Aserbaidžaan


Poliitiliste põhiõiguste nime all toimunud konverents Aserbaidžaani pealinnas Bakuus üritas selgitada inimõiguste universaalseid aluseid ning lahata pisut detailsemalt põhivabaduste ning inimõiguste olukorda Lõuna-Kaukaasia regioonis.

 

 

Ulatuslikult toetusid ettekanded Euroopa Liidu, Euroopa Nõukogu aluslepetele ning tööpõhimõtetele, väliseksperte osales rahvusvahelisel konverentsil kokku paarikümnest riigist ning külalisi arvukatest rahvusvahelistest organisatsioonidest, inimõiguskodadest ning tsiviilühiskonna ridadest.  

 

Muuhulgas keskendusid töögrupid ning plenaaristung järgmistele teemadele: põhiõiguste kaitse Aserbaidžaanis saabuvate presidendivalimiste eel; inimõiguste olemus Euroopa konservatiivse ning liberaalse maailmavaate perspektiividest; Euroopa Nõukogu liikmena võetud kohustuste täitmine põhiõiguste kaitsmisel Aserbaidžaanis. Lisaks räägiti demokraatlike valimiste rahvusvahelistest ning Euroopa standarditest, OSCE rollist poliitiliste õiguste kaitsmisel, räägiti ka kohaliku konstitutsioonikohtu rollist inimõiguste rikkumise kaasuste puhul, ning ulatuslikult analüüsiti ka meediavabaduse ning sõnaõiguse olukorda Lõuna-Kaukaasias, Euroopas ning kogu maailmas. Minu kõne majandushuvide ja põhiväärtuste vahel laveeriva Euroopa Liidu teemal avas konverentsi esimese plenaaristungi. 

 

Olgu lisaks öeldud, et Eesti Inimõiguste instituudi esindaja ettekanne paigutati paneeli kõrvuti Venemaa, Kongo demokraatliku vabariigi, Sri Lanka ja Uganda esinejatega, jagamaks oma kogemust demokraatiast (sic!).

 

Aserbaidžaani meediamaastikku iseloomustab suur mitmekesisus. Väljaandeid on tohutult ja uute registreerimine on lihtne, nagu meile kinnitati. Paraku on ajalehtede tiraažid nii väikesed et nende tegelik mõju väga tagasihoidlik. Palju on ka telekanaleid, aga need sõltuvad neid rahastanud poliitikutest või ärimeestest. Avalik-õiguslik ringhäälind eksisteerib vaid paberil.

 

Küsimusele ringhäälingu sõltumuse kohta vastas Aseri riikliku televisiooni ja raadioringhäälingu nõukogu liige Mubariz Elyazov, kuidas kõik Rahvusringhäälingu liikmed on ametisse nimetanud täiesti erapooletult aseri president! Ja seega absoluutne sõltumatus tagatud.

 

Minu teine küsimus  oli  Rahvusliku Meedianõukogu esimehele ja puudutas fakti, et kõikides rahvusvahelistes raportites Aserbaidzaani kohta räägitakse nende ajakirjanike tagakiusamisest, kes avaldavad kriitilisi materjale võimude kohta.

 

Vastuses kinnitas Mr. Amashov, et ka neile avaldavad muret süüdistused ajakirjanikele ja nende vangistamine, ja ta tunnistas, et ka praegu on kinnipidamiskohtades tema ametikaaslasi, aga enamasti olevat tegemist juhtudega, kus ajakirjanikud on käitunud kriminaalset, neid süüdistatakse näiteks narkootikumide omamises. 

 

Küsimused avasid tõelise Pandora laeka, kuna sääraseid konverentse ja eriti antud piirkonnas on jätkuvalt korraldatud teistel meetoditel. Enamik ettekandeid on deklaratiivse iseloomuga, kus poliitikud, nõukogude esimehed, naisjuhid ja juristid-kohtunikud loevad ette õpikutekste inimõiguste olukorra kohta. Kusjuures see, et probleemidest ei räägita, ei pruugigi olla mitte eesmärgiga tõepärast infot varjata, vaid pigem sirge seljaga uhkelt välismaalastele kuvada edukat ühiskonda. Kui mõni kohalik esineja peakski heitma kohaliku ühiskonna arengule kriitilisema pilgu, tabaks teda hukkamõist, kuna ta tõmbab oma rumala kriitikaga kogu rahvuslikule uhkusele kurja varju. Sestap tekitasid välisesinejate kriitilised küsimused suuresõnaliste deklaratsioonide vahele paraja tuuletõmbe kergelt läppunud õhuga konverentsile. 

 

Ent samasuguse uhkusega, nagu kohalikud esinejad kaitsevad oma rahvuslikku edulugu, mitte paljastades tõelisi puudujääke, kuulutati uudisena konverentsil osalenud välisdelegaatidele, et nood on oodatud üllatuskohtumisele vabariigi presidendi Alijeviga. Milline imestus ja aplaus! Ilmselt mitte neile, kes konverentsi korraldades selle eesmärkidesse uskusid, lootes oma tegevusega tuua inimõiguste olukorrale sealses ühiskonnas rohkem tähelepanu. Vaid nemad suutsid läbi näha kavala presidendi ettepanekut kutsuda oma paleesse inimõiguslased, et nõnda oma n-ö. õnnistus konverentsile anda. Tõepoolest, president rääkis Aserbaidžaani arengutest antud vallas, ta kiitles sealse investeerimiskliima ja elukvaliteedi paranemisega, rääkis aserite edukast tegevusest rahvusvahelistes organisatsioonides (peamiselt nendes küsimustes, mis puudutasid Mägi-Karabahhi ning vastuseise naaberriigi Armeeniaga) ning kinnitas, et poliitilised põhiõigused on, tõepoolest, äärmiselt tähtsal kohal ka aseri ühiskonnas. 

 

Loomulikult kanti see kõik üle ka meediasse ning kindlasti teenis see oma eesmärki iseeneses presidendi valimiskampaaniasse sügisesteks valimisteks.  Uhke küllakutse oli konverentsi eestvedajaile koheselt lost case, neilt varastati instrument ja tähesära. 

 

Meile, väliskülalistele, jäi aga üsna üheülbaline mulje sellest, kuidas toimub Aserbaidžaani muidu nõnda tagasihoidlik lobitöö Mägi-Karabahhi küsimuses: vaikselt muude sündmuste tähe all meelitada kohale ka tähtsaid rahvusvahelisi figuure (seekord näiteks Euroopa Nõukogu asepresident Paul Wille), kes osalevad konverentsidel ka külaskäikudel küll üsna tagasihoidlikult, suud avamata, ent tagatubades kasutavad juhust, et kohtuda aseri kõrgametnikega. Kuidas muidu on Aserbaidžaan teeninud ära niivõrd üksmeelse suhtumise rahvusvaheliste organisatsioonide resolutsioonides? Ka Kristiina Ojuland, külastades hiljuti Bakuud, et uurida kohaliku investeerimiskliima arenguid, jõudis ära märkida, et Eestigi toetab Aserbaidžaani territoriaalset terviklikkust, mis puudutab Armeenia sõjajõudude poolt hõivatud Mägi-Karabahhi mägirajooni, kuid ka ümbritsevaid alasid, kus puudusis armeenlaste kogukonnad ning mille on Armeenia sõjavägi töö käigus hõivanud. 

 

Hetkel jääb mulje, et aserid teevad kõike tasahilju. Miks? Võiks ju täiel häälel õigust taga nõuda, kui juba taskus nii OSCE, Euroopa Nõukogu, ÜRO Julgeolekunõukogu ja hiljuti ka ÜRO plenaarassamblee resolutsioonid, milles räägitakse armeenlaste poolt teisele riigile kuuluvate territooriumite õigusevastasest ründamisest, agressiivsest poliitikast jne (Aserbaidžaan pöördus hiljuti ÜRO poole, et Mägi-Karabahhi küsimusega asuks tegelema ÜRO, kuna seni on konflikti lahendamisega tegelenud OSCE Minski grupp, kes pole aga olulist edu saavutanud. Ilmselt näevad nii Venemaa kui Armeenia hea meelega, et see nii ka jätkuks. 

 

Käesoleva aasta 14. märtsil hääletas see sama Minski grupp Mägi-Karabahhi resolutsiooni üle (poolt 39, vastu 7 häält), millega nõutakse Armeenia vägede viivitamatut ja tingimusteta lahkumist Mägi-Karabahhi vabariigi territooriumit, mis eksisteerib “iseseisvana” tegelikult juba alates 1994. aastast. Resolutsiooni projekti valmistas ette Bakuu, kes soovib jätkuvalt ja kõige esmalt oma territoriaalse terviklikkuse tunnustamist. 

 

Tegelikult teevad aserid omamoodi õigesti – tasa ja tasahilju poolehoidu tõstes ja usalduse-seemnekest kasvatades. Ühel hetkel on sellest kasvanud puu, mille oksad annavad enam vilju, kui nende naabrite kurjuse käes kiduraks jäänud raod. Viinamarjad on hapud, ja seda üritavadki aserid armeenlastele läbi tagatubade selgeks teha. (Ma ei hakkaks omakorda rääkima sellest, mida tähendab ühe aseri jaoks Khojaly genotsiid!). 

 

„Karabahhi sõjaga võttis Armeenia Aserbaidžaanilt ligi 20% territooriumist ja sellest ajast on Karabahhi – Aserbaidžaani joonel ikka tulevahetusi olnud,” kommenteeris Riigikokku kuuluv Eesti Kaukaasia ekspert Andres Herkel 15 ohvriga tulevahetust 14. märtsil, vaid mõned nädalad tagasi. Kui aserid nii väga tahaksid, võiksid nad ju muidu kogu Armeeniast oma sõjapagasiga üle sõita. 16. märtsil 2006 kuulutas toonane president, tänase riigipea isa Ilham Aliev teisel Pan-aseri Kongressil Bakuus, et soovib aseri militaareelarve tõsta sama kõrgele, kui kogu Armeenia aasta riigieelarve. “Mida kiiremini Armeenia juhid mõistavad, et meiega pole selles plaanis mõtet konkureerida, seda parem neile endile”. 

 

Aseritel pole tõesti mõtet lihtsalt ootama jääda, et “asjad omasoodu laheneksid”. Hiljutised Armeenia presidendivalimised võitnud Sarkisjan on Karabahhi päritolu armeenlane, nagu ka senine president Kotšarjan. Mõlemad on väga jäiga liini esindajad, kes ei soovi sisulist dialoogi ei Karabahhi asjus ega ka riigi-sisese opositsiooniga. 

 

Parem siis tõesti tagatubade ja katuse-konverentside kaudu diplomaatilist tööd edukalt jätkata.  

 

Lisan all ka väljavõtte Aserbaidžaani presidendi ametlikust veebist

 

“President Ilham Alijev võõrustas rahvusvahelise konverentsi “Protection of Political Rights in Azerbaijan–New Criteria” välisesindajaid. 

 

Koosolekul räägiti edusammudest, mis on tehtud  Aserbaidžaani  ühiskonna demokratiseerumiseks ning enam kui miljoni aseri põgeniku inimõiguste täielikust rikkumisest  Armeenia agressiooni tõttu, mis oli suunatud Aserbaidžaani vastu. 

 

Muuhulgas puudutati koosviibimisel ka selliseid teemasid nagu Euro-atlantilised suhted, koostöö regionaal- ning rahvusvahelistes organisatsioonides ja muudki.” 

 

Üks vastus

  1. väga huvitav kokkuvõte.
    kahju kui see ainult blogisse jääks.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: