Need tüütud inimõigused!

Täiendatud 16.03.08. Tiibetis on rahutuste tagajärjel eksiilis elava Tiibeti kogukonna andmetel juba kaotanud elu 80 inimest,  kusjuures osad nendest on lausa “surnuks põletatud”, mis meenutab  hirmu- ja õuduslugusid aastasadade tagusest Inkvisitsioonist. Antud sündmused on taaskord tunnistuseks imperialistlikust “kultuurigenotsiidist”, mida Hiina võimud on lakkamatu pealehakkamisega teostanud alates Tiibeti vallutamisest möödunud  aastasaja keskel.

Kui Hiina oma praegust poliitikat ei muuda, võib ohvrite arv veelgi suureneda, ütles Dalai Laama. Inimelude kaotamise ja kodanike rõhumise valguses on Hiinas toimuvate Olümpiamängude blokeerimine vaid pelk  pinnavirvendus sellest, millega rahvusvaheline kogukond peab Tiibeti kaitseks nüüd välja astuma.

Nimetatud rahutused said alguse pärast ligikaudu saja munga tänavaletulemist. Seejärel hakkasid kohalikud noored Hiina politseinikke kividega loopima, süüdates ka hooneid ja autosid. Euroopa Liit, USA ja Suurbritannia on rahutused hukka mõistnud ning avaldanud lootust, et Hiina suudab korra majja lüüa vägivalda kasutamata. Hiina väitel sekkuvad teised riigid 1959. aastat alates okupeeritud Tiibetis toimuvat arvustades Hiina siseasjadesse.

Kas pole irooniline, et aktuaalsete, meedias avaldatud pealkirjadega paralleelselt (“Dalai-laama, Suurbritannia ja USA taunisid Hiina tegevust Tiibetis”; “Tiibeti pealinnas süüdatakse ärisid ja tulistatakse”; “Hiina sõdurid valvavad Tiibeti pealinna kloostreid”; “Hiina võimud lasid Tiibeti meeleavaldajatele pisargaasi”; “Hiina paljastas väidetavad tiibetlaste vandenõud”) vabastasid Ameerika Ühendriigid käesoleval nädalal (11. märtsil) Hiina oma enim represseeritud inimõiguste riikide nimekirjast, Rahvavabariigi asemele lisati uute nimedena eri kategooriatesse Süüria, Sudaan ja Eritrea. Riigidepartemangu inimõiguste aastaraport sisaldab nimekirja kümnest riigist, mis kohaldavad siseriiklikult “kõige hullemaid süstemaatilisi inimõigusrikkumisi kogu maailmas aastal 2007: Põhja-Korea, Birma/Myanmar, Iraan, Süüria, Zimbabwe, Kuuba, Valgevene, Usbekistan, Eritrea ning Sudaan.”

Hiina asus veel möödunud aastal selles nimekirjas, kuid saab käesolevas aruandes uue staatuse, kuna kvalifitseerub “autoritaarsete riikide alla, mille kiire majandusareng on tinginud arvukalt silmapilkseid sotsiaalseid muutusi, kuid kus pole rakendatud poliitilisi muudatusi ja jätkuvalt eitatakse oma kodanike inimõigusi ja põhivabadusi.” Hiina re˛iim on endiselt n-ö “halbade” kirjas, kuna valitsus jätkab ” ajakirjanike, kirjanike, aktivistide, juristide ja nende perekondade, nagu ka kõikide teiste oma seaduslike õiguste eest võitlevate inimeste jälitamist, häirimist, vangistamist ja kinnipidamist.” Üldiselt on probleem selles, et olümpiamängude-eelne Hiina Rahvavabariik ei tee silmnähtavalt välja inimõiguste kroonilisest eiramisest. Seega võib Hiina veelgi enam nautida oma rahvusvahelist edu, ei näikse huvitavat kedagi – isegi mitte Ühendriikide riigidepartemangu – see, kuidas käib hiina rahva käsi näiteks Tiibetis, Lääne-Turkestanis (Xinjiang), usuvähemustel, või mis tahes muul elutasemel. Ja ilmselt lansseeritakse ka Olümpiamängud hiilgavate avaakordide saatel.

Olgu täpsustatud, et selles nn. teise järgu nimekirja on kantud Venezuela, Nigeeria, Tai, Keenia ja Egiptus.

Kesk-Aasia delegatsiooni liikmena Euroopa Parlamendis huvitab mind näiteks väga, miks on kahe silma vahele jäänud Türkmenistan, maailma üks kõige repressiivsemaid re˛iime? Venemaal, kus valimiste ja kampaaniate käigus piiratakse avalikult kodanike põhivabadusi ning rikutakse inimõiguspõhimõtteid, ei ole taas õliseaduste ja majanduskokkulepete tõttu inimõiguste aastaaruandes. Al˛eeria? Liibüa? Pakistan? Armeenia? Haiti, Tšaad, või Mauritaania?

Teiseks tahan ma rõhutada seda, et kindlasti panevad sellised aastaaruanded nende nimekirjades sisalduvate riikide juhte võdisema, kui samas tehakse nendega edukalt edasi äri. Ja mõelda, kui mõjus oli komisjoni üleskutse Birma militaarhuntale, kui see suhtus massirahutustesse vägivallaga, lahendada rahva rahulolematus “ülima vaoshoitusega”, siis kindlasti ei saanud meie sõnum olla natukene mõjus, kui meie, Lääne, suured õlikompaniid jätkasid Birma kindralite kukrute täiendamist kallite “petrodollaritega”. Polnud ilmselt hetkekski kasu, et Javier Solana või Condoleezza Rice’i taolised tippjuhid “jälgisid Myanmari rahvarahutuste arenguid väga hoolikalt“. Aastaaruandeid ei saa süüdistada sõnumite üldsõnalisuses, pigem on põhjus selles, et mida suuremad on koostöölepingute summad, seda lahjem on aruannete mõjuväli.

Ameerika poliitika kahepalgelisusest kirjutas hiljuti kirjutas The Herald Tribune. Nimelt samal ajal, kui Hillary lausus karme sõnu Kasahstani juhtide kohta, tegeles Bill ühe Ameerika firma vahendamisega seal, et jõuda selle riigi suurte ressurssideni.

Niisiis ennekõike ikka huvid ja siis alles põhiväärtused.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: