Serbia on võtnud ohvripositsiooni

Euroopa Parlamendi väliskomisjoni külastas sel nädalal esinemas Serbia välisminister Vuc Jeremić.

 

Tema  esinemine mõjus pigem teatraalse etendusena ja oli  mõeldud kohal olnud telekaamerate jaoks, aga ilmselt ka selleks, et meis esile kutsuda nii süü- kui kaastunnet. Tunnistan ausalt, et minu kaastunne sulas tema esinemise ajal sama kiiresti,   kui  sellel talvel paar korda maha sadanud lumi. Ja seda vaatamata  sellele, et Serbia ajalugu pisut tundes, olen ma enda meelest aru saanud, mida Kosovo neile tähendab.

 Serbia välisminister süüdistas oma kõnes kõiki, loomulikult peale iseenda. Selles puudus vähimgi kahetsus 1999.a.  serblaste poolt toimepandud vägivalla üle Kosovo albaanlaste  kallal, mis ongi toonud kaasa just nimelt sellise lahenduse, mis pole hea õieti kellegi meelest Euroopa Liidus, aga paremat ei ole osanud ka keegi välja pakkuda.  Genotsiid  20. sajandi lõpu Euroopas oli sedavõrd pretsedenditu,  et seetõttu ei tohiks  Ahtisaari poolt pakutud lahendus  kuidagi  saada pretsedendiks ka teistele konfliktipiirkondadele. Aga Jeremić nägi probleemi vaid albaanlaste rahulolematuses ja küsis saadikutelt küüniliselt:

„Kas keegi siin ruumis mõtleb, et Kosovo albaanlased on ainuke grupp maailmas, kes nuriseb oma pealinna üle?”

 

Jeremić kirjeldas Serbiat kui rahuarmastavat demokraatlikku riiki, mis on üks ÜRO alusepanijatest, Helsingi kokkuleppe algatajatest ja  Kagu-Euroopa stabiilsuse tugisammas.  Tõsi, ta nimetas põgusalt ka Miloševići türanniat, küll  mitte veretööd, aga pärast tema kukutamist  olevat Serbia kõik õigesti teinud. Sõnavõtus jätkus ruumi   ka  Serbia 78-päevane pommitamise meenutamisele ja  albaanlaste süüdistamisele suhtumises serbia vähemusse. See oli OHVRI kõne, kust tõsi küll, ei puudunud ka ähvardused kasutada kõiki vahendeid Kosovo iseseisvuse takistamiseks. Tõsi,  vägivalda ta eitas.

 

Loomulikult ei saa süüdistada noort välisministrit, ega teisi täna võimul olijaid eelkäijate kuritegudes,  aga suutmatus kas või poole lausega kahetseda toimunut, teeb ettevaatlikuks.

 

Mind on alati hämmastanud sakslaste süütunne, mis on  justkui emapiimaga edasi antud ka pärast sõda sündinud  põlvkondadele. Samavõrra hämmastab ja hirmutab mind nüüd serblaste käitumine.  

 

Jeremićul  oli suurepärane võimalus kasutada ära see kaastunne, mida paljud Serbia vastu praegu tunnevad ja saada maksimaalne toetus kiirele lõimumisele Euroopa Liiduga. Aga ilmselt pole seda võimalik müüa kodupublikule.

 See kõneleb  kahjuks selget keelt sellest, et serblased pole suutnud oma minevikuga  arveid klaarida ega tegelikult Milošević pärandist lahti öelda.

Üks vastus

  1. […] Katrin Saks räägib, mis värk on.  Taas pean tunnistama, et sotsid on ära jaganud iva, mis radikaalsemail vasakpoolseil kuidagi […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: