Kirjutatud 26.10
No nüüd on siis Biskaia ületatud. See on suur vesi Prantsusmaa ja Hispaania vahel, mida meremehed peavad miskipärast ohtlikuks. Meid saatis soodne tuul ja kiirus oli päris hea. Aga meri oli tõesti suur ja meie laev lainete vahel nii väike.
Mehed nägid ka delfiine ja kahte vaala. Mina tegelesin samal ajal oma sisemusse vaatamisega. Nimelt tähendasid minu jaoks need 3ööd ja 2 päeva kirjeldamatut merehaigust, nii et enamuse ajast veetsin sirakile kajutis koil ja võitlesin tormiga oma sisikonnas, lainetena saabuvate kuuma ja külmavärinatega. Jaan kordas aeg- ajalt tuntud reklaamlauset : „ Ma tean, mis tunne sul on!“ ja lohutas, et ega temalgi kõige parem pole. Kapten rääkis aga lugusid nendest, kellel olevat veel hullem olnud. No seda oli küll raske uskuda.
Kolmanda päeva hommikuks olid aga elul värvid tagasi. Jõudsime Hispaania rannikule, kus meid võttis vastu ilus päikseline päev. Tuult praktiliselt polnud, nii et liikusime edasi piki rannikut mootoriga. Eemalt paistsid mäed ja nendel rippuvad külad. Iiveldus oli kadunud, söögiisu hakkas tasapisi tagasi tulema ja võisin minagi nautida meid pool päeva saatnud delfiine. Tõsi, värinad ei kadunud kuhugi ja jalgu suutsin vaevu liigutada. Lisaks oli külmetus kaunistanud nii üla- kui alahuule ohatisega. Mul oli kohe päris kahju meie meestest – üks naine laevas – ja seegi nii kole ja haige.
Eilse päeva suurim sündmus oli aga juuksurisalongi avamine laeva tekil. Nimelt pakkus Marko lahkelt, et võib kõiki pügada – endasarnaseks. Noh see tähendab sellist golfimuru lõikust. Tal aparaat kaasas ja puha.
Kaks julget olid, Toonart ja Raul. Ja kuigi nad pärast salongist tulekut ei näinud kumbki päris Marko moodi välja, kellel pea hallim, kellel hõredam, aga tulemus polnud laita. Sellele järgnes peapesu meres, mida käisid nautimas ka pikemate juustega mehed. 18 kraadi pidi ikka kõvasti rohkem olema kui eelmise supluse 17,4!
Filed under: Uncategorized
