Aga enne Matosinhose haiglast lahkumist tahaksin rääkida inimestest, kes andsid parima, et minu elu viletsiamad päevad- tervise mõttes, elamisväärsena püsiksid. Võib-olla just selle pärast, et olin eksootiline võõras, jätkus mulle ka pisut rohkem tähelepanu ja soojust. Kes ostis mulle bidźaama, et ma ei peaks haiglasärgis olema, kuigi ka sellel polnud häda midagi. Kes tõi sussid,  kes soojad sokid. Samas tundsin ka teatud kergendust, et nii abitu, nagu ma vahepeal olin – suutmata voodis ise teist külgegi keerata, ei näinud mind keegi mu lähedastest. Hädisena oli kuidagi kergem olla anonüümne.

Pärast meie saatkonna tähelepanu ja aukonsuli külastust kasvas ka mind visiteerivate arstide hulk. Üldiselt oli see pisut tüütu, sest pidin kõigile otsast peale oma loo ära rääkima ja vastu ei kuulnud enamasti midagi muud, kui et varugu ma aga kannatust.

Aga see tunne, et nii riik kui ka inimesed sinust hoolivad, on ikka hää küll. Ühel õhtul tuli mind näiteks vaatama ja jõudu soovima üks kohalik eestlanna. Väga armas kohtumine oli.

Mulle tuleb aeg-ajal silme ette üks erkordselt uhke galerii naiste portreedest ühes Brygge vanas kloostris, kus aegu tagasi raviti vaeseid. Terve seinatäis halastajaõdede pilte, kelle pilgud olid sügavamad ja uhkemad mistahes väejuhtide paraadportreedest, mida kõik paleede seinad täis riputatud.

 Minu sügav kummardus ka selle haigla õdedele. Kui neil ingliskeelsed sõnad meelde ei tulnud, siis  ütlesid nad vähemalt portugali keeles midagi, mis kõrvu paitas  ja tuju parandas. Ja alati küsisid luba, et kas nad ikka võivad mu vererõhku mõõta. Justkui olnuks mul valida.

Muuseas kohtasin siin ka üht medvenda, kes hiljaaegu oli Eestis kolm kuud praktikal oli ja Saaremaast vaimustusega rääkis.

Sanitaridega on aga vist nagu igal pool – siis kui neid parasjagu vaja on, neid lihtsalt pole ja kui ta lõpuks tuleb, siis ei saa ta lihtsalt aru, mida sa tahad.Kuigi neid asju, mida sul kiiresti vaja on, pole just palju. Erandiks oli ukrainlasest Roman, kellega vene keelt rääkisime. Ta elab juba 6 aastat Portugalis, töötab haiglas 500 euro eest kuus ja ootab elamisluba. Ukrainast saadud finantsharidusega Roman oma kodumaale tagasi pöörduda ei kavatse.

Kõige rohkem aitas mind aga teine ukrainlanna – Sveta, kes igal keskpäeval palatisse sisse säras ja oli sügavalt veendunud, et terveks saamiseks tuleb mul päevas ära juua termosetäis tema ema rohtuteed, süüa vähemalt üks imeliselt magus mango  ja kotitäis viinamarju. Tema suutis organiseerida ka internetiühenduse, mis andis mulle võimaluse pea sama pikkadeks kohtumiseks, kui palatikaaslastel oma sugulastega. Alguses nad küll vaatasid mind veidi kahtlustavalt, kui ma arvutiekraani põrnitsedes kõva häälega tundmatut keelt rääkisin, aga pikapeale harjusid ära.

Ei väsi kiitmast Skype ja meenutan uhkusega mõne aasta tagust võimalust võõrustada  firma juhti Euroopa Parlamendis. Tõsi, siis olin ma lihtsalt paduuhke EEsti meeste üle, ega kujutanud ette, kui oluliseks see minu pere elus edaspidi kujuneb.

Mul endal  laulutuju pole, aga arst arvas, et arvutil toksimine on tundlikuse kaotanud sõrmedele väga hea harjutus.

Diagnoos, mis mulle siin pandi kõlab peenelt: Guillan Barre sündroom. Tegemist on haruldlase juhtumiga, kus organismi immuunsüsteem hakkab ründama närvirakke ja tagajärjeks on esialgu jäsemete, haiguse süvenedes aga ka üldine halvatus. Selline jutt peaks küll kuuluma sügavalt eraeluliste detailide hulka, aga otsustasin sellest avalikult rääkida kahel põhjusel. Esiteks selleks, et vältida igasugu spekulatsioone ja vähendada hirmu, justkui kaasneks see haigus meresõiduga. Antud juhul oli see puhas kokkusattumus, et jäin haigeks just Nordea pardal Biskaial ( Muuseas see polnudki kõige halvem koht, sest minu eest hoolitseti hästi). Ja kinnitan ausalt, et minu purjetamissoovi pole juhtunu küll karvavõrdki vähendanud. 

Internetist sain teada, et esimest korda kirjeldas seda tõbe prantsuse arst juba aastal 1916,  aga samas ei oska teadlased tänaseni õelda, miks see tabab umbes ühte inimest 100 000.  Miks just mind? Kirjutatakse eelneva infektsiooni võimalikust mõjust või reaktsioonist vaktsineerimisele, aga tegelikku põhjust ei teata.

Minul oli paar nädalat varem tavaline sügisene nohu, ilma palaviku ja  muu tõsisema hädata. Kas tõesti võis see saada saatuslikuks?

Siin haiglas on selliseid patsiente olnud viimase viie aasta jooksul neli ja kõik nad olevat ilusasti paranenud, lohutavad tohtrid.  Ega sellele tõvele väga spetsiifilist ravi polegi, ilmselt peab organism kuidagi iseendas selle võituse maha pidama ja rahu sõlmima. Tõsi, esimestel päevadel tilgutati minusse ikka liitrite viisi keemiat.

Paar päeva läks järjest hullemaks, aga nüüd tuleb jõudu järjest juurde ja täna tegin kolm esimest sammu –käed kramplikult medvenna kaelaümber.

Mis puutub ravisse üldisemalt, siis üks on küll kindel, vaikus ja rahu ei kuulu siin Portugalis ühegi haiguse ravimeetodite hulka.

Intensiivravipalatis, kus on kuus voodihaiget, loendan ikka mitu korda päevas paarkümmend inimest ühekorraga. Kogukäive arvutamine käib mul igatahes üle jõu.

Naabervoodi vanaproua, kes öösiti juuskui sõdureid rivistaks, võtab päeva jooksul vastu oma kümmekond külastajat. Tõsi, siis ta enamasti nohiseb oma hapnikumaski ja laseb  nendel rääkida. Ainuke, kes enamasti vait, on pea terve päeva toolil tukkuv truu kaasa.

Valjuhäälne on ka meditsiinipersonal. Kõik käib ikka kõva kära, müra, naeru ja vahel ka laulujorinaga. Kui mul alguses oli kahju, et ma mitte millestki aru ei saanud, siis nüüd tundub see privileeg. Kust võtta see energia, et kõik need sõnad ka veel endast läbi lasta. Panen pähe kõrvaklapid ja siirdun Klassikaraadio varasalve.

Isegi kui väga tahaksin, siis nüüd ma neid enam lainetesse heita ei saaks. Aga kirjutan ikka, sest küllap on seegi kogemus millekski väga oluline. Lõpuks on ju iga reis eelkõige reis iseendas või iseendani. Ja just iseendaga on mul viimastel nädalatel päris palju tegemist olnud.

Porto sadamasse jõudes oli selge, et omal jalal ma laevalt lahkuda ei suuda. Aga õnneks on ju Eesti mehed maailma parimad naisekandjad! Suguõdede kadeduse vältimiseks ma parem ei täpsusta, kelle süles edukalt maabusin, . Etteruttavalt olgu aga õeldud, et kuna ma kaalujälgimise viimasel ajal unarusse olen jätnud, siis portugaallastest medõed ja -vennad, kellest enamus mulle kasvult kurgu alla, on pidanud küll kurja vaeva näigema, et mind voodist üles vinnata võib sinna lamama sättida. Aga naeratus nende nägudelt ei kadunud sellegi poolest. 

Esimene haigla, kuhu sadamast sõitsime, oli on noobli väljanägemisega erahaigla. Kõike  aitas korraldada Mati, eestlasest ärimees, kellel Portos firma ja seega ka  vajalik kogemus selles keskkonnas toimetamiseks. Mind võttis enda hoole alla Mati firmas töötav ukrainlanna Svetlana, kes räägib ka portugali keelt.

Svetast edaspid pikemalt, aga doktorile, kes meid haiglas vastu võttis, jättis ta nii vapustava mulje, et minule tähelepanu  praktiliselt ei jätkunudki. Inimlikult oli see ju arusaadav, et 180cm pikk mannekeeni mõõtudega särava blondiini sääred huvitasid teda hoopis rohkem, kui minu liikumatud puupakud, aga maveidi ikka lootsin, et ta puht  professionaalsest huvist oleks ta neile vähemalt pilgugi heitnud. Seda aga ei juhtunud ja toksis ta ühe sõrmega oma arvutisse diagnoosiks ilmselt üldise  nõrkuse, mida  otsustati ravida kosutava lõunasöögiga. Mulle ani valida  kolme erineva prae vahel. Õde, kes selle mulle mõne aja pärast serveeris, küsis vabandades, et kuidas küll nii võis juhtuda, et mind mitu  päeva  kruiisilaeval näljutati? 

Õnneks lõppes peagi selle arsti vahetus ja saabus uus. Sveta meeldis temale ka väga, aga õnneks oli tal ka terake tähelepanu  minu tagasihoidliku isiku vastu. Kiiresti kutsuti kohale neuroloog, kes muutus väga tõsiseks ja teates hakatuseks, et unustagu  ma kohe oma reis ning et see haigla siin on tore koht küll, aga mitte nii tõiste haigete jaoks. Peale paari kõnet sõidutati mind suurde haiglasse, mis avaldas muljet juba sellega, et maja ees parkis ka haigla oma helikopter.                  

Sel õhtul tundus mulle, et minuga soovivad oma inglise keelt praktiseerida kõik, kes seda selles haiglas vähegi oskavad. Oma rolli mängis kindlasti ka lugu minu veidi eksootilisest päritolust ja reisist, kust haiglasse sattusin. Diagnoosi panemiseks oli vaja proovi seljaaju vedelikust. Kaunitest õdedest ümbritsetud noor meesarst naljatas, et ärgu ma üldsegi kartku-see pole tal esimene kord. Peale kuuendat ebaõnnestunud katset palusin tal edasi kellegi teise peal harjutada. Ees oli põrgulik öö seljavaludega, kusjuures liigutada ei lubatud üldse. Sel ööl mõtlesin armsatele inimestele. Öö oli pikk, aga ka armsaid inimesi õnneks palju.

 Jätkan homme, sest sõrmed ei liigu hästi ja väsin ruttu

No nüüd on siis Biskaia ületatud. See on suur vesi Prantsusmaa ja Hispaania vahel, mida meremehed peavad miskipärast ohtlikuks. Meid saatis soodne tuul ja kiirus oli päris hea. Aga meri oli tõesti suur ja meie laev lainete vahel nii väike.

Mehed nägid  ka  delfiine ja kahte vaala. Mina tegelesin samal ajal oma sisemusse vaatamisega.  Nimelt tähendasid minu jaoks  need 3ööd ja 2 päeva kirjeldamatut merehaigust, nii et enamuse  ajast veetsin sirakile kajutis koil ja võitlesin tormiga oma sisikonnas, lainetena saabuvate kuuma ja külmavärinatega. Jaan kordas aeg- ajalt tuntud reklaamlauset : „ Ma tean,  mis tunne sul on!“ ja lohutas, et ega temalgi kõige parem pole.  Kapten  rääkis aga lugusid nendest, kellel olevat veel hullem olnud. No seda oli küll raske uskuda.

Kolmanda päeva hommikuks olid aga elul värvid tagasi. Jõudsime Hispaania rannikule, kus meid võttis vastu ilus päikseline päev. Tuult praktiliselt polnud, nii et liikusime edasi piki rannikut mootoriga. Eemalt paistsid mäed ja nendel rippuvad külad. Iiveldus oli kadunud, söögiisu hakkas tasapisi tagasi tulema ja võisin minagi nautida meid pool päeva saatnud   delfiine. Tõsi, värinad ei kadunud kuhugi ja jalgu suutsin vaevu liigutada. Lisaks oli külmetus kaunistanud nii üla- kui alahuule ohatisega. Mul oli kohe päris kahju meie meestest – üks naine laevas – ja seegi nii kole ja  haige.

Eilse päeva suurim sündmus oli aga juuksurisalongi avamine laeva tekil. Nimelt pakkus Marko lahkelt, et  võib kõiki pügada – endasarnaseks. Noh see tähendab sellist golfimuru lõikust. Tal aparaat kaasas ja puha.

Kaks julget olid, Toonart ja Raul. Ja kuigi nad pärast salongist tulekut ei näinud kumbki päris Marko moodi välja, kellel pea hallim, kellel hõredam, aga tulemus polnud laita. Sellele järgnes peapesu meres, mida käisid nautimas ka pikemate juustega mehed. 18 kraadi pidi ikka kõvasti rohkem olema kui eelmise supluse 17,4!

Meie sõime hoopiski Rauli küpsetatud kana – küllap Bresti moodi ja kooki, mille tegin Kristeli retsepti järgi ja nüüd hakkame minema. Ees on paar  tundi rahulikku sõitu sadamast välja ja siis umbes kaks ja pool päeva üle Biskaia lahe. Ja see on kõva katsumus. Ei tea kaua see kana ja kook sees püsivad?

„Ma kõnnin ja kõnnin pikal otsata teel“, kostab  kõlaritest Anne Adamsi laul.

Hüvasti Prantsusmaa!

Bresti suurim vaatamisväärsus on Oceanopolise nimeline ehitis, kuhu on mahutatud kümmekond aastat tagasi avatud meremaailm 40 tohutu basseini ja lugematu hulga mereelukatega. Suurim, mida ma seni näinud olen. Polaarpaviljonis tatsusid pingviinid ja Troopika paviljonis tutvusin näiteks nende haidega, kellega Atlandil on võimalus kohtuda. Nii et nüüd olen hästi ette valmistatud. Lõpetasin äsja ka Alain Bombardi raamatu „ Vabatahtlik merehädaline“, mille peamine sõnum oli see, et ka laevahuku korral on võimalik ellu jääda juues merevett ja süües tooreid kalu. Juhul muidugi, kui hirmust üle saad. Prrrr.

Koalitsiooniläbirääkimistel oli lasteaedade raha üks meie prioriteete. Lepiti kokku, et see finantseerimine jääb samale tasemele ehk linn oma rahasid ei vähenda. Samal ajal kui teistes valdkondades on kahanemine 10-15%.

Käesoleval aastal on eelarves lasteaedadele ette nähtud 719 miljonit, pearaha suurus on arvestuslik ja sõltub metoodikast. Nii et sellega pole mõtet opereerida.

Lasteaedadel on raske, nii nagu ka kõigil teistel ja jättes probleemid ainult kohaliku omavalitsuse kanda, et suuda neid kunagi lahendada. Lähtuda tuleks sellest, et lasteaias antakse alusharidust, mis on osa riiklikust haridussüsteemist ja seega ka riigi vastutada.

Üheksakümnendate keskpaigas, kui töötasin Eesti Televisioonis, oli üks minu ülesannetest programmi juhina arendada regionaaltelevisioonivõrku. Sisuliselt tähendas see väikeseid korrespondendipunkte näiteks Virumaal ja Saaremaal, mis tootsid lugusid nii ETV üleriigilisse programmi kui ka laiendatud uudistesaateid, mis läksid eetrisse piirkondlikult.

See oli ja on maailmas üsna levinud praktika, sest alati on „kodutanumal“ midagi, mis puudutab küll sealseid elanikke, aga ei paku laiemat huvi. Nii on ka Tallinnaga. Kuigi üleriigilise leviga telekanalite uudised on üsna pealinnakesksed, sageli ehk liigagi, toimub Tallinnas asju, mis huvitab eelkõige siinseid elanikke. Samuti, nagu ka igavesena tunduvad prügi või transpordi probleemid. Seega teemasid peaks jätkuma, et Tallinna uudiseid teha. Iseküsimus on muidugi see, kuidas auditooriumini jõuda. Kas interneti, kaabli või digitaalvõrgus. Aga see sõltub juba suuresti rahakotist.

Maailmas on veel üks huvitav praktika – nimelt antakse just sellistes kanalites võimalus rahvale kaasa rääkida ning oma saateid näidata. Juba ammu pole kaamera enam teab mis luksus ning talutava kvaliteediga materjali suudavad toota paljud. Videomaterjale kasutatatakse palju ka kodulehekülgedel. Minu kujutluses peaks Tallinna TV ka sellise rahvatelevisiooni võimaluse andma. Usun, et paljud meist huvituksid näiteks Tallinna asumiseltside tegevusest.

Kolmas ja ehk kõige olulisem oleks Tallinna TV kaasamine kultuuripealinna tegemistesse. Kõik need „ lood“, mis 2011 Tallinnas sünnivad, peaksid jõudma võimalikult paljude inimesteni ja mõned lood võiks jutustada ka televahendeid kasutades.

Niisiis selle „elevandi“ puhul pole minu nägemust mööda tegemist mitte ühe järjekordse kanalina, mis konkureeriks ERR või üleriigiliste kommertskanalitega vaid eelkõige tarvilikku teavet jagava regionaalse televisiooniga, mida mina eelistaksin vähemalt esialgu vaadata oma arvutist.

Oluline on ka see, et nii Tallinna TV kui ka muu linnameedia oleks kuidagimoodi reguleeritud. Erinevalt erameediast kasutatakse ju maksumaksjate raha ning tegutsetakse nii nende huvides, kes valisid Keskerakonda kui nende, kes neid mitte ei valinud. Seega peaks linnameedia kinnipidama erapooletuse ja tasakalu põhimõttest. Reeglid võivad olla kõrgemalt poolt kehtestatud, aga veelgi parem on eneseregulastioon ehk siis välja kuulutatud prinsiibid, mille järgi tegutsetakse. Avalikkus saab kontrollida nendest kinni pidamist. Selline eneseregulatsioon on praegu väga euroopalik tava. Kuidas see Tallinnas täpselt olema hakkab, peaks välja mõtlema see meedia nõukoda, mille me koalitsioonileppesse sisse kirjutasime.

 
Kahemõtteline olukord  mõjutab kindlasti ka Barroso kuulamist Euroopa Parlamendis, kus tal tuleb välja käia oma tulevikuvisoon ja seda eriti majanduskriisist väljumise osas.
Aga küllap ta saab sellega sama osavalt hakkama kui eelmine kord: Nimelt konservatiividele esinedes, arvasid nemad, et tegu on tõelise konservatiiviga, liberaalid tunnistasid teda pärast esinemist liberaalsete vaadete tõttu ja mõned sotsid omakorda leidsid, et tundsid ära endise maoisti. Kõigile midagi, nagu üks Euroopa tippjuhte peabki olema.

Kahtlemata on Internet olnud kasulik Brüsselis olles Eesti valijatega suhtlemisel ning kindlasti kasuks Euroopa Parlamendi tegevuse tutvustamisel. Veebilehe ja blogi kaudu olen üritanud anda ülevaadet tööst Euroopa Parlamendis alates oma ametiaja algusest. Hiljuti avastasin enda jaoks ka Twitteri. Kel on huvi leiab infot järgnevatel lehtedelt. Twitter: http://twitter.com/katrinsaks, veebileht:http://katrinsaks.ee, blogi: katrinsaks.wordpress.com, fotoalbum:http://www.flickr.com/photos/katrinsaks, videod:http://www.youtube.com/katrinsaks.

SDE kampaania kasutab ka üksjagu uue meedia võimalusi. SDE on üldiselt tagasihoidlikumalt valimiskampaaniate peale kulutanud ning kriisi ajal on kulusid vaja veelgi kokku hoida. Uus meedia on kindlasti aidanud meie sõnumeid paremini edastada. Üsna populaarseks on Youtube’is osutud Padari videoklipp, mida on vaadatud juba üle 13000 korra ning mille leiab siit:http://www.youtube.com/eurosotsid. SDE Twitter lehekülje leiab siit:http://twitter.com/sotsdem ja pilte kampaanist siit:http://www.flickr.com/photos/sotsid. Kampaania veebilehe ja blogi leiab siit http://euroopa.sotsdem.ee. Samuti leiab SDEd toetavad lehed Facebookist ning Orkutist.

 Aga oma hääle saab Interneti kaudu Euroopa Parlamendi valimisteks anda alates tänasest lehel http://valimised.ee/

Euroopa Parlament muutuks kodanike jaoks oluliseks siis kui inimeste jaoks olulised küsimused nagu sotsiaalkindlustus ja maksud viidaks Euroopa tasemele, aga kuna toetus sellisteks muudatusteks on väike kogu Euroopas, siis ei ole see kuigi tõenäoline. Tõsi ühes mõttetalguliste seltskonnas, kus Avatud Eesti Fondi eestvedamisel 30 inimest Euroopale omi ettepanekuid tegid, oli sotsiaalkindlustuse ühtlustamine kümnest pakutud ideest esikohal. Aga ma pole päris kindel, et kas samas peeti silmas ka maksude ühtlustamist, mis kõvasti meie maksukoormat kasvataks.

Seega peab tõdema, et nii praegu kui edaspidi valitakse Euroopasse poliitikuid ja parteisid selle järgi, millise mulje nad on jätnud kodumaal. Või siis protestina kodumaisele poliitikale, mis toob kaasa suhteliselt suurema äärmuste esindatuse Euroopa Parlamendis. Väikeriigile on siiski kasulikum kui saadetakse esindajaid suurematesse parteigruppidesse ning valitakse esindajaid kellel on tugevad kogemused ning hea suhtlemisoskus, sest just nii on eestlastel kõige paremad võimalused kaasa rääkida Brüsseli direktiivide valmistamises.

Sotsiaaldemokraatide poliitika on proovinud jälgida põhimõtteid, mida mainitakse meie manifestis – inimkeskne lähenemine ja solidaarsus. SDE ei ole neid põhimõtteid ka tugevate valimispartnerite survel murdnud. Need on need põhimõtted, mida kanname endas Eestis ja samuti on need olnud aluseks Brüsselis töötades. Ühe suurema ning tugevama parteigrupina on sotsidel Euroopa Parlamendis tihti võimalus direktiive oma äranägemise järgi ka teha.

Maardu on aga hoopis teistsugune linn. Otsime oma ajalehe venekeelsed pakid välja ja läheme tänavale. Aga kohe alguses satume kolmele vanaprouale, kes räägivad selget eesti keelt ja ütlevad, et ei vahetaks elu Maardus millegi vastu. Ilus, puhas väikelinn. Ja seda ta on, heakorrale on kõvasti rõhku pandud. Ja üldse polevat elul suurt häda midagi, kinnitavad vanaprouad.

Aga hoopis teisel arvamusel on taksojuhid Ülemiste kaubanduskeskuse juures Tallinnas. Üks mehemürakas kurdab, et on selle päevaga teinud kaks sõitu ja teeninud 187 krooni, millest enamus läheb bensiinile ning küsib minult, et mis ma arvan, mis ta naine ütleb, kui 87 krooni koju viib? Ei oska midagi kosta, kardan vaid, et varsti on see mees ka töötukassa sabas.

Sattun iga kord pisut kimbatuse, kui keegi nõuab konkreetseid lubadusi, et mida te seal Brüsselis ära kavatsete teha. Nii tahtis ka üks Jõgeva, muidu täiesti sümpaatne proua teada, et mida ma luban. Et parlament on koostöö organ, mitte aga individuaalsete saavutuste paik, siis jään alati pisut hätta vastustega. Selliseid populistlikke lubadusi, nagu reformikad või ka Keskerakonna esindajad tavaliselt valimiste ajal jagavad, on kuidagi piinlik anda. Samuti rääkida sellest, mis tegelikult pole parlamendi pädevuses, nagu teevad mõned saadikukandidaadid.

No selgitasin siis prouale, et kavatsen eelkõige head koostööd teha ja liitlasi leida, et nii uute riikide, aga ka piikonna ning vajadusel ka Eesti huve kaitsta. Kuigi kitsalt Eesti omi ei tule just tihti ette. Minu kahe ja poole aastase tööaja jooksul tegelikult vaid kord, siis kui Euroopa Parlament võttis vastu Venemaa tegevust tauniva resolutsiooni aprillisündmuste järel. Muudel juhtudel on need huvid ikka hoopis laiemad olnud. Ja kui sa tahad, et sind vajadusel toetatakse, tuleb tööd teha ka nende küsimustega, mis teisi puudutavad.

Kui olin oma pisut vabandava jutu lõpetanud, ütles kena proua aitäh ausa vastuse eest ja vabandas, et mind proovile pani. Ta nimelt olevat ka seda Euroopa asja õppinud ja teab väga hästi, et need, kes külarahvale lubavad, et lähevad Brüsselisse selle valla probleeme lahendama, valetavad.

Aga seda, et seda eurovärki vähe teatakse, näitas ka kandidaatide debatt Jõgeval. Ikka ja jälle räägitakse-lubatakse asju, mis pole tegelikult Euroopa Parlamendi pädevuses.

Tegelikult on ju juunis toimuvad Euroopa Parlamendi valimised ainukesed, kus väljas kampaaniat teha saab ja inimestega tänaval juttu ajada. Riigikogu valimiste ajal on nii külm, et sõnad külmuvad suhu kinni, ja ega oktoobriski enam õue ei meelita. Praegu aga on väga ilus aeg Eestimaal ringi sõitmiseks ja suhtlemiseks. Vähemalt nii tundus kuni eilseni. Aga meie võistkond pidas vabralt vastu ja vihma kaitseks lahti tehtud suured punased vihmavarjud meelitasid isegi veel paremini inimesi bussi juurde. Ju on idavirulased karmis kliimas hästi karastunud.

Bussituuri ja SDE kampaania kohta leiad lisainfot siit http://euroopa.sotsdem.ee

Huvitav on see, et venelased teaksid justkui hoopis paremini lähenevatest Euroopa Parlamendi valimistest, kuigi siinkandis on palju neid, kes oma halli või Vene passiga sellest osa võtta ei saa. Nendele räägime sügisestest kohalikest valimistest. Aga sinise passi omanikud lubavad kõik valima minna. Eestlased seevastu on hoopis skeptilisemad ja rohkem on ka neid, kes pole valimistest pole midagi kuulnud.

Eks omajagu mõju avaldab ka välireklaami puudumine, mis muidu valimisi meelde tuletas. Linnamaastik on kenitlevatest ja üksteisega suure poolest võistlevatest poliitnägudest küll puhas, aga samas võiksid ju mingid märgid valimisi inimestele meelde tuletada.

Üks Ida-Virumaa kohalik telejaam tuli bussi juurde uurima, et kas meie teguvus on ikka seadusega kooskõlas. Küsimustes väljendus arusaam, justkui oleks igasugune kampaania ära keelatud, aga see polnud ju seadusandja mõte. Idee oli ikka selles, et plakatinägude asemel poliitikud tänavale ja suhtlema saada, mida meie ka teeme.

Tõsi, asjalikke küsimusi Euroopa Liidu või parlamendi kohta tuleb vähe. Aga loodetavasti on abi nendest materjalidest, mida me jagame. Kuidagi ei tahaks olla samasuguses situatsioonis nagu Iirimaa, kus inimesed EL-le väga olulise Lissaboni leppe põhja lasid, suuresti selle pärast, et nad sellest liidust suurt midagi ei teadnud. Just nii kinnitasid „ei“ ütlejad. Seda vaatamata sellele, et Euroopa Liidus ollakse juba enam kui kolmkümmend aastat ja liidu panus Iirimaa arengule on olnud erakordselt suur.

Kampaania ja SDE ringsõidu kohta võib leida infot siit http://euroopa.sotsdem.ee/.

Aleksander on Sillamäe Kutsekooli õpetaja. Pensionieale lähenev mees valitseb arvutiklassis ja räägib uhkusega oma koolist ning sellest, mis Eesti hariduses on maailma parimat. Näiteks võimalusest pärast kutsekooli haridusteed sujuvalt jätkata, mida polevat isegi Saksamaal. Aga Saksamaaga on sellel koolil ja temal endal erilised suhted. Meie õpilased käivad seal praktikal ning saksalsed siin.

Aleksander räägib mingist ehitustööst, mida sakslased siia õppima saadeti, aga seda sõna ma vene keeles ei tea. Peamine vahe olevat aga selles, et sakslasi koolitatakse väga kitsalt ühe eriala peale, meie omad aga saavad laiapõhjalise ettevalmistuse, mis aitab neil paremini tööd leida. Näiteks kooli lõpetaja oskab nii müüri laduda kui ka korterit remontida.

Aga noored on nagu noored ikka. Kuulavad vaikselt kui räägin kriisist maailmamajanduses ja Euroopa Liidust, küsivad, kui jutt läheb Eestile. Ja küsivad karmilt. Mitte enam ehk nii, nagu kümme aastat tagasi, sest vahepeal on sotsiaalne olukord paranenud, aga kibestunuid on palju. Küllap see on kodust sisse kasvanud. Aga pärast tulevad siiralt tänama, et neid ära kuulati. Ja seda ärakuulamist oleks meie poliitikute poolt hoopis enam vaja.

Ka Narva Kutsehariduskeskuses, kus on järgmine loengukoht, püüan rõhutada seda, kui oluline on keelte õppimine. Eesti keel on endiselt üks suur probleem isegi teeninduserialade õppuritele. Või õigemini – eriti just neile. Direktor kinnitab, et teistega on vaat et lihtsamgi. Küsitakse ka Euroopa Liidu eelarve, laenamise ja EL toetusrahade kohta. Sellesse kooli on EL raha üle saja miljoni investeeritud ja pilt on uhke. Seda ka teatakse, sest mitmel pool on vastavad tahvlid ja EL lipud.

Mitte nii nagu Türi Maamajanduskoolis, kus minu küsimusele selle kohta, et mis siinkandis EL-st kasu olnud, ei osanud saalitäiest noortest keegi midagi öelda. Samas on ka sellesse kooli kõvasti euroraha pandud.
Mis siis imestada, kui Brüsselit seostatakse sageli tarbetute eurodirektiividega, aga kõik hää on tulnud ikka meie oma tarkusest.

Pärast tõsise tööpäeva lõppu Narvas – Villul on näiteks sõrmed õhupallide täitmisest ja kinni nöörimisest paistes – kutsub narvakate juht Aivo kõik enda juurde Narva-Jõesuusse. Vahvad Narva naised on meil päev otsa abiks olnud ja ma loodan, et neil jätkub seda entusiasmi kohalike valimisteni.

Kampaania kohta võib leida infot siit http://euroopa.sotsdem.ee/.

Volinik rõhutas kohtumisel, et uutes liikmesriikides tuleb rohkem tähelepanu pöörata tarbija teadlikkusele, sest tarbija, kes teab oma õiguseid, saab oma õiguste eest ka paremini seista. Kindlasti tuleks rohkem ressursse  suunata tarbijakaitsesse läbi toetuse Tarbijakaitseametile, aga ka kolmanda sektori organisatsioonidele. Eestis on küllalt palju südikaid tarbijakaitsjaid, kellele tuleks anda vahendid, et nad oma tööd paremini teha saaks.

Rääkisime ka SMS laenudest ning sellega seotud probleemidest Eestis. Volinik juhtis tähelepanu SMS-laenudega seotud probleemidele ka teistes Euroopa Liidu liikmesriikides ning avaldas lootust, et Rootsi kaasusest saaks hea eeskuju teistelegi liikmesriikidele.

Oluliseks vestlusteemaks kujunes kollektiivhagide problemaatika. Vastavalt Euroopa Komisjoni poolt tellitud uuringule oleksid nii Eesti kui teiste Euroopa Liidu liikmesriikide tarbijad valmis oma õiguste eest seisma, võttes ette kohtutee, kui seda oleks võimalik teha koos teistega. Hetkel kaalub Euroopa Komisjon võimalusi kollektiivse kahjuhüvitamise mehhanismi sisse viimiseks piiriüleste tarbijaõiguse rikkumiste puhul nähes sellel kasu liikmesriikides, kus see juba eksisteerib. Mitmed Euroopa Liidu riigid on juba kasutusele võtnud kollektiivmenetluse nii et miks mitte kaaluda seda ka Eesti kontekstis?

Tarbijakaitse volinik on jõulise tegutsemisega tarbijakaitse poliitikale Brüsselis oluliselt hoogu juurde andnud. Kuneva pingutused on olnud suureks abiks tarbija teadlikkuse tõstmisel ning tarbijate olukorra üldisel parandamisel Euroopa Liidu liikmesriikides. Tuleb loota et Komisjon jätkab samas vaimus ka edaspidi.

Ülal mainitud uue EGF määruse kohaselt, mille parlament hääletusel kinnitas, saavad liikmesriigid taotleda abi, kui korraga jääb ettevõttes töötuks 500 või rohkem inimest. Fondi eesmärgiks on rahastada iga-aastaselt 500 miljoni euro ulatuses liikmesriikide meetmeid, mis aitavad inimesi tagasi tööturule. Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlamendi kokkuleppest tulenevalt on liikmesriikidel võimalik raha taotleda juhul, kui töö on kaotanud 500 inimest, kes on seotud ühe ettevõtte või ühe sektoriga. Euroopa Liit rahastab 65 protsenti projektidest, 35 protsenti osas peavad liikmesriigid ise vahendid leidma. Uue määrusega laiendadakse ajutiselt 2010. aasta lõpuni EGFi reguleerimisala nii, et see hõlmaks ka ülemaailmsest finants- ja majanduskriisist põhjustatud koondamisi.

Isegi kui Eestis pole Euroopa mõttes suurettevõtteid, siis Eestis on korraga ka mitmesaja inimese töötuksjäämine väga suure mõjuga, näiteks kasvõi Kreenholmi või Elcoteq’i puhul. Kui varem rakendus EGF juhul, kui tööta jäänud inimeste arv ulatus tuhande inimeseni siis uue määrusega on see 500, mis on vägagi teretulnud. Erandjuhtudel võib taotluse esitada ka siis, kui see kriteerium ei ole täidetud.

Euroopa Liidu abiga on võimalik suunata raha tööturu olukorra leevendamiseks – erinevateks koolitusteks ja abiks tööotsimisel. Eestis on aga üllatavalt vähe kasutanud Euroopa Sotsiaalfondi raha. Euroopa raha kasutamine nii Euroopa Sotsiaalfondist kui EGFist peab kindlasti muutuma prioriteedidiks, et leevedada töötust Eestis.

Eelmisel nädalal võttis Euroopa Parlamendi täiskogu vastu mitu eelnõud, mis parandavad oluliselt tarbija õigusi. Hääletati nii energia paketi kui uut roaming määruse üle. Arutati ka patsientide õiguste direktiivi eelnõud.

Esiteks kiitis täiskogu heaks kokkuleppe Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu vahel, mis näeb ette Euroopa maagaasi ja elektrienergia turu edasise liberaliseerimise. Uus pakett pöörab tähelepanu nn energiavaesusele e. olukorrale kus kütte ning elektri eest maksmine mõjutab oluliselt majapidamise eelarvet. Pakett kutsub üles liikmesriike, kes seda ei ole veel teinud, koostama energiavaesusega võitlemiseks riiklik tegevuskava. Kindlasti on Eestis vajadus selle järgi olemas võttes arvesse kui kiiresti küttearved viimastel aastatel tõusnud on. Inimesi saaks aidata nii otsetoetuste kaudu, nagu seda tehakse Suurbritannias, kui ka parandades elamute energiatõhusust. Lepingus peavad uute direktiivide kohaselt muuhulgas olema ära toodud ka võimalikud hüvitised, kui teenuse kvaliteet ei vasta kokkulepitule, näiteks kui on esitatud ebatäpne arve või arve esitamine hilineb. Uued reeglid annavad Euroopa tarbijatele õigused tasuta tarnijat vahetada, õiguse lihtsale ning odavale menetlusmehhanismile vaidluste kiireks lahendamiseks kohtuvälisel teel, ning õiguse infole oma õigustest ettevõtete veebilehtedel ja arvetel. Samuti kutsub pakett üles Euroopa Komisjoni koostama kasutajasõbraliku energiatarbija kontrollnimekirja, milles antakse tarbijatele praktilist teavet nende õiguste kohta, mis tuleks edastada kõigile tarbijatele ja teha see avalikult kättesaadavaks.

Uus roamingut puudutav määrus, mille parlament heaks kiitis, on järjekordne samm telefoni kasutamise odavamaks muutmisel Euroopa Liidus. Kokkuleppe kohaselt seatakse piirhinnad kõne, tekstisõnumi ja dataroamingu teenustele juba selle aasta juulist. Uued kõnede piirhinnad on €0.43/minut väljahelistamise puhul ja €0.19/minut vastuvõetavate kõnede eest; alates 1 juulist 2010 vastavalt €0.39/minut ja €0.15/minut; alates 1 juulist 2011 vastavalt €0.35/minut ja €0.11/minut.  Alates 1 juulist 2009 on roaming tekstisõnumite piirhinnaks 11 eurosenti. Data roaming teenuste nagu emaili ja interneti mobiiltelefoniga kasutamise hinnad, mida üks operaator võib teiselt küsida piiratakse samuti, mis peaks kajastuma ka tarbijahinnas. Lisaks võivad määruse kohaselt tarbijad alates 1. märtsist 2010 tasuta seada ka roamingu piirmäära selleks, et vältida shokeerivaid arveid (nn “bill shocks”). Kui inimesed ei ole seda piirmäära valinud siis seatakse see automaatselt alates 1 juulist 2010 50 eurole. Roaming hindade reguleerimise puhul on tegemist olulise näitega sellest, kuidas EL võib soovi korral üsna kiiresti tegutseda kui on vaja tarbija õiguste ees seista.

Parlament arutas samuti patsientide õigusi puudutava direktiivi eelnõud. Eelnõu vastuvõtmine lükkub juba uude ametiaega. Uus patsientide õiguste direktiivi eelnõu seadustab muuhulgas Euroopa Kohtu otsused patsientide õiguste kohta saada ravi teistes liikmesriikides. Sotsid on üldjoontes eelnõu poolt, kuid on paar punkti, milles on lahkarvamusi. Näiteks soovivad sotsid, et eelnõule lisataks teine õiguslik alus (EÜ art 152 tervisehoiuteenuste kohta) ning et täpsustatakse eellubadega seonduvat. Eelnõu on patsiendikeskne ning seega ei tegele tervishoiutöötajate ja tervishoiuteenuste liikuvusega. Praegu käib teises riigis ravi saamas 4 protsenti EL kodanikest. On oluline pakkuda selgust seaduste näol, sest eriti piiriäärsetel aladel on mõnikord ravi parem saada kõrvalriigis. Raporti kohaselt võivad teises EL liikmesriigis saada arstiabi ning selle abi ka hüvitatud selles ulatuses, mis sarnase abi eest oleks saanud kodusriigis. Samas pikaajaline hooldus ja organite siirdamine ei kuulu direktiivi haldusalasse. Patsiendilt ei tohi nõuda, et ta taotleks eelluba selleks, et minna haiglavälisele ravile teise liikmesriiki. Eelluba tuleb taodelda statsionaarse haiglaravi puhul, juhul kui elukohariik (kindlustajariik) seda nii sätestab. Raport teeb samuti ettepaneku luua Euroopa patsientide ombudsmani ametikoht, kelle ülesandeks on tegeleda patsientide kaebustega. Samuti tuleks raporti kohaselt luua liikmesriikides teabekeskused, mille kaudu inimesed saaksid informatsiooni piiriülese arstiabi kohta.

Telekommunikatsioonipaketi hääletus toimub ülejärgmisel nädalal Euroopa Parlamendi täiskogul ning üheks olulisemaks mureküsimuseks on kerkinud võrgu neutraalsust puudutavad sätted ehk vabadus operaatori võrgus pakkuda mistahes legaalseid teenuseid. Sotsiaaldemokraadid on toetanud võrgu vabadust, mis on vajalik, et tekiks uusi innovaatilisi ettevõtteid (sh näiteks ka meie kodukootud ja laias maailmas ilma tegev Skype!), mis omakorda pakuks uusi töökohti ning tähendaks odavamaid tooteid ja teenuseid ning laiemat valikut tarbijatele.


Sotsiaaldemokraadid toetavad võrgu neutraalsust ning  “mitte-diskrimineerimise” põhimõtet ning sotside eestvedamisel viidi siseturu ja tarbijakaitse komisjoni raportisse klausel, mis puudutab võrgu neutraalsust, ja mida hiljem pidid toetama ka konservatiivid Euroopa rahvaparteist (European Peoples Party – EPP), kuna rohelised ja liberaalid juba toetasid sotside ettepanekut. Klausel toetab võrgu neutraalsust ning lubab teenuse osutamise piiramist sideoperaatori poolt ainult juhul kui liiklus võrgus on üle koormatud.

Nüüd jääb oodata tulemusi telekomi paketi kahe teise eelnõu hääletuselt tööstuskomisjonis 21. aprillil ning paketi hääletust täiskogul 5. mail. EL Nõukogu ning Euroopa Parlamendi esindajad üritavad veel viimastes küsimustes jõuda komromisskokkuleppele enne 5. mai hääletust. Eesti majandusminister Juhan Parts, kes esindab Eestit EL Nõukogus telekom paketi küsimuses on avaldanud seiskohta oma kolleegidele EPPst, et võrgu neutraalsus on oluline, ja see on iseenesest muidugi tervitatav. Kahjuks ei ühti Euroopa konservatiivide IRList pärit liikmete ja nende Euroopa kolleegide positsioonid alati. Kuigi innovatsiooni toetamisega selleks, et luua töökohti ning parandada valikud tarbijatele on Eesti majandusminister nõus, pole tema kolleegid Euroopa Parlamendis alati olnud esirinnas nendes küsimustes. Hoopis sotsid on siin näidanud suuremat initsiatiivi.



Oma rolli mängivad siinjuures muidugi võrguoperaatorid. Hiljutine juhtum Deutsche Telekomiga on hea näide kuidas uued potensiaalsed konkurendid vanadele operaatoritele vastukarva on. Telekompaketi ettevalmistamisel on täheldatud märkimisväärset sideoperaatorite lobi aktiivsust. Lobijad aga eelistavad tihtilugu just konservatiivide parteid, kes on väidetavalt avatumad lobijatele kui sotsid.

Tarbijakaitseamet tegi pankadele eurolaenude osas ettekirjutuse, mis oli tunnustamist vääriv samm. Kui eurolaenude tagasimaksete konverteerimine, nagu tarbijakaitseamet väidab, ei maksa pankadele midagi, on see ikkagi taunimist väärt, et pangad kommertskurssi rakendavad.

Kuna kohus otsustas pankade kasuks ning tarbijakaitseamet ei leidnud kehtivate seaduste kohaselt edasikaebamiseks mõtet, siis turgutame jätkuvalt pankade kukrut, sest maksame eurolaenusid tagasi kommertskursiga. See on kahetsusväärne ja ehk on siin seadusandjalgi võimalik sekkuda.

 Siiski on hea meel tõdeda, et tarbijakaitseameti väikeste ressursside juures on nad üha enam valmis seisma tarbijate õiguste eest. Riik peaks suunama rohkem ressursse tarbijakaitseametisse, et oleks võimalik suurendada kasvõi juristide arvu.

 Lisaks pööras see kohtuasi tähelepanu ka puudujääkidele lepingueelse teabe edastamisel ja tarbijateadlikkuses. Siin on oma roll nii pankadel kui ka riiklikel asutustel ning tarbijatel endil. Et seda eesmärki täita, peaksime suunama rohkem ressursse tarbijateadlikkuse tõstmisele ning kolmanda sektori tarbijakaitseorganisatsioonidele.

 Loodame, et pankadele oli see vajalik äratuskell. Isegi kui klientidega suhtlemises on praeguseks tehtud mõningaid edusamme, on selles vallas vaja pöörata oluliselt rohkem tähelepanu ka läbipaistvusele.

 Siiani on paljudele tarbijatele arvatavasti jäänud selgusetuks, miks Eestis on tarbijalaenu intressid kümme korda suuremad kui samade pankade tarbijalaenu intressid Rootsis nii nagu seda kajastas Euroopa Komisjoni tarbijaturgude uuring aasta alguses. Lakoonilised vastused turgude erinevustest ei veena ega rahulda kedagi. Aga kui tegemist on turutõrkega, siis kuidas seda olukorda lahendada? Kindlasti saaks nii tarbijakaitseamet kui finantsinspektsioon siin oma seisukoha kujundada.

Seekordsel täiskogul arutati totalitaarsete režiimide hukkamõistu, Euroopa Ülemkogu tulemusi, kollektiivhagidega seonduvat, interneti ja sõnavabaduse teemat, toiduhindade raportit ning koos Gordon Browniga G20 koosolekut, mis toimub sel nädalal.

Gordon Browni kõnes peegeldus mure praeguse olukorra suhtes ning tahe sellest välja tulla. Sotsiaaldemokraadist peaminister rõhutas koostöö vajadust Ameerika Ühendriikidega, Euroopa juhtivat rolli globaalsest kriisist väljumisel ning vajadust võidelda protektsionistlike meeleoludega maailmas. Mis oli meie jaoks oluline Browni kõnes? Aga võibolla see, et Brown rõhutas väärtuspõhise majanduse vajadust. Ilma järelvalveta turgudel taanduvad Browni sõnul pahatihti suhted tehinguteks, kõik motivatsioonid omakasuks, kõik väärtused summaks hinnasildil. Brown rõhutas, et turufundamentalistide “Washingtoni konsensus” tuleb asendada väärtustel põhineva majanduskonsensusega. Browni kõne leiab siit.

Oma sõnavõtus totalitaristlike režiimide kohta rõhutasin, et seda tundlikku küsimust ei tohiks kasutada ära valimisvõitluses. Eestis oleme juba kuulnud, kuidas nüüd olla justkui saabunud sotsoiaaldemokraatide tõetund, vihjega sellele, justkui  sotsiaaldemokraadid ei poolda kommunismikuridegude hukkamõistmist. Aga teadaolevalt oli just Marianne Mikko üks nendest viiest, kes algatas Euroopa Parlamendis deklaratsiooni, et kuulutada 23. august totalitaarsete režiimide ohvrite mälestuspäevaks, mis sai ka suure osa sotside allkirju. Sotside hulgas võib olla küll erinevaid arusaamu sõnadest sotsialism ja kommunism, aga kuritegu on kuritegu ja siin pole kaksipidi arusaamist. Omaette probleem tundub olevat ka see, et sakslased tahavad n.ö. oma süüd monopoliseerida, ega taha, et natsismi ja stalinismi kuriteod pannakse ühele pulgale.

Euroopa Ülemkogu tulemustest rääkidest võib pidada olulisemateks saavutusteks kokkulepet 5 miljardi euro osas energia ja lairiba projektide jaoks ning EL toetusfondi suurendamist 50 miljardi euroni, et aidata kriisi ajal hätta sattunud Ida-Euroopa riike. Ometi peab tunnistama, et Euroopa riikide valitsused on liiga ettevaatlikud kriisi lahendamisel. Sellele viitas Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman enne Ülemkogu oma esinemises, öeldes, et selleks, et kriisile adekvaatselt vastu seista peaks EL abipakett ulatuma 500 miljardi euroni juba sel aastal ja triljoni euroni kolme aasta peale kokku praeguse 200-300 miljardi euro asemel. Eesti, mis on kriisist üks tugevamini mõjutatud riike ELis peaksime rohkem tegema tugevat tööd, et luua töökohti kasutades EL struktuurifondi rahasid. Väide, et teeme juba piisavalt, sest meie stiimulpakett ulatub üle 1,5 protsendi SKTst, mida Euroopa ette näeb, aitab vähe töötuid, kelle arv ületab juba täna 50 tuhande piiri. Peaministri partei  on  oma ideoloogilise tausta tõttu aher  pakkumaks tõhusaid meetmeid. Praegune kriis on peaaegu pretsedenditu ning vajab aktiivset vastutsüklilist tegutsemist, mitte protsüklilist paigalseisu. Isegi reformikad peaksid mõtlema “väljaspool kasti” nagu ameeriklased tavatsevad öelda, isegi kui see on vastuolus nende ideoloogiaga. Vastasel juhul jäetakse ideoloogilise tõekspidamiste tõttu kasutamata osa meetmeid, mis aitaks Eestil kriisist välja tulla kiiremini ja seatakse ohtu Eesti konkurentsivõime ning jätkusuutlikkus.

Eelmisel nädalal võttis Parlament samuti vastu raporti Komisjoni valge raamatu kohta kahjude hüvitamisest EL konkurentsieeskirjade rikkumiste puhul. Eestis arutab Riigikogu leebusprogrammi sisse viimist, et tõhustada võitlust konkurentsiseadust rikkuvate kartellide vastu. Euroopa Parlamendi raport kiidab muu hulgas leebusprogrammide rolli konkurentsiseaduse rikkumiste tabamisel ning nõustub vajadusega kollektiivhagide järele, et tõhustada veelgi kartellidega võitlemist. Teadaolevalt on kartellidega võitlemine oluline, et parandada siseturu toimimist, mis omakorda on oluline tarbijatele, sest kartellide tõttu võivad tarbijahinnad tõusta tervelt 10-25 protsenti!  Hiljuti avaldatud tarbijakaitseameti uuringu kohaselt arutatakse tarbijaõiguste rikkumisi pigem pereringis. Samas näitab Euroopa Komisjoni poolt tellitud uuring, et inimesed on valmis oma õiguste eest seisma, kui seda saab teha koos teistega. Nii et, ka meil tasuks kollektiivhagi kasutamist arutada. Kollektiivhagidest kirjutan pikemalt siin.

Lisaks arutati täiskogul toiduhindasid puudutavat omaalgatuslikku raportit. Raport taunib muuhulgas olukorda kus EL jaekaubandusturul domineerivad üksikud supermarketite ketid ning väljendab muret selliste kaubandustavade üle, mis pärsivad konkurentsi ja tõrjuvad väiksemaid kaubandusasutusi turult. Eestis on selvehallidel suur roll võrreldes teiste EL liikmesriikidega. Majanduskriisi tingimustes tuleks tagada, et soodsamad hinnad kanduksid edasi tarbijatele. Sellel teemal pikemalt siin.

Mitme viimasel ajal vastuvõetud raportiga on Euroopa Parlament otsinud tegelikult vastust küsimusele: mis on internet? Aktuaalne küsimus täna on ehk see, kas internetimaailm on justkui eraldiseisev ruum – virtuaalne maailm – mis ei kuulugi pärisellu, või on see osa meie avalikust maailmast? Seda kajastab ka eelmisel nädalal vastu võetud kolleeg Lambrinidis oma raportiga, kui ütleb, et meie põhiülesanne on leida sobiv tasakaal privaatsuse ja turvalisuse vahel. Raportit saab lugeda siit.

Tugev positsioon läbirääkimistel tootjate ja tarnijatega, võimaldab selvehallidel dikteerida lepingutingimusi, sh sisseostuhinda.

Eestis on selvehallidel suur roll võrreldes teiste EL liikmesriikidega. Planet Retail 2006 raporti kohaselt on Eestis 78.8 protsenti toiduainete turust viie suurima selvehalli käes. EL liikmesriikide seas on veel suurem kontsentratsioon ainult Soomes (90%), Rootsis (81.8%), Iirimaal (81.4%) ja Sloveenias (81.6%).   

Euroopa Komisjon on ka juba täheldanud vajadust toidukaubandussektoris toimuvat uurida ja parandada. Komisjon on tulnud välja teatisega detsembris 2008, mis nendib, et teatud riikides on majanduslangus kaasa toonud ka hindade languse. Samas rõhutatakse, et hindadelangemine kanduks edasi ka tarbijale.

Mõningatel andmetel et Euroopa selvehallides pole odavam sisseostuhind kajastunud kohe müügihinnas. Madalad hinnad märgitakse küll mõnedel olulisematel ”hästi nähtavatel” kaupadel, aga muud kaubad ei ole nii soodsad.

Eriti oluline on praegu sellele küsimusele tähelepanu pöörata, sest tarnijad ja tootjad üritavad hakkama saada majanduskriisiga. Kui leidub neid, kes kuritarvitavad oma tugevat turupositsiooni, siis peaks olema tõhus viis selle tuvastamiseks ning olukorra parandamiseks.

Brittidel on juba oma ideed selles vallas. Briti konkurentsiamet on avaldanud uuringu supermarketite sektori kohta UKs, mille üheks eesmärgiks on üle vaadata kuidas mõjutab konkurentsi ja hindasid suurte UK selvehallikettide nagu Tesco, Asda ja Sainsbury’s domineeriv positsioon.

Uuringus märgitakse ühe soovitusena ka selvehallide ombudsmani positsiooni loomist. Varsti peaks UK konkurentsiamet alustama ka konsultatsioonidega huvitatud turuosalistega sellise loomiseks. Ombudsmani ülesandeks on olla vahekohtunikuks tootjate ja jaemüügikettide tülide lahendamisel kontrollida võimalikku positsiooni kuritarvitamist.

Viimasest rääkides on jälle võimalus rõhutada, et parlament tervitab oma raportis  Komisjoni samme kahjunõete sisse viimiseks konkurentsiseaduse rikkumiste puhul. Komisjon andis selleteemalise valge paberi välja eelmise aasta aprillis, kus toetatakse muu hulgas kollektiivhagi sisse viimist kartellidega võitlemiseks.

Kindlasti tasub seda ideed kaaluda ka Eestis. Kannatavad ju tarbijad tihti kõige rohkem siis, kui rikutakse Konkurentsiseadust. Tarbijahinnad võivad sellisel juhul tõusta isegi neljandiku võrra. Praegu arutatakse Riigikogus nn leebusprogrammi, mille kohaselt saab kartellist teavitaja väiksema karistuse, kui annab oma partnerid üles. See on huvitav idee ja väidetavalt toimib hästi teistes riikides. Aga ka kollektiivmenetluse kasutamine on leidnud Euroopas üha enam toetust. Kollektiivmenetlusest olen kirjutanud pikemalt siin.

Kuna Konkurentsiameti tegevusalas toimuvad muudatused on teravalt päevakorda tõusnud, siis võiks siinkohal mainida ka Eesti Omanike Liidu kampaaniat, et muuta monopolide hinnad läbipastvamaks. Omanike Liit on koostöös Konkurentsiametiga välja töötanud eelnõude paketi, mis peaks tagama monopolihindade (sh vee-, soojuse- ja gaasihindade) läbipaistvuse ning tõhusa järelvalve. Kampaaniale on toetuse andnud juba 21000 inimest ning seda toetab ka Eesti Korteriühistute Liit. Oma toetust saad avaldada siin.

Väikeettevõtete pakett, mida samuti arutati eelmisel nädalal, on väga oluline algatus, millele peaksime ka Eestis tähelepanu pöörama, sest see on kindlasti abiks majanduskriisi haardest välja võitlemisel.

Algatus sõnastab kümme tegevust, mille seas tooksin välja olulisemad: administratiivse koormuse vähendamine, parema ligipääsu loomine rahastusele, VKEde ligipääsu parandamine riigihangetele ja riigiabile ning seadused, mis tagavad õigeaegsed maksed väikeettevõtetele, mis on  tihtilugu eluliselt oluline. Sellest, kuidas see konkreetselt Eesti ettevõtetele kasuks on olen kirjutanud veidi siin.

Eelmisel nädalal jõudis Euroopa Parlamendi täiskogule ka resolutsiooni ettepanek Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tuleviku kohta.   Et möödunud aastal ületas pagulaste arv maailmas 16 miljoni piiri, toetab ja tervitab Euroopa Liit Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomist. Kirjutan sellest pikemalt siin.

Parlament arutas sel nädalal väikeettevõtete algatust “Small Business Act” (SBA).

Väikettevõtete üleeuroopalised organisatsioonid on kritiseerinud  seda algatust kuna tal puudub otsene seaduslikult siduv jõud. Niimoodi võib jääda see tühjaks trummipõrinaks, nagu seda on suuresti väikeettevõtete harta, mis vastu võeti mõned aastad tagasi.

Ometi tähtsustas Komisjon  seda algatust isegi sedavõrd, et  algatust tutvustas Komisjoni president ise, mitte ainult vastuvat volinik Gunther Verheugen. See on üsna ebatavaline algatuste tutvustamise puhul ning suure sümboolse tähendusega.

Algatus sõnastab kümme tegevust, mille seas tooksin välja olulisemad: administratiivse koormuse vähendamine, parema ligipääsu loomine rahastusele, VKEde ligipääsu parandamine riigihangetele ja riigiabile ning seadused, mis tagavad õigeaegsed maksed väikeettevõtetele., mis on  tihtilugu eluliselt oluline. Samuti on arutatud käibemaksuerisuse andmist töömahukate teenuste pakkujatele, kuigi sellele eelnõule on mõned liikmesriigid aktiivselt vastu olnud.  Selle sammu eesmärk on luua töökohti väikeettevõtetes ning turgutada tarbimist.

Konkreetsemalt tähendab väikeettevõtete algatus seda, et komisjon on tulnud ja tuleb välja mitme seaduseelnõuga sh riigiabi käsitleva üldise grupierandi määrusega, määrusega, millega nähakse ette Euroopa eraühingu põhikiri, direktiiviga vähendatud käibemaksumäärade kohta, ettepanekuga käibemaksuga arvete esitamist käsitlevate eeskirjade täiendavaks ajakohastamiseks, lihtsustamiseks ja ühtlustamiseks ning eelnõuga, mis muudab hilinenud maksmist käsitlevat direktiivi 2000/35/EÜ.

Mis on Eesti pere- ja mikroettevõtetele ning väikestele ettevõtetele kasu sellest?

Eesti väikeettevõtetele oleks sellest kindlasti kasu, kui nad saaksid EL rahastust. Kui muudetakse põhimõtteid, mida praegu rakendadatakse EL rahade jagamisel VKE sõbralikumaks ning parandatakse koolitust ja väljaõpet selle rahastamise taotlemiseks ning kasutamiseks, siis see tähendab olulist abi ning kasvuvõimalust väikeettevõtetele.

Eelmise aasta lõpus esitatud algatuses JASMINE kutsub komisjon üles liikmesriike looma tingimused mikrolaenude andmiseks, mille rakendamine on olnud väga edukas arengumaades ja mis oleksid oluliseks abiks väikeettevõtetele. Euroopa majanduse taastamise paketi raames on Euroopa Investeerimispanga uus laenuinstrument väikeettevõtetele tõeliseks võimaluseks. 

Ja kuidas seda teha?

Kuna SBAl iseenesest ei ole seaduslikult siduvalt rolli, siis suur vastutus on liikmesriikide valitsustel. Eesti valitsuse üks peamisi ülesandeid praeguses majanduskriisis peaks olema väikeettevõtete elujõulisuse säilitamine. Eesti väikeettevõtted moodustavad üle 90 protsendi meie ettevõtetest ning ligikaudu 70 SKTst ning loovad väärt töökohti Eestis. Olulised on väikeevõttele suunatud teavituskampaaniad ning konsultatsioonid selle kohta, kuidas saada mikrolaenusid,  kuidas saada rahastust EIB uue meetme kaudu, jne.

Osa sellest kindlasti juba praegu toimib, aga ei tasu unustada, et VKEd on meie majanduse lülisammas. Järgmine koht kuhu valitsus oma energia peaks suunama, on kahtlemata väikettevõtted.

Sel nädalal jõudis Euroopa Parlamendi täiskogule vastutava kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonil resolutsiooni ettepanek Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tuleviku kohta. Möödunud aastal ületas pagulaste arv maailmas 12 miljoni piiri, nendest suure osa sihtkohaks on Euroopa Liit. Et meil on ühine piir, on loogiline ka ühise varjupaigasüsteemi loomine, mis tähendab seda, et kohtlemine ja teenused oleksid kõikides liikmesriikides sarnased.

Parlamendi arengukomisjoni arvamus tehtud raporti kohta rõhutab kahetsevalt, et viimastel aastatel on tõsiselt kahjustatud varjupaiga institutsiooni mõistet, mis on demokraatia ja inimõiguste kaitsmise oluline osa.. Ilmselt on siin põhjuseks see, et inimesed ei tee vahet varjupaiga ehk asüüli taotlemisel ja illegaalsete immigrantide ehk majanduspõgenike vahel.

1951.a. Genfi konventsioon asüüli taotleja staatuse kohta sätestab, et vaesus iseenesest pole piisav põhjus põgeniku saatuse saamiseks. Näiteks Aafrikast Lõuna-Euroopasse tulijate hulgas on palju majanduspõgenikke,

Milline peaks olema Euroopa ühine varjupaigasüsteem? Esiteks täielikus kooskõlas arengumaadega koostööks loodud ELi vahendite (näiteks Euroopa arengufond, arengukoostöö rahastamisvahend, Euroopa naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahend, demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend) eesmärkide ja meetmetega pagulaste kaitse valdkonnas ning kokkulepete ja partnerlusega ELi ja arengumaade vahel (näiteks Cotonou kokkulepe ja Aafrika-ELi strateegiline partnerlus).

Teiseks räägib europarlamendi resolutsioon detailsemalt, milliseid asjaolusid peaks ühine varjupaigasüsteem endas hõlmama: praegu on olnud kõige olulisem tähtaegade ühtlustamine, et liikmesriigid väldiksid pikki ja põhjendamatuid ooteaegu, millel võivad olla negatiivsed tagajärjed (varjupaigataotlejate tervisele ja heaolule näiteks). Peamiseks peetakse inimõiguste järgimist ja individuaalsete lähenemist, mis välistaks üldise hinnangu näiteks taotleja motiividele või rahvusele.. Raportis vaagitakse ebakindlamas olukorras olevate varjupaigataotlejate, näiteks laste, puuetega inimeste ja naiste erinevaid vajadusi, et neile saaks tagada vajaliku infrastruktuuri. Seda tuleks ka Eestis silmas pidada. Tihtipeale ongi just nende gruppide esindajatel kõige suurem vajadus asüüli taotlemiseks.

Eks ole seegi oluline punkt, et varjupaiga taotlemine on pigem lahutamatu osa kolmandate riikidega tehtava arengukoostöös ja vähem kriisiolukordade lahendamise vahend. EP raport, mille pani kokku europarlamendi kolleeg Giusto Catania, rõhutab seetõttu, et Euroopa ühine varjupaigasüsteem peaks olema tihedalt seotud Euroopa arengu- ja humanitaarpoliitikaga.

Euroopa Parlament kutsub oma raportiga komisjoni üles edendama liikmesriikide suuremat osalust pagulaste jõupingutustes ülemaailmsel ümberasumisel, sest varjupaiga taotlejate, nagu ka immigrantide ja töömigrantide koormus jaguneb liikmesriigiti erinevalt. Ja kohati ikka väga ebaühtlaselt. Oma kõnes täiskogule rõhutasingi küll teema olulisust, kuigi esindan Eestit, mis paistab silma selle poolest, et pagulasi saabub meile vähe. Pagulase staatuse saavad vaid mõned inimesed aastas. Aga me oleme ka väike riik, atraktiivne küll turistidele aga elamiseks karm paik. Samas me mõistame solidaarsuse vajadust, aga ma kardan, et neid, kes niigi on pidanud oma elus kannatama, ei saa karistada veelkord – karmi kliimaga. Kui nad just ise seda ei vali. Niisiis on mõttekam rääkida mitte inimeste, vaid kohustuste jagamisest, et parandada nende riikide olukorda, kuhu saabub suurel hulgal varjupaigataotlejaid.

Parlamendi debatist tulenevalt järeldasin mina isiklikult, et arusaam standardite ühtlustamise osas on kindlasti tänases euroliidus olemas. Seda enam, Lissaboni lepingu jõustudes jõuavad rände ja varjupaiga küsimused oma otsaga Euroopa Parlamendi pädevusse. edasi tuleb tegeleda konkreetsete programmide hindamise ja piirkondlike/regionaalsete tegevuskavade kallal töötamisega. Üldiselt on Eestis ikka nii, et rände ja asüüli temaatika vajab veel ühiskondlikku üles soojendamist.

Link raportile:

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//NONSGML+REPORT+A6-2009-0050+0+DOC+PDF+V0//ET

Kristiina Ojuland esines eelmisel nädalavahetusel Slovakkias toimunud liberaalide valimisüritusel juba etteaimatava tekstiga. milles ülistas Milton Friedmani vabaturu ideoloogiat ning süüdistas sotsiaaldemokraate ning konservatiive selles, et nende laenamisbuum on viinud meid praeguse majanduskrahhini (Ojuland: Sotside ja kristlaste poliitika süvendab kriisi).

Kuigi ma saan aru, et Ojuland esines parteikaaslastele (nii öelda liberite sisemine värk), aga kuna see ka Eesti meediasse jõudis, parandaks siiski paari seisukohta.

Kriisi põhjustas siiski enamlevinud arvamuse kohaselt neoliberaalsetest arusaamadest ajendatud vähene reguleerimine finantsturgudel ja sellest tulenev ahnus ning liiga suured riskid. Finantskriisi mõjud aga kandusid edasi reaalmajandusse.

Praegune laenamine, mida tehakse mastaapselt nii Suurbritannias kui mujal ning millest ka Eesti peaminister on rääkima hakanud (Peaminister: Eesti peaks laenu võtma), on siiski vaid üks viise kuidas püütakse pääseda täielikust krahhist. Heale kolleegile tahaks öelda, et selles suhtes on asjad siiski risti vastupidi sellele, mida ta on esitanud Slovakkias toimunud liberaalide seminaril.

Jaanuaris toimunud konverentsil pealkirjaga “Uus maailm, uus kapitalism” esinedes ütles maailmakaubandusorganisatsiooni juht Pascal Lamy, et kapitalism on ebaõiglane süsteem, aga parema puudumisel tuleb seda parandada ja tõhustada. Konverentsil osalesid teiste seas ka Angela Merkel, Nicolas Sarkozy ja Tony Blair, kelle mõtteavaldadused paistsid peegeldavat ühte – vanade reeglite järgi enam mängida ei saa. Parandatud reeglitega kapitalism on see, mis meid praegusest kriisist välja toob. See tähendab aktiivset tegutsemist valitsuse ja riigi poolt. Kui valitsus on riigi kriisist välja juhtinud, siis võib edasi arutada, kas tugev riik on vajalik või mitte.

Samuti juhiksin tähelepanu, et  Ojuland kritiseerib Euroopa kahte suurimat parteid: sotsiaaldemokraate ja kristlikke demokraate ehk Euroopa Rahvaparteid. Jällegi peab kahetsusega nentima, et Euroopa liberaalide, demokraatide ja rahvapartei (ELDR) asepresident Ojuland pole siiani teinud selgeks endale Euroopa poliitiliste parteide toimimist.

On tõsi, et Euroopa Rahvapartei hulgas on palju sotsiaaldemokraatidega sarnaselt mõtlevaid inimesi, kelle ainus vahe seisneb selles, et nad näevad sotsiaalseid väärtusi läbi kristluse. Kuid pooled Euroopa Rahvapartei liikmetest mõtlevad küll sama liberaalselt kui Ojuland ja Reformierakondki.

Samas liberaalide osas peaks Ojuland ELDRi asepresidendina teadma, et umbes pooled liberaalidesse kuuluvad parteid on väga sotsiaalse taustaga, suhtudes neoliberaalsesse nirvaanasse küll suurema skepsisega, kui seda teeb Reformierakond. Võtame näiteks Keskerakonnagi, kes kuulub ka liberaalidesse. Lisaks on nad ka paljudes riikides koalitsioonides koos sotsiaaldemokraatidega.

Teatavasti koosnevadki Euroopa liberaalid kahest parteist: suuremast Euroopa Liberaaldemokraatidest ja väiksemast Euroopa Demokraatlikust Parteist, millest viimane moodustati osaliselt just nendesamade kristlaste lahkumisel Euroopa Rahvaparteist. Euroopa Demokraatlikkusse Parteisse kuulub näiteks ka Itaalia Demokraatliku Partei kristlik osa, mille suurem osa kuulub teatavasti sotsiaaldemokraatidesse. Nii et Ojuland eksib, kandes reformierakondlikku loogikat üle kõikidele liberaalidele.  

Lisan tagantjärgi huviliste jaoks ka Brüsselis 18-19. veebruaril peetud täiskogu istungist väikese kokkuvõtte. Olulisemad diskussioonid peeti seekord välispoliitika teemadel. Täsikogule esines ka Tsehhi president Vaclav Klaus.

Üks huvitavamaid raporteid oli kolleeg Ari Vataneni poolt koostatud raport ELi ja NATO koostööst. Ressursside mõistlik kasutamine ja dubleerimise vältimine üleskutse mõlema liikmetele olla paindlikumad ning eesmärgipärased ja pragmaatilised, koostöö ja partnerluse igakülgne tihendamine – see raport sisaldab kõike seda, mida oleme Euroopas ja ka Euroopa Parlamendis alati oma seisukohtades rõhutanud.

Koostööd tuleb tõhustada nii tehnoloogia, varustuse ja koolituse valdkonnas kui ka põhivõimete tugevdamisel, et tegeleda selliste snähtusega nagu küberohud, organiseeritud kuritegevus, rahvusvaheline terrorism ning keskkonna hävimine ja sellega seotud julgeolekuohud.

Mis puudutab Türgi küsimust NATO poolt vaadates siis raportis on ka huvitav ettepanek, anda nendele EL kandidaatriigidele, kes on samas ka NATO liikmesriigid, ajutine staatus Euroopa Kaitseagentuuris (EDA).

Ka kolleeg von Wogau ESDP ja ESS aruande teemaline raport on üldiselt suunitluselt tabav. Raport soovitab ELil oma julgeolekuhuvide eest tõhusamalt siesta votes arvesse ESS aruandes esitatud uusi aspekte ning EL julgeolekualast tegevust suunavad seisukohti.

Parlamendi täiskogule esines EL eesistujamaa Tšehhi president Vaclav Klaus. President, kes on tuntud kui üsnagi euroskeptilise, kuid selles suhtes ka isoleeritud kujuna pidas üsnagi kriitilise kõne parlamendis väites muuhulgas, et parlamendil ei ole demokraatlik institutsioon. Viimase väite peale mitmed MEPid otsustasid saalist lahkuda. Parlamendi president konservatiivist Hans-Gerd Pöttering siiski meenutas Klausile, et just sellises demokraatlikus kohas, mis lubab arvamuste paljusust on tal võimalik pidada sellist kriitilist kõnet, aga ei pidanud paljuks ära märkida, et demokraatliku korra puhul valitseb enamus viidates Klausiga ühel meelel oleva käratseva ning Klausile raevukalt aplodeeriva, kuid tunduvas vähemuses oleva euroskeptikute kambale saalis.

Tuleb tunnustust avaldada mõistlikule enamusele kolleegidest, kes Klausi kõne kannatlikult ära kuulasid. Kui võrrelda vastuvõttu, mis sai Klaus sellega, kuidas tervitasid euroskeptikutest saadikud Portugali peaministrit Jose Socratest 2007. aasta lõpus Lissaboni leppe allakirjutamisel, kui peaministril ei lastud kõnet pidada lärmates ning jalgu trampides, siis on üsna selge milline osa Parlamendist tsiviliseeritud ning demokraatlikku maailma kuulub.

Kritiseerides konservatiivist Klausi seisukohti sellest, et poliitiline manipuleerimine, mitte reguleerimise puudumine lõi aluse majanduskriisile, nentis Euroopa Parlamendi majandus ja rahanduskomisjoni esinaine Pervenche Beres, et ilma vastukaaluta ei saa ükski turg normaalselt toimida ning tuletas meelde, et just sotsiaaldemokraadid on need, kes on rääkinud pidevalt nn kõikvõimsa turu tasakaalustamisest. 

Tarbijavolinik ütles Euroopa Parlamendile esinedes, et tarbjaturgude uuringu eesmärk oli välja tuua ning tarbijate tähelepanu juhtida erinevustele turgudel Euroopa Liidus, et näidata millistes kohtades on kitsaskohad või isegi turutõrked. Euroopa Parlamendi tarbijakaitsekomisjoni liikmena oleks mul huvitav kuulda pankade selgitusi, millest selline erivus võiks olla tingitud. Seni tehtud vihjed turgude erinevustest, eriti lühiajaliste krediitide puhul, ei veena. Kindlasti on paljud pangakliendid ja kodanikud samuti huvitatud. Avalikkuse teavitamine ning läbipaistvus oleks selles küsimuses väga oluline nii tarbijale kui ka teenuse pakkujale. Pankade maine on viimasel ajal kõvasti räsida saanud kasvõi eurolaenudega seoses, ka selles küsimuses oleks pankadel võimalik läbipaisvusele rohkem tähelepanu pöörata.

Samuti võiksid tarbijakaitseamet ja finantsinspektsiooni esitada oma nägemuse olukorras. Kui on tegemist on turutõrkega, võibolla oleks võimalik seda paranda.

Euroopa Parlamendi tegi ettepaneku sätestada karistused ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele. Miks on antud raport praegustes tingimustes huvitav? Sest tunnistab, et riigid üksiti ei tule probleemi lahendamisega toime ja on vaja kollektiivseid lahendusi. Seega liit ühiselt peab panustama rohkem võitlusesse illegaalse tööjõuga. Nüüd majanduskriisi tingimustes, kus töökohtade arv väheneb ja “mustalt” palga maksmise soov suureneb, muutub see eriti aktuaalseks.

Mida tähendab esiteks ebaseaduslik töötamine? Esiteks seda, et töötajatel puuduvad elementaarsed õigused ja kaitse, nad töötavad tihti orjastavates tingimustes, kaugel kodust, kaugel tööorganisatsioonide abistavast käest. Deklareerimata töötajad ei ole hõlmatud tervisekindlustusega ja neil ei ole õigust ka pensionile. Lisaks on ebaseaduslikult töötavad kolmandate riikide kodanikud eriti haavatavad, sest kui need kõnealused kodanikud peetakse kinni, saadetakse nad tõenäoliselt tagasi oma päritoluriiki.

Teiseks räägitakse ebaseadusliku töö korral kahjudest töösektorile ja asukohariigi majandusele. Näiteks võib illegaalne massiline töö viia palkade langemise ja töötingimuste halvenemiseni, see võib moonutada ettevõtjatevahelist konkurentsi.

Aga kolmandaks tagajärjeks illegaalsele tööle on just vastutustundetuse kasv tööandjate ridades. Kui illegaalset tööjõudu saab piirata nii arenguabiprojektidega, arendades kohalikke infrastruktuure, et väheneks rahva vajadus mujale tööd minna otsima, siis samamoodi saab võidelda rohujuure tasandil rikastes riikides tööandjate-seadusrikkujatega, kes kasutavad ära töötajaid. Selles suhtes on igati tervitatav Euroopa Parlamendi raport, mis kutsub üles kehtestada tööandjatele trahvid tööloata inimeste värbamisel! Kui musta töö tegija on kurjategija, siis kindlasti on seda ka musta töö pakkuja ja mõte on selles, et karistada tuleb tööandjat, mitte ebaseaduslikult töötavat kolmanda riigi kodanikku.  Ja seda kogu liidus, et takistada illegaalide liikumist ühest riigist teise.

Ebaseaduslik töötamine on koondunud teatud sektoritesse, milleks on ehitus, põllumajandus, koristusteenused ning majutus- ja toitlustusteenused. Hinnanguliselt on ELis 4,5 kuni 8 miljonit ebaseaduslikku sisserändajat, kelle hulk suureneb pidevalt peamiselt ebaseaduslikule tööle lihtsa juurdepääsu tõttu.

Mida raportiga soovitakse saavutada?

Selle ettepaneku eesmärk on saavutada Euroopa tasandil ühtlustamise minimaalne tase ja selles nõutakse liikmesriikidelt, et nad keelustaksid ebaseadusliku töötamise, kehtestaksid ühtsed karistused ja nõuaksid tööandjatelt ennetavate meetmete ja muude kontrollmeetmete kasutusele võtmist. Mida tähendab aga mainitud meetmete kasutuselevõtt?

Ühtne loodav poliitika koosneb kolmest: esiteks luuakse tööandjatele uued halduskohustused, mis tuleb täita enne kolmandate riikide kodanike värbamist (ja nende kohustuste mittetäitmine tooks kaasa mitmed karistusmeetmed nii finantsilised kui kriminaalkorras). Teine poliitikasuund on ühendada kaebuste menetlemise kord üleeuroopaliseks. Kolmandaks nõuti igalt liikmesriigilt, et nad kontrolliksid töötajate andmeid 10% seal registreeritud ettevõtete puhul. See võeti küll nüüd direktiivist välja, sest puudub mõte kontrollida ettevõtjaid, enamasti ühe-mehe-ettevõtteid, vastava riskianalüüsita. Liikmesriigil tuleb kindlaks teha, kas tegemist on riskisektoriga.

Veel üks küsimus oli direktiivi puhul allhankijatega. Enamasti on olukord selles, et põhitöövõtja võtab endale allhanke firma, kes palkab illegaalid. Küsimus põhines sellel, kuidas liikmesriigis kehtiva asjaõiguse alusel oleks võimalik karistada mitte ainult allhankijat, vaid ka töö tellijat, kellel lasub ka tihtipeale oma osa illegaalide värbamisel. Kindlasti tuleb jälgida, et direktiiv ei tekitataks seadusesse auke, mis lubaks näiteks luua nn riiulifirmasid, kes siis võtaksid tööle illegaale vmt.

Eestis olid antud teemal Justiits- ja siseministeeriumi arutelud pooleli, sest tegemist on valitsuse ühe prioriteediga. Uue eurodirektiiviga aga viiakse see probleemistik ELi tasandile. Olgugi, et uus direktiiv on paindlik, tekib küsimus, kas näiteks kriminaalsanktsioone peaks seadma eurotasandil? Kriminaalkaristuse puhul räägime raskematest kaasustest, näiteks inimkaubandus, lapstööjõud, inimeste ostmine-müümine, korduvrikkumised, vmt. Eestil pole illegaalide värbamise puhul tööandjatele ette nähtud kriminaalkaristust, kuid ELi direktiiviga on vastav olukord loodud.

Muidugi peab ütlema, et põhieesmärk pole küll karistada. Laias perspektiivis on käesoleva direktiivi eesmärk ikka vähendada ebaseaduslikku sisserännet ELi.

Pingutused selleks, et võidelda globaliseerumise negatiivsete mõjudega, nagu tööstuse ja töökohtade kolimine Euroopast (ja ka Eestist) parematele jahimaadele, on asendunud pingutustega selleks, et võidelda majandussurutisega.

Selge märk sellest on Euroopa Komisjoni majandussurutisest välja aitamise pakett, mis estati eelmise aasta lõpus.  Üheks osaks paketi osaks on kaks aastat tagasi algatatud Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (EGF) ümber kohandamine, et aidata kaasa majandussurutisest tulenevate raskustega võitlemisel.

Globaliseerumisfond asutati 2007. aastal eesmärgiga toetada ettevõtteid, mis on mõjutatud üleilmastumisest tekkinud struktuursetest muutustest majanduses. Sellest fondist on taotlenud raha töötute ümberkoolitamiseks ja muudeks tööturgu puudutavateks meetmeteks liikmesriigid, kes on kaotanud töökohti sellistes sektorites nagu näiteks tekstiilitööstus Itaalias ja autotööstus Hispaanias. Aga samuti on EL abi taotluse esitanud ka Leedu, et saada hüvitist Alytaus Textile tekstiiliettevõttes koondamise tõttu töö kaotatanud ca 1000 inimesele.

Sotsiaalministeeriumi andmetel  ei ole Eesti  EGFist raha taotlenud, kuigi põhjust ehk oleks olnud. Võtame kasvõi meie Kreenholmi. Põhjendadakse seda sellega, et struktuurifondidest ja peamiselt just Sotsiaalfondist saadav toetus on piisav. Samuti on põhjendatud EGF vähest kasutamist taotlemise keerukusega.

Mingil määral on see ka põhjendatud. Kuigi EGFist loodeti suurt abi, on taotlusi olnud 500 miljoni euro suurusele fondile vaid 10-15% ulatuses. Ja põhjendatakse seda just avalduste esitamise keerukusega. Aga ka sellega, et EL kaasfinantseering ulatub 50 protsendini, samas kui näiteks Sotsiaalfondi meetmete EL kaasfinatseering on üldjuhul 75-85 protsenti. Samuti soosib fond suuri liikmesriike, kui vaadata kasvõi Eestis toimunud koondamisi, mis harva ulatuvad üle 1000 (mis on fondi aktiveerumise piirmäär). Kreenholmis eelmisel aastal avalikustatud koondamised küündivad ka vaid veidi üle 900. Samas mitme aasta arvestuses on neid ju tuhandeid.

Tingituna sellest, et EGF  raha kasutamine ei olnud optimaalne, sooviti esialgu üle vaadata selle administreerimise reeglid. Aga siis jõudis kätte majanduskriis, mis koondas paljud Euroopa Komisjoni pingutused vaid ühele eesmärgile – Euroopa majanduse kriisist välja toomisele.

Niisiis on EGFist üsna kiiresti saamas hoopis meede majanduskriisiga võitlemiseks. Fondi ümberkujudamise määruse eelnõu kohaselt tõstetakse EL kaasfinantseerimist 50-lt protsendilt 75-le ja lihtsustatakse muid tingimusi. Muuhulgas kaob ajutiselt otsene seos globaliseerumisest tingitud töökohtade kaotamisega ning aktiveerumise piirmäär langeb 500-le kaotatud töökohale.

Praegu arutatakse eelnõud EL Nõukogu töögruppides ning varsti ka Euroopa Parlamendi töö- ja sotsiaalkomisjonis. Kindlasti oleks Eesti huvides arutada rakendumise piirmäära vähendamis veelgi.

EGF ja Sotsiaalfondi kasutamine on üks suurepärane võimalus meie kasvavas tööpuuduses kasvõi natuke leevendust pakkuda. Eurostati andmetel on Eesti üks kiiremini kasvava tööpuudusega riike Euroopa Liidus. Tööpuudus on 2008. aastal kasvanud 4,7 protsendilt 9 protsendini! Eesti ning teiste väikeste liikmesriikide ülesanne ning ka Euroopa Parlamendi saadikute ülesanne on määruse arutelul saavutada võimalikult soodsad tingimused väikeriike silmas pidades, sh fondi aktiveerimise piirmäära vähendamise.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ametnikud on võtnud endale tänuväärse ülesande kommenteerida struktuurfondidega seotud küsimusi uues blogis http://toetustasku.blogspot.com. Kuigi see ei puuduta arvatavasti otseselt MKM haldusala, ehk oskaksid nad kommenteerida EGFi otstarbekust Eesti tingimustes aga ka Sotsiaafondi võimalusi majandussurutises ettevõtjate ja töötajate aitamiseks.

EGFist saab lisaks infot siit.

Euroopa Parlament hääletas möödunud EP täiskogul Leedu kolleegi Laima Liucija Andrikienė huvitavat raportit ÜRO inimõiguste nõukogu (IÕN) arengu kohta, milles on raportöör seadnud fookuse Euroopa Liidu rollile nõukogu töös. 

Olemasolevale ÜRO inimõiguste komisjonile omistati inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks uue rahvusvahelise mehhanismiga institutsioon – inimõiguste nõukogu. Vajaduse IÕ komisjoni reformeerida tingis viimase politiseerumine ja selektiivsus oma töös, mis tekitas usalduse puuduse. See päädis ÜRO Peaassamblee 15. märtsil 2006 toimunud resolutsiooni peaaegu ühehäälse vastuvõtmisega, millega loodi inimõiguste nõukogu,  mis kuulutab omamoodi uue ajajärgu algust inimõiguste kaitsmise ja edendamise valdkonnas.

Inimõiguste nõukogu ei ole siiski pääsenud süüdistustest erapoolikuses ning kahtlustest tema tõhususe suhtes inimõiguste rikkumistega tegelemisel kogu maailmas. Väidetavalt olevat inimõiguste nõukogu olevat muutunud sama politiseerituks nagu inimõiguste komisjon oma tegevusaja lõpus.

Ülalmainitut arvestades ja pärast inimõiguste nõukogu kahte tööaastat, on tervitatav europarlamendi hinnanguline raport, milles analüüsitakse IÕNi töömenetlusi ning tulemusi, mis on saavutatud üheksa korralise ja seitsme eriistungjärgu ning kahe üldisele korrapärasele läbivaatamisele pühendatud istungjärgu jooksul, mis nõukogu on seni pidanud.

Raportööri eesmärk pole olnud mõista kohut kahe institutsiooni tegemiste üle, kuna IÕN väärib hetkel ainsa universaalse inimõiguste foorumi nime. Pigem tunnustab Euroopa Parlament tema kaheldamatuid saavutusi ja vajaduse korral osutab võimalikele parandustele nõukogu enda tegevuses, aga ka nõukogu asetuses teiste ÜRO organite, nagu kolmanda komitee, peaassamblee või Julgeolekunõukogu suhtes. Raportis analüüsitakse rolli, mida EL saab ja võiks selles osas täita.

Euroopa Liit asetab teatavasti inimõigused ja demokraatia oma välissuhete keskmesse ( Euroopa Liidu kodanikud peavad neid ka oma liidule kõige iseloomulikemaks väärtusteks). Läbi oma tegevuse rahvusvahelistes organites püüdis Euroopa Liit täita aktiivset ja nähtavat rolli inimõiguste nõukogu loomisel ja tegevuses ambitsiooniga kaitsta kõrgeimaid inimõiguste standardeid.

Muidugi ei tohiks jätta tähele panemata raskusi, mis ELil on oma seisukohtade kaitsmisel inimõiguste nõukogus, kus hea inimõiguste olukorraga riigid on vähemuses ja kus kaks piirkondlikku, tugevalt ühinenud majoritaarset rühma (islamimaade organisatsioon ja Aafrika rühm) koos liitlaste Venemaa ja Hiinaga on vastased läbirääkimistel, kus USA puudumise tõttu on EL sageli peaaegu üksi. ELi liigne enesekesksus on osaliselt tingitud tema eripärast ja vajadusest kulutada hulk aega ühiste seisukohtade väljatöötamisele, kuid paistab, et puudulik ettenägemine, juhtroll ja pigem kaitsev lähenemisviis on  ELi arvulisest tegelikkusest  enam takistanud läbi viimast olulisi inimõiguste algatusi.

Raportis analüüsitakse seetõttu viise, kuidas EL saaks parandada oma mõju inimõiguste nõukogus ja anda sel viisil nõukogule uut hoogu, et sellest saaks tõhusamalt toimiv organ. Ühtlasi, arvestades Inimõiguste Nõukogu läbivaatamise menetlust viis aastat pärast selle loomist, s.t 2011. aastal, on meie EP raport võrdlusuuringuks, mida võib vajaduse korral vahetult enne läbivaatamist korrata. 

Praegu on ministeeriumites kooskõlastusringil eelnõu, mille eesmärgiks on ära hoida kartellikokkuleppeid. Eelnõu kehtestab kriminaalmenetluse seadustiku, karistuseadustiku ja konkurentsiseaduse muudatustega nn leebusprogrammi. Leebusprogrammi tõhusus avaldub selles, et see kartellikokkuleppes osaleja, kes annab oma nn partneri üles, saab süüdistusest priiks.  Loodetavasti pole see mõeldud mitte niipalju pealekaebamise soodustamiseks, kui selleks, et pealekaebamise hirm hoiaks ära ebaseadusliku teo. Taoline süsteem toimib teatud edukusega teistes riikides, nagu Prantsusmaa, Suurbritannia, USA. Ka Euroopa Komisjonil on oma leebusprogramm, seega miks ka mitte Eestis! Eriti võttes arvesse seda, kui palju kahju kartellikokkulepped võivad tekitada tarbijatele. On selge, et kui prügivedajad peaksid kokku leppima prahivedamise hindades, siis lõpuks maksame meie selle eest rohkem, et prügi meie hoovilt minema veetakse. Erinevatel andmetel võivad kartellikokkulepped tõsta kaupade ja teenuste hindu tarbijatele tervelt 10-25 protsenti!

Samas tekib küsimus, kas ei peaks kodanikel olema ka võimalik hüvitust saada kartellikokkulepete kaudu tekitatud kahju eest? Euroopa Kohus annab õiguse hüvitusele, kui konkurentsiseadust rikkudes on kahjustatud tarbija huve (kaasus C-453/99, Courage and Crehan [2001] ECR I-6297). Aga vaevalt et tavakodanik võtaks ette kohtutee suure ettevõtte vastu, kuigi võib tunda ennast tõsiselt puudutatuna.

Seetõttu on Euroopa Komisjon alustanud kollektiivhagi võimaluste uurimist konkurentsiseaduse rikkumise puhul. Komisjon soovitab oma 2008. aasta aprillis välja antud valges paberis kindlasti kaaluda kollektiivhagi sisse viimist liikmesriikide seadustesse, sest usub, et sellise esindushagide ja osalemisvõimalusega kollektiivsete hagide kaudu võib parandada tunduvalt tarbijate õiguskaitset. On ju konkurentsiseaduse üks peamisi eesmärke tarbijate heaolu parandamine hästi toimiva turukonkurentsi kaudu. Komisjon analüüsib hetkel valge paberi kohta saadetud sidusgruppide arvamust.

Suurbritannia konkurentsiasutus Office of Fair Trading (OFT), mis tegeleb nii konkurentsiõiguse kui tarbijaõiguse küsimustega Suurbritannias, on analüüsinud kollektiivhagi vajalikkust ning esitanud oma soovitused (novembris 2007) Suurbritannia valitsusele. OFTi andmetel pole Suurbritannias olnud ühtegi kaasust, kus üksikisik oleks võtnud ette kohtutee, et kahju hüvtamist nõuda, kuigi on saadud kahju. Selleks, et kahju mastaapidest aru saada on OFT toonud ka paar näidet. Kahel juhul 2006. aastal, hoidsid mänguasjade tootjate ning kaubanduskettide vahel sõlmitud kokkulepped hinnad kõrgemal tasemel ning seetõttu kannatasid Suurbritannia tarbijad kahju vastavalt 40 ja 50 miljonit naelsterlingit. OFT rõhutab, et kollektiivhagi oleks vajalik, kuna oleks veel üks vahend, kuidas tõhustada tarbijate õigusi, aga ka turukonkurentsi paremat toimimist, olles ettevõtetele lisastiimuliks konkurentsiseaduse täitmisel. 

Kuna käesolev eelnõu Eestis konkurentsirikkumiste vastu võitlemise tõhustamiseks jõuab tõenäoliselt peagi valitsusse ja siis Riigikokku, siis oleks hea ka teisi meetmeid sellega seoses arutada. Kuna üks peamistest eesmärkest on siiski ära hoida tarbijate õiguste rikkumist, siis lisaks “leebusprogrammile” tuleks  kindlasti läbi kaaluda ka teised mõistlikud vahendid.

Kollektiivsete hagide kasutamisest üldisemalt tarbijate huvides, mis on kerkinud olulisele kohale Euroopa riikides, arutatakse samuti praegu Euroopa Liidu institutsioonides. Olen sellest pikemalt kirjutanud ka oma varasemas blogiartiklis. Ka Suurbritannia Tsiviilõiguse Nõukogu, mis nõustab Suurbritannia lordkantslerit tsiviilõiguse küsimustes on teinud põhjaliku analüüsi kollektiivsete hagide vajalikkusest ning esitanud oma soovitused (detsembris 2008),  milles toetatakse kollektiivsete hagide kasutamist tarbijate kaitsmise tõhustamiseks lordkantsler Jack Straw’le, kes on ühtlasi ka Suurbritannia justiitsminister.

Majandus ja kommunikatsiooniministeerium ootab ka arvamusi Euroopa Komisjoni valge paberi kohta, mis puudutab kollektiivsete hagide kasutamist, et moodustada Eesti seisukohad. Kommentaare oodatakse 1. veebruariks 2009. Oma arvamust saab avaldada osalusveebis www.osale.ee.

Hiljutisel konverentsil Pariisis nentis Maailma Kaubandusorganistasiooni direktor ja endine Euroopa Komisjoni kaubandusvolinik Pascal Lamy, et kapitalism on ebaõiglane süsteem, aga parema puudumisel tuleb seda parandada ja tõhustada.

Pascal Lamy on prantsuse sotsialist ja hinnatud asjatundja maailma majandusringkondades. Tema sõnad peegeldavad teiste tuntud ökonomistide arvamusi, kes soovitavad valitsustel võidelda kriisi mõjude vastu abiprogrammidega.

Teatud määral on loogiline, et just sotsiaaldemokraat sellist sõnumit edastab. Majanduspoliitika, mis parandab turufundamentalismi, piirab ahnust ja liigkasuvõtmist ning soosib pere- ja väikeettevõtete toetamist, samas pakkudes tugevaid sotsiaalseid garantiisid töövõtjatele, on siiski omane pigem sotsiaaldemokraatidele kui konservatiividele ja liberaalidele.

 Varasemas blogisissekandes kommenteerisin Mart Laari algatatud debatti “nähtavast käest.” IRL juht selgitas küll oma nägemust sellest, millises ulatuses riik peaks kriisi puhul tegutsema. Kahjuks jäi küll mulje, et “nähtav käsi” millest Laar räägib on suurema tegevuseta süles. Nägemus “nähtavast käest” mis vastanduks turuliberaalide “nähtamatule käele,” võiks siiski olla toimekam.  Ehk on kolleegid paremerakondadest valmis oma arusaamu majanduskriisi mõjul muutma?

P. Lamy esitas ülal toodud mõtted jaanuaris toimunud konverentsil pealkirjaga “Uus maailm, uus kapitalism”. Konverentsil osalesid teiste seas ka Angela Merkel, Nicolas Sarkozy ja Tony Blair, kelle mõtteavaldadused paistsid peegeldavat ühte – vanade reeglite järgi enam mängida ei saa. Parandatud reeglitega kapitalism on see, mis meid praegusest kriisist välja toob. See tähendab aktiivset tegutsemist valitsuse ja riigi poolt. Kui valitsus on riigi kriisist välja juhtinud, siis võib edasi arutada, kas tugev riik on vajalik või mitte. Seda, et valitsus juhiks riigi kriisist välja, ootavadki riigi kodanikud. Mitte soovitust rasked ajad kuidagi üle elada või parastamist, et kes käskis nii palju laenu võtta.

Möödunud nädalal toimunud täiskogu istungil lahati probleeme, mis seotud järjekordsete probleemikolletega maailmas. Kõigepealt Gaza konflikt ja siis Vene-Ukraina gaasitüli. Gazas toimuva kohta võttis Euroopa Parlament neljapäeval vastu resolutsiooni. Vene-Ukraina gaasitüli koha pealt on huvitav nentida, et ühtsest energeetikapoliitika vajalikkusest räägivad täna kõige rohkem esindajad Ungarist, Slovakkiast, Bulgaariast ja Austriast  – riikidest, mis on varem olnud varmad Venemaaga kahepoolseid lepinguid sõlmima. Üle-eelmisel nädalal Euroopa Parlamendis toimunud Venemaa ja Ukraina esindajate osalusel toimuma pidanud gaasitüli teemalisest koosolekust olen kirjutanud siin.

Samuti tegi Tšehhi peaminister ülevaate selle kohta, mis on nende eesistumise prioriteedid. Tšehhid võtsid ohjad üle prantslastelt ja nende hüperaktiivselt Nicolas Sarkozylt ning juhatavad järgmised viis ja pool kuud Euroopa Liidu toiminguid. Prioriteetide seas on nimetatud energiajulgeolekut, majandussurutisega võitlemist, idapartnerlust ja suhteid Venemaaga. Sellest saab pikemalt lugeda siin.

Tagasihoidlikult võiks ka mainida, et seekordne istung on ümmarguse tähendusega, sest aasta on täis sellest ajast, kui hakkasin 2008. aasta jaanuaris blogis tegema ülevaateid täiskogu istungitest. Olen püüdnud neid regulaarselt teha ja neid saab vaadata siit. 

Külaskäik Afganistani möödunud kevadel pani mind kahtlema, kas kunagi saabub sellesse vägivaldsesse riiki aeg, mil külalistele ei jagata enam kuuliveste.  Pisut vähem kui kümme aastat pärast Talibani võimult kukutamist räägitakse täna Afganistani riiklikest edusammudest mitmes eluvaldkonnas, kuid ometi tuleb tõdeda valitsuse võimetust kontrollida suurt osa riigi territooriumist. Alates 2007.a. on vägivald suurenenud ja küllap lisavad pingeid sel aastal toimuvad presidendivalimised.

Afganistan on hea näide sellest, et võid võita lahingu, kuid mitte sõda: ülemäära palju loodeti relvajõule sõjas, mida pole võimalik ainult relvadega võita. Ammune esimene Afganistani sõda, mida NSV Liit ei suutnud võita, võttis 36 Eestist pärit noore inimese elu, täheldab Toomas Sildam oma essees “Sõda, sõdurid ja rindejooned”. Rohkem kui tuhat said väga isiklikult teada, mida tähendab sõda. Praegune Afganistan on kolme Eesti sõduri hukkumiskohaks, kümmekond inimest on saanud haavata, neist mitmed nii raskelt, et nad on nüüd invaliidid.

Praegune sõda on isemoodi- selle eesmärgiks pole enam ainult Talibani kukutamine, vaid kohaliku elanikkonna enda poole võitmine, mis osutub keerukamaks kui kõik muu.

Kuidas ehitada riiki, võidelda korruptsiooniga, väärtustada inimressurssi, kuis rakendada oskuslikult välisabi? Afganistan asub UNDP viimase raporti (2007) inimarengu indeksi kohaselt 178 riigi seas 174. kohal ning on peaaegu pidevas konflikti- või sõjaseisukorras seoses juba mitu aastakümmet kestvate pidevate hõimudevaheliste ja rahvusvaheliste vastasseisudega. Kõige erinevamad ebaseaduslikud ärid, eriti mooni tootmisega seotud uimastiäri, mõjutavad riigi terveid piirkondi, kus kõikidel valitsemise ja riigi tasanditel võimutseb korruptsioon.  Oopium on riigi peamine majandusharu ja 95% sellest narkootikumist, mis ringleb Euroopa turul, pärineb just Afganistanist. Siit ka üks põhjendus, miks selles mägises riigis toimuv peaks  Euroopa Liidu kodanikke vägagi huvitama ning miks peaksime sinna panustama.

Nagu mainisin, on küsimus selles, kuidas paremini kasutada, paigutada ja rakendada rahvusvahelise kogukonna otsetoetuseid ja kaudset abi. Euroopa Liidu otsene abi moodustada aastatel 2002 – 2007 70 % (970 miljonit eurot) kogu ühenduse abist ning ühenduse kaudne abi, mida haldavad rahvusvahelised organisatsioonid, moodustas ühenduse abist 30 % (422 miljonit eurot). Ühenduse praegust abi reguleerib strateegiadokument aastateks 2007–2013 ning mitmeaastane näidisprogramm, mis määrab ära ühenduse sekkumise peamised suunad ja teabekeskused aastateks 2007–2010.

Kuhu raha välja jõuab?

Doonorriikide kokkulepetega üritatakse vähendada kulusid ning muuta raha kasutamist efektiivsemaks. Edasiminek on toimunud tervishoiu-, haridus-, ja infrastruktuuri (eriti maanteed) sektoris, paranenud on juurdepääs tervishoiuteenustele ning vähenenud on imikute suremus. Algkoolide taastamine ja õpetajate ulatuslik koolitamine on toonud paljud lapsed tagasi kooli, 6,4 miljonist õppurist on 1,5 tüdrukud.  Endiselt on aga märgata doonorriikide vahelist vähest koordineerimist rahvusvahelisel tasandil, lüngad on isegi erinevate Euroopa Liidu liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni omavahelises koordineerimises. Afganistanis käies kuulsin ka absurdseid lugusid, nagu kahe erineva doonori poolt rajatud haiglad, mis juhuslikult sattusid kõrvuti.  Pikka aega ei suudetud teha koostööd kohalikega. Baumiani provintsi kuberner kinnitas, et alles viimasel ajal on see hakanud edenema, aga tal polnud näiteks ettekujutustki sellest, millised summad on kulutatud aastate jooksul tema provintsis. Omaette probleem on rahade edasi “kontraktimine”. Mitmekordsete lepingute tõttu kaovad summad vahendajatele ning vaid pisku jõuab nö põllu peale.

Euroopa Parlamendi raport ELi eelarvest Afganistanile eraldatavate vahendite kontrolli kohta keskendub peamiselt ühenduse otsetoetuste ja kaudse abi kontrollsüsteemi kirjeldusele. Võttes arvesse Afganistani administratsiooni struktuurilisi nõrkusi, esitatakse kõik ühenduse vahenditest rahastatavate projektide valiku, lepingu sõlmimise, lepingute ja maksete heakskiitmise etapid reeglina Euroopa Komisjoni talitustele nõusolekuks, enne lõplikke makseid sooritatakse vähemalt üks audit, kontrollitakse projektidega seotud lepinguid jne. Komisjoni vastavad talitused peavad kindlustama, et rahalise abi andmine vastab ka rahvusvahelistele raamatupidamise, auditi, sisekontrolli ja hankemenetluse standarditele.

Aga asi pole nii väga selles, mida Brüsselis arvutatakse või allkirjastatakse, sest nii või naa jõuame tagasi kriminaalkohtusüsteemi, sealhulgas politsei, vahistamistavade, kohtu reformimise ja üleminekuaja õigusmõistmise juurde, kuhu peaksime koondama oma tähelepanu. Peamine murekoht on kohtusüsteem, sest tänastest õigusemõistjatest on paljud sõna otseses mõttes kirjaoskamatud, nagu kinnitas meile visiidi ajal justiitsminister. Tervitatav on Euroopa Komisjoni kavatsus tegeleda valitsemistavaga, aga ka inimõigustega, mida selles riigis siiani jõhkralt rikutakse. Doonorid, kes praktiliselt seda riiki üleval peavad, peaksid väga kriitiliselt suhtuma sellesse, millist riiki nad aitavad ehitavad.  Ja arvestades abi suurust, on meie käes ka mõjutusvahendid.

Brüssel peaks andma hinnangu sellele, kas Afganistanile suunatud vahendeid on kasutatud korrektselt ja tõhusalt kohapeal ja märksa vähem sellele, kas antavad rahad vastavad euroliidu raamatupidamise standarditele. Tähtsam on see, kas see raha midagi head teeb ja kes muu seda uurima peaks, kui mitte raha jagaja?

Kahtlemata on kahetsusväärne, et Tšehhi eesistumine algas eelnevalt kavandatu asemel pealesurutud  Vene-Ukraina gaasitüli lahendamisega, nii nagu ka eelmisel eesistujal tuli alustada Vene-Gruusia sõja lõpetamisega. Igal asjal on aga ka oma positiivne külg. Gaasitarnete sõjaga on energeetikaküsimused tõusnud esiplaanile, eriti ühtse energiapoliitika vajaduse tunnetamine.

Tšehhi eesistumise kava keskmes asub energeetika, mis lisaks majandussurutisele, välispoliitika valupunktidele Lähis-Idas ning Ida-Euroopas, ning EL-Venemaa suhted on saabuva kevade tähtsõnadeks, nagu informeeris Euroopa Parlamendi saadikuid täna lõppeva Strasbourgi täiskogu istungil tšehhide peaminister Mirek Topolánek. Oluliseks peetakse energeetikajulgeolekut: suurendada tuleks Euroopasse saabuva energiatarne kiirust, vähendama peaks samas sõltuvust.

Energiatarnekindlusest rääkides tuleb eesmärgistada Euroopa ühemeelsuse. Eesistumise esimestest päevadest seisis Tšehhi valitsus silmitsi suure väljakutsega Vene-Ukraina gaasitüli näol.

Mida peaks eesistujamaa oma tegevuses rõhutama? Seda, et ühtset energiapoliitikat pole võimalik kujundada Brüsselis,  kui liikmesriigid ei lähtu mitte ühishuvist, vaid sõlmivad kahepoolseid lepinguid  vaid neile kasulikel tingimustel! Selles mõttes peab see ühtne poliitika algama liikmesriikide pealinnadest, mitte ootuspäraselt Brüsseli koridoridest Loodan, et eestkõneleja saavutab elu just selle arusaamise süvendamises.

Idapartnerlus

Teiseks, tuginedes ajaloolistele sidemetele ning praegusaja väljakutsetele tugineb Tšehhi eesistumise välissuhete pool kõige esimesena suhetele ja koostöövormidele tervikuna Euroopa Liidu, ELi liikmesmaade ja Ida-Euroopa ning Lõuna-Kaukasuse partnerite vahel. Peamised teemad, millele süvenetakse, on energia, majandus-, kaubandus- ning keskkonnaprobleemidele, samuti põhiõiguste ja –vabaduste tunnustamine ja demokratiseerumisprotsessi kiirendamine, üleminekuaja lünkade täitmine ja abistamine. Muuhulgas räägib EL teiste idaeurooplaste ja lõunakaukaaslastega migratsiooni korraldamisest, inimeste liikumisest ja vabast ringlusest, poliitilisest ja julgeolekukoostööst. Eesistujamaa eelistab pigem individuaalset, isikulist ja erinevat suhtumist nendesse riikidesse.

Tšehhi vabariik toetab oma eesistumise raames Euroopa Naabruspoliitika süvendamist ning panustab nn “idadimensioonile” või Idapartnerlusele selle raames. Viimane tähendab endast euroliidule uut tüüpi suhtumist idadimensiooni, eesmärgiks regionaalne koostöö ja Euroopaga suurem lõimumine, mida tõestavad hiljutised sündmused Gruusias, Ukrainas, Moldovas. Energeetikaküsimuski on siin äärmiselt suure tähtsusega. Tšehhi eesistumise ajal organiseerib Euroopa Liidu nõukogu tippkohtumise ELi liikmesriikide ja kuue Ida-Euroopa partneri vahel. Mis puudutab bilateraalseid suhteid, siis jätkatakse strateegilisi  partnerlusläbirääkimisi Ukraina ja ELi vahel, samuti lansseeritakse uued läbirääkimised euroliidu ja Moldova vabariigi vahel. Kõrgendatud tähelepanu pööratakse ka Gruusia konflikti lepitamisele, arvestades muidugi Gruusia territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust.

Venemaa

Ühtlasi tervitan eesistujamaa kavatsusi suunata eritähelepanu suhete arendamiseks ja murede lahendamiseks Venemaaga ning seda, et ELi kutsutakse üles rääkima Venemaaga ühisel häälel.

See on suurepärane, arvestades sellega, et iga edusamm Eesti — Vene suhete asetamises kindlale lepingulisele pinnale on kogu euroliidu huvides.

Sellest tuleneb ka minu selle täiskogu istungjärgu küsimus värskele eesistujamaale: kas nõukogu võiks täpsustada oma suhtumist ja kavatsetavaid meetmeid riigipiiride tunnustamise küsimuses ? Nõukogu seisukohad minevikus on tuginenud sellele, et kahe riigi vaheline piir on bilateraalne küsimus, kuid täna on tegu siiski ELi välispiiriga ja Eesti kuulub ka Schengeni õigusruumi. Igati tervitatav on seegi, et nõukogu nimetab oma presidency program’is selgesõnaliselt Venemaa aktsioone Gruusia suhtes ebaproportsionaalseiks ja teiseks kutsutakse üles Venemaa suunal ühehäälselt toimima. Ka on huvitav tõdeda, et alla joonitakse uue EL-Vene partnerlussuhte planeerimisel arvestada Euroopa Komisjoni möödunud sügisel valminud euroliidu ja Venemaa suhete auditiga !

Üldiselt demonstreerib Tšehhi eesistumise kava poliitilist selgust mainitud küsimusis, mis muutub eriti tähtsaks see eesolevatel valimistel, kuna valija hakkab küsima, mida EL on tema kui tarbija kaitsmiseks teinud.

Vana-aasta õhtul, 31. detsembril lahvatas järjekordne Vene-Ukraina gaasitüli, kui Gazprom andis teada, et läbirääkimised Ukrainaga jõudsid tupikusse. Ukraina jäeti uue aasta esimesest päevast gaasita, kuid saabuva gaasi hulka asuti vähendama juba enne seda. Eilsest peatas Venemaa gaasitarned Ukrainale ja seega ka Euroopasse. Gazpromi kinnitusel on gaasikoguste vähenemise eest vastutav ainult Ukraina. Euroopa Liidu eesistujamaa Tšehhi võttis esmalt seisukohta, et Venemaa ja Ukraina vaheline gaasitüli nende omavaheline asi ning et Euroopa Liit ei kavatse sellesse sekkuda, kui see ei mõjuta gaasitarneid Euroopasse. Kuna nüüd on enam kui pooled EL liikmesriikidest külmahingusest puudutatud, ei saa seda enam pidada kahe firma ega Venemaa ja Ukraina vaheliseks asjaks. Euroopa Parlament nõuab nii eesistujamaa kui Euroopa Komisjoni kiiret sekkumist. Euroopa Liit on hakanud aktiivselt tüli lahendamisele kaasa rääkima ja aitama. Liidus tarbitavast maagaasist tuleb umbes neljandik Venemaalt. Sellest 80 protsenti jõuab euroliitu Ukraina kaudu. Või õigemini praegu ei jõua ja mitmel pool on hädaolukord. Meeleolusid aitab mõista fakt, et näiteks Prantsusmaale ja Tśehhi on gaasitarned vähenenud 70-75%. Bulgaaria kolleegid aga räägivad kütteta haiglatest ja koolide sulgemisest ja  tööstuse kollapsist.

Seetõttu polnud ka üllatav, et täna Euroopa Parlamendis toimunud  Ukraina ja Venemaa esindajate kuulamisele oli kogunenud rekordarv huvilisi. Välisasjade komisjoni avalikus debatis pidid osalema Gazpromi esindajad, Venemaa Riigiduuma välisasjade komitee esimees Konstantin Kossatšev. Paraku “ei jõudnud” venelased kohale ja esinduse tase piirdus vaid saatkonna asjuriga. Ukraina pool oli esindatud asepeaminister Grigori Nemõrja, endise Ukraina välisministri Boriss Tarasjuki, kes on täna Ukraina parlamendi Verhovna Rada eurointegratsiooni komitee esimees ning teiste näol. Grygory Nemyria kirjeldas olukorda kui “usalduse kollapsi”.

Usalduse kollaps

Septembri lõpul külastasin Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide fraktsiooni väikese grupiga Moskva ametnikke, kui läbivaks jututeemaks kõikidel kohtumistel nii duumasaadikute kui peaminister Vladimir Putiniga oli energiajulgeolek. Sealsed poliitikud kinnitasid justkui ühest suust, et Euroopal ei tarvitse muretseda, sest Venemaa täidab kõiki lepinguid. Ettevaatlikuks tegi siiski väide, et Venemaa on alati oma lepinguid korrektselt täitnud. Nüüd aga külmetavad eurooplaste varbad ja tõdeme järjekordelt, et arusaamad lepingutingimuste täitmisest on erinevad. Keda üllatab, et praeguses kriisis süüdistavad venelased Ukrainat? Ukraina Naftogazi juhi Oleh Dubyna kinnitust mõõda on peaprobleem see, et Venemaa ei taha maksta gaasi transportimise eest õiget hinda, seega nende poolt vaadates on tegemist majanduskonfliktiga, millele asepeaminister Nemõrja kinnitust mõõda on vastatud propagandasõjaga.

Sügisesel kohtumisel Venemaa tööstus- ja energeetika-aseministri Anatoli Janovskiga küsisin kommentaari Anatoli Tšubaisi, viimase kümne aasta Venemaa Ühendatud Energiasüsteemide juhatuse esimehe ennustusele Venemaale peatselt saabuva “jääaja” kohta, mis toovat endaga kaasa tõsiseid energiaprobleeme 2010 aastast. Tšubais ennustab 2006 a. kordumist  ja peab peamiseks põhjuseks Gazpromi monopoli. Muu hulgas soovitab Tšubais gaasiekspordi lepingutesse klausli lisamist, mis annaks Venemaale õiguse eriti külma ilma puhul teistele riikidele gaasitarneid vähendada. Ootuspäraselt eitas aseminister kohtumisel probleeme, ja seda vaatama sellele, et viitasin kriitilisele artiklile ministeeriumi enda ajalehest, mille olin enne kohtumist fuajeest kaasa haaranud. Tänasel kohtumisel sõna võtnud Euroopa Parlamendi liikmed rõhutasid selle konflikti poliitilist iseloomu. Rumeenia saadiku Andreas Severini sõnul on nii konflikt kui ka selle eesmärgid poliitilised. Kas tegu on gaasi puuduse või selle maskeerimisega poliitiliste probleemide taha, on täna raske öelda.

Venemaa käitumisel on kahepidine mõju. Surve uute torude  North Streami, South Streami, mis välistaks tülikad transiidimaad, on suurenenud. Aga  ka arusaamine, et on vaja vähendada Venemaast sõltuvust. Üks võimalus oleks Nabucco, aga seni ei suudeta vastata, kust peaks tulema gaas sellesse torusse, mille üks ots peaks ulatuma Kaspia mereni. Kesk-Aasia poole vaadates unustatakse ära see, et Venemaa on aastateks kindlustanud end lepingutega, mis suunanud need varud oma torudesse ja ilma Venemaa osaluseta pole võimalik ühtegi Kaspiat läbivat toru ehitada.

Ühte energiapoliitika peab sündima pealinnades

Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatlik fraktsioon mõistab oma tänase resolutsiooniga hukka Euroriikidele gaasi piiramise, mis on nii Venemaa, Ukraina, kuid eriti ELi liikmesriikide jaoks drastiliste tulemustega. Resolutsioonis tervitatakse Ukraina valmisolekut lubada Euroopa Liidu  vaatlejad riiki, kes jälgiksid gaasi sisenemise ja väljumise punkte transiittorudes.

Resolutsioon kutsub üles liikmesriike kaitsma abi vajavaid tarbijaid ning rõhutatult kutsutakse üles keskenduma tõsiselt Euroopa ühise energeetikapoliitika loomisele. Aga ühtne poliitika ei sünni mitte Brüsselis vaid pealinnades! Irooniline, aga energeetikapoliitikast räägivad täna Brüsselis valjemini kui kunagi varem just nende riikide esindajad – Ungari, Slovakkia, Bulgaaria, Austria – kes on varem olnud varmad  Venemaaga kahepoolseid lepinguid sõlmima, lootuses saada paremaid diile. Olgu näiteks  lepe South Streami ehitamiseks, mis on ilmselt üks põhjus, mis Nabucco kuidagi ei taha edeneda. Kuigi torud on erinevad ja gaasi loodetakse saada erinevatest riikidest, on selge, et väikeriikidele käib mõlemas projektis osalemine üle jõu.  Nende käitumine näitab kahetsusväärset tendentsi Euroopa Liidus: et ühise vankri vedamisest mõeldakse ikka ainult siis, kui see neid puudutab. Üldise huviga, samas meisse mittepuuduvaid küsimusi ei taha keegi kuulda ega vastuseid otsida. Ehk külm aitab.

Toetudes täna üha enam tsiteeritava majandusteadlase John Maynard Keynes’i tõdemusele sellest, et uute ideede esitamise suurimaks takistuseks on klammerdumine vanadesse, oma aja ära elanud ideedesse, usub professor Kattel, et majanduspoliitika debatti on Eestis peaaegu võimatu pidada.

Kõik katsed pareeritakse sotsialismi tondiga, justkui meil oleksid võimalikud ainult  äärmuslikud variandid.

Aga ometi on debatt vajalik, sest Katteli arvates on neo-liberaalne majandusmudel leidnud oma otsa ja ebatavaliste meetmete rakendamine on oluline just praegu. Sellele viitab ka sel aastal Nobeli majanduspreemia saanud majandusteadlane Paul Krugman.

Paul Krugman on Keynes’i ideede vajadusest USA kriisi välja toomisel arutlenud novembrikuises arvamusartiklis New York Times’is, rõhutades suuremahuliste fiskaalmeetmete vajadust, et majandust turgutada. Suuremast vajadusest riiklikuks sekkumiseks Eestis ja laiapõhjaliste investeeringute tegemiseks olen kirjutanud detsembrikuises artiklis (Majandus vajab konkreetseid riiklikke samme, 10.12.08).

Mis puudutab debatti, siis tundub, et ehk see siiski kogub hoogu. Arvan, et sellest saab ainult kasu olla. Ühe kaaluka sammu astus tõenäoliselt Mart Laar, kes kirjutas oma blogis 2009. aastast kui “nähtava käe” aastast, mis esmapilgul justkui vastanduks veel hiljuti vastuvaidlematuks tõeks kuulutatud “nähtamatust käest”, mida Chicago majanduskoolkonna eestvedaja Milton Friedmani õpilased ülimuslikuks peavad.

Mis selle kirjatüki puhul kulmu kergitama paneb, on see, et sellesama vabaturu põhimõtete tööle rakendamise eest Eestis sai Mart Laar  2006. aastal liberaalse Cato Instituudi poolt hallatava kõrgelt hinnatud Milton Friedmani nimelise auhinna koos poole miljoni dollariga.

Kuigi endine peaminister selgitab aimatavat paradoksi sellega, et reegleid on vaja, aga hoopis selliseid, mis tagavad vabaturu toimimise, jääb Laari seisukoht siiski kergelt mõistatuslikuks. Ometigi meil sellised vabaturu reeglid juba on! Ja auhindki nende eest sai vastu võetud?

Ja rahvaski on saanud oma “auhinna” kätte – tohutu Euroopa Liidu suhkrutrahvi näol, mis on ju üks markantsemaid näiteid sellest, kuidas turu vabadus tõi mõnele hiigelkasumid ja magusa elu, mille rahvas hiljem oma taskust kinni maksis.

Laar täpsustab, et selleks, et majanduses tegusid teha, on vaja edusamme hariduspoliitikas, tervisehoiupoliitikas ja keskkonnapoliitikas. Hinnangut andmata, tundub mulle, et nendes valdkondades toimub kogu aeg tegevus – seatakse sihid ja üritatakse neid saavutada. Aga kui ma olen õigesti aru saanud austet kolleegist, siis kirjutab ta, et majanduspoliitika vallas suuremat aktiivsust ei ole vaja, pooldades ikkagi sedasama neoliberaalset poliitikat, ainult et nüüd on “nähtamatu käest” saanud kuidagi  “nähtav käsi”.

Lisades Keskerakonna arvestatavat kaalu ülimalt vajalikku majanduspoliitika debatti arvab Edgar Savisaar oma blogis, et Laar on tabanud “trendi”. Ehk et “nähtav käsi” on midagi, mis on populaarne edaspidi. Usun, et küsimus pole trendis, räägime siiski põhimõtetest ja teatud majandusspoliitika eelistest praegustes tingimustes. Oluline on tunnistada, et praegustes tingimustes leiame leevendust kontratsüklilisest majanduspoliitikast, mis tähendab aktiivset fiskaalpoliitikat ning julgemat riiklikku sekkumist kui siiani oleme harjunud nägema.

Friedmani auhinna jagajad hindasid kõrgelt reformidega kaasnenud kõrget tööhõivet ja produktiivsust ning kiiret majanduskasvu Eestis. Kahtlemata oleme kasvanud kiiremini kui mõned meie naabrid ja konkurendid ja ka heaolu on meil võrreldes varasemaga palju parem. Aga tasub küsida kas pole need suure vabaduse plussid, mis tõid kiire kasvu, täna nendeks teguriteks, mis on põhjustanud ühe kiireima majanduslanguse Euroopas? Lisaks ei saa üle ega ümber sellest, et sotsiaalne ebavõrdus suurenes meie majanduskasvu tingimustes rohkem kui mitmel pool mujal ja majanduskasvu esiplaanile seades jäid mõned teised kodanike heaoluks olulised poliitikad, sealhulgas sotsiaalpoliitika ja tarbijapoliitika, tihti varju.

Kas selline turufundamentalism on jätkusuutlik? Üha enam kuuleme, et vastuse sellele andis majanduskrahh. Lahkamata pikemalt selle vaidluse tagamaid, kardan, et keskkonna- või hariduspoliitikast rääkimine ainult ei aita, et praegusest kriisist välja tulla. Mõneti meenutab mulle meie praegune situatsioon stseeni Nipernaadi filmist, mida aastavahetuse paiku ETV-s taaskord näidati. Vennaksed, kes on oma sõgeduses kodutalu ise põlema pannud, jäävad totaka näoga vahtima, kui külarahvas tuld kustutama tõttab. Nende mure piirdub ahvi üles leidmisega.

Sotsiaaldemokraadid on astunud esimesi samme aktiivsema riikliku sekkumise teel. Ivari Padari ettepanekule intressipuhkustest võib leida eeskujusid näiteks Suurbritanniast. See on hea samm raputamaks lahti valitsust sellest letargiast, mis tohutu majanduslangus ja julmad prognoosid on tekitanud. Inimeste heaolu parandamiseks ja majanduse turgutamiseks peame tegema veel teisi tõsiseid samme, et toetada näiteks väikeettevõtlust ja hoogustada eksporti.

Euroopa Komisjon soovitab infrastruktuuri arendamist, käibemaksu vähendamist väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, mis toetaksid tööhõivet ja tarbimist ning kriisist mõjutatud majapidamiste toetamist. Alustame siis intressipuhkustega, aga ärme unusta ka teisi meetmeid.

Sotsiaaldemokraadid Euroopa Parlamendis on täna alarmeeritud tänu Tšehhi eurofoobse presidendi sõnavõtule tänases Financial Times’i arvamusloos “Do not tie the markets – free them”, kus viimane laimab euroliidu ühtset poliitikat sotsiaal- ja keskkonnaküsimustes. “Klausi poolt ajalehes välja toodud seisukohad ei ole tänases Euroopas aktsepteeritavad”, kritiseeris riigipead europarlamendi sotside juht Martin Schulz. “Ta üritab selja keerata kuuskümmend aastat kestnud progressile, Euroopa lõimumisele, mis on toonud miljonitele eurooplastele rahu ja rikkuse”, lisas Schulz.

Sotsid nõuavad peaminister Mirek Topolanekilt, kes muide esindab sama parteid, deklareerima, et Tšehhi riigipea räägib siiski enda eest ja nimel, ning ei esinda valitsuse seisukohti. Ega ka Tšehhi ELi eesistumise prioriteete, sest nagu teada, on riik asunud teise  Ida-Euroopa riigina (pärast Sloveeniat) Euroopa Liidu Nõukogu eesistujatooli.  

Teatavasti on tšehhidel euroskeptiline, lausa eurofoobne president Vaclav Klaus, kes keeldub oma lossile heiskamast ühenduse lippu ja takistab Lissaboni leppe ratifitseerimist, jättes Praha nii koos Dubliniga kaheks ELi viimaseks mustaks lambaks. “Kuigi tegelikult on Klausi roll riigijuhtimises pigem sümboolne, on tema eurovastasusele paaril viimasel kuul vaikselt tähelepanu juhtinud nii mõnedki Lääne-Euroopa diplomaadid ja väljaanded. Mainides ka, et Klausiga vaenujalal seisev Mirek Topolaneki paremtsentristlik valitsus on habras ja ei pruugi eesistumisaja lõpuni vastu pidada”, kirjutab Evelyn Kaldoja tänases Postimehes.  

Tundub aga, et Klausi Euroopa Liidu vastalisus hakkab moest minema. Igatahes võitsid liitu toetavad sotsiaaldemokraadid hiljuti toimunud regionaalvalimistel kõigis  13 piirkonnas. 

Financial Times’is ilmunud artikli lugemiseks kliki siia.

Suuri lootusi pannakse uuele peaministrile Abhisit Vejjajivale, Oxfordi Ülikooli haridusega mehele, kes esindab poliitikas uut põlvkonda.  Aga kerge tal ei saa olema, sest koalitsiooni enamus parlamendis on väga väike,  ametissegi kinnitati ta vähem kui poolte häältega.

Aastavahetuse ajalehed olid täis erinevate minitrite lubadusi, mis peaksid sel nädalal jõudma ühise programmini. Korduvad meilegi tuttavad märksõnad: investeeringud, energia, infrastruktuur, haridus… jne.

Majanduse elavdamise programmis köidab tähelepanu peaministri lubadus minna suurele „road showle“, et propageerida laias maailmas Taid turvalise turismimaana. Turism on üks Tai olulisemaid majandusharusid. Aga sel hooajal olevad külastajate arv vähenenud 10-20%.

Turistile endale on see iseenesest meeltmööda, sest ruumi lahedamalt ja ei pea hommikul võitlema oma rannatooli pärast. Kuigi hindu on vähenenud turistide arv tõstnud – nii mitmelgi pool leiad menüüst ülekirjutatud või kleebitud numbrid. Aga isegi nii on see erakordselt maitsev toit umbes kolm korda odavam kui meie kodused praed. Tervislikkuse kordaja on ilmselt veel suurem.  

Tais ennustatakse, et 2009 .a. väheneb välisturistide arv 10%. Seda eelkõige seetõttu, et rahutuste käigus suleti Suvarnabhumi lennuväli ja Tai kui turvalise puhkepaiga maine sai tõsiselt kannatada. Arvatakse, et tänu rahutustele on  Tais sel talvel umbes 3 miljonit turisti vähem, selle aasta turistide üldarv kahaneb 12 miljonini. Aga kindlasti avaldab mõju ka globaalne majanduskriis. Puhkamine välismaal on ju luksus, mille arvel saab raskel ajal kokku hoida. Kuigi meilgi on juba väga palju neid, kelle jaoks see „luksus“ on sama iseenesestmõistetav kui iga aasta tulude deklareerimine. Aga alati saab ju valida ka odavama puhkusevariandi kui Tai. Sest kuigi elu  koha peal on odav, on näiteks sõit Eestist sinna kallis ja ebamugav.  Eestist lähtuvaid charterreise teenindav Leedu lennukompanii Fly Lal aga väga vilets.

Kuigi üldiselt arvatakse, et Aasia riike puudutab praegune majanduskriis vähem, on tailased murelikud.  Mingil määral on Tai ja Eesti kriisil sarnased jooned – sest sealgi on viimastel aastatel olnud tohutu ehitusbuum. Nüüd on kõikjal sildid müügis olevate majadega. Phuketil on ühe uue maja ees suur plakat, mis kuulutab, et „siia ostis korteri Kimi Räikkonen“. Kurjad keeled räägivad küll seda, et korter kingiti talle selleks, et meelitada sinna majja rikkaid ostjaid, keda meelitaks puhkus koos kuulsusega. Terve hulk lääne inimesi hindabki ju tänapäeval oma puhkust mitte selle järgi, et kuidas oli päikest või mida uut nähti, vaid et „kellega koos“ puhati. Millise celebrity´ga?

Üks asi Tai valitsuse kavades äratas veel minu tähelepanu. Nimelt plaan olukorda parandada lisa maksusoodustustega neile, kes uue kodu ostavad. Kuidas teha, et meilgi ei jääks need buumi ajal ehitatud karbid-korterid tühjaks?

2008. aasta viimase Euroopa Parlamendi täiskogul hääletati nii mõndagi EL kodanikele olulist. Kaks olulisemat, mida olen ka varem ära toonud siin blogis on mänguasjade ohutuse direktiivi kohta ja tööaja direktiivi kohta. Tööaja direktiivi puhul olid olulisemad punktid need millega parlament piiras maksimaalse tööaja 48 tunnile nädalas ning arvestas valveaja ka tööaja sisse. Uus mänguasjade direktiiv karmistab oluliselt ohutusnõudeid keelates kantserogeensed ained, keelab ridamisi allergiat tekitavaid lõhnaaineid ning tõhustab nõudeid toidu sees või toiduga koos pakendatud mänguasjadele, et ära hoidma lämbumisjuhtumid. Loodetavasti suudame samas tempos jätkata ka uuel aastal!

Tallinna Ülikool on võtnud ette tänuväärse ülesande luua Virtuaalne Ülikool. Huvilistel on võimalik sealt leida videolõigud nii A.Giddensi ettekandega kui ka rektor Rein Raua intervjuu austet britiga.

Virtuaalne Ülikool asub siin virtuaal.tlu.ee. Mainitud videolõigud leiab paremalt menüüst valides “Uued”.

Juunis jõudsid liikmesriigid Luksemburgis töö- ja sotsiaalministrite nõukogus kokkuleppele tööaja direktiivi muutmise eelnõus ja pikka aega tüliallikaks olnud ületunnitöö küsimuses saavutati sellega kompromiss. Direktiivi eelnõu kohaselt tohivad töötajad tööandjaga lepingu sõlmides lisaks tavapärasele 48 tunnile teha lisaks veel 12 tunni ulatuses ületunnitööd.

Kuid tuleb tunnistada, et see pole töötaja vaatevinklist parim lahendus. Ja seetõttu on pea kõik sotsiaaldemokraatlikud saadikud ületunnitööle ka vastu.

Euroopa suurtel maanteedel sõites näeb aeg-ajalt tohutuid parkimisplatse, kuhu veokid on kogunenud parve justkui rändlinnud sügisel. Nende liikumisel on karmid piirangud ja juhtidel tuleb järgida kindlaid puhkeaegu. Väsinud juhi roolitav suur auto tähendab maanteel tohutut ohtu.

Kui palju aga kohtame väsinud “juhte” oma elus? Kui paljudel jääb elutee ületöötamise pärast hoopiski pooleli?

Kelle vastutuse alla need parimas eas lahkunud mehed-naised kuuluvad? Kas igal inimesel peab olema vabadus nii palju tööd teha, kui ta ise tahab, või peaks teda näiteks seadusega piirama? Tema enda, tema pere ja kogu ühiskonna huvides. Eestis, kus palgad on väikesed, oleks rabamist justkui patt piirata. Aga mõeldes eestlaste enesehävituslikule kalduvusele, tuleks meid meie endi eest kaitsta. Sest numbrid on karmid.

Eurostati andmetel on Eestis meeste seas suremus tunduvalt kõrgem kui ELi keskmine. 2005. aastast pärinevate andmete põhjal on suremus 100 000 inimese kohta 1470,3 võrreldes 822,1ga, mis on ELi keskmine.

Sotsiaalministeeriumi väitel pole ületunnitöö tegemine Eestis väga laialt levinud, aga samas arvavad sealsed ametnikud, et igal kodanikel peaks olema võimalik otsustada ületundide kasuks. Saar Polli tehtud uuring näites, et 2005. aastal 85% inimestest töötas kuni 50 tundi. Mina küll ei näe põhjust, miks peaksime seda lubama, eriti kui seda ei kasutada!

Kui see ei oleks nii siis, miks siis on meie tervisenäitajad nii viletsad ja tööstress nõnda suur? 2006. aastal koostatud Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu põhjal on viimase aasta jooksul üleväsimust tundnud 40,2% meestest, 47,1% naistest.

Töö rügamine ei ole alati ka tasuvam. Briti leiboristid Euroopa Parlamendiski väidavad, et kui Britid töötavad 60 tundi siis see ei tähenda alati, et nad saavad paremat palka. Muuseas leiboristid otsustasid täna pingelisel koosolekul minna vastu oma parteikaaslaste seisukohaga Browni valitsuses ja toetada samuti 48tunnist töönädalat.

Võib-olla paneks Eesti inimene esimese hooga pahaks, kui keegi piirab tema vabadust töötada ja ületunde teha. Aga kas 48 tundi nädalas ei ole piisav, et anda hea panus ja ülejäänud aeg taastuda ja koos perega olla? Kui üks abikaasa töötab 60 või rohkem tundi, siis on selge, et teine abikaasa peab kodus kõik tööd tegema alates laste kasvatamisest. Kui aga mõlemad töötavad või tegemist on üksikvanemaga, siis kuidas jääb lastega? See on midagi, millega peame õppima arvestama.

Samas on range 48tunnise reegli jälgimisel mu Poola kolleegi sõnul kindlasti probleemiks see, et Poola jookseks lihtsalt arstidest tühjaks, kui selline säte vastu võetakse. Lisaks kannatab tema sõnul ka muidugi tööturu paindlikkus.

Analoogset muret nägid ka sõbrad Eesti meditsiinitöötajate ametiühingst, kelle sõnul võib Eestis selle reegli rangel järgimisel tulla probleeme ka Eesti meditsiinis, kuna lihtsalt poleks piisavalt inimesi sellisel juhul haiglate täitmiseks. Teavasti läks ju täna vastu võetud nö valvesolekuaeg ka kirja tööajana ja sellisel juhul saaksid meie meditsiinis töötavad inimesed kiirest 48 tundi täis (Parlamendis vastu võetud raporti järgi võib ka tegelikult töötada rohkem, aga aasta lõikes peaks ikka tulema 48 tundi nädalas). Sama teema puudutab ka tegelikult näiteks tuletõrjujaid.

Nii et tänase otsuse järel peavad liikmesriigid nüüd leidma koos Parlamendiga mingi kompromissi, mis rahuldaks kõiki.

Eelmine direktiiv pärineb 1988. aastast, kui suur osa mänguasju toodeti Euroopas. Täna tuleb 85 protsenti Euroopa Liidu turul müüdavatest mänguasjadest väljast ning kahjuks kasutatakse sageli materjale, mis on küll ohtlikud, kuid mida varasem direktiiv ei keela.

Mul on hea meel, et saadikud on võtnud tõsiselt laste tervist puudutavaid küsimusi. Minu hinnangul on sotsiaaldemokraadid võtnud ainuõige positsiooni, lähtudes oma seisukohtade kujundamisel eelkõige laste tervisest.

Uus direktiiv keelustab kantserogeensete ainete kasutamise mänguasjade tootmises, keelab terve rea allergiat tekitavaid lõhnaaineid ning tõhustab meetmeid toidu sees või toiduga koos pakendatud mänguasjadele, et ära hoidma lämbumisjuhtumid.

Kui seni kehtinud direktiiv toidu sees paiknevaid mänguasju kuidagi ei reguleerinud,  siis uued nõuded näevad ette eraldi pakendamist ehk siis toit ja mänguasi peavad olema selgel eraldi. Toidus peituv mänguasi peab olema piisava suurusega, et ei saaks tekitada lämbumisohtu.

Juhtumid Barbie nukkude ja teiste Mattel mänguasjadega on näidanud, et tootedisain ei ole alati peasüüdlane ja mänguasjad võivad muutuda ohtlikuks puuduliku tooteprotsessi käigus. Seega on oluline, et järelvalvet tehtaks nii tehastes, turul tarbijakaitsjate kontrolloperatsioonidega, kui ka tollipunktides, kuhu saabuvad mänguasjad Euroopa Liidu kaubanduspartneritelt.  Isiklikult loodan, et tarbijakaitseamet on tõhustanud kontrollaktsioone juba praegu – enne jõule – kui jõuluvanad oma sisseoste teevad.

Kuna EL turgudel olevatest mänguasjadest  moodustavad suurema osa Hiina tooted, siis on oluline roll koostööl kolmandate riikidega, ja just Hiinaga. Siinkohal tahakski tervitada viimaseid ponnistusi selles vallas ja vastastikuse mõistmise memorandumit Euroopa Komisjoni ja Hiina ametnike vahel. Parema informatsioonivahetuse ja koostöö tõhustamise kaudu suudame muuta meie poodides muudavad lelud turvalisemaks.

Tänaseks on suur hulk vett merre voolanud ja toimunud on mitmeid huvitavaid arenguid. Komisjoni plaan oli üsna ambitsioonikas ning võis juba ette ennustada, et läbirääkimised ELi institutsionide vahel kujunevad keeruliseks. 

Euroopa Parlament hääletas telekomi paketi üle tänavu septembris ning tõi sisse omapoolsed muudatused. Parlamendis said mitmed Komisjoni ettepanekud, sealhulgas  Euroopa Elektroonilise Sideturu Ameti loomine üsna selge vastuseisu osaliseks. Parlamendisaadikud ei pooldanud uue iseseisva organisatsiooni loomist, millel oleks täielik mõjuvõim kõikide ELi telekommunikatsiooni turu regulaatorite üle. Arutelud jätkusid. Nendes küsimustes hääletati paljuski liikmesriikide põhiselt. Samas, tarbijate jaoks tõid parlamendi ettepanekud üksjagu kiiduväärt parandusi. Arvestades tehtud muudatuste hulka, otsustas Komisjon siiski oma ettepaneku tagasi võtta,  et esitada see uuesti nüüd juba uuel kujul. 

Novembri alguses teataski ELi infoühiskonna ja meedia volinik Viviane Reding, et Komisjon on oluliselt modifitseerinud esialgset ettepanekut, jättes sisse ainult kõige olulisemad küsimused, mis on vajalikud ELi ühtse telekommunikatsioonituru tugevdamiseks. Minule tegi heameelt, et ka uus ettepanek käsitles üsna tugevalt tarbijate õigusi – sisse olid jäetud kohustus võimaldada parem juurdepääs puudega kasutajatele, tarbija õigus vahetada ühe tööpäeva jooksul tava- või mobiilsideoperaatorit (jättes numbri samaks).

Novembri lõpus arutati Komisjoni ettepanekut Ministrite Nõukogus, kus Eestit esindas Majandus ja Kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Läbirääkimised riikide vahel olid üsna tulised ja konsensusele jõudmine  raske, eelkõige erinevuste tõttu liikmesriikides.

Vastu võetud kompromisstekst erineb märkimisväärselt Komisjoni algsest ettepanekust. Praeguse seisuga jääb loomata iseseisev ELi telekommunikatsiooniturge reguleeriv amet. Samuti ei tehtud kohustuslikuks funktsionaalset eraldamist, mis nagu spetsialistid kinnitavad, nõuab lairibaturgu valitsevalt ettevõtjalt võrguinfrastruktuuri ja teenustevaldkonna eraldamist omandistruktuuri muutmata. Viimase eesmärk on suurendada konkurentsi turul. 

Ministrite Nõukogus toimunud riikidevahelist kemplemist ja selle tulemusena vastu võetud teksti, on nimetatud “kompromisside kompromissiks” ning volinik Reding avaldas pettumist, arvates, et just sellise pideva poliitilise kemplemise tõttu kaotatakse peagi maailmas oma mõjuvõim. 

 Arvan, et kui EU institutsioonid suudavad telekommunikatsiooniturul kõiki osapooli rahudavale konsensusele jõuda, siis sellega tugeveneb liidu majandus ja tarbijakaitse märkimisväärselt. Telekommunikatsiooni reformipakett läheb Euroopa Parlamendis teisele lugemisele järgmise aasta aprillis. Senikaua elame-näeme. 

Telekommunikatsiooni valdkonnas on volinik Redingu juhtimisel toimunud mitmeid huvitavaid arenguid, mis on aidanud parandada just tarbijate heaolu EL liikmesriikides. Piiriüleste kõnede hindadele seati eelmisel aastal piirangud. Piiriüleste SMS sõnumite saatmise piirhindade eelnõu sai alles novembri lõpus EL ministrite heakskiidu. Euroopa Parlamendi heakskiit peaks olema ainult formaalsus, sest saadikud on avaldanud tugevat toetust sellele eelnõule. Kirjutan sellest siin.

Samuti on Komisjoni arvates on ka kõnelõpetustasud EL liikmesriikides liiga kõrged, ja samas erinevad liikmesriikides tunduvalt takistades konkurentsi. Lõpetustasud on need tasud, mida sideoperaatorid küsivad teistelt operaatoritelt nende võrku tehtavate kõnede eest. 

Eestis on komisjoni andmetel kõnelõpetustasud ühed kõrgemad võrreldes meie naabritega. Komisjoni andmetel on lõpetustasud keskmiselt 10.7 eurosenti (1.67 EEK) Eestis, 8.93 eurosenti (1.40 EEK) Lätis, 7.82 eurosenti (1.22 EEK) Leedus, 5.28 eurosenti (0.83 EEK) Soomes. Seega eelnõu selles vallas mõjutaks tarbijaid terves Eestis, mitte ainult neid kes reisivad!

Tänavusel inimõiguste päeval tähistame ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. aastapäeva. Tegemist on inimõiguste ajaloolises arengus sõjajärgsete Genfi konventsioonide kõrval tähtsa dokumendiga, milles tunnustatakse inimõiguste üldkehtivust. Olgugi, et deklaratsioon pole õiguslikult siduv dokument, lasub ÜRO liikmetel organisatsiooni põhikirjast tulenevalt üldine inimõiguste austamise kohustus. Inimõiguste universaalsus on tagatud rahvusvahelise õigusega.

Inimõiguste ülddeklaratsioon sätestab, et igal indiviidil on oma sünnipärased õigused, mis ei sõltu tema rassist, soost ega usutunnistusest, sünnipäraste õigustega asetatakse õiguse keskmesse indiviid. Säärase mõtlemise aluseks peetakse 13. sajandi Inglise Magna Carta õigusakti, millega piirati Inglise monarhide absoluutset võimu.

Oluline on märkida, et 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsioon polnud suunatud vaid valitsustele, vaid ka inimestele ja kõikidele rahvustele. “Seetõttu peaks iga indiviid ja ühiskonna liige edendama austust nende õiguste ja vabaduste vastu ning võtma kasutusele progressiivseid meetmed, nii riiklikke kui ka rahvusvahelisi”, on öelnud ÜRO endine inimõiguste volinik Mary Robinson.

Euroopa on tugevaim inimõigustega tegelev piirkond maailmas, ometigi pole kasutatud piisavalt meie positsiooni ning Euroopa kui maailma eeskujuliku suurvõimu potentsiaali. 2008 aasta kevadel tehtud Eurobaromeetri uuringu järgi leidis ligi 40% euroliidu kodanikest, et just inimõigused iseloomustavad kõige paremini seda, mida tähendab Euroopa Liit. Teisele ja kolmandale kohale asetusid väärtuste uuringus rahu ja demokraatia.

Euroopa Liit tegeleb inimõigustega kogu maailmas ja püüab kasutada oma mõjujõudu, et riikidele nende endi poolt võetud kohustusi meelde tuletada. Mitte alati pole see edukas. Võtkem näiteks viimased sündmused Hiinas: Hu Jiale andis Euroopa Parlament kuulsa Sahharovi inimõigusauhinna, ometigi nendime kurvatundega, et ta istub endiselt vangikongis. Ja surmanuhtluse määratud Hiina poliituurija Wo Weihan hukati päeval, mil pidanuks aset leida ELi – Hiina strateegilise partnerlussuhte läbirääkimised Pariisis, vaatamata ELi pikaajalistele protestidele antud isiku surmanuhtluse seadmise kohta.

Kuigi täna pühitsetud ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsioonil on vaid soovituslik iseloom, mõjutas see paljusid seadusliku iseloomuga pakte. Inimõiguste ülddeklaratsioonile tuginevad ka mitmete paljude põhiseadused, kaasaarvatud Eesti Vabariigi põhiseadus. Näiteks on kõik inimesed lähtudes inimõiguste ülddeklaratsioonist võrdsed, ka Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Põhiseadus on täitmiseks kohustuslik kõigile Eesti kodanikele kui ka Eestis viibivatele välisriikide kodanikele ja kodakondsuseta isikutele.

Inimõiguste universaalsus on tagatud rahvusvahelise õigusega. Nii hõlmavad need ka kodanikuõigusi, mida mõistetakse kitsamalt kui inimõigusi. Neid õigusi kaitstakse riigisiseselt, näiteks põhiseaduse abil. Teine oluline dokument, mille eelkäijaks tuleb pidada ÜRO ülddeklaratsiooni, on Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsioon, tuntud ka kui Euroopa inimõiguste konventsioon. See on Euroopa Nõukogu egiidi all 1950. aastal vastu võetud inimõigusleping. Kõik Euroopa Nõukogu liikmesriigid on ka konventsiooni osalusriigid ja uutelt liikmesriikidelt oodatakse konventsiooniga ühinemist.

Inimõigused Euroopa Liidus

Aktuaalne on täna ka Euroopa Liidu inimõiguste aastaraport käesoleva aasta kohta, mis võetakse vastu 2009. maikuus. Ent selle aasta viimasel täiskogu istungil on juba kuulamine Euroopa Liidu nõukogu ja Euroopa Komisjoni osavõtul Euroopa kodanike põhiõiguste teemal, kuid ka inimõiguste olukorrast maailmas.

Mida tähendame täna Euroopa Parlamendis inimõiguste arengute ja kaitsmise kohta maailmas: esiteks, et sekkumisvõimalused on mitmekülgsemad, kuid ka arvukamad kui varem. Olukorra parendamiseks inimõiguste kaitsmisel on kaks teed:

Esiteks kvantitatiivne, ehk rohkem inimõigusdialooge kolmandate riikidega. Kuid teiseks, ja mis on iseenesest tähtsamgi, on kvaliteet. Küsimus on selles, kuidas rakendada eri strateegiaid. Aga ka selles, mida soovib Euroopa avalikkus? Kuidas selgitada Euroopa liidu inimõigusrikkumiste vastu võitlemise ja inimõiguste kaitsmise pingutusi mujal maailmas, võtkem näiteks üliaktuaalne Kongo, või Tiibet, Darfuur, Iraak, Afganistan, Kesk-Aasia, Haiti jne. Näiteid on palju ja Euroopa poliitikud peavad keskenduma täna sellele, kuidas  nende olulisuses oma valijaskonda veenda. Sest teame ju, et Eestiski on valdav leige suhtumise, kui inimeste põhiõigusi eiratakse meile lähedal asuvas Valgevenes, rääkimata siis veel Birmast või Kuubast.  Meil armastatakse hoopis rohkem rääkida inimõiguste rikkumistest Venemaal. Seevastu  mitmed teised riigid, kellel tihedad majandussidemed Venemaaga, eelistavad nendel teemadel mitte sekkuda.

Osalesin hiljuti ühel üritusel, kus teadlane pahandas Eesti panuse üle Afganistani, kui meil omal on nii palju lahendamata probleeme. Seda, kuidas Afganistanis lahendamata probleemid meid endid mõjutavad, väga paljud kahjuks ei taju. Samas on just Afganistan näitena hea, sest see on paik, kus meil on võimalik oma mõju suurendada ka inimõiguste valdkonnas. Euroopa Liit panustab seal nii sõjaliselt kui ka tsiviilühiskonna rajamisse. Praktiliselt peetakse seda riiki üleval Lääne rahadega. Seega peaksime ka otsustavamalt sekkuma sellesse, millist riiki meie rahaga seal ehitatakse, kas riiki kus jätkuvalt pole naistel-lastel õigusi või kus ajakirjanike mõistetakse surma. Või riiki, kus õigust ei saa kohtus osta ja valitseb seadus.

ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsioon andis maailmale väga suure instrumendi, vahendi, et võidelda üleilmselt õigusrikkumiste vastu. Meie ülesanne on neid taunida, kuid ka ükskõiksuse vastu võidelda. Üleilmastuva ühiskonna küsimus on selles, kui palju tegelikult ära tehakse.

Kuidas on lood Eestiga?

Euroopa Liidu kodanikule on aga oluliseks dokumendiks Euroopa põhiõiguste harta, mis pidulikult allkirjastati Euroopa Parlamendi täiskogu istungil 12. detsembril 2007. Selle suure sammu tähendust Euroopa uue sajandi poliitikas saavad kodanikud tunda siis, kui nende õigusi rikutakse ja nad saavad hartale tuginedes oma õiguste kaitseks kohtu poole pöörduda. Inim- ja põhiõigusi käsitlev dokument on õiguslikult siduv ja talle anti samaväärne positsiooni nagu ELi asutamislepetele. Harta sõnastab selgemalt kui kunagi varem liidu väärtused ja eesmärgid, kuid tähelepanu väärivad ka töötajate õigusi ja solidaarsust puudutavad artiklid, nagu ka moodsamad seisukohad (näiteks geneetika), mis varasemates dokumentides pole kajastatud. Eestlasele on oluline teadmine, et tegu pole järjekordse jõuetu deklaratsiooni, vaid seadusjõudu omava dokumendiga.

Eesti inimõigusolukorda arvesse võttes võib väita, et eks meilgi ole probleeme, peamiselt on meile põhjendamatult esitatud süüdistused eestivene vähemuse kohta viinud meid kaitseseisundisse, mis segab  tegelike probleemide nägemist ja tunnistamist.

Lastekaitse Liidu presidendina tooksin esile  probleemi, mida tekitab näiteks laste eriombudsmani puudumine. Kuigi meil on ombudsmani ülesanded õiguskantsleri haldusalas, ei anna seadus talle voli ülesandeid täita, selle asemel võib kantsler korraldada järelvalvet, kuid mitte tegeleda ennetustööga, mis on antud juhul äärmise tähtsusega. Eriombudsman looks ka lihtsama olukorra inimestele kaebuste esitamisel. “Inimõiguste probleem täna Eestis seisnebki peamiselt selles, et rahvas ei tea, kuhu oma murega minna.

Euroopa Parlamendi oktoobrikuu täiskogul pidasin inimõigusrikkumiste punkti all kõne Ida-Kongos toimuvate rahutuste üle ning avaldasin mure inimõiguste olukorra üle selles väga keerulises piirkonnas. Mulle tundus siis, et pean sellel regioonil ja teemal peatuma sellepärast, et rõhutada, kui hull on see olukord, mitte sellepärast, et meil oleks väga selge pilt, kuidas seda olukorda lahendada.

Mainitud kõnes rõhutasin, et kõige tähtsam on toetus Kongo võimudele, et leida poliitiline lahendus sellele kriisile. Vägivald sünnitab ainult uut vägivalda ja ma ei taha kuidagi öelda, et meeste elud oleksid kuidagi vähemväärtuslikud või meeste kallal võiks vägivalda tarvitada, aga tõepoolest, Kongos on eriti hull naiste-laste olukord ja sellele tuleks erilist tähelepanu pöörata. Üleskutse rahvusvahelisele üldsusele ja ÜRO Julgeolekunõukogule abi tõhustamiseks, üleskutse nõukogule ja komisjonile meditsiiniabi andmiseks – eelkõige siis sellele kõige suuremale riskigrupile. Kindlasti on oluline ka liikmesriikide konkreetne abi.

Järgmisel, novembri täiskogul sai probleem Kongo Demokraatlikus Vabariigis päevakajalise tähenduse, kui võeti vastu resolutsioon. Selles resolutsioonis on saadikud mures kokkupõrgete pärast Põhja-Kivus ning vägivalla pärast Kongo DV idaosas. Kõiki asjaomaseid riiklikke ja rahvusvahelisi asutusi kutsutakse üles andma selliste tegude toimepanijad kohtu alla. ÜRO Julgeolekunõukogu peaks aga võtma meetmeid, mis hoiaksid ära edasised rünnakud Kongo DV idaprovintside tsiviilelanike vastu. Saadikud kinnitasid oma toetust ÜRO missioonile Kongos ja palusid teha kõik, et see missioon saaks täiel määral täita oma volitusi. Resolutsioonis tervitati komisjoni ja liikmesriikide tehtud otsust suurendada humanitaarabi kriisis kannatada saanud tsiviilelanikele. Kõiki osapooli kutsuti üles tagama humanitaarabitöötajatele juurdepääsu haavatavatele kogukondadele ja tagama nende turvalisust, et humanitaarabi andmine saaks jätkuda.

Saadikud nõudsid, et Kongo ühineks viivitamatult taas Amani rahuprotsessiga ning lisaks tuleks korraldada Ida-Aafrika Suur järvistu piirkonda käsitlev rahvusvaheline konverents, et leida konfliktile toimiv poliitiline lahendus ning edendada piirkonna kindlat majanduslikku integratsiooni, millest oleks kasu piirkonna kõikidele riikidele.  Samuti tuleb teha täiendavaid jõupingutusi, et lõpetada välismaiste relvastatud rühmituste tegevus Kongo DV idaosas.

  Üheks tähtsaks punktiks resolutsioonis oli maavarade küsimus: loodusvarade ebaseaduslik ekspluateerimine Kongo DV idaosas on mässuliste rühmituste rahastamisallikas ning seetõttu on oluline võidelda sellise piirkonna mässuliste rühmituste ja valitsuste teostatava ebaseadusliku ekspluateerimise vastu. Eurosaadikud kutsusid resolutsioonis Kongo võime üles likvideerima mässuliste rühmituste majanduslikku baasi ning tõkestama nende juurdepääsu maavaradele ning kauplemisvõrgustikele.

Järgmisel nädalal arutab kriisi Kongo idaosas ka ELi Nõukogu ja võtab vastu oma järeldused. Olukorda pingestab kindral Nkunda suhtes ebaausalt läbiviidud parlamendivalimised, mis välistasid Rahvakaitse Rahvuskongressi esindajate osalemise valimistel. Kindral Nkunda nõuab õigluse taastamiseks kohtumist Kongo Demokraatliku Vabariigi presidendi Joseph Kabilaga. ÜRO on nimetanud Nigeeria endise presidendi Olusegun Obasanjo oma erivolinikuks, kelle ülesanne on eelkõige sõjategevuse peatamine. Lõuna-Aafrika Arenguühendus ja Aafrika Liit on nimetanud Tansaania endise presidendi Benjamin Mkapa erivahendajaks Ida-Aafrika Suur järvistu piirkonnas. Olukorra stabiliseerimiseks peab Kongo Demokraatliku Vabariigi valitsus loobuma sõjalistest meetmetest kindral Laurent Nkunda vastu ning alustama dialoogi poliitiliste lahenduste leidmiseks. Kongo valitsus peab lõpetama hutude relvajõukude toetamise ning koostöös ÜRO missiooniga kohapeal kindlustama nende täieliku desarmeerimise. Rwanda peaks kehtestama täieliku amnestia genotsiidis mitteosalenud hutu võitlejatele, genotsiidist osavõtjad tuleb anda kohtu alla.

Meie enda Eesti välisministeeriumi seisukoht on esiteks see, et  ÜRO eriesindaja ning vahendaja määramine on eriti positiivne, sest juba on nende vahendustegevuse tulemusel vaenutegevus oluliselt vähenenud. Eesti peab positiivseks otsust tugevdada ÜRO rahujõudusid Kongo Demokraatlikus Vabariigis.

Kõik tundub liikuvat heas suunas, EL, ÜRO, rahvusvaheline üldsus on tõmmanud probleemile tähelepanu. Aga milles on siis probleemi probleem? Ikka selles, et meie pingutused pole piisavad. Sel nädalal on Cristiane Amanpouri reportaaž hutude genotsiidist 1994.a., mida CNN-s reklaamitakse ühe tutsi naise intervjuuga, kelle mehe ja viis last tapsid naabritest hutud, kellega eluaeg kõrvuti elati. Aga veelgi süngem on saatest selguv tõsiasi, et kõik märgid saabuvast vägivallast olid olemas, aga seda informatsiooni ei võetud tõsiselt. Kas sedapuhku on jõudu sekkuda, või tegeleme jätkuvalt vaid deklaratsioonidega?    

      ÜRO on jätnud endast nõrga mulje ja EL on endiselt justkui meeltesegaduses. Kongos on juba enam kui 250 000 peavarjuta inimest, ÜRO koridorides nimetatakse seda esimeseks kriisiaja sõjaks ning kardetakse ette, et varsti ei jätku riikidel raha rahuvalve ülalhoidmiseks! Veelgi hullemini mõjuvat see Euroopa ühtsele julgeoleku- ja kaitsepoliitikale, kuna rahapuuduses on siinsed valitsused eriti kitsid kohapeale oma valvajaid saatma. Kongo probleemi pikaajalisem probleem ongi selles, et võib märkida ka Euroopa võimete piiri sekkumistel Aafrika probleemikolletesse. 

Eelmisel nädalal avaldas Komisjon rohelise raamatu kollektiivsetest kahjuhüvitistest ehk sellest, kuidas hõlbustada kahjuhüvitusnõuete esitamist olukorras, kus üheainsa kaupleja tegevuse tõttu on kahju saanud suur hulk tarbijaid. Kui näiteks reisifirma jätab ära väljakuulutatud reisi ning keeldub tagasi maksmast klientide poolt tehtud reisi sissemakseid,  oleks kahjukannatajatel võimalik kollektiivhagi kasutades reisifirma kohtusse kaevata. Ka vastava riigi tabrijakaitseorganisatsioonil oleks sel juhul reisijate nimel õigus seadust rikkunud firma kohtusse viia. Olen varemalt kollektiivhagist pikemalt kirjutanud siin.

Tarbijatel on ju tegelikult alati võimalus kohtusse pöörduda ja lasta individuaalselt kantud kahju heastada, aga tihtipeale sellest loobutakse, kas siis kõrgete kohtukulude, liigse paberimajanduse ja ajakulu või muu säärase pärast. Eriti keeruline on asi siis, kui näiteks Eesti kodanikule kahju tekitanud ettevõte on registreeritud teises ELi liikmesriigis. Hiljutine Eurobaromeetri uuring näitab, et 80% Eesti tarbijatest peab kohtu kaudu kahjunõudeküsimuste lahendamist probleemseks ja ajamahukaks.  Kollektiivhagi on tihtipeale efektiivsem ja tarbijasõbralikum võrreldes sellega, kui üks indiviid suurfirma vastu üksi kohtusse läheb.

Roheline raamat on Komisjoni teejuht selle kohta, kuidas praegustele puudujääkidele reageerida. Selleks kutsutakse ELi kodanikke üles oma arvamust avaldama. Järgmise aasta 1. märtsini võivad kõik soovijad esitada ettepanekuid, kuidas edasi tegutseda: kas jätta asjad nii nagu on praegu; suurendada liikmesriikidevahelist koostööd kollektiivhagi mehhanismi kasutamisel või näiteks lisada kollektiivhagi võimalus siduvaks meetmeks kõikides liikmesriikides.  Ühest küljest on Komisjoni käik tervitatav. Ehk elavdab see tarbijakaitsealast debatti erinevates liikmesriikides ning tõmbab tähelepanu praegustele kitsaskohtadele.

Teisest küljest oleks soovinud näha jõulisemat tegutsemist. Euroopa Tarbijakaitseorganisatsioon (BEUC) on oma pettumust rohelise raamatu suhtes avaldanud üsna valjuhäälselt, väites, et Komisjoni plaan on ambitsioonitu ning kordab kõiki praeguseks äraleierdatud argumente.

Tõenäoliselt oleks selgete eesmärkide ja nendeni jõudmiste vahenditega ettepanekul olukorra muutmiseks positiivsem mõju. Komisjoni vaoshoitust saab ehk põhjendada sellega, et nad tahavad tarbijate turgu põhjalikult uurida ning anda võrdsed võimalused tagasiside esitamiseks kõikdele osapooltele. Loodetavasti valmib järgmisel kevadel konsultatsiooni tulemusena konkreetseid meetmeid sisaldav ettepanek, mis ELi tarbijate olukorda reaalselt parandab.

Oma ettepanekud praeguse olukorra parandamiseks võite saata aadressile SANCO-Consumer-Collective-Redress@ec.europa.eu

Praegusel juhul on 76% ELi tarbijatest meelsamini valmis oma õigusi kohtus kaitsma, kui nad saaksid seda teha koos teiste tarbijatega. Kollektiivhagivõimalus on olemas aga ainult 13 liikmesriigis (Prantsusmaal, Saksamaal, Soomes, Rootsis, Taanis, Bulgaarias, Kreekas, Hollandis, Itaalias, Hispaanias, Portugalis, Austrias ja Suurbritannias).

Milline on olukord Eestis? Eestis võib tarbijakaitseamet kohtutee ette võtta tarbijate huvide kaitseks, aga tarbijad ise ei või moodustada kollektiivhagi.

Eurobaromeetri andmetel ei ole ligi pooled (47%) Eesti tarbijad rahul sellega, kuidas ettevõtted nende kaebusi käsitlenud on. Enamik tabrijatest on arvamusel, et  kollektiivhagi oleks hea võimalus oma õigusi kaitsta – 68% uuringus osalenutest  kinnitab, et nad viiksid vääralt käitunud ettevõtteid tihemini kohtusse, kui oleks võimalik oma kaebus siduda teiste sama ettevõtte ohvritega.

Kas Eestis oleks vaja kollektiivkahjumenetlust? Tarbija huvides peaksime seda kaaluma.

Kas olukord, kui eurodes võetud laenud on tekitanud segadust, on koht kus kannatanud sooviksid sellise sammu teha, ja nõuda, et nende kahjud hüvitataks? Kindlasti. Samuti võiks see tulevikus ära hoida SMS laenude puhul lahvatanud skandaalid. Igal juhul jõuaks see avalikkuse teadvusesse varem.

Leuveni ülikooli poolt Euroopa Komisjoni tellimusel tehtud uuringust – mis puudutab muuseas ka kollektiivhagisid – selgub, et esiteks on kollektiivhagist kasu, kui üksikisikule tekitatud kahju on liiga väike, et õigustaks kohtus käimist. Näiteks olukord, kui krediitkaardi firma võtab kahe euro suurust ebaseaduslikku kuutasu.

Kollektiivhagist on tarbijale loomulikult kasu ka suuremate kahjude puhul. Võtame näiteks need Euroturi abil Namiibiasse reisida soovinud eestlased, kes ettevõtte hiljutise sulgemisotsuse tagajärjel oma reisist ja 50 000 kroonist, mis reisi eest makstud, ilma jäid. Kollektiivhagi võimaluse olemasolul oleks kannatanud reisijatel lihtsam oma raha kätte saada.

Teiseks on kollektiivhagil teatud ennetav mõju. Ettevõtted on hoolsamad oma käitumises. Kasvõi juhul, kui reisifirma tsarterlend hilineb kaheksa või viisteist tundi ja ainuke asi, mida inimestele pakutakse on võimalus süüa osta, saaksid reisijad kollektiivselt oma õiguste eest välja astuda (tegelikult peab pakkuma öömaja ja toilustust jne).

Kolmandaks – kollektiivhagist oleks abi juhul, kui ettevõtted on konkurentsiseadust rikkudes kahjustanud tarbijate huve. Euroopa Kohus annab õiguse hüvitustele selles vallas (kaasus C-453/99, Courage and Crehan [2001] ECR I-6297), aga  üksikisik vaevalt seetõttu suure ettevõtte vastu kohtutee ette võtab. Kollektiivselt aga võibolla juba küll. Meenutagem vaid kartellikokkuleppe süüdistust prügifirmade vastu selle aasta kevadel. Seekord päädis olukord küll tarbijate kasuks: kõnealuste prügifirmade konkursivõit tühistati. Samas, kui kartellikokkuleppele oleks jälile saadud liiga hilja ning tarbijad oleksid sunnitud prügiveo eest normaalhinnast kordades rohkem maksma, oleks kollektiivhagimenetlus aidanud kiiremini tarbijasõbraliku lahenduseni jõuda.

Euroopa Parlament võttis eile vastu raporti Euroopa Komisjoni poolt jaanuaris välja antud teatise kohta finantsteadmistest. Olen teatisest pikemalt kirjutanud siin

Tuleb tõdeda, et tarbijate hariduse ja teadlikkuse parandamise osas krediidi ja rahanduse valdkonnas on meil veel pikk tee käia…

Parlamendi resolutsioon kutsub üles liikmesriike aktiivsemalt tegelema rahandusteemaliste koolitustega kodanikele. Kutsutakse üles kooliprogrammidesse lisama baasõpet rahandusteemadel. Igal noorel on tänapäeval kasulik teada, mis asi on intress ja millised kohustused kaasnevad laenu võtmisega, millised on nende õigused  ning kuidas neid rakendada. Kus siis veel selliseid asju õppida, kui mitte koolis!

Muidu kasvabki reklaamide toel üles põlvkond, kes arvab, et raha saamiseks  on vaja vaid masina nupule vajutada.

Samuti soovitatakse tarbijate hariduse ja teadlikkuse parandamisega krediidi ja rahanduse valdkonnas tegeleda ka krediidiasutustel. Potensiaalsele kliendile peaks pangad andma objektiivset informatsiooni laenude võtmisel, märkides selgelt ära, mis on krediidi kulukus. Finantsinspektsiooni uued nõuded pankadele elasemelaenude kohta, mis hakkavad kehtima jaanuaris on samm õiges suunas. Nii saab pank endale oma õigusi ja kohustusi hästi tundva kliendi ja aastatepikkusel laenusuhtel on väiksem võimalus kriisi sattuda. Oleks ju eurolaenudega praegu vähem sekeldusi nii pankadel kui laenajatel, kui valikud oleks tehtud selgeks, n.õ.puust ja punaseks meetodil, juba lepingu sõlmimise ajal.

SMS laenufirmad võiksid samuti astuda jõulisi samme, parandamaks võimalike laenajate teadlikkust, selle asemel et lubada maad ja taevad kokku.

Olen rääkinud ka abitelefonist, mida saaksid inimesed kasutada, kes soovivad saada sõltumatut ja usaldusväärselt infot krediidiasutuste ja laenude kohta ning professionaalset nõu juhul, kui tekib raskusi. Krediidiasutused võiksid ise ka sellise sõltumatu infotelefoni kulud kanda.

Pädevatele asutustele, kas siis tarbijakaitseorganisatsioonidele või finantsinspektsioonile (või mõlemale!) peaks loomulikult tagama piisavad ressursid teavituskampaaniate ja koolituste läbiviimiseks.

Kasu on tagasihoidlik, kui inspektsioonil on vaid oma kodulehekülg (www.minuraha.ee) teavitamiseks, aga krediidiasutus pasundab n.ö.”soodsast” võimalusest massileviga kanalis. Isegi meie hästi netistunud riigis ei saa loota, et kõik inimesed saavad Internetti kasutada.

Ka Euroopa Komisjon on loonud portaali kõikides EL keeltes, mis aitab  tarbijal paremini orienteeruda finantsküsimustes. Selle leiab siit: www.dolceta.eu.

Euroopa täiskogu istungite teemad ulatuvad metsaveotraktorite juhiistmetest  kuni üleilmse finantskriisini. Enne kriisini jõudmist, arutati “õunateemat”. Asja ahvatlevamaks tegemiseks jagati saadikutele ka mahlaseid õunu, mis oli päris lõbus, aga sedapuhku polnud tegemist õunakasvatajate lobiga. Või siiski?

Arutati nimelt Komisjoni ettepanekut kehtestada koolidele puuvilja jagamise kava. Selle programmi eesmärgiks on edendada laste tervislikku toitumist ning võidelda ülekaalulisuse vastu.

Euroopa Liidus on hinnanguliselt 22 miljonit ülekaalulist last, kellest 5 miljonit on väga paksus, kui poliitiliselt ebakorrektselt väljenduda. Iga-aastaselt lisandub 400 000 ülekaalulist last.

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) soovitab päevas süüa vähemalt 400 grammi puu- või juurvilju, ent eurooplased nii palju värsket ei söö.

Puu- ja köögiviljade söömine vähendab paljude haiguste riski ning hoiab ära ülekaalulisuse tekke. Varajane tervislik toitumine aitab kujundada hilisemaid toitumisharjumusi.

Euroopa Parlament toetab Komisjoni plaani jagada koolilastele tasuta puuvilja, kuid soovib projektile suuremat eelarvet. Nimelt pakkus Komisjon programmi eelarveks 2009/2010 õppeaastal välja 90 miljonit eurot (1,4 miljardit krooni), mille eest saaks iga 6-10 aastane laps ühe puuvilja kord nädalas ja seda 30 nädala jooksul.

Parlament soovitab puuvilja programmi tarbeks kulutada järgmisel õppeaastal 500 miljonit eurot (7,8 miljardit krooni), selleks et lapsed saaksid iga päev ühe puuvilja ning et programm laieneks ka eelkooliealistele lastele.

Teine suurem muudatusettepanek puudutab seda, milliseid juur- ja puuvilju tuleks jagada.  Parlamendi hinnangul peaksid need olema vaid Euroopa päritolu ning kohalikud ja värsked, sest töödeldud toiduainete toiteväärtus on madalam.

Niisiis samal ajal, kui Eestis vaieldakse selle üle, kas ikka tasub ka edaspidi kõiki põhikooli lapsi tasuta toita, liigutakse Euroopa Liidus just selles suunas, et võimalikult palju lapsi saaksid tervislikumalt süüa.  Jah, meil on soomlaste eeskujul loodud võimalus, mis puudub seni paljudes liikmesriikides. Aga selle piiramise asemel peaksime seda hoopiski laiendama. Ikka tervisele mõeldes.

Nüüd on siis selge, et Euroopa Komisjon jätkab Euroopa Liidu ja Venemaa vahelisi strateegilisi partnerluskõnelusi, mis külmutati septembris seoses Venemaa vägede sissetungiga Gruusiasse.

Selle otsuse langetamist ei oleks saanud mõjutada liikmesriikide vetod või protestid läbirääkimiste vastu, sest Komisjoni toimetuste jätkamiseks pole kõigi liikmesmaade heakskiit vajalik. Eeloleval reedel toimub Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumine Nice’i linnas, Prantsusmaal. Välisministeerium on öelnud, et Eesti võiks komisjoni koostatud paberiga üldiselt rahul olla – see sisaldab meie jaoks olulisi punkte, kuigi võiks üldiselt toonilt olla realistlikum.

 “Me oleme leidnud hea viisi edasiminekuks,” kinnitas komisjoni välissuhete volinik Benita Ferrero-Waldner pärast nõupidamist liikmesmaade välisministritega Brüsselis. Europarlamendi väliskomisjonile paljastas aga volinik, et Venemaaga läbirääkimised ei saa olema kerged, kuid et see olevat parim võimalus ühist joont hoida ja jõuda probleemsetes küsimustes lahendusteni. Olen nõus, et ajakohastel teemadel rääkimine on mõistlikum kui suhete katkestamine, et Venemaa ei langeks suuremasse isolatsiooni. Aga euroliidu tasandil peab meie sõnumiks olema see, et liit arvestaks meie, väikeriikide soovide ja hirmudega, kes me oleme kogenud teistsugust ajalugu.

Euroliit võib partnerluskõneluste alustamisel tunda teatud enesekindlust, sest esmalt vajab Venemaa Euroopat majanduslikult. Euroopa Liit on Venemaale vajalik turg just energeetikat silmas pidades, samuti on Venemaa sooviks olnud parandada müügitingimusi oma aatomienergia toodetele. Samuti on Venemaal vaja investeeringuid ja tehnoloogiaid. Käesoleva finantskriisi valguses sai selgeks, kui palju peab Venemaa oma majandust moderniseerima ning mitmekesistama. Siin oskab euroliit kaasa rääkida.

Teiselt poolt on Venemaa Euroopale tähtsuselt kolmas kaubanduspartner, kellega sidemed suurenevad iga aastaga kuni 20 protsenti (ikka energia alal, kuid ka teenuste sektoris). Oma kasvava keskklassi ja rahva ostusuutlikkusega on Venemaast kasvamas tähtis turg meie uksepakul, andes eurooplastele küllaldaselt võimalusi oma kaupa sinna viia, tarnida ja müüa. Euroopa Liit on kogumahus suurim välisinvestor Venemaal – kuni 80%  välisinvesteeringutest on Euroopast.

Muretekitajaks on aga inimõigused. Euroopat valdab üldine tunne, et Venemaa on järjest rohkem eemaldumas oma kohustustest, mille ta võttis endale liitudes selliste organisatsioonidega nagu Euroopa Nõukogu ning OSCE. Siin ongi vast üks tähtsamaid mõtteid, mida just parlament peaks rõhutama.  Ka peavad Venemaaga kaks korda aastas toimuma inimõiguste konsultatsioonid, olgugi, et täna on veel nende tulemuslikkus väga väike. Veel üks oluline punkt antud partnerlusleppesse on inimeste vahelised kontaktid, mis kasvavad jõudsasti iga päevaga. Laiendatud on haridusprogramme, loodud on uusi teaduskoostööprogramme eri riikide teadlaste ja uurijate ühendamiseks. Inimsuhete laiendamisega peavad mõlemad pooled aktiivselt tegelema.

Kuidas edasi?

Euroopa Liit ootab strateegilisest partnerlusest Venemaaga eeskätt seda, et kõik meie ühiste huvide väljad oleksid kaetud, st kantud leppesse, samuti ka rahvusvaheliselt võetud kohustused, millega euroliit ja Vene Föderatsioon on kaasa läinud. Sinna hulka kuulub iseenesestmõistetavalt inimõiguste edendamine ning õigusriigi põhimõtete garanteerimine riigis. Euroliit on väljendanud ka vabamajandustsooni kehtestamise ühisideed. Siin tuleb mõelda: asi, mis esmalt huvitab venelasi soodsate tingimuste tõttu peab neid õiguslikult siduma täitmaks ka teisi kohustusi. Muidu looksime suhte, kus nõuame ühalt Venemaalt tingimuste täitmist probleemsetes küsimustes, nemad aga kaubitsevaid meiega jätkuvalt, nautides soodusrežiimi ja madalaid hindu.

Venemaaga koostöö tähendab minu arvates seda, et Euroopa Liit võtab tõsisemalt vastutuse, et töötada oma lähinaabruses paiknevate probleemidega. Võtkem näiteks Transdnistria – kas Euroopa Liit saaks toimetada selle pikaajalise probleemi kallal, suheldes vaid Moldova Vabariigiga? On igati mõistlik, vaat et kohustuslik, kaasata siia ka Venemaa. Selliseid näiteid on küllaga. Üks tähtis detail veel. On selge, et kooskõlas Euroopa Liidu Nõukogu järeldustega ei aktsepteeri Euroopa Liit Gruusias status quo’d, meie joon on jätkata Genfi kõnelusi julgeoleku ja stabiilsuse küsimuses ning selles, mis puudutab põgenikke ja kodudest välja aetud inimeste staatust. Ka Gruusia territoriaalne terviklikkus peab saama taastatud, seisab Nõukogu järelduste paberis. 

Euroopa Liidu liikmesriikidel on eelnõu kohaselt vaba voli töötada välja vabatahlikud märgistusvormid. Enim on elevust tekitanud “traffic light” ehk eestikeeli valgusfoori süsteemi idee. Selle kohaselt oleks kaupadel lisaks üldandmetele ka tähistusvärvid, näiteks punane tähendaks kõige ebatervislikumat, roheline tervislikku toodet. Mitmed toiduainetööstuse ettevõtted on aga hiljuti võtnud kasutusele märgistuse, mis sisaldab soovitavat päevase tarbimise kogust (guideline daily amounts ehk GDA).

Viimasel ajal on Ameerika ülikoolides proovitud sobivat märgistussüsteemi luua, mis lubaks tarbijail poes tervislikumaid otsuseid teha. Ühe huvitava lahenduse, millel võib olla ka Euroopa Liidus riikides tulevikku, töötasid välja Yale’i ülikooli teadlased ning seda on hakatud kasutama mitmel pool USAs Overall Nutritional Quality Index (ONQI) nime all. Selles on kalkuleeritud tervislikkus ja toiteväärtus ning toiduained on asetatud 100-palli süsteemi. Näiteks peekon saab ONQI arvutuste kohaselt 1 punkti ja spargelkapsas 100 punkti. Selline süsteem aitaks üsna lihtsalt ja kiirelt võrrelda erinevate toiduainete tervislikkust ning ei liigitaks samal ajal toiduaineid ainult halbadeks “punasteks” või headeks “roheliseteks”. Parlamendi ametnikud on lubanud seda Ameerika süsteemi lähemalt uurida. Ka Eesti toitumiseksperdid võiksid nendele ideedele oma hinnangu anda.

On mitmeid mõjuvaid põhjusi, miks Euroopa Komisjon algatas uue mänguasjade ohtuse direktiivi eelnõu. Praegu kehtiv direktiiv võeti vastu aastal 1988, teisisõnu 20 aastat tagasi. Sellest ajast peale on mänguasjade maailm oluliselt muutunud ning toodete hulk kasvanud. Muutunud on  mänguasjade turg tervikuna – 80% mänguasjadest saabub Euroopa Komisjoni andmetel Euroopa Liidu liikmesriikidesse väljastpoolt Euroopa Liitu.

Kasutusele on võetud terve rida uusi materjale, mis sisaldavad kantserogeenseid aineid, mis pole praeguses direktiivis reguleeritud. Kuna valdav enamus Eesti poodides müüdavatest mänguasjadest pärinevad samuti väljaspoolt Euroopa Liitu, siis peaks see meidki ettevaatlikuks tegema.

Loodan, et Euroopa Parlament suudab arutelude tulemusel uue direktiivi vastu võtta aasta lõpuks. Sel nädalal hääletatakse direktiivi eelnõud siseturu ja tarbijakaitse komisjonis, milles osalen. Detsembris võiksime hääletada juba täiskogul.

Kuigi kolleegid konservatiivide ja liberaalide fraktsioonidest kindlasti hoolivad laste ohutusest sama palju kui sotsiaaldemokraadid, kuuleme kahjuks jätkuvalt argumente sellest, kuidas tuleb leida tasakaal ettevõtjate heaolu ja ohutusnõuete vahel.

Minu hinnangul peaksime selles arutelus ikkagi lähtuma eelkõige laste tervisest.

Uuendatud direktiivis pööratakse tähelepanu mitmetele olulistele asjadele, kaasa arvatud maiustustes peituvatele mänguasjadele, mille nõuded praeguse direktiivi alusel pole reguleeritud. Uued nõuded näevad hetkeseisuga ette kindlasti eraldi pakendamist ehk siis toit ja mänguasi peavad olema selgelt eristatavad ning ühtlasi ei tohi toidus peituv mänguasi tekitada lämbumisohtu. Uuendusena tahetakse lisada sellistele toodetele märge: soovitatav vanemlik järelvalve.

Direktiiviga plaanitakse keelata ligi 38 allergeenset lõhnaainet ning märgistatakse 26 lõhnaainet, mis võivad teatud inimestel põhjustada allergeenseid nähte. Eraldi pööratakse tähelepanu elektrilistele seadmetele, need ei tohi sisaldaga üle 24 voldi ning mänguasja purunemisega ei tohi kaasneda kahjustavat elektrišokki. Hügieeninõuded näevad ette, et alla 36-kuulistele lastele mõeldud lelud peavad olema pestavad.  

Kuigi puud on veel lehtes, on Kõrgõstanis külm. Seda nii otseses kui ka kaudses mõttes. See Kesk-Aasia demokraatia saarekeseks kutsutu oleks kui vee alla vajunud. Aga eks olegi kohatu nii mägisel maal saarest rääkida ja vett on siin viimastel aastatel pigem vähem kui üle ujutamas. Kuna elektrit toodavad siin hüdroelektrijaamad, siis napib ka elektrit. Kokkuhoiu mõttes pole maju kütma veel hakatudki ja valgus lülitatakse varakult välja. Moes on kõrge kraega soojad kampsunid.

Lisaks külmale ja pimedusele ähvardab peale talve ka toidupuudus. Suvi oli kuiv ja kasvatas vähe. Loomad on nii saledad, et ei kõlba isegi iluduskonkursile. Aga näguripäevad on ka Kõrgõstani demokraatial. 2005. aastal toimunud „tulpide revolutsiooni“ viljad on mõrud. Neid, kes siis võitlesid demokraatia eest ja korrumpeerunud klannivõimu vastu ning nõudsid uut konstitutsiooni, süüdistatakse täna samades pattudes, mis eelkäijaid. Ainult selle vahega, et kui eelmisel presidendil kulus 15 aastat, et teda vihkama hakataks, siis praegune on suutnud sama tulemuse saavutada viis korda lühema ajaga. 2007. aasta parlamendivalimised ei vastanud rahvusvaheliste standarditele, kohalike kinnitust mööda võltsiti tulemusi massiliselt, et tagada presidendiparteile esinduskogus ülekaalukas enamus. Peale oktoobri alguses toimunud kohalikke valimisi lahkus maalt riikliku valmiskomisjoni esinaine, keda olevat hirmutanud surmaähvardustega presidendi enda poeg. Kui tõsiseks asjad selles riigis keerata võivad, näitab kasvõi tõsiasi, et umbes kuu aega on kadunud üks opositsiooniline parlamendisaadik ja teise saadiku poeg. Võimupartei esindaja räägib aga sellest, kuidas stabiilsuse tagamiseks tuleb tsentraalset võimu veelgi suurendada. Tundub, justkui on üks-ühele üle võetud Putini meetodid. Kõik ikka riigi ellujäämise nimel.

Aga midagi on siiski hoopis teistmoodi kui teistes Kesk-Aasia riikides. Nimelt kõigest sellest räägitake meile avalikult ja vastaspooled istuvad ühe laua taga.

Euroopa Parlamendi delegatsiooni visiiti korraldavad parlamendiametnikud on korraldanud kohtumised kõikide poliitiliste jõududega ja ka rahulolematute kodanikeühenduste esindajatega, keda teistes riikides õnnestub heal juhul salaja kohata. Muuseas ühingud on hästi arenenud ja tegusad. Aga see pole selles regioonis tavaline. Samuti mitte selline avatus ja enesekriitika, milleks kirgiisid võimelised on.

See teeb ka meie koostöö nendega lihtsamaks ja on ilmselt ka üheks põhjuseks, miks Euroopa Liidus abi just sellele Kesk-Aasia riigile on elaniku kohta kõige suurem. Meie visiidi üks eesmärke ongi tutvuda Eurooa maksumaksja raha kulutamisega. Üks suuremaid projekte on seotud näiteks piirivalve töö tõhustamisega ja võitlusega narkokaubanduse vastu. Just Lõuna-Kõrgõstani kaudu liiguvad edasi Euroopasse suured kogused Afganistani oopiumist.

Parlamendi saalis rõhutasin kolleegidele seda, et Euroopa Liidu suhtlus Venemaaga ei saa käia üle väiksemate riikide peade ning et Euroopa liidrid, Euroopa Parlamendi fraktsioonide juhid ning rahvusvahelised organisatsioonid ei tohiks unustada Ida-Euroopa riikide ajalookogemust ja peaksid mõistma meie hirme. 

Liikmesiigi tasandil peame siiski olema seisukohal, et ajakohastel teemadel rääkimine on mõistlikum kui suhete katkestamine. Selgelt on Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes täna vähe usaldust ja lugupidamist Venemaa viimaste aktsioonide tõttu. Samas on meie suhted ausamad kui kunagi varem, mida  näitasid kasvõi Gruusia sõjale järgnenud kohtumised Moskvas. 

Kolmapäeval toimunud arutelul, mis puudutas töötajate lähetamise direktiivi tulid selgelt välja erinevad arusaamad tööjõu vabast liikumisest “uute” ja “vanade” Euroopa Liidu liikmesriikide vahel.

Raporti ajendiks olid Euroopa Kohtu hiljutised otsused nn Rüfferti ja Lavali  asjades, kus vastavalt Poola ja Läti firmad maksid Saksamaal ja Rootsis ehitustel madalamat palka, kui tavaliselt sealsetes riikides ehitussektoris makstav palk. 

Euroopa Liidu lähetatud töötajate direktiiv käsib võõrtöölistele maksta vähemalt riiklikku miinimumpalka või riiklikult siduvaks kulutatud kollektiivlepingu järgset palka. Nende kohtulahendite puhul on aga probleem selles, et ei Rootsis ega Saksamaal pole riiklikult kehtestatud miinimumpalka, vaid ainult vastavas tööstusharus või liidumaal kokku lepitud kollektiivpalk, mis aga ei ole riiklikult siduv. Seega kohtu otsuste kohaselt käitusid Poola ja Läti ettevõtted õigesti.

Selle otsusega pole aga rahul ei Lääne-Euroopa ametiühingud ega ka poliitikud, nii parem- kui ka vasakpoolsed. Ida-eurooplasi süüdistatakse “sotsiaalses dumpingus” ja muudes pattudes.
Sisuliselt on puhkenud uus vastasseis Euroopa Liidus oma riigi tööturgu kaitsvate protektsionistide ja nende vahel, kes toetavad ELi vabaduste, sealhulgas tööjõu ja teenuste vaba liikumise elluviimist, nagu see oli samuti teenuste direktiivi vastuvõtmisel kaks aastat tagasi. 

Selles suhtes on tervitatav töö- ja sotsiaalküsimuste voliniku Vladimir Spidla ettepanekut luua komisjon, mis tegeleb konkreetsete juhtumitega, kus on üles kerkinud süüdistused sotsiaalses dumpingus või töötajate mittepiisavas kindlustatuses või isegi ekspluateerimises. 

Jääb mulje, et tegelikult ei võidelda siin ei Läti ega Poola lähetatud tööliste huvides, vaid tegemist on mõnede riikide meeleheitliku katsega kaitsta oma tööturgu ja selle reegleid. 

Küsiksin, et kas saab eestlane või poolakas olla ekspluateeritud, kui ta saab näiteks Soomes palju kõrgemat palka, kui oma kodumaal? Või kas saab rääkida sotsiaalsest dumpingust kui läti ehitustöölised ( Lavali case), said palka, mis ületas Läti  parlamendisaadiku palga?

Järjest enam on näha, kui n.ö.”vanad” üritavad majandustingimuste halvenedes järjest jõulisemalt oma tööjõuturgu kaitsta, tehes seda “võrdse kohtlemise” sildi all.

Samas õnnestus seekord hästi koostöö nö. uutega, eelkõige just Poola ja Ungari kolleegidega ning ühiselt suutsime ka oma hääle kuuldavaks teha end teisi endaga arvestama panna. Meile on oluline, et ei takistataks tööjõu vaba liikumist, üht EL põhi-vabadust, mis nii praktilise kui ka suure sümboolse tähendusega. Ja mis pikas perspektiivis on oluline tegur ka majanduskasvuks Euroopas.

Kolmanda punktina tooksin välja Komisjoni eelnõu rahastusinstrumendi loomiseks, mis aitaks kaasa laste turvalisuse parandamisele Internetis, mille parlament ka probleemideta heaks kiitis.

“Internetidzunglis” seiklevatel lastel  on üha suurem risk sattuda võrgukeskkonna kaudu ahistamise või kiusamise ohvriks. 15-20 % Euroopa noortest on Internetis langenud kiusamise ohvriks. Eestis on see number aga veel kõrgem, tervelt 31% (vanuses 6-14). Kirjutan andmetest pikemalt oma blogis siin. 

Juba on blogosfäärist tulnud ka vastukaja sel teemal. Olen muidugi Larkoga nõus, et Interneti vabadus on oluline (kui see on see mida ta silmas peab oma sissekandes). Kutsun siis üles esitama ettepanekuid, et juhul kui me ei kasuta näiteks filtreerimist, kuidas kaitsta näiteks neid 6-14 aastaseid lapsi (või nooremaid?) Internetis aset leidva kiusamise ja ebasobiva sisuga klippide eest. Vägivaldsed või pornograafilise sisuga filmid on ometigi piiratud kättesaadavusega kinodes just sellel põhjusel, et kaitsta lapsi. Osa vanemaid kindlasti piiravad laste ligipääsu internetile, olles seega naturaalseks filtriks, aga täielik keeld pole ju ka mõistlik. 

Kordan veel seisukohta, et olen nendega ühte meelt, kes pooldavad Interneti vabadust, aga lapsevanemana ei saadaks ma last kinno vägivaldset filmi vaatama,  ju siis on ka loomulik soov otsida teid kaitsta neid vägivalla eest Internetis.


Interneti muutudes igapäevaseks meie elus on lastel üha suurem risk sattuda võrgukeskkonna kaudu ahistamise, kiusamise jms ohvriks.

Hiljuti avaldatud EU Kids Online raporti põhjal on Eesti kodudes 68 % lastest ligipääs Internetile. Selle näitaja poolest jagab Eesti Norraga 27 riigi hulgas 3-4 kohta, jäädes maha vaid Hollandist ja Taanist. Kuigi interneti olulisus väljendub teadlaste hinnangul Eesti laste elavikus nende ülisuures enesekindluses ja positiivses eluhoiakus, on sellel ka oma varjuküljed.

Kõrge kasutatavus ei peaks automaatselt tähendama suuremat ohtu sattuda kiusamise või ebameeldiva sisuga materjalide peale, aga siiski asetub Eesti Hollandi, Suurbritannia ja Norraga kõrge kasutatavuse ja kõrgendatud riskiga riikide gruppi. Hiljuti tegi Eesti Lastekaitseliidu korraldatud konverentsil selleteemalise ettekande Veronika Kalmus Tartu Ülikoolist. Tema ettekande pealkiri- ” Riskialtid tiigrikutsud” iseloomustas hästi noori Eestis. Kalmuse hinnangul “seiklevad nad veebidźunglis võrdlemisi omapäi, kohates vanemate poolt turvatumate Euroopa eakaaslastega võrreldes sagedamini on-line riske”.  Näiteks kasutab Eestis vaid 7% vanematest filtreid või blokeerimissüsteeme, mis peaksid hoidma lapsi kokkupuutumast kahjuliku  veebisisuga, samal ajal kui Euroopas on keskmiselt neid vanemaid neli korda rohkem.

Aga üldiselt on probleem üleeuroopaline – üks kahest lapsest seab ennast ohtu andes välja informatsiooni enda kohta, neli kümnest puutub kokku pornograafilise materjaliga, üks kolmest puutub kokku vägivaldsete sisuga, paljud saavad seksuaalse sisuga kommentaare, mida nad ei soovi näha ja tervelt üheksa protsenti kohtub Internetis kohatud inimesega ka reaaselt. 15-20 % Euroopa noortest on Internetis langenud kiusamise ohvriks. Eestis on see number aga veel kõrgem, tervelt 31% (vanuses 6-14). EU Kids raporti admetel on kõige suurem oht ülal toodud online riskidega kokku puutuda Poolas ja Tsehhis. Eesti on koos Norra ja Ühendkuningriigiga ohtlikkuselt teises grupis. Niisiis pole internet “lapsehoidjana” sugugi täiuslik.

Komisjoni ettepanek luua Euroopa programm Internetti kasutavate laste kaitseks, mille Euroopa parlament täna ka heaks kiitis, aitab kaasa laste turvalisuse tagamisele. Selleks, et võidelda laste kuritarvitamisega Internetis, tegi komisjon ettepaneku luua rahastamisvahend. Programm näeb ette Internetti ja uusi tehnoloogiaid kasutavate laste kaitseks 55 miljonit eurot aastateks 2009–2013. Programmiga raames soovitakse tähelepanu pöörata rahvusvahelise andmebaasi loomisele ning teha teavitustööd Internetis valitsevate ohtude osas. Viimase puhul on oluline kindlasti oluline jätkata vihjetelefonide arendamist, mis aitavad koguda andmeid rahvusvahelise andmebaasi jaoks. EU Kids online andmetel kasutavad paljud Eesti lapsed ka jututubasid. Selles vallas aitavad kaasa blokeerimise, seire- ja filtreerimisüsteemid, mille kasutamist tuleb toetada.

Lastekaitseliidu presidendina  olen veendunud, et peame Eestis rohkem sellele teemale tähelepanu pöörama. Andmed näitavad, et oleme suurema riskiga riikide grupis kui nii mõnedki meie naabrid. Interneti kasutamisel on loomulikult oma positiivsed küljed, aga peame üha enam ka sellega kaasnevatele ohtudele tähelepanu pöörama.

Reedel edastas ERR mitme oma kanali kaudu uudise, et haridusminister Tõnis Lukase hinnangul peaks tulevikus kogu eesti haridussüsteem olema eestikeelne. Esimene samm selles suunas on Lukase sõnul tehtud – tuleval sügisel algab eesti keele õpe kõigis vene lasteaedades. Haridusminister väidab, et venekeelsete lasteaedade ning põhikoolide eestikeelseteks muutmine on eestivenelaste endi välja käidud mõte. Ka rõhutas Lukas, et kui kõik oleneks vaid temast, võiks seda teha hommepäev.

Minu arvates on haridusminister selliste avaldustega läinud mitte ainult vastuollu seadustega, vaid õhutab seeläbi rahvuste vahelist vaenu. Ka tahaks ma teada, mitme eestivenelase poolt välja käidud ideele Lukas siiski tugineb ja kas ta pole mitte ennetavalt üldistanud või kasutanud mõnda arvamust enda huvides.

Reedel oli ETV-s ka uudislugu venelaste integreerimisest uues võtmes. Uudislõik edastas: „Selle asemel, et gümnaasiumis järk-järgult eestikeelsele õppele üle minna, tuleks lasteaed ja algkool muuta eestikeelseks.“ Idee autoriks kuulutati Tartu Annelinna Gümnaasiumi õpetaja Veronika Kim, kes tõsi küll, rääkis oma intervjuus mõningate ainete õpetamisest eesti keeles, mis on ju igati mõistlik mõte. Samuti nagu keeleõpe lasteaias, mis siiani on sõltunud omavalitsuste vahenditest, aga kuuldavasti leiab toetust ka järgmisest riigieelarvest. Mida varem keel suhu saab, seda lihtsam on lapsel tulevikus ja lõpptulemusena on see odavam ka riigile ehk meile kõigile.

See, et lasteaia keeleõpe ei aita enam praeguseid gümnaasiumiikka jõudnud noori, kellele tuleb ka mõelda, ei pälvinud kahjuks uudisloos tähelepanu.  Kurvem on aga see, et kogu loost (koos endiste ja praeguse ministri kommentaaridega) võis jääda mulje nagu kavatsetaks kogu õpe eestikeelseks muuta ning venelastel kaob võimalus oma emakeelsele haridusele. See on aga juba provokatsioonimaiguline. Venelaste emakeelse hariduse täielik kaotamine oleks mitte ainult meie ressursse arvestades praktiliselt võimatu, vaid vastuolus nii rahvusvaheliste normide kui ka meie endi seadustega, kaasa arvatud Põhiseadusega. Veidraks muutuks ka meie võitlus selle eest, et Venemaal elavatel soome-ugri rahvastel oleks võimalus saada haridust oma emakeeles.

Ilmselt ei olnud selle uudisloo teinud ajakirjanik aru saanud ka keelekümbluse meetodist, mida Eestis kasutatakse enam kui paarikümnes lasteaias ja suures osas vene koolides ning mille eesmärk pole ükskeelsus vaid mitmekeelsus. Ja see peaks ju olema ka eesmärk siin elavate venelaste puhul (ja ega see eestlastelegi kahjuks tuleks). Nii Tartu Annelinna Gümnaasiumis kui ka teistes keelekümbluskoolides algab tõepoolest vene laste õpe esimesest klassist eesti keeles, aga teisel aastal lisandub emakeel ja viiendas klassis on aineid pooleks. Niisiis saab vaid osalisest eestikeelsest õppest rääkida. Ja seda olekski tulnud rõhutada.

Vastutustundetu on pingeid õhutada sellega, et rääkida kogu haridussüsteemi eesti keelseks muutmisest. Isegi kui see idee leiaks toetust, pole meil jõudu. Seda tobedam on selline õli tulle valamine. Loodetavasti leiab minister Lukas lähiaegadel võimaluse oma täpsemate kavade selgitamiseks ning pingete maandamiseks.

Hea kolleeg Marko Mihkelson selgitab oma eilses blogipunktis suhteid Venemaaga ning heidab Euroopa sotsiaaldemokraatidele ette pragmaatilist poliitikat Moskva suunal.

Minu isiklik seisukoht on rõhutada kriitilist konstruktiivsust. See ei tähenda ei pelgalt pragmaatikat ega isolatsioonipoliitikaid, vaid koostööd ja sihikindlat kriitikat. Seda meelt on enamus Euroopa sotsiaaldemokraate.

Ei saa kuidagi pidada konstruktiivseks piiritagust karjumist, mida tegelikult parempoolsed hetkel propageerivad, nn. aiatagust ulgumist. Konstruktiivne on omada julgust kohale minna ja öelda välja oma kriitika sellele, kellest midagi sõltub.

Võin kinnitada, et möödunud Moskva visiidi raames kohtuti kõrgete ametnike ja võtmepoliitikutega ning nõnda avatud vestlusringi, kuhu kuulus ka mõlemapoolne kriitika, pole varem kogenud. Mul oli võimalus otsekoheselt erinevatel teemadel sõna võtta ja Venemaa mulle vastati samaga.

Olen nõus, et vajadusel tuleb vastuvoolu ujuda, nagu kolleeg Mihkelson ütleb ja mäletab ka ENPA aegadest. Pälvisin tähelepanu Euroopa Nõukogus sellega, et ei jälginud oma partei seisukohti kommunismikuritegude rahvusvahelise hukkamõistu raporti puhul, vaid  survestasin neidki kalduma meie seisukohtade poole. Tunnistan, et olen Euroopa Parlamendis saanud seda “tehnikat” ka kõvasti lihvida. Selge on see, et ida- ja lääneeurooplaste arusaamad Venemaa puhul tihti ei kattu.

 Aga ärgem laskem end eksitada, kui arvame, et lahkarvamused eksisteerivad vaid sotside leeris. Eri küsimustes ja eri aladel on kaklused ja eriarvamused kõikide parteide päevakavas. Nii on igati normaalne, et üleilmastumise ja uute liikmete tulekuga seostatud teenuste direktiiv, mis lubanuks uutel riikidel konkureerida vana Euroopa teenuste turul ning ähvardanuks sellega Lääne-Euroopa protektsionistlikku sotsiaalsüsteemi, tekitas Euroopa Parlamendis meeletuid vaidlusi just uute ja vanade liikmete vahel. Lääneeurooplasi hirmutas uute liikmesmaade “konkurentsieelise” ehk madalamate maksude ja viletsama sotsiaalsüsteemiga seotud hirmud, mistet koonduti mitte parteiliini järgi, vaid liikmesriikide järgi. Nii olid meiega – eestlastega – ühel rindepoolel teised idaeurooplased ja parteiüleselt. Erinevaid parteide siseseid seisukohti  ja konflikte on igas parteis kümneid.

Ütlen seda uuesti, mida olen möödunud nädalal Eesti meedias kommenteerinud: Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni delegatsioon, mis Venemaad väisas, koosnes inimestest, kellel on teatud Venemaad puudutavates valdkondades erinevad seisukohad. Delegatsioonis oli erinevaid arvamusi ja seisukohti, samas ka suur ühisosa – näiteks hääletasid sotsiaaldemokraadid üksmeelselt Euroopa Parlamendi istungil Gruusia resolutsiooni poolt.

Mis puudutab Schulzi kommentaari Venemaa majanduse stabiilsusest ja Venemaa võimest maailmamajandust stabiliseerida, siis sellega ma ei saa isiklikult nõustuda, sest Venemaa sõltub liiga palju ühest tegurist -nafta hinnast. Kuid olen nõus, et Ameerika mõju maailmamajanduses seoses finantskriisiga väheneb.

Mis puudutab Euroopa Liidu ja Venemaa vahelist suhtlemist, siis olen ka varem öelnud, et rääkimine Venemaaga on mõistlikum, kui suhete täielik katkestamine. Nii Venemaa kui ka Euroopa Liidu jaoks on oluline jätkata ajakohastel teemadel suhtlemist ning selles valguses on need visiidid olulised ka Eestile. Me peame kindlasti kommunikeerima seisukohti, mis puudutavad näiteks Venemaa agressiivset välispoliitikat või inimõiguste piiramist. Võtmesõnaks on siiski suhtlemine – kui laseme Venemaal langeda veel suuremasse isolatsiooni, milleks on neil kalduvus, siis saavutame veel vähem.

Hetkel üritatakse sotsiaaldemokraate mustata Venemaa teemal, et kavalalt varjata konservatiivide aastatepikkust inimõigustest möödavaatamise poliitikat. Kordan sama, mida oma eilses blogi sissekandes: Euroopa Parlamendis nagu ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarses assamblees otsivad kompromisse omavahel need (enamus) parteisid, kes hoiavad inimõiguseid au sees, sinna aga ei kuulu Euroopa Rahvapartei, kes alalhoidliku järjepidevusega likvideerib või vähemalt üritab kaotada inimõiguste kohta käivaid sätteid meie raportitest. Siin võiksin soovitada oma kolleegidel vaadata üle Euroopa mõttelised alused, Kopenhaageni liidulaienemiskriteeriumid, Euroopa Põhiõiguste Harta, Eesti Vabariigi põhiseaduse ja kõiksugu rahvusvahelise õiguse konventsioonid, mis puudutavad antud temaatikat.

Külaskäimisest Venemaale: mulle jääb mulje, et Eesti isamaalased on hakanud sotsiaaldemokraate süüdistama selles, et neile avanes võimalus Moskvasse minna, isamaalastele aga mitte? Tegelikult viibis Europarlamendi majanduskomisjoni delegatsiooni samal ajal Moskvas, kus oli ka neli konservatiivi. Mis veelgi huvitavam, kuuldavasti plaanib Euroopa Rahvapartei praeguste plaanide kohaselt sõita Moskvasse novembri alguses ja neid plaane tehakse ju ka samal ajal, kui Vene-Gruusia rahuplaani pole täidetud. Nii süüdistati meid asjas, mida nende endi tagatubades planeeritakse. Niisiis, sõnades üks ja tegudes teine suhtumine?

Ja viimaks soovitus oma kallitele kolleegidele IRList. Milleks segada antud vestlusesse Schröderit, kui konservatiivide ridades on end üleni naeruvääristanud Silvio Berlusconi?  Ja maailma kunagine hiigelšrööder Jacques Chirac?! Ka Angela Merkel on oma viimaste väljaütlemistega äratanud kahtlusi, kas tedagi ei paelu ärihuvid? Või parempoolsete palgal rammu koguv van der Linden, kelle ärihuvid tegelikult Marko Mihkelson ise paljastas. 

Huvitav on märkida, et kolleeg Marko Mihkelson on veel käesoleva aasta maikuus rääkinud Eesti-Vene suhete arendamisest oma blogi sissekandes, ta on teinud ettepaneku lausa Riigikogu tasandil suhteid vaagida ja arendada. See poleks loomulikult esimene kord, kui Eesti konservatiivid räägivad populistlikel eesmärkidel seda, mida arvavad, et rahvas kuulda tahab..

Schröderi suhetest Schulziga võib anda vaid oletusi, kuna viibivad samas parteis. See ei pruugi tähendada lähedasi suhteid, võtkem või IRL. Kas Markol on lähedased suhted endise siseministri ja Tallinna linnapea Jüri Mõisaga, kuna kuuluvad samasse poliitilisse perekonda? Ja kellele see korda läheks?

Minu samal teemal kirjutatud artikli “Schröderiseeruv Euroopa” võivad kolleegid ja huvilised leida Eesti Ekspressi Areenist, 04.09.2008. Lugeda saad siit

 
Parlamendi täiskogudest olen alates jaanuarist mõningase regulaarsusega näiteks proovinud anda ülevaate kokkuvõtvates märkustes täiskogude eel või järel. Seda saab näha siin

 
http://katrinsaks.wordpress.com/category/ep-taiskogu-istungid

Tundub, et lugejaid jätkub, nii et proovin jätkata samas vaimus. Kui see aitab Brüsselit kodustele lähemale tuua , on tore! Kui on soovitusi teemade kohta või selle kohta ,  kuidas parandada blogi, siis andke palun  teada. Muud kommentaarid on ka teretulnud.

Tõesti ei tea,  kas see on mingi näitaja, aga hiljuti riputati seesama blogi teist korda üles wordpress.com “kasvavate blogide” nimekirja (mis vist jälgib loetavust). Leida võib siit

http://botd.wordpress.com/2008/10/02/growing-blogs-888 (nr89)

1.juulil
http://botd.wordpress.com/2008/07/01/growing-blogs-795 (nr 96)

Hea kolleeg ja Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson on leidnud, et jutt kriitilisest konstruktiivsusest Venemaa suunal on arusaamatu (http://markomihkelson.blogspot.com/2008/10/venemaa-mngib-saksamaa-kaardile.html). See on heaks ajendiks, et veidi selgitada.

Mihkelsonile jäi arusaamatuks minu öeldu Terevisiooni hommikuprogrammis möödunud reedel pärast seda, kui naasesin Moskva kohtumistelt Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni delegatsiooni liikmena. Mihkelsonile jäi arusaamatuks mõte, et Euroopa on järjest enam majanduslikult sõltuv Venemaast ning et see ei luba meil karmimaid meetmeid Moskva agressiivse välispoliitika ohjeldamisel. Sealjuures selgitab ta, et sama nädala esmaspäeval koos olnud IRLi välispoliitika nõukogu olla arutanud olukorda Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes ja leidnud üheselt, et seni, kuni ei ole täidetud Medvedevi-Sarkozy rahuplaani kõik punktid, ei ole alust ka näiteks koostööleppe läbirääkimiste taasalustamiseks, rääkimata siis võimalikest uutest viisalihtsustustest või muudest konkreetsetest sammudest.

Esiteks on hea kolleeg vääriti mind mõistnud, et me ei tohi kasutusele võtta karmimaid meetmeid Moskva suunal. Selgituseks ütlen, et minu arvates mitte me ei tohi, vaid meil pole eriti mõtet kasutada karmimaid meetmeid, mis piirduksid igal juhul vaid rusikate vibutamisega. Minu sõnumi sisuks oli mõjutada arenguid igal võimalikul viisil, mitte ainult seljatamise ja isoleerimisega. Majandussuhted arenevad tõusvas joones euroliidu ja Venemaa vahel ja siingi on vajalik meie rahulik mõjutamine ja kaasa rääkimine.

Usun, et igasuguste imperialistlike tendentside, inimõiguste rikkumise, ajakirjandusvabaduse piiramise jms suhtes saab olla vaid üksmeelne kriitika. Samas peame silmas pidama, et oma sõnadele saame kaalu lisada ainult juhul, kui meil on millega oma partnerit mõjutada. Venemaa oli vastu, et inimõiguste teemat puudutada EL-Venemaa partnerlusläbirääkimistel, aga just see on koht kus me saaksime selle teema tõstata kõige kõrgemal tasemel.

Ma arvan, et on olemas õigem „kolmas tee“, mida siiani pole käidud. Konservatiividest lauskriitikute taktikal näib puuduvat suurem siht, ja teisest küljest liigne ja ennastunustav valmidus koostööks (mida võib täheldada Tallinna linnapea leeris) ei kaitse ka mingil määral meie huve.

Peame leidma enestes pragmaatiku. Peame jääma endale tõeseks ja kritiseerima seal, kus eurooplastena näeme, et Venemaa liigub suunas, mis ei ole õige (imperalistlikud tendentsid, inimõiguste rikkumine). Ja samas peame pooldama konstruktiivset koostööd, mille kaudu saame oma sõnumi edasi anda nii, et sellel oleks ka mingi mõju. Venemaad nii nagu ka USAd võib süüdistada selles, et üritatakse jagada EL riike mitmesse leeri, et oma huvisid kaitsta nagu seda teevad paljud lugupeetud poliitikud. Aga usun, et selliseid huvisid tunnistades, võime kehtestada Euroopa ühist tahet paremini läbi kriitilise konstruktiivse koostöö, kui läbi isolatsiooni. Sotsiaaldemokraatide nimel võib öelda sedagi, et erinevalt konservatiividest on just sotsiaaldemokraadid tuletanud Venemaale meelde tema rahvusvaheliselt võetud kohustusi inimõiguste kaitsmisel. Teadagi on, vähemasti Euroopa Parlamendis kujunenud tavaks, et viited inimõigustele korjatakse alati resolutsioonidelt välja tänu Euroopa Rahvapartei survestamisele. Nii võiksid sotsiaaldemokraadid samuti hakata oma kolleege süüdistama inimõiguste eiramises?

Kas see nn “sõbralikum nägu” Vene-Saksa suhetes tähendab Eesti jaoks head või halba? Kui suurte eurooplaste eesmärgiks on Nord Stream, millega isoleeritakse ühtlasi euroliidu idapiir, siis pole tegelikult vahet, kuidas seda tehakse – kas naerulsui või rusikaid vibutades. Seda enam teadmisega, et Eesti pole Venemaa jaoks välispoliitiline prioriteet number üks – vastupidi aga küll.

Mis aga puutub boikoteerimisse: konservatiivid puudusid Euroopa Parlamendi – Venemaa riigiduuma ühisdelegatsiooni koosolekult, mida juhib tegelikult nende enda parteikaaslane hollandlanna Ria Oomen Ruijten. Oma seisukohtade selgitamiseks valiti hoopis teine tee – toodeti pressiteateid, kus sisuliste argumentide asemel õhutati emotisoonidel põhinevat vastuseisu. Karjutakse nö “aia tagant”. Irooniline, et Eestiski kirjutas meedia EP-Duuma kohtumisest ja pööras palju tähelepanu selle saadiku ütlustele, kes kohtumisel ise ei viibinud.

Samas on aga kuulda, et EP Majanduskomisjonilgi toimus möödunud nädalal (nädal pärast Brüsseli töösessiooni) väljasõit Moskvasse, mille delegatsiooni raames viibis sõidul ka neli konservatiivide liiget. Ehk on siingi tegu sarnase tendentsiga, et Euroopas räägime valijale ühte juttu, aga Moskvas käime nii kui nii.

Täiendatud 09.10.08: Minu arvamust “schröderismist” Euroopas saab lugeda SIIT.

Seekord on see siiski korraline istung, mis traditsiooniliselt peetakse Brüsselis pooleteise päeva jooksul. (Enne istungit peetakse veel komisjonide istungeid ja ka fraktsiooniistungeid).

Siis aga on lõpp järjestikustel istungitel Brüsselis. Kuigi ajakirjanduse väitel hoiti kokku ligi kolm miljonit eurot ,  nende kahe ärajäänud sõidu pealt, mis oleks pidanud toimuma seoses täiskogu istungitega septembris, jätkuvad nüüd istungid   jälle Strasbourgis.

Meenutuseks, et istungid viidi üle Brüsselisse (kus on muide täiesti piisavad ruumid koosolekute pidamiseks) ,  kuna täiskogu saali lagi Strasbourgis kukkus augustis sisse ja selle parandamiseks oli vaja tõsised meetmed ette v6tta. (Kuuldavasti kukkus lagi sisse euroskeptikute pea kohalt!) 

Nüüd on parandustööd väidetavalt lõpetatud  ja  sundreisimine  võib  jätkuda. Usun, et kasvav arv MEPe on sellise sõitmise vastu. Ja kindlasti on selle vastu ka paljud EL kodanikud.  Juba mõni aeg tagasi tutvustatud algatus http://www.oneseat.eu/  toetamaks Euroopa Parlamendi viimist Strasbourgist Brüsselisse kogus kergelt üle miljoni hääle.

Aga kahjuks ei ole parlamendil sellise palagani lõpetamiseks mandaati. Kuna aluslepingutesse on sisse viidud, et Parlament peab pidama 12 istungit aastas Strasbourgis, ja aluslepingu muutmiseks on vaja liikmesriikide kokkulepet (ning teadaolevalt on vähemalt üks liikmesriik sellele kategooriliselt vastu), siis sõit võib jätkuda. 

Ilmselt oleks vaja Prantsusmaale EP asemel midagi kopsakat asemele pakkuda, mis täidaks nii uhke parlamendihoone kui ka hotellid. Et see võimalik on, näitab Bonni saatus. Peale pealinna ärakolimist pole see linn sugugi välja surnud, vaid on saanud paljude organisatsioonide ja firmade peakorteriks. 

Tagasi tulles selle nädala juurde, siis plaanis on kavas arutada mitmeid teemasid, sealhulgas resolutsiooni sotsiaalse tõrjutuse ja vaesusega võitlemise ning laste vaesusega võitlemise vastu. Resolutsiooni teksti leiab siit .

Et sotsiaalteema Euroopa Liidus pärast viimaste aastate liberaalse ideoloogia võidukäiku ja sellest tulenevast kollektiivsest eufooriast tingitud venitamist jälle tasapisi päevakorda jõudmas näitab ehk ka Komisjoni poolt reedel välja antud soovitused liikmesriikidele, mida liikmesriikide esindajad peaksid arutama detsembris. Ehk annab senise reguleerimata majandusmudeli kriis, mis näitab, et turud ei lahenda kõike, ja deregulatsioon viib vastutustundetu käitumise ja krahhini, riigijuhtidele tõuke ka sotsiaalküsimusi aktiivsemalt arutada.

Komisjoni soovitustes kutsutakse liikmesriike tegema pingutusi ühiskonnas aktiivse kaasamise ja tööturule integreerimise osas, et anda kõigile kodanikele võimalus töötada ja omandada elatusallikas elamisväärse elu tagamiseks. Samuti kutsutakse üles tunnistama, et osa elanikonnast vajab elamisväärseks eluks toetust. Selle saab tagada ainult riiklik sotsiaalsüsteem.

Tunnistagem, et meil kehtiv miinimumpalk või pension ei ole see, mis tagab automaatselt elamisväärse elu Eestis. Lisaks toimetulekutoetustele, peaksime kindlasti mõtlema suurematele sihtotstarbelistele toetustele nagu näiteks Inglismaal, kus vanemad isikud saavad talvekuudel lisatoetust, kui küttekulud kasvavad. Kirjutan sellest pikemalt varasemas sissekandes.

Kui EL 90ndatel lõpus peale pikki vaidlusi esimest korda kokkuleppele jõudis ja vastavasisulise direktiivi tegi, olid enamus riike juba miinimumnõuded ületanud.

Eestit  võib selles  valdkonnas  eesrindlikuks pidada, võrreldes nii mõnegi teise EL liikmesriigidega, aga on ka mille üle mõelda.

Direktiivi eelnõu kohaselt pikendatakse puhkuse minimaalset kestust 14 nädalalt 18 nädalani. Meil on rasedus- ja sünnituspuhkuseks 140 kalendripäeva ehk 20 nädalat.

Muu hulgas soovitatakse liikmesriikidel kehtestada ka reeglid, mis lubaksid naistele sel perioodil maksta 100 protsenti palgast.

Eelnõu kohaselt seavad piiri siiski liikmesriigid ise, kas võttes aluseks viimase kuu palga või teatud perioodi keskmise palga, sealjuures võimalusega seada ülemmääraks haigustoetus.

Meil katavad selle soovituse nii rasedus- ja sünnituspuhkus pluss vanemahüvitis, mida makstakse  tervelt 18 kuu vältel!

Siiski ei saa me rääkida emapalgast kui ainukesest võimalikust toetusest. Sotsiaalpoliitika seisukohast ei saa me keskenduda ainult sündidele, vaid peame arvestama, et laps kulutab kuni täiskasvanuks saamiseni!

Siinkohal kordaksin ettepanekut meie valitsusele, muuta senist sotsiaaltoetuste maksmise süsteemi ning keskenduda lapse sünni toetamise kõrval ka senisest enam perede toetamisele kogu lapse kasvamise perioodil.

Suhtumist tuleb muuta ja lõpuks aru saada, et ainult sündide toetamine lapsi juurde ei too. Palju olulisem on see, et iga sündinud laps kasvaks normaalsetes tingimustes ja vanematel oleks võimalik riigi abiga temas leiduv potentsiaal välja arendada.

Eestis tuleks esmajärjekorras külmutada vanemahüvitise määrad ja siduda need lahti keskmisest palgast. Vabanevat raha saaks kasutada lastega seotud teenuste edendamiseks, eelkõige päevahoiusüsteemi arendamiseks, mis Komisjoni uuringu hinnangul on EL riikides puudulik (vt all) ning vaesuse vähendamiseks riskirühmades.

Kui riik ei tõstaks keskmise palga kasvuga kõiki vanemahüvitise saamise tasemeid, alates miinimumist kuni maksimumini, hoiaksime järgmine aasta kokku ligi 400 miljonit. Vanemahüvitise lae hoidmine tänasel 25 000 krooni tasemel hoiaks kokku 50 miljonit krooni.

Eestis on riikliku sünnitoetuse kõrval on aasta-aastalt kasvanud omavalitsuste sünnitoetused. Sünnitoetust makstakse 99 protsendis kohalikes omavalitsustes. Arvestades seda, võiks suunata riiklikud vahendid, umbes 80 miljonit krooni, teisteks peretoetusteks.

Alles tuleks kindlasti jätta ka universaalne lastetoetus, mida makstakse ligi 300 000 lapsele. Praegune süsteem on solidaarne ja väärtustab kõiki lapsi.

Üheskoos mainitud eelnõuga avalikustas Komisjon ka tulemused lapsepäevahoiu kohta. Nendes tabelites paigutub Eesti keskmiste riikide hulka, aga arvestades meie tööjõuprobleeme, on siin kindlasti üks suur reserv. Põhjamaade kogemus näitab, et on võimalik tõsta nii naiste tööhõivet kui ka sündimust üheaegselt.

Tänasest hakkavad kehtima uued gaasihinnad. Juulis kinnitas Tallinna Küte, et oktoobrist tõuseb toasoojus ligi 37 protsendi võrra ja põhjendati seda Eesti Gaasilt ja Iru Elektrijaamalt ostetava soojuse hinnatõusuga. Toasooja hind tõuseb alates neljandast oktoobrist 1023,58 kroonini megavatt-tunni eest millele lisandub ka 18-protsendiline käibemaks. Seega tuleb edaspidi tarbijail 30-40 krooni ruutmeetrilt rohkem maksta.

Nii kulutame varsti suurema osa oma sissetulekust selleks, et tuba soojendada.

Kui endal mõistus otsas, siis vaatame veidi ringi. Euroopa Parlamendis arutati kevadel seaduseelnõude üle, mis peaksid looma alused ühtsele energiaturule ja parandama tarbijakaitset. Eelmisel nädalal hääletati Euroopa Parlamendis aga resolutsiooni üle, mis puudutab energia hindade tõusu. Seaduslikku jõudu sellel ei ole, aga nii mõnigi huvitav mõte toodi seal välja. Näiteks sotsiaaldemokraatide pakutud sõnastuses väljendati  muu hulgas muret  selle üle, mis mõju avaldavad tõusvad energiahinnad madala sissetulekuga ja toimetulekuraskustega rühmadele. Nõutakse, et liikmesriigid võtaksid piisavad meetmed, et tagada teenuste taskukohased energiahinnad -  sealhulgas sihtotstarbeline sissetulekutoetus ja soodustused ning stiimulid  elamumajandussektoris kodude energiatõhususe parandamiseks. Samuti kutsutakse Euroopa Liidu liikmesriike koostama “energiavaesusega” võitlemise tegevuskavasid. 

Võitlus energiavaesusega

Eestlasele on  sõna “energiavaesus” võõras. Järjekordne näide eurosõnavarast, mis tahes-tahtmata kasutusse hiilib. Selle taga on aga päris huvitav mõte, millega võiksid tutvuda seadusloojad laiemalt ka koduses Eestis.

“Fuel poverty household” ehk eesti keelde tõlgituna kütusevaene majapidamine on defineeritud 2001. aasta Suurbritannia kütusevaesuse strateegias kui majapidamine, mis kulutab 10 protsenti või rohkem oma sissetulekust kütusele ehk siis kodu soojas hoidmisele. Vastavalt Maailma Terviseorganisatsiooni soovitustele tähendaks see 21 kraadi elutoas ja vähemalt 10 kraadi teistes tubades. Strateegias on määratletud ka “vähemkindlustatud tarbija”, kelleks on vanemas eas isikud, paljulapselised pered, puudega või krooniliselt haiged inimesed, kes on vastuvõtlikumad külmetushaigustele. Seega toetatakse Suurbritannias igal talvel inimesi, kes on vanemad kui 60 aastat. Toetus ulatub 200 naelani (umbes 3990 krooni) majapidamise kohta inimestele vanuses 60-79 ja 300 (umbes 5970 krooni) naelani inimestele, kes on vanemad kui 80 aastat.

Lisaks sellele makstakse toetust külmade ilmade puhul vähemkindlustatud majapidamistele. Kui temperatuur langeb seitsme päeva vältel alla nulli, siis makstakse toetust 8 naela 50 penni (umbes 170 krooni) nädalas. Seda saavad ühtlasi isikud, kes on taotlenud toimetulekutoetust.

Euroopa Parlamendi üks ettepanekutest oli ka see, et tarbimise õhutamise asemel motiveerida inimesi energiat säästma. Üks võimalus selleks on astmelise tariifi rakendamine, mida kasutatakse Hollandis ja Ukrainas ja mis näeb ette, et kui tarbija soovib toasooja üle 21 kraadi tõsta, tuleb selle eest rohkem maksta. Säästmisest räägitakse palju, aga tehakse vähe, kuigi see on kõige kiirem viis midagi muuta. Mida paremini isoleeritud ja energiasäästlikumad on meie majad, seda vähem peame kulutama toasooja hoidmisele. Kokkuhoid oleks suur, sest hooned (bürood ja elamud) tarbivad 40% primaarenergiast (põlevkivi, gaas jne). Aga siin ei saa lootma jääda iga külmetaja ettevõtlikkusele.

Kõigepealt tuleks algatada ulatuslik hoonete renoveerimise programm, luues selleks riigi, pankade, ehitusettevôtjate, arhitektide ja energiaettevõtete konsortsiumi. Midagi sarnast tehti Ameerikas Clintoni Fondi energiasäästuprogrammi raames, milles osalesid ka maailma suurimad pangad. Võttes eeskujuks teisi liikmesriike, tuleks kehtestada ka energiasäästu miinimumnõuded ja vabastada laenuintressid. Sellist ettevõtmist peaks planeerima ja juhtima riik, aidates ühtlasi uuesti jalule ka ehitussektori. Ehitajad, arhitektid ja energiaettevõtted pakuksid aga lahendusi alates soojustamisest kuni küttesüsteemide renoveerimiseni. Spetsialistide hinnangul võib selline projekt koostöös teiste meetmetega energiatarbimist vähendada viiendiku võrra.

Valgevenelased tõttavad eile valimisurnide juurde, et valida endale uued esindajad Valgevene parlamendis. Selge on see, et antud valimised polnud ei vabad ega ausad. Valgevene pole muutunud üleöö demokraatlikuks. Ja paradoksaalsel kombel olid eelmised valimised mõnes mõttes ausamad. Opositsioon oli palju nõrgem ja inimesed totaalselt ajupestud. Kogesin ise vaatlejana, kuidas inimesed täiesti siiralt toetasid Lukašenkat, kes lubas stabiilsust ja majanduskasvu.  Samad inimesed küsisid minult murelikult, et kuidas me küll hakkama saame, sest osa müüdist oli see, kui halvasti on Baltimaade käsi käinud. Seekordsetel valimistel lubati küll kandideerida osadel opositsiooni esindajatel, kuid see tundub olevat rohkem selleks, et öelda, et valmised on vabad: opositisooni esindajaid jäeti võimude poolt registreerimata või ei lubatud neid osaleda valmiskomisjonide töös või ei antud eetriaega või ei lubatud trükkida materjale oma seisukohtade tutvustamiseks. Näiteks Ühinenenud Demokraatlike Jõudude 110 esindajast, kes taotlesid kandidaadiks registreerimist, osales valimiskampaanias  75 inimest.  Samas ka üsna tüüpiline opositsiooni probleem – ollakse killustunud ega suudeta koostööd teha.   Ei suudetud otsustada sedagi, kas valimisi boikoteerida või mitte, selle osas tuli isegi vastuolulisi teateid.

Muutus Valgevenes? Mis muutus?

Sest miks peaks Aleksandr Lukašenka nüüd oma võimu loovutama, kui ta pole seda teinud alates 1994. aastast. Kivikuningas Lukašenka mängib muutumismängu: hiljuti vabastas ta üksikud poliitvangid; tänu Vene energiahindade tõusule, õigemini energiatoetuste äravõtmisele, orienteerib Lukašenka ka Valgevene majanduse ümber turule. Sest 1990. alguses pandi mööda oletusega, et keskvõimu kontrollitud majandus toob rikkuse tee ja naabrid – venelased ja ukrainlased – on täna oluliselt varakamad ja paremal järjel, kui nende valgevene vennad. Elukvaliteet on märkimisväärselt langenud ja inimesed elavad kitsamates tingimusis, kui Nõukogude Valgevenemaal. Sellest tulenevadki Aleksandr Grigorjevitši mängud muutustega.

Valgevene puhul on eriti kurb veel üks teadmine. 1990. aastatel oli inimlik õnn madalaim mitte maailma vaeseimates riikides, vaid endistes sotsriikides ja eriti endistes NL vabariikides. Kommunistliku režiimi alt pääsenud riikidele on iseloomulik tänagi veel madal rahulolu, kui sama majandusnäitajatega riikides, millel pole kommunismiga mingit pistmist. Ka Eesti, mis asub endistest vabariikidest aste kõrgemal, paiknes veel paar aastat tagasi tabelis pärast Indiat. Tõestatud on, et õnnelikkuse tase (Ronald Inglehart’i “Happyness’i” indeks) on Eestis (ning mujal endises N. Liidus) peale kommunismi langemist veelgi langenud. Võime resümeerida, et enamik postsovjeedi rahvast pole rahul oma eludega ning tihti kohtab depressiooni.

Aga! Teades, et Eestis valitseb demokraatia, olenemata rahva madalast enesetundest, siis mida peaksid tegema inimesed Valgevenes? Valgevene kodanikud ei ole iseseisvumise tagajärjel muutunud õnnelikumaks, tervemaks, tolerantsemaks, vaid on liikunud hoopis vastassuunas. Õnnest rääkides kõneleb enamus sellel maal hoopis sellest, kui õnnetud nad on – õnn vahetub ebaõnnega. Valgevenelased leiavad, et nende elu on ebaõnnestunud, raisatud ja endiste idabloki riikide seast on nende päralt kõiki aegade madalaim enesehinnangu aste.

Küllap on selle uringu tulemused ka üsna tõelähedased. Tähelepanuväärne on see, et ilmselt on aastatega muutunud valgevenest saadav statistika usaldusväärsemaks. Veel mõni aeg tagasi olid just slle riigi tulemused need, mida kuidagi usaldada ei saanud.

Lukašenka pole igavene

Kohtusin hiljuti Brüsselis Valgevene Sotsiaaldemokraatide ühe juhi ja endise presidendikandidaadi Aleksandr Kozuliniga, kes vabastati Valgevene võimude poolt vanglast augustis. Kozulini sõnul on Lukašenka väsimas, kuid paljud inimesed ikka toetavad teda, kuna meedia on kallutatud. Ta ennustas aga  arvamuste peatset muutumist, sest venemaa poolt peale surutud gaasihinna kiire tõus teeb oma töö. Kozulini, kelle kandidatuur on üks kolmest  tänavusest Euroopa Parlamendi Sahharovi inimõiguste auhinna kandidaate, sõnul poliitvange enam sisuliselt ei ole, aga samas represseeritakse võimude poolt inimesi, kellel läheb hästi.

Kozulini avaldas heameelt, et Valgevene ja Balti rahvaste suhted on sõltumata Lukašenka režiimist normaalsed. Valgevenelased usuvad järjest vähem, et Euroliit on nende vaenlane ning et Valgevene vaevleb poliitilises isolatsioonis ikka tänu nn. siloviki’tele, ehk Nõukogude päevist pärit nomenklaturale. Oluline oleks, et Schengeni viisad oleksid odavamad, sest praegune 60-eurone hind käib neile üle jõu. Selles küsimuses peaks Euroopa Liit mõtlema viisarežiimile.

Kozulin ise ei saanud valimistel kandideerida, kuna ta on kriminaalkorras karistatud. Küll aga kandideeris tema tütar. Samuti pakkus Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsioon ühele noorele Valgevene sotsile võimalust praktiseerida Brüsselis.

Aleksandr Lukašenka muudest muudatustest:

Valgevene on täna liikumas nn. turul põhinevale autokraatiale: kõrgametnikud liputavad oma rahatähtedega, korruptsioonivastane võitlus on peatatud ehk pea olematu; riigijuhi enda pojad sõidavad Porsche sportautodega ja omavad ka luks-autokaubamärkide esindusõigust. Kas see noor põlvkond on tõesti “slaavi väärtuste” hea eest seisjad? küsib Silitski (Jörgen: kes ta on, alguses peaks mainima), viidates Aleksandr Lukašenka ammuaegsele retoorikale Valgevene rahva enesetundest ja uhkest minevikust.

Kui vanasti mängis riigipea pensionäridele, siis täna meelitab ta ka noori. Näiteks on vahetanud ta välja suure osa oma kabinetist oma poegade sõprade ja teiste nendevanuste vastu. Ühtlasi loobus “Suur Juht” Viktar Šeimanist, kes on juhtinud tema kabinetti üle kümne aasta. Kõik see on loogiline, leiab European Voice’is Vitali Silitski: Belarus vajab välisinvesteeringuid. Välisinvesteeringuteks on vaja väljuda poliitilisest isolatsioonist ja lõpetada ka viisapiirangud. Värskelt rikastunud poliit-majanduslik eliit tahab esmaklassilisi reise ja himustab Pariisi kaubamajasid. Küsimusele kuidas kõike seda saavutada, ei saa Lukašenka ilmselt vastust ka eilsetest valimistest!

Täna on Euroopa keelte päev, seega ka eesti keele päev. Küsisin hiljuti ühes Järvamaa koolis esinedes, mida nad arvavad sellest, mitu ametlikku keelt meil Euroopa Parlamendis on? Loetleti Euroopa “suuri” keeli. Seda, et ka eesti keel on Brüsseli kõnevoorude ja dokumentide ametlik keel, on ilmselt siiani Eestis paljudel raske uskuda.

Minu kui värske euroinimese üks ilusamaid hetki oli see, kui panin Euroopa Parlamendi saalis pähe kõrvaklapid ja kuulsin sulaselget eesti keelt. Siis mõtlesin nii Kristjan Jaagule Toomemäel, sellele, kuidas lapsena kartsin arsti juurde minna, sest sain iga kord hurjutada, et vene keelt ei oska, ning ka meie hõimurahvaste hääbuvatele keeltele, millega olen muuhulgas tegelenud paaril viimasel aastal. 

Mul on olnud  elus võimalus viibida mitmel väga suurel ja rahvusvahelise arutelul ( ÜRO, ENPA), nii teisi kuulata kui ka ise esineda, aga eesti keeles sain seda teha nii suures saalis esimest korda siin, Euroopa Parlamendis. Ja see on väga eriline tunne. Austusest oma keele vastu kasutan seda võimalusel oma sõnavõttudes ja arutlustes siiani, isegi kui vahel oleks lihtsam inglise keelele üle minna. 

Rahvuslikku enesetunnet tõstvast emotsioonist on aga veelgi olulisem, et kõik, millest siin räägitakse ja kirjutatakse, pannakse ümber meie emakeelde. Igapäevane tõlkimine arendab keelt ja loob pidevalt uut terminoloogiat. Raske oleks seda ülehinnata.

Mõni aeg tagasi kinnitati mulle Marimaal tõsimeeli, et mari keeles pole võimalik õpetada kõrgemat matemaatikat. Ilmselt polegi, sest kui emakeelne õpetus piirdub algkooli neljanda klassiga, pole ruutjuurele ju marikeelset vastet vaja. Aga kui  keel kaob ühest elusfäärist, siis tabab seda varsti üks kaotus teise järel ja inimesed hakkavad oma keelest lahti ütlema, sest see pole täiuslik. Seda enam, kui mitmekeelsus pole midagi nii loomulikku kui meil.

 Seetõttu peangi väga oluliseks seda keelelist tööd, mida Euroopa südames tehakse. Tunnustatakse ühiselt kõiki keeli. See annab lootust, et maailmas, millest kaob igal aastal kümneid keeli, on Euroopa keeltel juba suurem lootus püsima jääda.

Euroopa keelte päeva (26.09) hakati Euroopa Nõukogu algatusel kõikides riikides, mis kuuluvad Euroopa Nõukokku, tähistama 2001. aastal. Euroopa Liidu keelepoliitika eesmärgiks on see, et iga kodanik oskaks lisaks oma emakeelele veel kahte võõrkeelt.

Mis on Internet? – on Euroopa Liidu selle nädala töös üks aktuaalsemaid küsimusi. Väljendagu see kasvõi selles, et mitu käimasolevat raportit on Euroopa Parlamendi lõppeva täiskogu nädala töökavas: terrorismivastase võitluse raport, mis käsitleb kihutustööd tegevaid Internetilehekülgi, meediakanalite koondumise ja Euroopa Liidu meedia pluralismi raport ning isikuandmete kaitse raport. Samuti arutatakse Internetiturvalisuse küsimusi seoses telekompaketiga.

Tänasel mitmekesisel meediamaastikul kerkib üha rohkem esile küsimus kas Internetimaailm on justkui eraldiseisev ruum, mis sinna ei kuulu. Soomet raputanud koolitapmised on tõestuseks, kuidas Internetti võib kuritarvitada selleks, et üles panna üleskutseteid ja näidata jõudu, mis ühel hetkel ületab piiri ja kandub reaalsesse maailma. See muudab järjest aktuaalsemaks küsimuse, kuivõrd tohib piirata isikuvabadusi, et tagada teiste isikute turvalisus ja julgeolek. Selle piiri tõmbamine läheb kaasaegses maailmas järjest keerulisemaks.

Selle valguses on väga tähtis  Euroopa Parlamendi (EP) käesoleval nädalal vastu võetud terrorismivastase võitluse raport (Euroopa Nõukogu raamotsuse kohta). EP raport sedastab, et terrorism ei alanud 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakutega, kuid need näitasid maailmale ähvardava ohu ulatust ja sundisid lahti sõnastama võimalused, kuidas terrorismi tõkestada.

Terrorismi vastu võitlemine on seda raskem, mida rohkem terroristid oma tööriistu ja meetodeid uuendavad ja mitmekesistavad. EP raport sellest räägibki: side- ja infotehnoloogiate ja eriti Interneti areng on terroristidele andnud tõelise ülemaailmse tribüüni, kus nad võivad minimaalse hinna ja riskiga levitada propagandasõnumeid ning veebilehekülgedel töö- ja koolitusjuhendeid. Rääkides Internetist endiselt kui mõnes mõttes eikellegimaast, peame suhtuma väga tõsiselt just siinsesse vägagi reaalsesse terrorismiohtu. Viimastel aastatel on oluliseks kasvanud veebilehekülgedel terroristlik propaganda, tänaseks on olemas ligikaudu 5000 märgistatud terrorismile otseselt kutsuvat veebilehte, kuid see number on tegelikkuses palju suurem. Muret peaksime tundma mõju üle, mida kõnealune propaganda võib avaldada käitumisele ja terroristide ridadesse värbamisele.

Samas tuleb olla eriti ettevaatlik probleemi käsitlemisviisi osas, sest nii tundliku küsimuse puhul valitseb oht, et tahe parandada Euroopa kodanike turvalisust toob konkreetselt kaasa samade kodanike õiguste ja vabaduste piiramise. Probleemi keerulisuse heaks tõestuseks oli seegi, kui palju ja kui emotsionaalseid eriarvamusi tekitas kolleeg Marianne Mikko raport meediakanalite koondamise ja meediapluralismi kohta, mis põgusalt puudutas ka ajaveebe.

Paljude blogijate meelepaha tekitanud pluralismi raport soovitab ühes enim vaidlustatud punktis, mille kohaselt tuleks “täpsustada veebipäevikute ja kasutajate loodud infosisul põhinevate veebilehekulgede õiguslikku staatust, võrdsustades need õiguslikult mis tahes muu avaliku väljenduse vormiga. Raport võeti (napi) häälteenamusega täna siiski vastu.

Sõnavabadus kätkeb endas õigust vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Rahvustevahelise vaenu õhutamise puhul on Eesti veebipõhistes foorumites räägitud sõnavabadusest kui kaitseventiilist, läbi mille inimene end igapäevaelus verbaalselt “rahuldada” saab. Kui veebiportaalid kutsuvad oma lugejaid üles verbaalselt välja elama, siis praktikas tuleks seda teha eeldusel, et teavet, avaldatud arvamusi ja seisukohti oleks võimalik seostada ka nende esitaja isikuga.

Siin on esimesed sammud tehtud kohtupraktikas. Ärimees Vjatšeslav Leedo kohtuskäik ja võit DELFI üle, näitab, kuidas veebis laimu levitamine on siiski ka osa reaalsusest ja selle eest võib saada kohtuliku karistuse.

Mõningal määral aitaks kindlasti ka innovatiivne lähenemine. Näiteks Soomet tabanud järjestikuste sündmuste tagajärjel on sealne valitsus soovinud keskenduda Interneti arenguvõimalustele, mis tooks kaasa eelhoiatuste ja ähvarduste õigeaegse teavitamise. Soome peaminister Matti Vanhanen oli pärast Jokela sündmusi vestelnud Microsofti ja Google’i juhtidega sellest, kuidas läheneda taolistele probleemidele. Viimase tragöödia puhul väidevalt jõutigi õigele kurjategijale jälile. Kahjuks teda ei saanud politsei andmetel vahi alla võtta, mis on aga juba eraldi küsimus.

Tervitatav on põhiõiguste kaitse küsimuses järgmine raport euroliidu kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta, milles parlamendisaadikud toovad märkimisväärselt tähtsa argumendina välja põhiõigused ja eriti eraelu puutumatuse. Raportis sätestatakse tingimused eesmärgi piiramisele ja proportsionaalsusele ehk et isikuandmete kogumine peab olema õiglane ja seaduslik, ja nende edasitöötlemine on lubatud juhtumipõhiselt, võttes arvesse politsei- ja õigusalase koostöö eripära, kuid üksnes siis, kui see on kooskõlas andmete kogumise eesmärgiga. Samas tunneb raportöör muret väljendi „mis tahes muul eesmärgil” üle, kuna too on liiga lai mõiste ega võimalda täielikult vastata eesmärgi piiramisele ning teeb Nõukogule ettepaneku sätestada selged ja olulised piirangud edasisele töötlemisele.

Telekomi paketist hääletati välja sätted, mille kohaselt muudetakse Internetipõhise teenuse pakkujad järelvalveteenuseks ehk et hakataks filtreerima allalaadimisi, jälgima piraatlust ja muud sarnast. Samas leidsid saadikud, et otsingumootoritega seotud andmekaitse küsimusi tuleb võtta arvesse. Selles raportis soovitatakse ka ühtlustada liikmesriikide need sätted, mis on vajalikud põhiõiguste ja -vabaduste ning eelkõige eraelu puutumatuse, konfidentsiaalsuse ja infotehnoloogia kaitse tagamiseks isikuandmete töötlemisel elektroonilise side valdkonnas.

Käesolev seadusloometöö, aga ka hiljutised sündmused Eestis ning Soomes, terrorismirünnakute planeerimine Pariisis, Londonis, Madriidis on selgeks üleskutseks, et Interneti kui meediavahendi teemaline Euroopa ülene diskussioon peab jätkuma ning tulevikus leidma lahendeid või kompromisse selle kohta, kuidas Internetti vaadelda ja sellesse suhtuda. Mis on Internet: avalik või privaatruum? 

Kesk-Aasia siiditeed pidi toodi kunagi kallist kaupa, mis jõudis ka Euroopa valitsejate salongidesse. Nüüd üritavad need valitsejad jälle kaubateid turgutada. Siidi asemel tuntakse küll huvi hoopis nafta ja gaasi vastu.

Möödunud nädalal juhtus üks halenaljakas lugu. Euroopa Parlamendi Kesk-Aasia delegatsioonijuhid ootasid oma Tadžiki kolleegidelt kinnitust, et mõni nädal hiljem leiaks aset eurooplaste visiit Dušanbesse. Oodatud kirja ei tulnud ega tulnud, sest kuuldavasti olevat tähtis allkirjaandja Pariisis. Mis mõttes, küsiti koridorides? Mida ta seal teeb? Ilmselt veedab puhkust, kõlas vastu Euroopa Komisjonist. Hiljem selgus, et Prantsuse eesistumise poolaasta raames olid kõik Kesk-Aasia riigid kutsutud kohtumisele välisminister Bernard Kouchneriga, et tugevdada juba Saksa eesistumise ajal (2007) algatatud Euroopa Liidu strateegia suhtlemiseks Kesk-Aasia riikidega. Aga millegipärast ei teadnud sellest Brüsseli vastavad reaametnikud, olgugi, et Eurovälisvolinik Ferrero-Waldner viibis üritusel.

Kesk-Aasia strateegia on saanud uue tähtsuse seoses Gruusias toimunud nn julgeoleku arhitektuuri kokkuvarisemisega ning järjest suureneva energiasõltuvusega, millest räägitakse küll palju, aga mille vähendamiseks tehakse hämmastavalt vähe. 18. septembril toimunud Pariisi konverentsi alapealkiri oligi “Väljakutsed julgeolekule”.

Eurooplased ei jätnud märkamata nn –stanide (Kasahstan, Kõrgõstan, Usbekistan, Tadžikistan, Türkmenistan) osavõtmatust tunnustada Gruusia separatistlikke osariike. Teada on ka nende soov leida  uusi viise oma energiat Venemaast sõltumatult meieni toimetada. Ühtlasi asuvad nad geopoliitiliselt väga kuumas kohas: Hiina, Iraani, Lähis-Ida ja Afganistani ristumisteedel. Nii Kõrgõstan, Tadžikistan kui Usbekistan majutavad militaarbaase, mida Euroopa jõud kasutavad võitluses Afgaani talibanidega. Ka suurem osa Afganistani narkoveost saabub Euroliitu läbi Kesk-Aasia ulatuslike steppide. See kõik muudab eurooplaste huvid vajadusteks.

Üks tore asi jäi silma Pariisi konverentsilt, see, et kaasatud oli ka Türgi. Teatavasti asuvad Kesk-Aasia riigid (v.a Tadžikistan) turaani keelteruumis. Termin peab silmas territooriume, kus on levinud türgi keel või selle suguluskeeled, ala ulatub kaugele Kesk-Aasiasse ning kätkeb endas kuni 200. miljonit inimest. Nad tunnevad Türgiga ühtekuuluvust, edaspidi järelikult ka Euroopa Liiduga.

Pariisi foorum oli poliitiliseks märguandeks, et eurooplased on valmis Kesk-Aasia strateegia toimikuga edasi minema. Edasised küsimused on: mida teha Usbekistanile seatud sanktsioonidega? Millises suunas liikuda Nabucco gaasijuhtmega? Kuidas luua muid uusi alternatiive? Kuidas suurendada oma kohalolekut piirkaonnas, jne? Ning, last but not least, millal mõistavad eurooplased, et Türgi on Euroopale olulisem, kui arvame. Seda näitab ka antud kaasus.  

Komisjon palus mobiilioperaatoritel käesoleva aasta juuliks tekstisõnumite hinda vabatahtlikult alandada. Et seda ei juhtunud, otsustati  EL-i siseste sõnumite saatmist reguleerida. Lähtutakse sellest et tegelikud kulud, mida operaatorid sõnumi edastamiseks kannavad, on tunduvalt väiksemad (Komisjoni andmetel ligikaudu 0.002 eurosenti (0.03 EEK)).

See on Komisjonilt üks vägagi tervitatav eelnõu, kuna aitab reaalselt EL tarbijail kulusid vähendada. Ise saadan reisides tihti sõnumeid ning minu telefoniarvest moodustavad need praegu kõige suurema osa!

Määrus laieneb ka andmesideteenuste nagu EDGE ja GPRS kasutamisel välismaal. Kui enamasti jääb liikmesriikides 1 megabaidi allalaadimise hind 5-15 eurosendi (0.8 – 2.3 EEK) piiresse, siis välismaal viibides tuleb teenuse eest maksta sadades kordades rohkem, ehk keskmiselt 6-7 EUR (93-109 EEK) megabaidi kohta. Määrus seab maksimaalseks piiriks 1 EUR (15.6 EEK) megabaidi kohta.

Komisjoni eelnõu EL-is tehtud telefonikõnede minutihinna piiramiseks, mille Parlament eelmisel aastal vastu võttis, on olnud väga edukas. Praegu on määruse järgi kõneminutihind piiratud 46-le eurosendile (7 EEK) välismaal võetud kõne eest. Komisjoni ettepanek on langetada seda hinda lähiaastatel veelgi.

Eelnõu kõnede kohta võeti vastu rekordiliselt kiiresti, kõigest 11 kuuga (tavaliselt võtab ELi seadusloome protsess aega paar aastat). Loodetavasti võetakse ka käesolev tekstisõnumite eelnõu Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu poolt sama kiiresti vastu. Sellisel juhul võiksime juba järgmisel suvel ELis reisides soodsamalt sõnumeid saata. 

Komisjon  on tähelepanu pööranud ka  veel ühele “kratile” telekommunikatsiooni teenuste turul. Selleks on “lõpetustasud” ehk need üsna kõrged tasud, mida sideoperaatorid küsivad teistelt operaatoritelt nende võrku tehtavate kõnede eest. Lõpetustasud maksab kinni loomulikult ikkagi tarbija.

Komisjoni andmetel on lõpetustasud keskmiselt 10.7 eurosenti (1.67 EEK) Eestis, 8.93 eurosenti (1.40 EEK) Lätis, 7.82 eurosenti (1.22 EEK) Leedus, 5.28 eurosenti (0.83 EEK) Soomes ja näiteks 2.01 eurosenti (0.31 EEK) Küprosel. Komisjon soovib konkurentsi parandamiseks need hinnad ühtlustada, teenides seeläbi taaskord tarbijate huve – madalamad lõpetustasud toovad endaga kaasa veelgi väiksemaid telefoniarveid.

Täna Manchesteris parteikonverentsi peakõnes keskendub Brown laste päevahoiule ja kuulutab välja programmi, mis võimaldab igale lapsele tasuta lastehoiuteenust alates teisest eluaastast. Sotsiaalselt vähemkindlustatud peredele on see võimalus juba praegu loodud. Aastas miljard naela maksva programmi eesmärk on “sotsiaalse mobiilsuse” suurendamine ehk siis töötamise võimaluse loomine naistele. See riigi poolt finantseeritud programm on  laiendus juba kehtivale kolme- ja neljaaastastele mõeldud programmile, mille raames saavad lapsed 15 tundi tasuta hoiuteenust nädalas.

Programm puudutab umbes 600 000 last.

Tegemist on tähelepanuväärse sammuga sotsiaalvaldkonnas, sest seni ei kuulu Suurbritannia nende riikide hulka, kus riiklikud kulutused lastega peredele oleksid väga kõrged. Põhjamaadest jääb Suurbritannia kõvasti alla, Eestiga võrreldes on riiklik panus vaid veidi suurem. Aga samas on lastepäevahoiu kättesaadavus oluliselt parem, kui meil. Näiteks  alla kolme aastaseid lapsi, kes kasutavad päevahoiuteenust on umbes kaks korda rohkem kui Eestis. Uue programmi rakendamisel suureneb nende arv veelgi. Ja seega ka tõenäoliselt töötavate emade arv. Sellega astub Suurbritannia tõhusa sammukese EL Barcelona Ülemkogul 2002. aastal vastuvõetud üleskutse täitmiseks, mis näeb ette, et aastaks 2010 oleks kolmandikul kuni kolmeaastastest lastest võimalus hoiuteenusele ning sealt edasi kuni koolini 90% lastest.

Meil jääb sellest paraku veel palju puudu, aga esimesed sammud on riik tänu sotsiaaldemokraatide initsiatiivile juba astunud. Nimelt on rahvastikuministri büroo juhtimisel välja töötatud riiklik programm „Igale lapsele lasteaiakoht”, mille raames tõstis sel aastal 90% Eesti valdadest ja linnadest oma lasteaiaõpetajate palgad võrreldavaks noorempedagoogide palkadega koolides. Teine osa programmi eelarvest kulub uute lasteaedade ehitamiseks ja olemasolevate renoveerimiseks. Kokku on planeeritud eraldada lasteaedade programmi elluviimiseks nelja aasta jooksul 1,3 miljardit krooni. Seoses eelarve kärpimisega võivad selleaastased summad kahaneda 300 miljonilt 150-le miljonile, ent see on parem kui mitte midagi. Loodetavasti viiakse programm järgnevate aastate jooksul siiski täies mahus ellu. On väga oluline, et lastepäevahoiu teenuse arendamine ei jääks ainult omavalitsuste õlule.

Eelarve puudujääki arvestades on tegu tõepoolest peenrahaga. Aga näiteks umbes sama suurusjärk kulub aastas nelja- ja viielapseliste perede toetuseks või erivajadustega laste rehabilitatsiooniks – nii et kellele peenraha, kellele oluline osa sissetulekust. Ja muidugi oleks just nendele gruppidele oluline suurem riigipoolne tugi, eriti kasvavaid hindu arvestades.

Teiseks – minu jaoks on probleem pigem eetiline. Meie ühisest maksurahast saavad näiteks üksikvanemad 300 krooni kuus toetust, seitsme- ja enama lapsega pered 2640 krooni,  eestkostel olevad lapsed 3000 krooni. Kui me nüüd siia kõrvale paneme vanemahüvitise ülemmäära saajad oma 30 000 krooniga, siis on midagi lootusetult paigast ära. See retoorika, et see on ju asenduspalk, ei kehti. Siis ei peaks üldse lage olema. Aga lagi on kõikides riikides, sest solidaarselt toetatakse enam ikka vaesemaid. Meil on see piir piinlikult kõrgele aetud. Huvitav, kui kõrgele peab see ülemmäär tõusma, et Reformierakond ka aru saaks, et nende loodud süsteem on jabur?          

Olen nõus peaministriga selles, et näiteks temasugused ei vaja seda 300kroonist lastetoetust. Aga ega see polegi kohustuslik, ta on ju ikka ise oma pangaarve sotsiaalkindlustusele andnud ja seega vajadust kinnitanud. Mitte kõik inimesed ei tee seda. Niisiis võiks Ansip sellest loobuda ja teisigi oma klubi liikmeid selleks üles kutsuda.

Lastele sotsiaalkulutusteks minev raha ei küll see kust kokku hoida. Eurostat’i 2008 a. aastaraamatu andmetel on Eesti on sotsiaalkulutustelt Euroopa Liidus ees vaid Lätist ja Leedust!

ETV pikas ajaloos on olnud saateid, mis ei ühenda ainult ühte põlvkonda, vaid näiteks nagu Karu-Aabits – mitut põlvkonda. Põhimõtteliselt on need ju kaasaegsed muinasjutusaated, mis õpetavad lapsi, peale tähtede aru saama sellestki, mis hea, mis paha ning seda koduses kontekstis. Või näiteks Leopoldi kuju, mis kujundas paljude inimeste lapsepõlve. Hea oleks, kui meil oleks sellised ühiseid sümbolkujud, keda lapsed armastavad ja usaldavad.

No praegu sobiks selleks ju suurepäraselt Lotte!

Edasi võib mõelda ka keerulisematest ülesannetest. Näiteks on kasutatud maailma kõige populaarsemat lastesaadet „Seesami tänav” mitmel pool konfliktipiirkondades just sallivuse kasvatamiseks lastes ( Palestiina-Iisrael, Põhja-Iirimaa). Ma ei võrdle Eesti olukorda nende riikidega, aga erinevate rahvuste kooselamist tuleks tuleks meilgi õpetada.

Rääkides ühisest väärtussüsteemist, tuleks alustada lihtsatest asjadest. Lihtsatest sümbolitest, mis kõigile arusaadavad. Olgu selleks näiteks rukkilill või suitsupääsuke.

Edasi tulevad juba ühised tähtpäevad ja traditsioonid. Ka ajaloost, mis meid küll preagu kahte lehte lööb, saaks leida ühendavaid momente või isikuid.

Olen teinud ka ettepaneku, et iga Eestis sündiv laps võiks saada beebipaki, milles siputuspükste asemel hakatus väikesele raamatukogule. Esimene võiks olla pehmekaaneline ja hammustuskindel pildiraamat, kus krokodilli ka kalmaari asemel näiteks põder, räim, rukkilill ning sellel pildil, mis lippu kujutab – meie trikoloor. Aga seal oleksid ka värviraamat Karu-Aabits, Naksitrallid,… Kevade. Millised täpselt – oleks ekspertide asi otsustada. Ja miks ka mitte näiteks Lotte DVD! Ja seda muidugi laste emakeeles, sest oluline on ju see, et nad ka sisust aru saaksid. See oleks see, millest me võiksime alustada. Baas, kust edasi saaks hakata keerulisemaid asju looma nagu seda on meie ajaloo käsitlus või suhtumine Venemaasse.

Üheks olulisemaks punktiks istungil kujunes loomulikult Venemaa-Gruusia konflikti. Esmaspäeval pärast erakorralist valitsusjuhtide koosolekut Brüsselis toimus arutelu ka Euroopa Parlamendis, mis kestis oodatult hiliste õhtutundideni.

Arutelul osaledes rõhutasin, et seoses erinevate arusaamadega Gruusias toimunust, on oluline moodustada sõltumatu rahvusvaheline komisjon. Erakorraline Ülemkogu koosolek on  aga tunnistuseks, et Euroopa Liit suhtub tõsiselt oma regiooni stabiilisusesse.

Euroopa Parlamendi välisasjade komisjon pidas tegelikult juba 20. augustil erakorralise koosoleku, kus osales ka Prantsusmaa eurominister Jean-Pierre Jouyet ja Gruusia välisminister Eka Tkeshelashvili ning seal otsustati ka selleteemaline resolutsioon koostada.

Resolutsiooni hääletus täiskogul toimus kolmapäeval ja vaatamata eriarvamustele arutelu ajal, näitas suur häälteenamus Parlamendi tugevat toetust Gruusiale selles konfliktis. Arutelul esitatud arvamused, et Gruusia on konfliktis süüdi ja selle algataja resolutsioonis ei esine. Vaata lisaks siit.

Teine oluline punkt üldkogul puudutas EL sanktsioonide raportit. Parlamendi täiskogu hääletas raportit, mis puudutab EL sanktsioone ja nende rolli ELi välispoliitilikas. Kirjutasin sellest pikemalt varasemas sissekandes.

Lõpetuseks mainiks ka arutelu Euroopa “sotsiaalpaketi” teemal. Nimelt esitas Euroopa komisjon kauaoodatud paketi juulis ja esimene arutelu, mis jäi küll välispoliitiliste teemade varju, toimus parlamendis sel nädalal. Eraldiseisvate eelnõudena on paketis sisalduv kindlasti vajalik. Jääb aga küsitavaks, kas Komisjon on pakett kokkuvõttes ikka on piisavalt ambitsioonikas ja kas sellel on piisavalt meetmeid, et lahendada probleeme, mis on tekkinud majandussurutise tingimustes.  

Olgugi, et Vene-Gruusia konfliktis sanktsioonideni ei jõutud, rääkis võimalikest Venemaa-vastastest sanktsioonidest Prantsusmaa välisminister ja praegune Euroopa Liidu eesistuja Bernard Kouchner isegi oma Euroopa Parlamendile suunatud kõnes pärast Ülemkogu ametlikke järeldusi. Ilmselt ikka seetõttu, et sanktsioonide küsimuse vastu tunnevad huvi paljud eurooplased: näiteks Poolas korraldatud arvamusküsitlusest selgus, et enam kui pooled poolakad oleksid soovinud Lõuna-Osseetia konflikti pärast Venemaale majandussanktsioonid kehtestada. Santsioone nõudsid ka mitmed Euroopa Parlamendi saadikud.

Venemaa eksperdid aga kahtlesid sanktsioonide kehtestamises, kuna EL-i liikmete vahel on selles küsimuses palju lahkarvamusi ning Euroopa on Venemaast energeetiliselt sõltuv. Ja neil oli õigus.«Jumal tänatud, terve mõistus võitis,» olevat kiitnud enesekindel Vladimir Putin, kuuldes Ülemkogu otsusest sanktsioone mitte arutada.

Gruusia enda ootused Euroopa Ülemkogule olid need, et erikohtumisel karistaks Euroopa Liit Venemaa poliitilist juhtkonda ja mõistaks hukka Venemaa sissetungi Gruusiasse, kuid ei seaks piiranguid sealsele rahvale. Siit tuleb üks sanktsioonide põhiprobleeme, et karistades režiimi, ei saaks inimesed sellest topeltkaristust, kes niigi rasketes tingimustes.  Oleme ju raske olukorra tunnistajaks mitmel pool maailma, mis tekkinud just liiga järskudest, või lõpuni läbi mõtlemata sanktsioonidest. Küsigem, millistes tingimustes kuubakad või inimesed Myanmaris?

Selles valguses on olulised ka sümboolse ja vähem praktilise iseloomuga sanktsioonid, nagu näiteks Usbekistanile pärast Andidžoni tapatalgut seatud relvaembargo ja viisakeeld tippametnikele.  Sest see on Usbekistani presidendile suunatud häbiplekk, millest ta ilmselt püüab iga hinnaga vabaneda. EL-i hukkamõistvast suhtumisest teadis rääkida isegi üks Taškendi taksojuht, nii et asi on üldteada ja meil pole vaja kahelda sümboolsete sanktsioonide tõhususes. 

Sanktsioonide tõhusus sõltub võrdluskriteeriumidest

Mis tahes sanktsioonide tõhusus sõltub neid rakendavate riikide üksmeelest. Probleem, millest meil tasub täna Euroopa Liidu inimõigustavade ja –poliitika puhul rääkida, on nimelt võrdluskriteeriumid. Kui santsioonid seatakse, on alati vaja kehtestada ka võrdluskriteeriumid- ehk siis KUIDAS, või MILLAL ja MIS tingimustel sanktsioonid lõpetatakse.

Võtkem seesama Andidžon: seatud on esimest korda sanktsioonirežiimi seisukohast positiivsete meetmete poliitika mehhanism, mis tähendab pooleaastast tsüklit, mille käigus ei rakendatud sanktsioone ja jäeti Usbekistani režiimile kuus kuud aega rea inimõiguste kriteeriumide täitmiseks. Vastasel juhul taastatakse sanktsioonid. Peagi peaks saabuma aeg selle meetodi tõhususe hindamiseks.

Siit jõuangi järgmise tähtsa punktini, mille raport tõstatab: sanktsioonide efektiivsuse tõstmiseks moodustatakse ekspertide grupp, kuhu kuuluvad inimesed on spetsialistid ja sooritavad antud teemal lisauuringuid MILLISEID sanktsioone, MILLISEL ajahetkel kohaldada. Samuti peab see grupp oskama seada võrdväärseid võrdluskriteeriume, ning jälgima, et ka nendest kinni peetakse.

Loe siit lisaks Euroopa Parlamendi raporti eelnõud, mis räägib sanktsioonide mõjust osana ELi tegevusest ja poliitikast inimõiguste valdkonnas.

Mida tegelikult saavutati?

Vene meedia suhtub ELi eilsetesse otsustesse kui Venemaa võitu, mis on osaliselt põhjendatud, sest päris  sanktsioone neile kaela ei mõistetud ning ähvardavas toonis kirjadele riigipead oma allkirju ei andnud. Agressiivset poliitikat viljeleval Venemaal on raske aru saada sellisest stiilist.

Mida Vene lehed ei kipu ega ka ilmselt oska hinnata, on see, kui palju toimunu tegelikult lähendas Euroliidu seisukohta Venemaasse suhtumisel. Siin soovingi avaldada arvamust, et isegi kui ei saavutatud päris sellist tulemust, mida võinuks ehk loota, esines eile kokku tulnud Ülemkogu Euroopa ühtsel rindel küllaltki enesekindlalt.

1) Eesistujamaa poolt erakorralise Ülemkogu kokkukutsumine annab mitu positiivset märki isegi siis, kui tema lõpptulemus või järeldused ei tule kõige karmimad. Eilne Ülemkogu oli tunnistuseks, et Euroopa Liit on reageerimisvõimeline ning et suhtume tõsiselt oma regiooni stabiilisuse jagamisse oma liikmesriikide, kuid ka naaberriikidega. 

2) Ülemkogu tunnistas oma järeldustes, et liikmesriigid on ühtsed oma väärtuste, põhimõtete kaitsmisel; üheselt mõisteti hukka Venemaa sõjategevus Gruusia vastu. Liikmesriigid on veendunud, et teise riigi piiride jõu alusel muutmine ei lähtu rahvusvahelisest õigusest ning nõuab ühehäälset hukkamõistu. Ülemkogu kohtumise kokkuvõttes mõistavad ELi liikmesriigid hukka ka Venemaa presidendi otsuse tunnustada mässuliste Abhaasia ning Lõuna-Osseetia unilateraalselt välja kuulutatud iseseisvust. 

3) Mõistame ühtselt, et Gruusia sõjaga on tehtud muudatus rahvusvahelisse julgeolekuarhitektuuri. Et Euroopa ühtne julgeoleku- ja kaitsepoliitika, nagu muidugi ka ühtne välis- ja julgeolekupoliitika oleksid edukad, on vaja Lissaboni leping ratifitseerida, mis omakorda tähendab seda, et peaksime leidma kiire väljapääsu institutsionaalsest kriisist, mis Euroopas hetkel maad on võtnud alates möödunudkevadise Iiri referendumi läbikukkumisest. 

4) Rohkem kui varem on küsimuse all sarnased piirkonnad, näiteks Ukraina ja Moldova küsimus ja siinkohal muutub aktuaalseks nendega lähem partnerlus. Nagu ütles ka eesistujamaa esindaja, näitab tänane Ülemkogu, et Ukraina ootab kiireid tulemusi meie partnerluskõnelustest; tänane Ülemkogu vihjab kahe riigi koostöö kiirenemisele ja tõhustumisele. 

5) Euroopa Liidu juhtide erakorraline kokkutulek tõestab, et meie suhted Venemaaga ei tohi jääda samaks viimaste sündmuste valguses, mis on suureks muutuseks võrreldes varasemaga, kui jätkati äritegevust vaatamata poliitilistele väljakutsetele või Euroopa kodanike vaadetele ja ootustele. Selles suhtes on Euroopa Liit vana dilemma enda jaoks veelgi teravamalt sõnastanud: milliseks kujuneb meie energiasõltuvus? Millised on alternatiivid.  

Ühe asja tooksin veel välja Poola välisministri Radoslaw Sikorski vastusest eilselt German Marshall Fund’i  debatilt “The War in Georgia and Relations with Russia: What Happened and What Now?”, millest võtsid osa lisaks Gruusia peaminister, USA ning Saksamaa esindajad ja Venemaa suursaadik Euroopa Liidu juures, Vladimir Tšižov:

“Venemaa on suurim riik maailmas, kes teeb mida tahab. Ja seetõttu on meie ülesandeks tegeleda sellega, mis ON meie võimuses. Üheks selliseks on viisarežiim”. Välisminister tegi antud sündmuste valguses üleskutse Euroopa Liidule naasta Poola-Rootsi idadimensiooni (poliitika) juurde.

Gruusia arutelud Euroopa Liidu institutsioonides kuvavad vaikset, küll mitte järsku suunamuutust Venemaa teemal ning ma poleks pooltki nii pessimistlik Euroopa välispoliitiliste hiiresammude üle, kui enamus meedia paistab resümeerivat.

Gruusia teema Euroopa Parlamendis

Kuigi võiks arvata, et kodanike poolt valitud Euroopa Parlamendi liikmed on vabamad “reaalpoliitikast” ja lähtuvad enam ideaalidest, tuleb tõdeda eilsete arutelude järel, et riikide valitsusi esindav Euroopa Ülemkogu oli oma seisukohtades ühtsem kui parlament. Kindlasti mängib siin rolli ka informeeritus ja vene propaganda ning see, et saadikuke hulgas on enam äärmusi, mis valitsustes sedavõrd tooni ei anna. Parlamendi ühtsuse proovikiviks saab homme hääletusele minev resolutsioon. Arutelu näitas, et paljude jaoks algasid sündmused Gruusias alles 8. augustiga ja president Saakašvili rünnakukäsuga. Kahjuks on palju neid, kes ei tea sündmuste ajalugu, ega taju Venemaa imperialistlikke ambitsioone. Või vähemalt keeldub neid tunnistamast.

Seetõttu on eriti oluline, et lisaks rahuplaani täitmisele, rahvusvahelistele rahuvalvajatele ja vaatlejatele ning praktilise abile, korraldataks toimunu osas rahvusvaheline uurimine. Võimatu on taastada usaldust ilma välja selgitamata, mis tegelikult juhtus. Ja partnerluse jätkamisest ükskõik kumma poolega  ilma usalduseta pole mõtet rääkida. Just nimelt usaldus, aga mitte hirm on partnerluse aluseks. Tõsi, seni nõuab Venemaa respekti vägivallaga.

Näen ohtu, et võib juhtuda samamoodi kui Karjalaga.  Mõned aastad tagasi käisin  Karjala pealinnas Petrozavodskis, kus ajaloo muuseumis rääkis giid tõsimeeli sellest, kuidas 1939.a. Soome Venemaale reeturlikult kallale tungis!?

 Erakorralisel istungil tutvustas Prantsusmaa eurominister Jean-Pierre Jouyet eesistujamaa tegevust osapoolte vahendamisel, et konflikti lõpetada. Oma äsjalõppenud Gruusia missioonist andis ülevaate Euroopa Parlamendi Taga-Kaukaasia delegatsiooni juht Isler Beguin, kes toetas rahvusvaheliste rahuvalvejõudude Gruusiasse viimist.

Kohtumisel osales Gruusia välisminister Eka Tkeshelashvili, kes andis väga asjaliku ülevaate olukorrast ning torkas silma, eriti arvestades mõne Gruusia juhi üliemotsionaalsust, oma tasakaaluka ja ratsionaalse esinemisega. Kahju, et teda seni nii vähe on rahvusvahelises meedias olnud.

Lühidalt kokku võttes parlamendiliikmete seisukohavõtud, võib öelda, et lühiajalistest ülesannetest rääkides ollakse üksmeelel. See puudutab vägivalla lõpetamist, Vene vägede väljaviimist, julgeoleku tagamist ning humanitaarabi.

Keerulisem on aga ühisarvamuse leidmisega pikaajalises perspektiivis ehk EL pikajalise poliitika osas Venemaa suunal ja seda põhjustab arvamuste lahknemine selle osas mis juhtus ja miks juhtus. Kas Vene vägede tegevus sai alguse Gruusia provokatsioonist, või vastupidi – separatistide provokatsiooonid olid osa suuremast Vene strateegilisest plaanist, millele Gruusia pidi varem või hiljem reageerima.

Rääkisin ise oma sõnavõtus sellest,kui tähtis on toimunust aru saamiseks kasutada õigeid sõnu. See pole adekvaatne, kui rääkitakse Vene puhul „ülereageerimisest” või „ebaproportsionaalsest jõu kasutamisest”, kui okupeeriti pool iseseisvat riiki. EL reaktsioon peab oleme vastav sellele, mis tegelikult toimus ja peab takistama Venemaad oma edasiste ambitsioonide elluviimisel.

Seda, et EL ei ole osanud olukorda adekvaatselt hinnata näitab ka see, et Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika juht Javier Solana oli puhkusel, selle asemel, et ühised samme koordineerida. Minu arvates oleks esmane saata Euroopa Liidu poolt julgeoleku tagamise missioon Gruusia pealinna ja seejärel rahvusvahelised rahuvalvajad konfliktipiirkonda.

Tänapäeval teeb inimesed tuntuks televisioon. Mõned loob küll ainult tolmust,  aga annab  ka laiema tuntuse tõsisematele tegijatele. ETV2 üks  ülesanne,  auditooriumi informeerimise kõrval muidugi, peakski olema uue põlvkonna eestivenelase kuvandi loomine ja uute arvamusliidrite kujundamine.

Olen täiesti nõus peaminister Ansipiga, et Raadio 4 on hästi sissetöötanud kanal ja kindlasti vajab senisest enam positiivset tähelepanu riigi poolt. Aga raadio ei näita pilti ja tele osatähtsust  alahinnata oleks rumal. Eriti ajal, kus sõjad on kandunud lahinguväljalt meediasse.

Mind hämmastab tõsiselt sportlase hingega peaministri skeptiline suhtumine suurema mahuga vene  keelse programmi loomise võimalustesse Eestis. Anda alla ilma starti minemata!? Võistlus toimub ju niikuinii. Ja juba ammu ei mängita enam ainult massilisele auditooriumile. Ka mõne tuhande „hinge päästmine” on oluline. Või on asi selles, et endasse ja oma kolleegidesse ei usu  peaministri „endine” erakonnakaaslane -Rahvusringhäälingu juht?  Või on asi hoopiski milleski muus?

Komisjoni avaldatud andmete põhjal, mis on avaldatud nende uuel veebilehel jäävad reisidel saadetavate SMSide hinnad Eestis operaatoritel vahemikku 6-40  eurosenti. See on küll vähem kui näiteks Belgia operaatoritel, kelle hinnad on ühed kõrgemad Euroopas jäädes vahemikku 25-80 eurosenti, aga need on Komisjoni hinnangul liiga kõrged.

Hiljutise Taani telekommunikatsiooni regulaatori uuringu kohaselt teise riigi operaatori võrgu kasutamine SMS teate saatmiseks maksab kohalikule operaatorile vaid 0,008 eurot.

Euroopas saadetakse igal aastal 2,5 miljardit tekstisõnumit kasutades rändlusteenust, mis maksavad kuni kümme korda rohkem kui riigisiseselt saadetud SMSid. Sellise hinnavahe vähendamiseks plaanib Komisjon sisse viia piirangu. Euroopa reguleerivate asutuste töörühm (ERG), kelle analüüsile Komisjon toetub, on soovitanud piirangut 11-15 eurosenti rändlusteenuse tekstisõnumi kohta. 

Lisaks analüüsib Euroopa Komisjon vajadust reguleerida piltsõnumite (MMS) ja mobiiliga e-posti ja uudiste lugemist Euroopas reisimisel.

1.juulil sai läbi Komisjoni poolt mobiilsideoperaatoritele antud tähtaeg hindade vabatahtlikuks langetamiseks. Oodatult ei ole ettevõtted meid oma soodsate pakkumistega meeles pidanud ehk turg iseennast reguleerima hakanud. Seetõttu on ainumõeldav, et Komisjon korrigeerib SMS, MMS ja andmeside rändlusteenuste hindu seadusega.

Euroopa sotsiaaldemokraadid toetavad Komisjoni algatust täielikult ja teevad kõik endast oleneva, et tarbijasõbralikud hinnad ka siin teoks saaksid. Kas pole see suurepärane näide sellest kuidas EL väikeste sammude kaupa kodanikele kasu toob?

 Arutati mitmeid huvitavaid teemasid ja hääletati paari seaduseelnõude üle, mis parandavad tarbijate olukorda.

 Toiduohutuse valdkonnas võeti teisel lugemisel vastu raport, mis puudutab toidu lisaaineid, toiduensüüme ning toidu lõhna- ja maitseained, parandades sellega tarbijakaitset. Euroopa tarbijakaitsjad, sealhulgas Eesti Tarbijakaitse Liit ja Tartu tarbijanõustamiskeskus on teinud tõhusat tööd tarbija huvide teadvustamisel seoses selle raportiga.

Kuigi toiduvärve hääletusel ei keelatud, peab tulevikus kuut toiduvärvi (E102, E104, E110, E122, E124 ja E129) sisaldavad toidud märgistama hoiatussiltidega, mis teavitavad võimaliku mõju kohta laste käitumisele ja tähelepanuvõimele.

Hääletati ka uuendatud lennuteenuste määruse üle, mis muuhulgas puudutab ka hindade läbipaistvust ja avaliku teeninduse kohustust. Selleks, et tarbijad saaksid paremini võrrelda erinevate lennufirmade piletite hindu, peab selgelt välja tooma lõpphinna ja märkima ära lennuhinna, maksud, lennujaamatasud ja kütuse või julgestusega seotud lisatasud.

Neljapäeval tutvustas president Sarkozy järgmise kuue kuu jooksul toimuvat Prantsusmaa eesistumise kava. Sarkozy on Euroopa poliitikasse toonud värskust ja lootust ja suhtunud värskendavalt uutesse liikmesriikidesse, mis kajastus ka tema esinemises.  

Oma dünaamilisuse ja pealehakkamisega suudaks ta kindlasti lansseerida või kiirendada mitmeid hädavajalikke projekte. Eelkõige loodan, et Prantsuse eesistumine suudab sisendada lootust eurooplastesse konkreetsete projektide näol. Sarkozy’l tuleb keskenduda nimelt eesistumisele, mis on põhjalik töö, aga mitte pidu, mida kaunistavad tühjad lubadused. Eesistumise veebilehelt võib leida eesistumise töökava, kalendri, ja konverentside kalendri.

“Avatud mikrofoni” e. nn ühe minuti kõnede voorus võtsin sõna ka 27.06-01.07 Venemaal Hantõ-Mansiiskis toimunud Soome-Ugri rahvaste maailmakongressi kohta. Sõnavõtu leiab siit.

Sel nädala see eelnõu avaldatigi.

Eelnõu kohaselt võivad liikmesriigid vähendatud käibemaksu rakendada tervele reale ettevõtetele, sh neile, mis tegelevad elamute renoveerimisega, aiandusteenustega, koduste hooldusteenustega nagu lapsehoidjad ja puudega inimeste hooldamine, isikuteenustega nagu juuksurid ja muud iluteenused. Samuti võib seda rakendada restoranidele ja catering ettevõtetele ning parandusteenustele nagu kellassepad ja kingsepad.

Eelnõu arutamist alustavad liikmesriikide esindajad septembris. Kui palju liikmesriike seda eelnõud toetab, selgub sügisel. On mõned liikmesriigid, mis on traditsiooniliselt selliste muudatuste vastu olnud, nimetades põhjusena muu seas suurenevat administratiivset koormust ja vähest kasu tarbija jaoks. Kuna maksuküsimustes on vaja ükshäälsust Nõukogus, tulevad tõenäoliselt keerulised arutelud.

Siiski on sellisel vähendamisel nii mõndagi positiivset. Kui kuskil üldse makse vähendada, siis see võiks olla just see koht. Kõige üldisemas plaanis, ja osana väikeettevõtete ettevõtluskliima parandamise paketist, on see hea võimalus aidata kaasa Eesti ja Euroopa konkurentsivõime parandamisele. Samuti võib käibemaksu vähendamine teatud teenustele uuringute kohaselt aidata kaasa varimajandusega võitlemisele ja suurendada tööhõivet.

Siinjuures on oluline märkida, et väikeettevõtted, ja sealhulgas väikesed perefirmad on need, mis moodustavad suure osa ettevõtete koguarvust ja annavad koos tugeva panuse meie majandusse. Halvenevas majanduskliimas saame nende aktiivsete inimeste tegevuskliimat parandades toetada oma majandust ja oma kodanikke!

Oma preambulas joonib dokument alla “võimalused”, mille avab liikmesriikidele rahvaste ränne, kuna aitab kaasa liidu ja liikmesriikide majanduskasvule, eriti nendes riikides, kus napib töökäsi ning kus on oodata demograafilisi probleeme. Aga neid on paraku kõikjal. Kui praegu kahaneb Ida- ja Kesk-Euroopa rahvastik, siis peagi tabab langus Lõuna-Euroopat, seejärel Lääneriike ning umbes aastal 2030 ka Põhjamaid. Praeguse migratsiooni taseme – 1,5-2 mlj inimest aastas- Euroopa Liidu rahvastik kahaneb sajandi keskpaigaks, samal ajal kui meie nabruses kasvab kordades.

 Sama dokument täheldab, et Euroopa Liidul puudub samas suutlikkus vastu võtta kõiki neid, kes uue, parema elu nimel siiapoole suunduvad, ning sestap tuleb immigratsioonipoliitikal koonduda kahekümne seitsmest eri postulaadist ühtekokku ühtseks immigratsioonipoliitikaks. Teisisõnu kutsub prantslaste uus pakt üles liikmesriike, sealhulgas ka Eestit, ära märkima oma täpseid vajadusi kindlates tööturu sektorites, arvestades ka, milline mõju võib olla migrantidel  liidupartneritele. Pakt tõotab tõsta euroliidu efektiivsust läbi säärase professionaalse immigratsiooni, oodates hästi kvalifitseeritud töötajaid ja üliõpilasi, kes peaksid hakkama muuhulgas õppima keelt ja siinseid põhiväärtusi “spetsiifiliste vahendite” läbi, mida neile kohaldatakse, et garanteerida “harmooniline integratsioon”. Uuest dokumendist on välja jäänud eesistujamaa soov hakata saabujatelt  nõudma allkirja “integratsiooni lepingule”. Sic!

Tugevdades valikulise immigratsiooni alustõdesid, lükkab paber kõrvale valimatu ehk irregulaarse immigratsiooni, mida on mitmed Euroopa riigid, sh Hispaania, Itaalia, Malta, oma nahal tundnud viimaste aastate vältel, kui nende rannikule on tulnud paatide viisi Aafrika põgenikke. Uue trendina tuleb tegeleda illegaalse migratsiooniga Balkanil. Vähe sellest. Prantsusmaa nõuab ühise immigratsioonipoliitika nimel, et liikmesriigid hakkaksid tagasi saatma neid inimesi, kelle staatus lahtine ehk tegemist on illegaalsete sisserändajatega. Suuri vaidlusi on põhjustanud aeg, kui pikalt tohib illegaali kin nipidamiskohas pidada. Nüüd on kokku lepitud, et see aeg on 18 kuud ja väljasaatmise järel kehtib neile 5 aastane sisenemise keeld.  Ka tahetakse kaotada seni näiteks Hispaanias praktiseeritud massilist amnestiat illegaalidele.

Viimases peatükis joonib pakt alla sisserändele globaalse lähenemise olulisuse, mis hõlmab endas “legaalmigratsiooni organiseerimist, irregulaarse migratsiooni vastu võitlemist ning asukohamaade arendamist”. Mul ei ole midagi selle vastu, et värske eesistujamaa on oma prioriteediks seadnud ühtse immigratsioonikava. Nüüd, kus pole enam sisepiire, on loomulik, et ühtlustatakse rändepoliitikat. Iseasi,  kui moraalseks saab pidada valikulise migratsiooni teostamist, kus euroliit riisub mugavalt endale riigiti kohaliku koorekihi, jättes spetsialistidest tühjaks imetud töösektori vinduma. Nii ei arene ükski riik ega õitse nende poliitika. Kasu pole siin ka nendest miljarditest, mida Euroopa samaaegselt nendest riikidesse saadab, et esiteks kasvatada kohalikku infrastruktuuri, tekitada inimeste soovi jääda kodumaale ning aidata majandusarengu, toiduvarude, arenguprojektide ja kes teab veel millega. Miljardid lähevad kui nõel heinakuhja, sest need, kes seda arukalt kasutada aitaksid, on Euroopasse välja rännanud.

Veel üks oluline asi on paktis ja see puudutab asüüli taotlemist. Ka seda tahetakse ühtlustada aastaks 2012. Kõige sellega käib koos ka Euroopa Liidu välispiiride kontrolli tugevdamine. Paadipõgenike kõrval on üheks uuremaks mureks täna see, et Euroopasse tullakse turistiviisaga ja kuna puudub sisenejate ja väljujate korrektne arvestus piiril, siis on lihtne viisa lõppedes riiki jääda. Euroopa Parlamendis ringleb ka direktiiv, millega tahetakse ühtlustada  karistusi ettevõtjatele, kes kasutavad illegaalset tööjõudu.

Migratsioon on olnud enamuses riikides üks põhilisi valimisteemasid ja kahjuks on märgata ka selget tendentsi, et piiride avamineja suurem ränne on kaasa toonud võõraviha levimise, millele poliitikud on sunnitud üsna populistlike lubatustega reageerima.

Economist kirjutas möödunud nädalal vahest, mida tekitab Nicolas Sarkozy poliitika, mis ühalt tõotab kodanikele kopaga lubadusi, kuid olles samas üsna tõenäoline, et ei tekita eriti reaalseid tulemusi.

Nicolas Sarkozy on andnud palju lubadusi. Vaieldamatu liidrina Prantsuse presidendikampaanias, andis toonane kandidaat 490 tulevikulubadust, millest tänaseks on täide viidud üks ning menetluses 55. Kampaania käigus antud pea viissada lubadust on kõik konkreetsete valdkondade kohta ning igati “mõõdetavad”, st. tegemist pole “ma soovin tugevat Prantsusmaad” või “ma luban, et asjas jooksevad paika”-stiilis üldsõnaliste deklaratsioonidega. Tõotusi tuli kampaania käigus laviinina, et Thomas More mõttekoja uurijad nimetasid oma uurimistöö “Nicolas Sarkozy lubaduste baromeetriks”.

Prantsuse president ei hiilga tagasihoidlikkusega ning tema presidendiameti algust ilmestas teatud erootikahõng, millele on aluse pannud seksikad lood mehe armuelust, lahutus ja välkabielu kauni Carla Bruniga. Euroopa Liidu käimasoleva teise poolaasta eesistumine toob nartsissistikule presidendile veelgi võimalusi erinevatel aladel silma paista. Kuid koduse miljöö nartsissistlikud vahendid ei leia Euroopa Liidu agendas samaväärset tähelepanu. Näiteks see, kuidas enesekindel Sarkozy teatas aasta algusepoole, et Prantsuse eesistumisega saab euroliit endale põllumajandus-, immigratsiooni-, keskkonna- ja energiapoliitikad, justkui poleks siiani midagi tehtud. Muidugi on antud asjad ametkondades laual ja tundlike teemade kallal askeldab alates tuhandetest ametnikest, töögruppidest ja ekspertidest ka volinikud, europarlamentäärid, liikmesriikide ministeeriumid ja mõttekojad. Ülemäära arrogantne on üritada võluda oma valijaskonda uhkustelevate lubadustega stiilis “tulen ja teen!”.

Ka on Nicolas Sarkozy suutnud rabada eurooplasi järgmise jultumusega, kui kuulutas rotatsiooni korras ELi eesistumise Sloveenialt üle võtmise päeval, et temast saab möödaminnes Euroopa Liidu president. Ta võib seda nii näha, aga ta ei ole seda, sest Prantsusmaa on euroliidu eesistuja(maa)ks, mitte Sarkozy.

Jäädes lootma, et uut eesistumist pärgavad tõsised teod, mitte ainuüksi elegantselt sinine reklaamkuma ümber Eiffeli torni. Sest – mida kaugemale kestab referendumi-järgne peataolek, seda enam jäljendab saamatu Euroopa Liit nukkermagusat kultuuripaleed, kust kostub vaid klaasiklirinat.

Selle eesmärk on parandada väikeettevõtete tegevuskeskkonda Euroopa Liidus, mis on üheks EL konkurentsivõime aluseks.

Kuigi väikeettevõtete esindajad on konsultatsioonide käigus rõhutanud, et vaja oleks selget õiguslikult siduvat seadusakti, on Komisjon valinud siiski veidi keerulisema lähenemise.  Vaatamata sellele, on väikeettevõtete esindajad avaldanud rahulolu, et Komisjon näitab üles tõsist huvi nende vastu.

Mis selles paketis sisaldub? Komisjon on toonud välja kümme põhimõtet, mida võetakse tulevikus arvesse seaduseelnõude ettevalmistamisel. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et Komisjon peab kõikide seaduseelnõude valmistamisel arvestama nende mõju väikeettevõtjatele.

Ja arvestada nendega tasub, sest, et 22 miljonit Euroopa väikeettevõtet moodustavad 90%-i Euroopa  kõikidest ettevõtetest ja nende kaudu saavutatakse 60 protsenti Euroopa SKPst.

Õnneks on Komisjonil lisaks “põhimõtetele” siiski ka mõned seaduseelnõud plaanitud.

Komisjoni teatises mainitakse näiteks peatselt valmivat seaduseelnõud, mis lubab liikmesriikidel rakendada vähendatud käibemaksu kohalike teenuste (restoranide, juuksurite jms) jaoks, mida pakuvad peamiselt  just väikeettevõtted. Eelnõu peaks valmima järgmisel nädalal ja siis on näha, millistele ettevõtetele vähendatud käibemaks Komisjoni arvates peaks laienema.

Samuti on Komisjon lubanud teha parandusettepaneku hilinenud maksete direktiivis, et kindlustada see, et  väikeettevõtetele tasutaks arved õigeaegselt tehingute eest ettenähtud 30 päeva jooksul. Pole neil ju sellist mahtu, mis annaks võimalusi manööverdamiseks.

Loodetavasti saame  järgnevate kuude jooksul paketi kallal töötada nii Euroopa Parlamendis ja EL Nõukogus, kus Prantsusmaa on lubanud VKE poliitika teha üheks prioriteediks oma eesistumise ajal.

Soome-ugri maailmakongressilt.

Ostsin mõni päev tagasi Moskvast Punase väljaku lähedalt traditsioonilise Matrjoška, millele on maalitud Vene riigipead. Ikka ilusasti üks teise sees, kõige tillem vaevu äratuntav Hruštšov. Suurimal oli aga kaks nägu: Putini ja Medvedjevi oma. Jäigi mulje, et Venemaa lihtsalt pole veel suutnud otsustada, kes on nende president.

Hantõ-Mansiiskis lõppes äsja Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumine, sellele järgnes praegu kestev Soome-Ugri maailmakongress, ja siin on väga selgesti näha, kuidas vene kahepalgelisus ei jää vaid sümboolseks, vaid on tegelikult päris praktiline. Vene poliitikavankrit veavad nüüd good guy ja bad guy.

Oli ju president Medvedjevi esinemine kongressil, samuti tema kohtumine Ilvesega positiivne ja lootustandev, kuid Duuma väliskomisjoni esimehe Kossatšovi eilne rünnak oli ometi igati putinlik ja näitas suurepäraselt venelaste teist palet, mis pole kuhugi kadunud.

Tunnistan, et minu jaoks polnud Kossatšovi jutus sisuliselt midagi uut. Kui miski üllatas, siis avalduse ebakultuurne vorm. Olen varemgi kogenud, kuidas Kossatšov püüab soome-ugri probleeme vältida väidetega: eestlased toovad selle probleemi rahvusvahelisele tasandile ainuüksi seetõttu, et juhtida tähelepanu kõrvale omaenda venelaste olukorralt Eestis. Seda tegi ta juba paar aastat tagasi, kui Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee arutas minu raportit Vene Föderatsioonis elavate soome-ugri rahvaste olukorrast.

Isegi olen püüdnud kahe teema sidumist vältida, kuna selge on, et siin on tegu läbinisti täiesti erineva situatsiooniga. Meie hõimlased on Venemaa põlisrahvad, meile on enamus meie venelasi aga suhteliselt hilised sisserändajad ja seega on ka riigi kohustused nende suhtes paljuski erinevad. Aga mõnikord olen venelastele nimelt välja pakkunud, et kui teile meeldib nii kangesti paralleele tõmmata, eks võrdleme siis.

Vaid paar näidet kõige olulisematest probleemidest. Kui Venemaal on vaid väga väikesel osal meie hõimlastest võimalus omandada haridust emakeeles, ja sedagi vaid neljanda klassini, siis meil õpivad venelased ikka peamiselt oma emakeeles. Kontrasteks näiteks võib tuua marid, kellest emakeeles õppis 2005. aastal vaid 725 inimest (marisid elab Vene Föderatsioonis u. 600 000). Eile rääkis mulle üks handi õpetaja, et neil on vaid paar emakeele tundi nädalas.

Kusjuures, sotsioloogilised uuringud näitavad selget tendentsi, et mida noorem ja haritum on meie hõimurahvaste esindaja, seda vähem ta oskab ja peab oma emakeelest. Ja küllap ka juurtest.

Veel üks võrdlus. Eestis avaldatakse aastas mitu korda rohkem erineva nimetusega venekeelseid raamatuid kui kogu Venemaal hõimurahvaste keelset kirjandust kokku! Ja sedagi tehakse suures osas meie endi ja soomlaste toel. Aga kuidas saavad areneda need hõimukeeled siin, kui kirjavara pole?

Ühes asjas on Kossatšovil õigus, kui ta ütleb, et soome-ugri rahvaste olukord ei erine teiste Venemaa väikerahvaste olukorrast. Tõepoolest on probleeme paljudel Venemaa väikerahvastel. Aga mitte nii eksistentsiaalseid. Soome-ugri probleemiks on rahva hääbumine, olgugi, et ka venelasi jääb vähemaks, pole see nõnda suurearvuline. (näiteks mordvalaste arv vähenes kahe rahvaloenduse vahel enam kui viiendiku võrra). Või siis üldse mitte, tatarlaste koguarv muudkui tõuseb.

Minu raporti arutelul 2006.a. ENPA-s lisati sinna venelaste survel, et soome-ugri rahvaste probleemid tulenevad peamiselt „viletsast majanduslikust olukorrast”. Siin, Hantõ-Mansiiskis, kust torudesse jookseb enamus Venemaa naftast, tundub see põhjendus eriti irooniline. Ja kui see oligi Venemaa jaoks kandev argument veel mõned aastad tagasi, siis tänane olukord demonstreerib selgemast selgemalt poliitilise tahte puudumist.

PS. Mainitud Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee soome-ugri rahvaste olukorda käsitleva raporti vene keelset tõlget jagatakse ka kongressil.

Kallid hõimlased,

Austatud konverentsist osavõtjad!

Ma tervitan teid Euroopa Parlamendi delegatsiooni poolt.

Soovin meile kõigile hingejõudu, et mõista esivanemate pärandi suurust.

Soovin tarkust ja tahet, et seda hoida ja edasi kanda.

Meie delegatsioonis on kolme Soome-Ugi rahva ja nelja Euroopa Liidu liikmesriigi –

Soome, Ungari, Eesti ja Rumeenia esindajad.

Aga eelkõige esindame me 27 riigi liitu, kus on omavahelisi piire kaotades tegelikult tugevdatud erinevate rahvaste keeli ja kultuure.

See on võimalik setõttu, et me esindame ühiseid väärtusi. Ühist arusaama sellest, et igal inimesel, igal keelel ja kultuuril, igal rahval on õigus tulevikule.

Euroopa Liidus tagab selle suuremate ja väiksemate koostöö ja solidaarsus.

Mul on väga hea meel, et president Medvedjev rääkis samuti dialoogi olulisusest. Ja mul on väga kahju, et mitte kõik Vene poliitikud ei oska sellist euroopalikku lähenemist hinnata.

Head kuulajad,

Ma räägin siin teiega oma emakeeles. Selles keeles loen ma ka igapäevaselt Euroopa Liidu dokumente, pean kõnesid nii Brüsselis kui Strasbourgis.

Ja muuseas üsna sageli inimõigustest maailma erinevates paikades.

Seda, et Euroopa Parlament tegeleb muu hulgas ka Soome-Ugri küsimustega, tuleks vaadata mitte kui probleemi, vaid kui võimalust. Võimalust üheskoos maailma kultuurilist mitmekesisust säilitada.

Just kultuurilise mitmekesisuse edendamisele on Euroopa Liit pühendanud käesoleva aasta.

Tänan tähelepanu eest.

Kampaania nõudnuks palju  tugevamat tööd nii valitsuselt kui ka erinevatelt huvigruppidelt ning organisatsioonidelt, kes  nagu põllumehed, ametiühing ja kirik üsna pikalt kasutasid kampaaniat oma asja ajamiseks ja alles viimasel hetkel andsid teada oma toetusest.

Tagantjärele tarkus  ütleb, et punane lambike oleks pidanud juba varem vilkuma hakkama,  näiteks siis, kui eelmise aasta Eurobaromeeter näitas iirlaste väga halba informeeritust Euroopa Liidust. Bulgaarlaste järel olid nad tagantpoolt teised. Aga ilmselt lasti end uinutada sellest, et 86% iirlastest pidas liitu kuulumist positiivseks.

Euroopa Komisjoni poolt tellitud referendumijärgne küsitlus näitas, et „ei”  hääletasid pigem noored ja naised ning need, kes üldvalimistel ei osalenud. Referendumist osavõtuprotsent oli seekord Iirimaa kohta väga kõrge. Tähelepanuväärne on seegi, et 70% ütlejatest oli veendunud „ei”-l pole tõsiseid tagajärgi ja neil on võimalus veelkord hääletada, nii nagu Nizza lepingu puhul. Ja see näitab nüüd küll nõrka teavitamiskampaaniat. Konkreetsetest probleemidest tõusis enim esile immigratsioon. Majanduskasv on toonud saareriiki palju võõrtööjõudu, kes omakorda on sellele kasvule kaasa aidanud, aga samas ka tekitanud hirmu ja võõristust piirideta liidu suhtes, mida ilmselt on seni alahinnatud.

Kuigi referendumid on Iirimaal üsna tavaline asi – ainuüksi Euroopa Liidu küsimustes on neid toimunud 7,  jääb siiski küsimus, kas selline otsedemokraatia keeruliste rahvusvaheliste lepingute puhul on õigustatud.

Positiivse tulemuse saavutamine oleks ilmselt igal pool problemaatiline. Kui Eestis pandaks homme referendumile küsimus, kas tahate, et Vabaduse väljakule püstitatakse vabadussammas, siis ilmselt enamus inimesi teab, mille üle ta hääletaks: kas „ei” või „ja” klaasist ristile, mis tänu rohkele meediakajastusele kujutluspildina silme eest. Kui aga küsitaks Lissaboni leppe kohta, siis pole üldsegi  selge, mille üle inimesed oma arvamust avaldaksid. Loodetavasti Riigikogu liikmed ikka teadsid!

Et ratifitseerimisprotsessi on otsustatud jätkata, pöörduvad nüüd ärevad pilgud Tśehhi ja Küprose poole. Tśehhi presidendi Klausi Euroopa Liidu vastasus on üldteada, aga euroskeptikuid on palju ka valitseva partei – konservatiivide hulgas. Praegu on Lissaboni leping konstitutsioonilises kohtus ja peale selle hinnangut põhiseadusega vastavuses oleku kohta, kuskil oktoobri lõpus, saab ratifitseerimisprotsess alata. Vahepeale jäävad nii kohalikud kui ka senati valimised. Õnneks on Tśehhil ees Euroopa Liidu eesistumine Prantsusmaa järel. Jääb loota, et nad ei taha seda võimalust ära rikkuda. Keeruline on olukord ka Küprosel, kus valitsevad pigem Euroopa Liidu vastased jõud.

Selles on Pentusel tuline õigus, et tegu poleks maailmarevolutsiooniga. Tegu pole isegi teab mis uue ideega. SDE on selle ühe võimalusena ammu välja käinud, aga paketis sellega, et sellest tasemest – näiteks Riigikogu palgatase – makstakse rohkem tulumaksu.

Lae seadmist võiks põhjendada peale tööjõu kulude vahendamise ettevõtjale ka sellega, et ega see, kelle eest tööandja maksab sotsiaalmaksu näiteks 30 või 50 tuhandelt, ei saa ju tegelikult kümme korda paremat või enamat sotsiaalteenust. Solidaarsus kindlustab baasi, edasi kindlustab igaüks ise oma riskid. Niisiis võiks lae panna küll.

Aga samas, need, keda nii emake loodus kui ka riik oma teenustega, näiteks hea haridusega või soodsa ettevõtluskliima loomisega, on haljale oksale aidanud, võiksid ka ühiskonda rohkem panustada ning enam tulumaksu maksta.

Siis ei tekkiks ka küsimus, kust riigieelarvesse see puuduv osa võtta.

See kõik aga ei välista nende inimliku edevuse maksustamist, kes tunneveda ennast hästi vaid suurte uhkete ja võimsate autode roolis.

“Euroopas istuvad individuaalsed kapriisid süstemaatiliselt pähe üldhuvidele ning lühiajalised valikud pimestavad pikaealist visiooni.”

Maleva päevil räägiti muudkui ühte linnalegendi sellest, kuidas hobune Tallinna Polütehnilise instituudi ühiselamusse viidi. Nali seisnes selles, et ühikas olid kitsad koridorid ja veelgi järsemad trepid, millest hobune küll üles veeti, aga mille alla toomiseks pidi kogu loomaarstide brigaadi kohale kutsuma. Asi on nimelt selles, et hobune ei suuda tagurpidi kõndida. Ma ei tea, kas tegu on just füüsilise parameetriga, pigem on põhjus selles, et ta ei näe, kuhu minna ega saa aru, kuidas seda täpselt teha. Võib olla oli tegu puhtalt väljamõeldisega, aga täna aitab see mul hästi kirjeldada olekut, milles peata Euroopa Liit viibib pärast iirlaste referendumit. 

 *

Peata ratsaniku lugu jutustas üksikust ja jõhkrast, ilma peata kangelasest, keda tänu oma erinevusele teiste elanike suhtes vaeva sügav alaväärsuskompleks. Milles seisnes aga muudkui ringi kappava, kohutavalt vägivaldse peatu edu? Ses metsikus täkus, kes pärast lahti sidumist, peata mees seljas, ringi põrutas! Seest tühja sombreeroga koletut kummitust juhatas nimelt tema hobune!

Euroliidust sai iiri referendumi põrumisega huvitav kooslus: varem pea seljas edasi kapanud liit kaotas esimeste referendumitega pea, kuid nüüd sundis ka oma hobuse tupikusse. Lissaboni leppele ei ole “teist käiku”, puudub “plaan B”. Lepe, mille iirlased üldsõnaliselt tagasi lükkasid, on teinud läbi pika drilli, saades alguse Laekeni ülemkogult 2001, põrudes seejärel kahel järjestikusel referendumil 2005, et võtta siis mõneaastase mõttepausi ja muutus rahva survel “lihtsustatud” leppeks. Tänaseks on selle ratifitseerinud koos üleeilsete Soome, Eesti ja Kreekaga juba seitseteist liikmesriiki.

Tulevikuplaanide ja edasiste arengumeetodite arutelud täidavad meie suve, esimese löögi võtabki enda alla valitsuste kohtumine Brüsselis 19-20 juunil. Mina lahkaksin paari sõnaga hoopis seda, miks oleme siia jõudnud:

Esiteks tõestab referendumite põrumine ühiskonna egoismi. Nii nagu 40% Põhja-Itaalia valijatest ei soovi toetada riigi lõunaosa, või flaamid kinni maksta valloonide puudujääke. Iirlased teavad, et Euroopa (põllumajanduse) poliitika reformimisel ei lõikaks nad eilsega samaväärset kasu, mis on seni olnud suurim panus ELilt ühele liikmesriigile. Vaesest Iirimaast on mõnekümne aastaga kasvanud üks maailma rikkamaid riike. Kas pole skandaalne lugeda avalikke Ei-kampaania sõnumeid: “Europe has been good to Ireland. Let’s keep it this way!”. Siin pole tähtsam see, kui palju nad teeninud on (seni 55 miljardit eurot!), vaid et selline küüned-enda-poole suhtumine on 2004. aasta laienemisest muudkui süvenenud ja süveneb edaspidi veelgi.

Teiseks võidakse pärast iirlaste jõunäitamist hakata Lissaboni leppe ratifitseerimisprotsessi poliitilistel eesmärkidel saboteerima mujalgi: Slovakkias seadis üks partei ratifitseerimisele eeltingimuse, et juhtivpartei võtab tagasi ühe teise seaduse projekti; Tšehhi valitsuskoalitsiooni üks partei üritab siduda leppe aga USA raketikilbi kinnitamisega. Kindlasti hakatakse nüüd ka Gordon Browni külge, et ka Ühendkuningriik võidaks endale õiguse sellised küsimused rahvahääletusele anda, See tõestab juba mitmendat korda, et Euroopa on jõudnud elufaasi, kus valijate mittenõustumine sisepoliitikaga kantakse süstemaatiliselt Euroopa tasandile ja liidu edasine areng jääb kitsaste kodutülide lahendada.

Kolmandaks on jutt demokraatlikust defitsiidist. Mis sest, et uue leppega saavad nii Euroopa Parlamendi, rahvusparlamendid, kodanikealgatus ja igasugu muud instrumendid hoo sisse ja rohkem pädevust, reformilepe annab Euroopa kodanikule “hääle”, räägiti ikka kampaania käigus ja kurdetakse igapäevaselt üle Euroopa, et rahvaga ei konsulteerita piisavalt. Aga kui seda tehakse, siis rahvas ei võta vedu! Ma ei usu, et Iiri referendum põrus, kuna ülejäänud eurooplastel ei olnud rahvahääletuse võimalust ja et iirlased tegid siin teene. Ka pärast Prantsuse ja Hollandi referendumite põrumist (prantslased hääletasid peamiselt Jacques Chirac’i, mitte põhiseadusleppe vastu) toimusid referendumid, mis lõppesid positiivselt (Luksemburg – 57% poolt, Hispaania – 77% poolt).

 *

Julgen tõdeda, et Euroopa edukus on ohvriks ebalevate avalike arvamuste üledoosile. Individuaalsed kapriisid istuvad süstemaatiliselt pähe üldhuvidele ning lühiajalised valikud pimestavad pikaealist visiooni. Meil ei tasu unustada, mille nimel lõid kunagised “Euroopa isad” – Robert Schumann, Jean Monnet, Alcide de Gaspieri, Konrad Adenauer, Paul-Henri Spaak – institutsionaalse ühenduse. Selleks, et just nimelt hoiduda demagoogiast ning seljatada analoogset populismi.

See nädal on äärmiselt tähtis Euroopa Liidu jaoks. Soomes, Kreekas ja Eestis ratifitseeriti Lissaboni lepe kolmapäeval. Kahju muidugi, et Eestis ei leidnud reformileppe arutelud piisavalt suurt kõlapinda, sest lepe toob kaasa hulga põhimõttelisi muudatusi, mida peaksime endale teadvustama.

Kolmapäeval läks kõik libedalt. Hoopis teine on lugu aga Iirimaal, kus eile toimus leppe üle rahvahääletus, mille tulemusi oodatakse täna hinge kinni pidades Euroopa peakorterites. Iiri otsus võib liidu arengu pikaks ajaks peatada ja sundida meid jälle lõpututesse vaidlustesse iseenda olemuse üle. Teist korda “aega maha võtta” pole ehk enam aega, ühtsust nõudvad välis-, julgeoleku- ja energiaprobleemid nõuavad lahendusi.

Sarnaselt eelmise korraga, kui Prantsusmaa ja Holland 2005.a “ei” ütlesid, pole peaprobleemiks mitte lepe ega selle sisu (Prantsusmaal referendumi järgselt läbiviidud küsitlus näitas,”ei” peapõhjus oli hirm töökohtade liikumise pärast Prantsusmaalt välja) Nii Iirimaal kui ka mitmel pool mujal on kasutatud Lissaboni lepet, et survestada võimulolijaid erinevate huvigruppide poolt.

Nii näiteks üritas Slovakkia opositsioon leppe boikoteerimise ähvardusega saavutada muudatusi meediaseaduses. Tšehhis soovib aga euroskeptiline peaministripartei siduda leppe ratifitseerimise hoopiski otsusega raketikilbi maale paigutamiseks.

Iirimaal endal on aga üks kogemus juba olemas – see poleks mitte esimene kord “ei” öelda. Esimese hooga lükati tagasi Nizza leping, mis pani aluse EL laienemisele ja andis liitumisvõimaluse Eestilegi.

Uurides Iirimaa referendumiga seonduvat leiame, et käiku on lükatud kõikvõimalikud meetmed. Youtube’is on isegi lehekülg, mis toetab “jah” kampaaniat. Samas näitab statistika, et “jah” hääled on olnud rasked tulema. Eelmisel reedel tehtud küsitluse põhjal on poolt hääletajaid juba vähem (30 protsenti) kui vastu hääletajaid (35 protsenti). Pühapäevane küsitlus näitab, et vahe on väga väike – poolt 42 protsenti, vastu 39 protsenti. Seda hoolimata sellest, et kõik suuremad parteid on Lissaboni leppe poolt.

Kes siis Lissaboni leppe vastu on? Üks grupp, kelle suhtes on olnud kartused, on Iiri põllumehed. Praegu käivad maailmakaubandusorganisatsiooni läbirääkimised, mille lõpptulemus ei tõota head Euroopa põllumeestele. Ja nii ongi Iiri põllumehed kuni viimse hetkeni ähvardanud, et hääletavad vastu, kui Doha kokkulepe neile kahjulik on.

Teine “riskigrupp” on ametiühingud. Praegu Euroopa Parlamendis ja liikmesriikides kirgi kütvad Euroopa Kohtu otsused (Laval ja Rüffert) kollektiivlepingute rakendamisest Rootsis ja Saksamaal, on muutnud ärevaks ametiühingud nii Põhjamaades, aga ka Iirimaal, kus töösuhetes rakendatakse kollektiivlepinguid.

Kohtu otsus ei ohusta küll otseselt selliste lepingute praktikat. Kollektiivlepingute vormi tunnustab ka Põhiõiguste Harta, mis on Lissaboni leppe osa. Tundub hoopiski, et Lääne ametiühingud kasutavad situatsiooni oma tööturu kaitseks ja positsioonide kindlustamiseks. Kas ülal toodud grupid võivad olla Iirimaal otsustavaks, on raske öelda, sest ligi kolmandik inimesi pole oma eelistust avaldanud.

Miks inimesed on oma eelistustega venitanud? Arvatavasti seetõttu, et nad ei tea miks nad peaksid selle kasuks otsustama. Või nad ei tea, mida see Lissaboni leping endast kujutab. Kui aga inimesed ei tea mille üle nad hääletavad, siis kardetakse, et nad hääletavad pigem vastu kui poolt.

Paradoksaalne on aga see, et kui iirlased peaksid hääletama selle üle, kas kuuluda Euroopa Liitu või astuda välja, siis hääletaks nad tõenäoliselt suure häälteenamusega poolt. Ja selleks on ka põhjust, sest just EL toel on Iiri majandus saanud tohutu kiirenduse ja näiteks 2006.a. oli SKP ühe elaniku kohta Luksemburgi järgi teisel kohal.

Aga ootame tulemused ära, häälte lugemine peaks algama õige pea!

Esimene, millele tuleks kohe mõelda, on julgeolek. Teatud mõttes maksavad eurooplased kinni USA president Bushi kolossaalset viga – pärast seda, kui ei suudetud tabada Osama Bin Ladenit ning teisigi Al Qaeda terroriste, pöörati tähelepanu Iraagile, ning Afganistan jäeti sinnapaika. Riiki jäeti umbes viisteist tuhat sõdurit ( praegu liitlasi kokku 70 tuhat), et silm peal hoida selle mägirahva 27 miljonil elanikul, riigis, mille territoorium on viisteist korda suurem Eesti omast.

Le Monde kirjutab tegemata jätmistest: 2002 oleks pidanud kehtestama võimsa tsiviil-militaarväe rahu tagamaks. 2003 pidanuks moodustama kohaliku maaväe ja territoriaalse üksuse, et vältida klannide  ja sõjapealike võimuvõitlust.  Nii nagu toonitas Euroopa Parlamendi Afganistani delegatsiooni juht Kabulis, kindral Morillon, pole läänlaste lähenemine terrorismiaktidele õige. Linnast on tehtud justkui punker, kus jääb mulje, et kohal viibivad läänlased on seal selleks, et end kohalike eest kaitsta. Läänlaste linnajaos ei ole elu – kui mujal on liiklusummikud, äritegevus, ja kõik muu loomulik, siis rahvusvahelises kvartalis valitseb pommiauk nii otseses, kui kaudses mõttes. Millise mulje jätab see kohalikule rahvale?

Koos töö ja koordinatsioon peab muutuma paremaks

Oluline on parem koordinatsioon nii liikmesriikide vahel kui ka kohalikega, et teha seda, mida tõepoolest kohapeal  on vaja ning vältida juhtumeid, kus näiteks ühte kohta ehitatakse kaks haiglat kõrvuti. Nagu kinnitas meile Bamiani kuberner, on alles viimasel ajal hakatud projektide puhul ka tema arvamust küsima ja kuulama. Aga see näiteks, millised summad provintsis kulutatud on, pole talle teada. Doonorid ise sõlmivad kokkulepped tööde tegemiseks, aga tihti tehakse need mitmekordselt edasi ja nii on lõpuks raha, mis piltlikult öeldes põllule jõuab,  suuremas osas kahanenud vahendajate taskusse. Eks Afganistaniski kehti seesama mis mujal, et abistaja üritab oma abist esimese kasu ise lõigata. Negatiivse poole pealt tuleb tõdeda sedagi, et oleme  ka oma tohutu bürokraatia sinna viinud ja kui sellele liita kohapeale haldussuutmatus, saame üsna nigela tulemuse. Probleemiks on ka see, et suurem osa abi läheb pealinna ja sinna, kus seda  on mugavam anda. Raskes olukorras olevad Lõuna-Afganistani provintsid pole populaarsed ja isegi Punane Rist tunnistas, et seal nad julgeolekukaalutlustel ei suuda midagi teha. Seda hinnatavam on Eesti panus just seal.

Sõjaväelistatud ülesehitusmeeskonnad (PRT-d), mis töötavad sõjaväestatud kindlustes, on ilmselt ainuke võimalus Lõunapoolsetes provintsides, kus muidu on julgeolekut raske tagada. Aga näiteks rahulikus Bamianis, kus on üks esimesi Afganistanis loodud PRT-sid, aitab see Uus-Meremaa militaarüksus arendada  - mitte kohalikku sõjakooli vaid hoopiski ülikooli, kus valmistatakse ette õpetajaid ja põllumehi!  PRT-de ja kohalike koostööd pidurdab kindlasti ka see, et sõjaväelased tulevad missioonile 6 kuuks, projektid, mida koostöös kohalikega peaks arendama, kestavad aga aastaid.

Ilmselt oleks õigem panustada rohkem kohalikule võimule ja valitsusvälistele organisatsioonidele.

Inimõigused

Afgaanide keskmine eluiga on 43 aastat, umbes sama palju, kui Euroopas 19 sajandil. Selles maailma ühes kõige vaesemas riigis kaotavad inimesed  iga päev elusid nii rünnakute, vägivalla, vaesuse või viletsa arstiabi tõttu. Aga ka seetõttu, et nende inimõigusi ei austata, et riik ei suuda  ja sageliu ka ei taha ( surmanuhtluse kasutamine! )kaitsta oma kodanikke.  Üheks kõige suuremaks probleemiks on riiklike institutsioonide nõrkus, eriti vilets olukord kohtusüsteemis. 10% kohtunikest on kirjaoskamatud, 30% ilma kõrgema hariduseta ja palka makstakse neile kaks korda vähem kui sõjaväes või politseid, mis loob eriti ohtliku pinnase korruptsiooniks.

Õigust mõistetakse nii šariaadi seadustele, Vene võimu ajast pärit karistusseadustikule kui ka mõnele uuemale aktile tuginedes ja süüalusel tuleb ennast kaitsta ise. See on loonud olukorra, kus süüdi, ka surma on mõistetud noor ajakirjanik näiteks selle eest, et ta on internetist maha laadinud materjale, mis puudutavad naiste masendavat olukorda. Panus õigussüsteemi kaasajastamiseks peaks olema abistajate üks esimesi prioriteete. Ja samas tuleb Afganistanile ka selget survet avaldada, et austatakse põhilisi inimõigusi.

Alles arutasime isikuid, kellest  võiks saada järgmine EL president, nimetades Blairi, Junckerit, Barrosot, Rasmusseni ja keda veel. Sekka räägiti ka Euroopa Komisjoni presidendi ning EL kõrge esindaja kandidaatidest ja poliitilistest mängudest selle kohta, kuidas need suurte Euroopa parteide vahel ära jagatakse.  

Nüüd räägitakse veidi üldisematest põhimõtetest, aga ehk mitte vähemtähtsatest. 

Poolakast Euroopa Parlamendi saadik ja väliskomisjoni esimees Jacek Saryusz-Wolski on rõhutanud, et üks kolmest juhtvast positsioonist peab kuuluma kindlasti kellelegi uuest liikmesriigist. Loomulikult oleme temaga nõus. Teised teljed, mida tuleb arvestada, on Saryusz-Wolski arvates Põhi-Lõuna, Ida-Lääs ja suur-väike Euroopa riikide arvestuses ning parem-vasak poliitilise kuuluvuse osas. 

Arutelule on lisanud  värvi ka hea tuttava Taani MEP Christel Shaldemose algatus, et üks juhtivatest positsioonidest oleks täidetud naise poolt. Shaldemose kodanikualgatuse eesmärk on koguda miljon  ELi kodaniku allkirja  ja edastada Euroopa Komisjonile , avaldades seega teatavat survestavat mõju. 

Algatusele saab oma toetuse anda veebilehel SIIN. 

Samuti saab liituda grupiga facebookis, mis on selleks puhuks sisse seatud SIIN.   

Ei maksma arvata, et sobivaid naisi vähe oleks. Silmapaistvaid naisi leidub Euroopas küll, näiteks Prantusmaa presidendikandidaat Ségolène Royal, välisministrid Ursula Plassnik ja Dora Bakoyannis, volinikud Benita Ferrero-Waldner ja Viviane Reding, liidukantsler Angela Merkel jne.

Ise arvan, et naine või mitte, aga see inimene peab olema eelkõige väga hästi sobiv persoon, tuntud professionaal, sest mingil määral on tegemist ju uue ajajärgu algusega ELi jaoks. Aga samas üks naine võiks ikka selle kolme isiku hulgas olla.  

Õige on see, et umbkeelsel venelasel on raskem tööd leida, nagu ka see, et näiteks eesti ja vene noore, kes oskab riigikeelt, statistiline palgavahe on vaid 152 krooni. Aga sellistele “detailidele” raport tähelepanu loomulikult ei pööra.

Huvitav on see, et rõhutatakse ka uut positiivselt programmi, mis enam tegeleb sotsiaalse integratsiooniga. Aga ainsa konkreetse näitena on toodud vangidele ette nähtud tasu – 1080 EEK kuus, juhul kui nad eesti keelt õpivad. Kummaline, et meie sadadest projektidest just see üsna vastuoluline ettevõtmine äramärkimist leidis.

Raportisse on sattunud ka aprillisündmused ja süüdistused ülemäärases jõu kasutamises  politsei poolt.

Huvitav on lugeda ka teiste riikide käsitlusi. Näiteks Läti puhul on  peamise probleemina kirjutatud 400 tuhandest kodakondsuseta isikust. 

Vaatasin ka n.ö. vana-Euroopa riikide raporteid, mis on keskendunud peamiselt rikkumistele, mis tulenevad terrorismivastasest sõjast. Millegipärast pole sõnagi ei türklaste või pakistaanlaste diskrimineerimisest tööturul. Kui ELi uutelt liitujatelt nõuti rangelt Kopenhaageni kriteeriumite täitmist ja kaaluti hoolega nende vähemustele suunatud poliitikat, siis Prantsusmaal või Saksamaal vaadatakse samadele asjadele läbi sõrmede. Ja nii ongi olukord uutes riikides täna palju parem, kui nii mõnelgi EL asutajamaal. Aga ehkki sellistest topeltstandarditest juba mõnda aega räägitakse, pole neid praktiliselt likvideeritud.

Jutustus nüüd juba vähem veidrast Türkmenistanist ja sellest, kuidas tema õliseadused euroliidu janu kustutavad.

Supsti ja valmis, Türkmenistan muudab kalendrit! Ehkki Türkmenistan püsib repressiivsete režiimide nimistus, on sealsed võimud end vaikselt ülejäänud maailmale avanud ja tasapisi kaovad ka kõige äärmuslikumad veidrused. Nii otsustas hiljuti kõikide türkmeenide uus isa, pärast rahvaisa Niazovit võimule astunud Gurbangulõ Berdõmuhhamedov. Vana liidri meelepärased isikliku meelelaadiga kuunimed asendatakse kuunimedega kalendrist, mis kehtis enne Kõikide türkmeenide isa raudse randmega valitsenud režiimi. Uue juhi otsus peab võitma küll parlamendi heakskiidu, kuid arvatavasti on tegu vaid formaalsusega.

2002 aasta seisuga kinnitas Türkmenbaši järgmised kalendrikuud:

Jaanuar: Türkmenbaşy, (Kõikide Türkmeenide isa; kodanikunimega Saparmurat Niazov).

Veebruar: baidak (rahvuslipu kuu);

Märts: navruz (Uus Aasta; Navruzi tähistatakse üle kogu Kesk-Aasia, ulatudes Mongooliani, Iraanini ja Pakistani ning Afganistanini, ise olen osa võtnud propagandistlikust tantsu- ja laulupeost Usbekistanis, kevadel 2007).

Aprill: gurbansultan edže (kuu nimetamine Türkmenbaši ema järgi.),

Mai: mahtumkuli (türkmeeni suure poeedi Mahtumkuli auks);

Juuni: oguz (Türkmenistanile alusepanija, ajaloolise sangari Oguzi meelespidamiskuu);

Juuli: žarkut ati (rahvuskangelase kuu);

August: alp arslan (türkmeeni sõjaväeülema kuu);

September: ruhnama (Türkmenbaši sulest ilmus “Ruhnama”, Teejuht, mida ka kõik türkmeenid kohustuslikus korras pähe õppima pidid. Muuseas, juhi jumalast inspireeritud kogumik oli kohustuslik õppematerjal ka koolides, soovitan kas või põgusalt lugeda – nii hinnaline tarkuseallikas on loomulikult saadaval ka internetis. Spirituaal-eligioosne elamus on kindlustatud…);

http://www.angelfire.com/wi2/ULCds/BlogRuhnama_20060310.html

Oktoober: garaşsõzlõk (“iseseisvuse kuu”);

November: soljar (türkmeeni ajaloolise tegelaskuju tähistamise kuu);

Detsember: bitaraplõk (“neutraalsuse kuu”, Niazovi välispoliitika võtmesõna).

Uue juhiga on asjad teisemad, uus rahvaisa on otsustanud erinevalt oma eelkäijast endale kujusid mitte püstitada, õigemini ta on oma kujud ära keelanud, voh nii on lood! (Asjaolu, et Türkmenbashi oli kuulutatud eluaegseks presidendiks ja talle eluajal kullast kujusid püstitati, on üldteada.) Ka välispoliitikas on oodata muutusi: näiteks seilab Türkmenistan aktiivselt energiapoliitika lainevallas ning juba on otsustatud Gazpromile energiahindu kahekordistada. Türkmenistan, nagu ka teised maailma kurjemad diktatuurid, omab mahukaid gaasi- ja naftavarusid maapõues ja Kaspia meres.

Brüssel, euro-väärtuste peamaja, ei suuda varjata oma ilmselget rahulolu, et ka siin on jõutud Türkmeeniaga läbimurdelise lepinguni. Lepingu alusel garanteerib Türkmenistan EL-ile kümme miljardit kuupmeetrit gaasi aastas. Komisjon tunnistab, et kogus pole küll ülisuur, ent viitab sellele ikkagi kui läbimurdele, kirjutas Krister Paris EPLis mõni nädal tagasi. Türkmenistaniga saavutatud üksmeel tõotab puhuda elu sisse ka Türgit läbivale Nabucco torujuhtmele, mis peaks vähendama EL-i sõltuvust Vene gaasist.

Uusi tarnemarsruuti otsivad Kesk-Aasia diktaatorite pilgud on peatunud euroliidul, kuigi praegu pole täpselt selge, kuidas hakkab gaas euroliitu jõudma. Võimalik, et Kaspia meresügavustest jooksva tarnejuhtmega, kuid kogu projekti varjutab siiski Kesk-Aasia riikide stabiilsus (või ebastabiilsus). Siin ei tohiks olla vahetegemist keskaasialaste ja Iraani vahel (viimasest on nafta ostmine hetkel poliitiliselt lubamatu).

Samas ei vasta Brüssel Gurbangulõ soovidele viletsamalt: meie tuleviku peamiste energiavarustajate hulgas nähakse peale Türkmenistani ka Aserbaidžaani, Egiptust, Iraaki ja Kasahstani. Seega, mõtted liiguvad lepingute suunas, ja siin pole tähtsust, kes õliraha enda taskusse paneb. Olgu öeldud, et lõppeks on ka ehk Andidžoni inimmõrv oma lahenduse leidnud: et usbeki hirmuvalitseja Islom Karimov kasutas ära NATO tippkohtumist, et pakkuda oma riiki NATO transpordikoridoriks Afganistani, saab ta vastutasuks Euroopalt kerge kummarduse, kuna viimane loobub 2005 aastal Fergana orus toimunud tsiviilelanike tapmise eest kehtestatud ning hiljem peatatud sanktsioonide taaskäivitamisest.

Millest rääkisid mulle aga türkmeeni opositsiooni esindajad? (Jah, kuulsite õigesti: Ašhabadis tegutsevad ka tõelised opositsiooniparteid!) Sellest, et Türkmenistan lubab kõigil gaasi, ja lubab rohkem kui praeguste andmete järgi neil seda jagub. Seda ei teata isegi niipalju, et hiljuti, uue riigijuhi päevil on tellitud uuringud, mida täpselt on ja mida mitte.

Nimed uude kalendrisse

Türkmeenide nimed, olgu ees- kuu-, või päevanimed olid vanasti ikka loomulähedased, ning et nimeversioone on tänu looduspiltidele ja argielule palju, pole mõtet ka nimeregistrit pidada. Näiteks ilusal talvepäeval sündinud noorukile pandi nimeks Gariagdõ, mis tähendab “lumi on langenud”; reedesel päeval sündinud poisslast kutsuti Annadurdõks või Jumadurdõks, mis tähendab “reede on saabunud”, või lihtalt Oguldurdy, ehk “poeg on saabunud”. Blondiine kutsuti tihti Akjemal’ideks ehk “valgeteks iludusteks” ning kevadpäeval sündinud noorikut hüüti Yazjemaliks – et kevad on saabunud.

Igal juhul on mul ettepanek, nii kauaks kui seda gaasi veel jätkub. Türkmenbaši poolt edutatud ja Berdõmuhhamedovi poolt tühistatud kalender võiks järgmiseks viisaastakuks saada uued kuunimed, aga olgu uuteks nimedeks nende riikide nimed, kellega õlilepingud sõlmitud! Arvestades, et energiaga varustamine on praegu tõepoolest Euroopa Liidu iga liikmesriigi enda otsustada, jagub piisavalt nimesid iga türkmeeni kuu jaoks. veelgi lihtsam on nimesid kuudele asetada: seda indikeerib iga lepingu sõlmimise ja allakirjutamise aeg. Aasta esimene kuu võiks koheselt kanda nimetust: Absurdistan.