Viimane kiri Iirisele Portost

Peagi peaks saabuma Taani arst, kes on kindlustuskompanii poolt määratud mind turvama lennureisidel koju. Mul paluti tungivalt mitte muretseda, sest tema aitavat mul lennata. Ma kahtlustan küll, et lendamises olen ilmselt suurem proff kui see taanlasest arst. Vaevalt, et ta on iga nädal lennukuga tööl käinud, nii nagu mina Brüsseli perioodil. Tõsi, siis olin ma pisut paremas konditsioonis ja praegu vajan ma tõepoolest kõrvalist abi.  

Aga enne Matosinhose haiglast lahkumist tahaksin rääkida inimestest, kes andsid parima, et minu elu viletsiamad päevad- tervise mõttes, elamisväärsena püsiksid. Võib-olla just selle pärast, et olin eksootiline võõras, jätkus mulle ka pisut rohkem tähelepanu ja soojust. Kes ostis mulle bidźaama, et ma ei peaks haiglasärgis olema, kuigi ka sellel polnud häda midagi. Kes tõi sussid,  kes soojad sokid. Samas tundsin ka teatud kergendust, et nii abitu, nagu ma vahepeal olin – suutmata voodis ise teist külgegi keerata, ei näinud mind keegi mu lähedastest. Hädisena oli kuidagi kergem olla anonüümne.

Pärast meie saatkonna tähelepanu ja aukonsuli külastust kasvas ka mind visiteerivate arstide hulk. Üldiselt oli see pisut tüütu, sest pidin kõigile otsast peale oma loo ära rääkima ja vastu ei kuulnud enamasti midagi muud, kui et varugu ma aga kannatust.

Aga see tunne, et nii riik kui ka inimesed sinust hoolivad, on ikka hää küll. Ühel õhtul tuli mind näiteks vaatama ja jõudu soovima üks kohalik eestlanna. Väga armas kohtumine oli.

Mulle tuleb aeg-ajal silme ette üks erkordselt uhke galerii naiste portreedest ühes Brygge vanas kloostris, kus aegu tagasi raviti vaeseid. Terve seinatäis halastajaõdede pilte, kelle pilgud olid sügavamad ja uhkemad mistahes väejuhtide paraadportreedest, mida kõik paleede seinad täis riputatud.

 Minu sügav kummardus ka selle haigla õdedele. Kui neil ingliskeelsed sõnad meelde ei tulnud, siis  ütlesid nad vähemalt portugali keeles midagi, mis kõrvu paitas  ja tuju parandas. Ja alati küsisid luba, et kas nad ikka võivad mu vererõhku mõõta. Justkui olnuks mul valida.

Muuseas kohtasin siin ka üht medvenda, kes hiljaaegu oli Eestis kolm kuud praktikal oli ja Saaremaast vaimustusega rääkis.

Sanitaridega on aga vist nagu igal pool – siis kui neid parasjagu vaja on, neid lihtsalt pole ja kui ta lõpuks tuleb, siis ei saa ta lihtsalt aru, mida sa tahad.Kuigi neid asju, mida sul kiiresti vaja on, pole just palju. Erandiks oli ukrainlasest Roman, kellega vene keelt rääkisime. Ta elab juba 6 aastat Portugalis, töötab haiglas 500 euro eest kuus ja ootab elamisluba. Ukrainast saadud finantsharidusega Roman oma kodumaale tagasi pöörduda ei kavatse.

Kõige rohkem aitas mind aga teine ukrainlanna – Sveta, kes igal keskpäeval palatisse sisse säras ja oli sügavalt veendunud, et terveks saamiseks tuleb mul päevas ära juua termosetäis tema ema rohtuteed, süüa vähemalt üks imeliselt magus mango  ja kotitäis viinamarju. Tema suutis organiseerida ka internetiühenduse, mis andis mulle võimaluse pea sama pikkadeks kohtumiseks, kui palatikaaslastel oma sugulastega. Alguses nad küll vaatasid mind veidi kahtlustavalt, kui ma arvutiekraani põrnitsedes kõva häälega tundmatut keelt rääkisin, aga pikapeale harjusid ära.

Ei väsi kiitmast Skype ja meenutan uhkusega mõne aasta tagust võimalust võõrustada  firma juhti Euroopa Parlamendis. Tõsi, siis olin ma lihtsalt paduuhke EEsti meeste üle, ega kujutanud ette, kui oluliseks see minu pere elus edaspidi kujuneb.