Üks lahutus, mitmed lapsed taga

Veel veidi Kosovost. Poolteist aastat tagasi tervitasid eurooplased Montenegro iseseisvumise referendumitulemusi osavõtmatult, kuna teadsid, et pisiriigi tee Euroopa Liitu on veel üsna ebaselge. Ja kui maailm oli toona õnnelik, et ka Balkanil saavad iseseisvumised mööduda kähmluseta, siis Euroliit polnud just vaimustatud: karts uinunud deemonite ärkamist. Tšernogoorlaste eeskujul võib palju Euroopas muutuda. Kujutagem ette erinevaid võimalusi: serblased nõuavad Bosnia osa, Republika Srpska iseseisvust, horvaadid kasutavad juhust, et vallutada Hertsegoviina. Ja kuigi Makedoonia sisepingeid rahustas hiljuti Euroopa Liit, kutsudes nad läbirääkimiste laua äärde, tekitab Kosovo iseseisvus ideid ka sealsete albaanlaste mõtetes. Kui rahvusvaheline kogukond tagab Kosovole iseseisvuse, hakatakse siin ja seal nõudma sama Transdnistria, Mägi-Karabahhia, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia  poolt. 

Probleem ongi selles, kuidas EL näeb enda kõrval asetsevaid väikeriike.  Alles 2003. aastal julgustas Euroopa Liit tšernogoorlasi regiooni stabiilsuse tagamisel hoidma kokku serblastega, paljuski loeti seda Euroliidu välisvolinik Javier Solana südameprojektiks. Eriti terav oli aga referendumi-järgse olukorra küsimus: koos eksisteerivad pealtnäha kaks rahulikult läbikäivat rahvust, mis võinuks referendumi päevil iga hetkega puruneda.  

Antud hetkel, kui järjekordselt on läbi kukkunud katse  Kosovo küsimust läbirääkimiste teel lahendada, kõlavad järjest  kõvemini nii iseseisvuse trummipõrin, kui ka Serbia ähvardused, mida toetab informatsioon sõjaliste jõudude koondamisest  piirialadele. Kosovaaride sõnul kuulutavad nad  iseseisvuse varsti välja, tõsi, üritades eelnevalt  kokku leppida selle tunnustamises. Täna Euroopa Liidus ühtset seisukohta pole. Serbiat püütakse mõjutada võimalusega tihendada sidemeid Euroopa Liiduga, aga paraku ei tööta see millegipärast. Nii kosovaaride kui serblaste mõistmiseks on vaja teada ajalugu.

Kui 1998.a. alanud sõja koledused ja albaanlaste kallal toime pandud genotsiid on veel enamusel silmade eest, ning õigustavad iseseisvumistaotlust, siis serblaste mõistmiseks tuleb hoopis kaugemasse aega tagasi minna. Selle rahva kõige tähtsam päev on 28.juuni. Aga erinevalt teistest rahvastest tähistavad serblased rahvusliku tähtpäevana suurt kaotust: sel päeval kaotati nii lahing, iseseisvus kui ka kogu oma suurus.  Serbia kuningriik loodi Stephen Nemanja poolt 12.sajandi keskpaigas ja paar sajandit  valitseti suuremat osa Balkanist. Kosovo oli nii selle süda kui ka religioosne keskus.  Kõik kaotati lahingus Kosovo väljal 28.juunil 1389. Serblased alistati türklaste poolt.  Kolmsada aastat tagasi 1689, oli  küll ülestõus, kuid serblased kaotasid jälle. See sundis  sadu tuhanded serblasi põhja poole rändama ja nende aladele asusid mägedest tulnud albaanlased. See oli vastasseisu algus, sest albaanlasd tegid koostööd türklastga ja võtsid vastu islami, samal ajal kui serblased vastandusid Ottomani impeeriumile. 1878.a. kuulutasid serblased küll isesesvuse välja,  aga Kosovo jäi Ottomani impeeriumi koosseisu ja albaanlaste hulk kasvas seal veelgi.

Kui Sebia välisminister hiljuti Euroopa Parlamendis esines, siis kirjeldas ta Kosovo iseseisvust kui südame rebimist serblaste rinnast.  Tõsi, see emotsionaalne avaldus kuulajaskonna meeli eriti ei liigutanud, sest silmade eest jooksid läbi kaadrid õudustest, mida serblased oma ”südame”kallal länud sajandi lõpus korda saatsid. Samas seletab see neid hoiakuid, mis ei lase Serbia praegustel liidritel läbirääkimiste laua taga järeleandmisi teha.  Seda veel eriti enne järgmise aasta alguses toimuvaid presidndi valimisi. Järele andes kaotavad nad toetuse ja annavad võimaluse rahvusradikaalidele. Kindlasti pole erandlik äsja CNN-s  uudistesaates esinenud noor serblane, kes kinnitas, et tagaotsitav sõjakurjategija Radko Mladic on rahvuskangelane ja teda oleks praegu Kosovosse vaja. Sellises atmosfääris on põlisele vaenlasele keeruline järgi anda ilma poliitiliseks laibaks muutumata. Ja siin ei aita ka lubatud europräänikust.  

Kõige tähtsam ei ole Kosovo aga ei ameeriklastele, ega venelastele, vaid Euroopa Liidule. Siin tuleks eurooplastel end tõeliselt kokku võtta ja maailmapoliitikas ühel häälel kõlada. Miks? Öeldud on, et Kosovo on Euroopa Liidu ühtse välis- ja julgeolekupoliitka (CFSP) komistuskivi. Või veelgi täpsemini, Kosovo kriisi lahendamisega saaks CFSP endale tõsiseltvõetavuse. Kosovo on meile test.  Kuni ei eksisteeri meie ühtset poliitikat, jääme alla nendele, kelle huvid näikse olevat suuremad. Milleks tuleks Venemaal Kosovo probleemile lahendus leida, kuna mitte-lahendus toetab nimelt nende käitumist Balkani poolsaarel. Võtkem siin või Transdnistria näide – milleks peaks Venemaa soovima lahendada probleemikollet, kui lahenduse leidmisel liiguks Moldova veelgi enam Euroopa suunas. Juba täna, enne tegelikku lahendust probleemile on Euroopa Liidu abi ja pingutused loonud olukorra, kus Chişinăus paiknev välissuhete asutus kannab juba nime Ministerul Afacerilor Externe Şi Integrarii Europene al Republicii Moldova ehk “Moldova Rahvusvaheliste suhete ja eurointegratsiooni ministeerium” endise pelga välisministeeriumi asemel.

Täna öeldakse Kosovost rääkides, et selle kaasuse lahendamisega probleemid ei lõpe: kohe, kui Kosovo staatuse küsimus saab lahendatud, hakkab käärima Republika Srbska tegelikkus Bosnias, jne.  Sestap arvan, et vältimaks kohalike käärivate pingete muutumist avatud konfliktideks, jääb EL tulevikus võimalus kõlada ühehäälselt ning sobiva olukorra tekkides pakkuda vaid ühte korralikku garantiid, milleks on stabilisatsioonipoliitika ning liiduga kunagi liitumise perspektiiv.

 

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: