu vererõhku mõõta. Justkui olnuks mul valida.

Muuseas kohtasin siin ka üht medvenda, kes hiljaaegu oli Eestis kolm kuud praktikal oli ja Saaremaast vaimustusega rääkis.

Sanitaridega on aga vist nagu igal pool – siis kui neid parasjagu vaja on, neid lihtsalt pole ja kui ta lõpuks tuleb, siis ei saa ta lihtsalt aru, mida sa tahad.Kuigi neid asju, mida sul kiiresti vaja on, pole just palju. Erandiks oli ukrainlasest Roman, kellega vene keelt rääkisime. Ta elab juba 6 aastat Portugalis, töötab haiglas 500 euro eest kuus ja ootab elamisluba. Ukrainast saadud finantsharidusega Roman oma kodumaale tagasi pöörduda ei kavatse.

Kõige rohkem aitas mind aga teine ukrainlanna – Sveta, kes igal keskpäeval palatisse sisse säras ja oli sügavalt veendunud, et terveks saamiseks tuleb mul päevas ära juua termosetäis tema ema rohtuteed, süüa vähemalt üks imeliselt magus mango  ja kotitäis viinamarju. Tema suutis organiseerida ka internetiühenduse, mis andis mulle võimaluse pea sama pikkadeks kohtumiseks, kui palatikaaslastel oma sugulastega. Alguses nad küll vaatasid mind veidi kahtlustavalt, kui ma arvutiekraani põrnitsedes kõva häälega tundmatut keelt rääkisin, aga pikapeale harjusid ära.

Ei väsi kiitmast Skype ja meenutan uhkusega mõne aasta tagust võimalust võõrustada  firma juhti Euroopa Parlamendis. Tõsi, siis olin ma lihtsalt paduuhke EEsti meeste üle, ega kujutanud ette, kui oluliseks see minu pere elus edaspidi kujuneb.

Kolm sammu -kiri Iirisele 5

Millegipärast meenus mulle üks teatriskäik. Kui ma olin umbes nii vana, kui Iiris praegu, viis vanatädi mind Estoniasse vaatama  ooperit „ Inimese saatus“, kus Georg Ots mängis kangelaslikku nõukogude lendurit Maresjevit, kes vaenlase poolt alla tulistati ja õnnetuses jalad kaotas. Mäletan siiani oma tohutut jahmatust – mees, see tähendab Georg Ots roomab haavatuna lavametsas ja laulab võimsa häälega. Mitte ei saanud aru, kuidas ta poolsurnuna nii kõva häält teha suudab? 

Mul endal  laulutuju pole, aga arst arvas, et arvutil toksimine on tundlikuse kaotanud sõrmedele väga hea harjutus.

Diagnoos, mis mulle siin pandi kõlab peenelt: Guillan Barre sündroom. Tegemist on haruldlase juhtumiga, kus organismi immuunsüsteem hakkab ründama närvirakke ja tagajärjeks on esialgu jäsemete, haiguse süvenedes aga ka üldine halvatus. Selline jutt peaks küll kuuluma sügavalt eraeluliste detailide hulka, aga otsustasin sellest avalikult rääkida kahel põhjusel. Esiteks selleks, et vältida igasugu spekulatsioone ja vähendada hirmu, justkui kaasneks see haigus meresõiduga. Antud juhul oli see puhas kokkusattumus, et jäin haigeks just Nordea pardal Biskaial ( Muuseas see polnudki kõige halvem koht, sest minu eest hoolitseti hästi). Ja kinnitan ausalt, et minu purjetamissoovi pole juhtunu küll karvavõrdki vähendanud. 

Internetist sain teada, et esimest korda kirjeldas seda tõbe prantsuse arst juba aastal 1916,  aga samas ei oska teadlased tänaseni õelda, miks see tabab umbes ühte inimest 100 000.  Miks just mind? Kirjutatakse eelneva infektsiooni võimalikust mõjust või reaktsioonist vaktsineerimisele, aga tegelikku põhjust ei teata.

Minul oli paar nädalat varem tavaline sügisene nohu, ilma palaviku ja  muu tõsisema hädata. Kas tõesti võis see saada saatuslikuks?

Siin haiglas on selliseid patsiente olnud viimase viie aasta jooksul neli ja kõik nad olevat ilusasti paranenud, lohutavad tohtrid.  Ega sellele tõvele väga spetsiifilist ravi polegi, ilmselt peab organism kuidagi iseendas selle võituse maha pidama ja rahu sõlmima. Tõsi, esimestel päevadel tilgutati minusse ikka liitrite viisi keemiat.

Paar päeva läks järjest hullemaks, aga nüüd tuleb jõudu järjest juurde ja täna tegin kolm esimest sammu –käed kramplikult medvenna kaelaümber.

Mis puutub ravisse üldisemalt, siis üks on küll kindel, vaikus ja rahu ei kuulu siin Portugalis ühegi haiguse ravimeetodite hulka.

Intensiivravipalatis, kus on kuus voodihaiget, loendan ikka mitu korda päevas paarkümmend inimest ühekorraga. Kogukäive arvutamine käib mul igatahes üle jõu.

Naabervoodi vanaproua, kes öösiti juuskui sõdureid rivistaks, võtab päeva jooksul vastu oma kümmekond külastajat. Tõsi, siis ta enamasti nohiseb oma hapnikumaski ja laseb  nendel rääkida. Ainuke, kes enamasti vait, on pea terve päeva toolil tukkuv truu kaasa.

Valjuhäälne on ka meditsiinipersonal. Kõik käib ikka kõva kära, müra, naeru ja vahel ka laulujorinaga. Kui mul alguses oli kahju, et ma mitte millestki aru ei saanud, siis nüüd tundub see privileeg. Kust võtta see energia, et kõik need sõnad ka veel endast läbi lasta. Panen pähe kõrvaklapid ja siirdun Klassikaraadio varasalve.

Kiri Iirisele 4

Enne ilmareisile minekut näitasin pojatütrele Pirita sadamas katamaraani ja lubasin talle reisikirju saatma hakata. Ega tegelikult viiene Iiris veel lugeda oska, aga mõtlesin siis, et las esialgu issi-emme teevad ümberjutustusi ja kunagi hiljem on tal ehk huvitav vanaema reisiseiklusi sirvida.  Enne äraminekut küsis ta veel, et kas  ma saadan need talle pudelipostiga. 

Isegi kui väga tahaksin, siis nüüd ma neid enam lainetesse heita ei saaks. Aga kirjutan ikka, sest küllap on seegi kogemus millekski väga oluline. Lõpuks on ju iga reis eelkõige reis iseendas või iseendani. Ja just iseendaga on mul viimastel nädalatel päris palju tegemist olnud.

Porto sadamasse jõudes oli selge, et omal jalal ma laevalt lahkuda ei suuda. Aga õnneks on ju Eesti mehed maailma parimad naisekandjad! Suguõdede kadeduse vältimiseks ma parem ei täpsusta, kelle süles edukalt maabusin, . Etteruttavalt olgu aga õeldud, et kuna ma kaalujälgimise viimasel ajal unarusse olen jätnud, siis portugaallastest medõed ja -vennad, kellest enamus mulle kasvult kurgu alla, on pidanud küll kurja vaeva näigema, et mind voodist üles vinnata võib sinna lamama sättida. Aga naeratus nende nägudelt ei kadunud sellegi poolest. 

Esimene haigla, kuhu sadamast sõitsime, oli on noobli väljanägemisega erahaigla. Kõike  aitas korraldada Mati, eestlasest ärimees, kellel Portos firma ja seega ka  vajalik kogemus selles keskkonnas toimetamiseks. Mind võttis enda hoole alla Mati firmas töötav ukrainlanna Svetlana, kes räägib ka portugali keelt.

Svetast edaspid pikemalt, aga doktorile, kes meid haiglas vastu võttis, jättis ta nii vapustava mulje, et minule tähelepanu  praktiliselt ei jätkunudki. Inimlikult oli see ju arusaadav, et 180cm pikk mannekeeni mõõtudega särava blondiini sääred huvitasid teda hoopis rohkem, kui minu liikumatud puupakud, aga maveidi ikka lootsin, et ta puht  professionaalsest huvist oleks ta neile vähemalt pilgugi heitnud. Seda aga ei juhtunud ja toksis ta ühe sõrmega oma arvutisse diagnoosiks ilmselt üldise  nõrkuse, mida  otsustati ravida kosutava lõunasöögiga. Mulle ani valida  kolme erineva prae vahel. Õde, kes selle mulle mõne aja pärast serveeris, küsis vabandades, et kuidas küll nii võis juhtuda, et mind mitu  päeva  kruiisilaeval näljutati? 

Õnneks lõppes peagi selle arsti vahetus ja saabus uus. Sveta meeldis temale ka väga, aga õnneks oli tal ka terake tähelepanu  minu tagasihoidliku isiku vastu. Kiiresti kutsuti kohale neuroloog, kes muutus väga tõsiseks ja teates hakatuseks, et unustagu  ma kohe oma reis ning et see haigla siin on tore koht küll, aga mitte nii tõiste haigete jaoks. Peale paari kõnet sõidutati mind suurde haiglasse, mis avaldas muljet juba sellega, et maja ees parkis ka haigla oma helikopter.                  

Sel õhtul tundus mulle, et minuga soovivad oma inglise keelt praktiseerida kõik, kes seda selles haiglas vähegi oskavad. Oma rolli mängis kindlasti ka lugu minu veidi eksootilisest päritolust ja reisist, kust haiglasse sattusin. Diagnoosi panemiseks oli vaja proovi seljaaju vedelikust. Kaunitest õdedest ümbritsetud noor meesarst naljatas, et ärgu ma üldsegi kartku-see pole tal esimene kord. Peale kuuendat ebaõnnestunud katset palusin tal edasi kellegi teise peal harjutada. Ees oli põrgulik öö seljavaludega, kusjuures liigutada ei lubatud üldse. Sel ööl mõtlesin armsatele inimestele. Öö oli pikk, aga ka armsaid inimesi õnneks palju.

 Jätkan homme, sest sõrmed ei liigu hästi ja väsin ruttu

Kiri Iirisele3

Kirjutatud 26.10

No nüüd on siis Biskaia ületatud. See on suur vesi Prantsusmaa ja Hispaania vahel, mida meremehed peavad miskipärast ohtlikuks. Meid saatis soodne tuul ja kiirus oli päris hea. Aga meri oli tõesti suur ja meie laev lainete vahel nii väike.

Mehed nägid  ka  delfiine ja kahte vaala. Mina tegelesin samal ajal oma sisemusse vaatamisega.  Nimelt tähendasid minu jaoks  need 3ööd ja 2 päeva kirjeldamatut merehaigust, nii et enamuse  ajast veetsin sirakile kajutis koil ja võitlesin tormiga oma sisikonnas, lainetena saabuvate kuuma ja külmavärinatega. Jaan kordas aeg- ajalt tuntud reklaamlauset : „ Ma tean,  mis tunne sul on!“ ja lohutas, et ega temalgi kõige parem pole.  Kapten  rääkis aga lugusid nendest, kellel olevat veel hullem olnud. No seda oli küll raske uskuda.

Kolmanda päeva hommikuks olid aga elul värvid tagasi. Jõudsime Hispaania rannikule, kus meid võttis vastu ilus päikseline päev. Tuult praktiliselt polnud, nii et liikusime edasi piki rannikut mootoriga. Eemalt paistsid mäed ja nendel rippuvad külad. Iiveldus oli kadunud, söögiisu hakkas tasapisi tagasi tulema ja võisin minagi nautida meid pool päeva saatnud   delfiine. Tõsi, värinad ei kadunud kuhugi ja jalgu suutsin vaevu liigutada. Lisaks oli külmetus kaunistanud nii üla- kui alahuule ohatisega. Mul oli kohe päris kahju meie meestest – üks naine laevas – ja seegi nii kole ja  haige.

Eilse päeva suurim sündmus oli aga juuksurisalongi avamine laeva tekil. Nimelt pakkus Marko lahkelt, et  võib kõiki pügada – endasarnaseks. Noh see tähendab sellist golfimuru lõikust. Tal aparaat kaasas ja puha.

Kaks julget olid, Toonart ja Raul. Ja kuigi nad pärast salongist tulekut ei näinud kumbki päris Marko moodi välja, kellel pea hallim, kellel hõredam, aga tulemus polnud laita. Sellele järgnes peapesu meres, mida käisid nautimas ka pikemate juustega mehed. 18 kraadi pidi ikka kõvasti rohkem olema kui eelmise supluse 17,4!

Minek

Tundub, et nüüd me hakkame tõepoolest minema. Ikka Biskaia poole. Tsüklonist on saanud tugev tuul ja meestel sadamas passimisest kõrini. Targad ilmakaardid ekraanil, mida mehed tähtsa näoga kommenteerivad, andvat lootust. Siin sadamasopis on tuult  ja aeg-ajalt pilvevahelt väljapiiluvat päikest  päeav otsa nautinud kümned purjelaudurid, väikesed jahid ja kanuutajad, kes  hommikust peale lainetel ukerdavad.  Oleme mereriigis, kus ümberringi on mastide mets ja kus trotsitakse isegi külma sügisilma. „Veespordialad on siin tõepoolest au sees, “tõdeb Marko ja arvab, et talle meeldiks siin elada. Populaarne on ka kalapüük kailt. Eile loopis meie  jahi kõrval spinningut üks päikesevärvi  jopega madam – tõsi küll, mitte ei näinud, et tal oleks näkanud. Aga nagu ma aru olen saanud, pole  kala kätte saamine kalameestele sugugi mitte kõige tähtsam asi. Küllap on kalanaistega samamoodi.

Meie sõime hoopiski Rauli küpsetatud kana – küllap Bresti moodi ja kooki, mille tegin Kristeli retsepti järgi ja nüüd hakkame minema. Ees on paar  tundi rahulikku sõitu sadamast välja ja siis umbes kaks ja pool päeva üle Biskaia lahe. Ja see on kõva katsumus. Ei tea kaua see kana ja kook sees püsivad?

„Ma kõnnin ja kõnnin pikal otsata teel“, kostab  kõlaritest Anne Adamsi laul.

Hüvasti Prantsusmaa!

Kiri Iirisele 1

Olen juba teist päeva laevas, aga mitte merel vaid sadamas kai ääres. Ootame tsükloni mõõdumist, et Biskaiat ületama hakata. Linna nimi on Brest ja see erineb kõikidest  nendest Prantsusmaa linnadest, kus varem käinud olen. Ei mingit suurejoonelist elegantsi nagu Pariisis või mõnusat hubasust nagu Strasbourgis, kus  – võib vist õelda,  elanud olen, sest kolm aastat pea iga kuu üks nädal, see pole enam lihtsalt külastus. Aga see on üks teine Prantsusmaa. Praegu oleme sadamalinnas, milles turistidele vähe vaatamisväärset ja kus “heale prantsuse köögile” tuleb ise sisu anda. Näiteks eile õppis Marko Rauli juhendamisel parti tegema ja see sai paremgi sellest, mida paar päeva varem sõpradega Pariisis sõin.

Bresti suurim vaatamisväärsus on Oceanopolise nimeline ehitis, kuhu on mahutatud kümmekond aastat tagasi avatud meremaailm 40 tohutu basseini ja lugematu hulga mereelukatega. Suurim, mida ma seni näinud olen. Polaarpaviljonis tatsusid pingviinid ja Troopika paviljonis tutvusin näiteks nende haidega, kellega Atlandil on võimalus kohtuda. Nii et nüüd olen hästi ette valmistatud. Lõpetasin äsja ka Alain Bombardi raamatu „ Vabatahtlik merehädaline“, mille peamine sõnum oli see, et ka laevahuku korral on võimalik ellu jääda juues merevett ja süües tooreid kalu. Juhul muidugi, kui hirmust üle saad. Prrrr.

Enne lasteaedadest rääkimist tasuks valitsusparteidel peeglisse vaadata.

Millegipärast ei räägita enam sellest, et 2007.a. suvel võeti sotsiaaldemokraatide eestvedamisel vastu programm “Igale lapsele lasteaiakoht“, mis nägi ette nelja aasta jooksul investeerida lasteaedadesse 1,2 miljardit krooni. Seda nii uute lasteaiakohtade loomiseks kui ka lasteaiaõpetajate palgatoetuseks. Nii parandatigi 2008.a. umbes 500 lapse tingimusi. Programmi viidi ellu vaid ühel aastal ja 2009.a. oli just see esimene, mis hardusministri (!) ettepanekul kärpe alla läks. Tallinna linna rahad vähenesid umbes 50 miljoni võrra.

Koalitsiooniläbirääkimistel oli lasteaedade raha üks meie prioriteete. Lepiti kokku, et see finantseerimine jääb samale tasemele ehk linn oma rahasid ei vähenda. Samal ajal kui teistes valdkondades on kahanemine 10-15%.

Käesoleval aastal on eelarves lasteaedadele ette nähtud 719 miljonit, pearaha suurus on arvestuslik ja sõltub metoodikast. Nii et sellega pole mõtet opereerida.

Lasteaedadel on raske, nii nagu ka kõigil teistel ja jättes probleemid ainult kohaliku omavalitsuse kanda, et suuda neid kunagi lahendada. Lähtuda tuleks sellest, et lasteaias antakse alusharidust, mis on osa riiklikust haridussüsteemist ja seega ka riigi vastutada.

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

%d bloggers like this: