Pigem tibutants kui tõsine poliitika

Kuulsin kord ühte anekdooti.

 

Puu ladvas istub kuninglik kotkas. Tema kõrvale sätib end tüütu varblane, kes sädistab bravuurikalt: “Kes sina selline oled?”  Suur lind kostab “Olen kotkas… oota…. aga kes SINA selline hoopis oled?!” Varblane ajab tähtsalt rinna kummi ja kuulutab: “Aga ma olen kah kotkas, ainult et ma olin vahepeal haige…”

 

Just säärast varblaslikku bravuuri, kuid ka ilmset võhiklikkust sisaldavad Kristiina Ojulandi järjestikkused väljaütlemised selle kohta, et sotsiaaldemokraadid peavad Euroopa Parlamendist kaduma.

 

Esiteks on sotside (PSE – Euroopa Sotsiaaldemokraatlik Partei) näol tegemist Euroopa Parlamendi suuruselt teise fraktsiooniga, kuhu kuulub 215 liiget. Võrdluseks olgu öeldud, et selles fraktsioonis (ALDE – Liberaalide ja Demokraatide Liit), kuhu Reformierakond kuulub, on vaid 101 liiget ja see on jagatud kaheks: vähem kui kolmveerand fraktsioonist kuulub liberaalide hulka, ülejäänud moodustavad eraldi Euroopa Demokraatliku Partei. Seega tundub pisut ebatõenäoline, et liberaalid, kes on Euroopas siiski pigem marginaalne jõud, saadavad sotsiaaldemokraadid ajaloo prügikasti.

 

Mis aga puudutab Ojulandi süüdistusi:  tõsi on see, et vaidlused sotside fraktsioonis (grupis) nii totalitaarsete süsteemide kui ka Venemaa üle on ehk teravamad kui mõnel pool mujal. Kuid millises parteis oleks alati üksmeel? Pole vaja varjata, et igas fraktsioonis on erineva mõtteviisi ning maailmavaatega inimesi, kuid kõik need, keda Ojuland jämedalt “marksistideks” nimetab, kuuluvad tegelikult ühte teise poliitilisse gruppi – peamiselt ikka kommunistide gruppi, mis antud hetkel kutsub end Ühinenud vasakpoolseteks. Tõmmata otseseid paralleele kahe fraktsiooni – kommunistide ja sotsiaaldemokraatide – vahel on sama, kui võrdsustada liberaale nüüdseks juba kadunud paremäärmuslaste parteiga, omamoodi varblase ja kotkaga, kes kuidagi ei sarnane, kui nokk ja suled välja arvata. Samas, mis seal salata, ka Reformierakonna neoliberaalses ideoloogias leidub Euroopa inimese jaoks piisava annuse paremäärmuslust.

 

Liberaalide gruppi peetakse Euroopa Parlamendis sellegipoolest tsentristlikuks grupiks, mis on jaganud end nn turu- ja sotsiaalliberaalide vahel; lisaks kuulub sinna liikmeid, kes nt eile toimunud Itaalia valimistel olid samas parteis sotsidega (Berlusconile napilt alla jäänud Walter Veltroni Itaalia Demokraatlikus Parteis). Lisada võiks vast seda, et Itaalias sujus liberaalide ja sotside omavaheline koostöö valimistel suurepäraselt, olgugi, et viimaks jäädi Berlusconile alla.

 

Võttes arvesse, et liberaalide fraktsiooni kuulub ka näiteks meie Keskerakonna esindaja Siiri Oviir, kes esindab Eesti mõistes üldse vasakpoolset erakonda, siis tõepoolest on mul raske mõista, millest Ojuland üldse räägib?! On ju Eestis omavahelised suurimad vaenlased või oponendid nimelt Reformierakond ja Keskerakond. Siin, Euroopa Parlamendis, asuvad need kaks koos ühes fraktsioonis, kuhu kuulub, olgu öeldud, ka Leedu kurikuulus Tööerakond, mille liider on praegu koduarestis istuv Viktor Uspaskihh. Ehk selle leeduka Venemaa-meelsus ja populistlik äärmuslik poliitika on hoopis see, mille liberaalid peaksid esmalt kiiresti ajaloo prügikasti kallutama?

 

Julgen mainida ka, et Euroopa mõistes sobiks Reformierakond hoopis paremini konservatiivide gruppi (EPP – Euroopa Rahvapartei), kuhu kuuluvad enamuses sellised turuliberaalsust esikohale tõstvad erakonnad, nagu näiteks Soome Kokoomus ja Poola praegune peaministripartei. Sellest ka kunagine Reformierakonna soov ühineda ResPublicaga, et pääseda otsustajate ehk siis Euroopa Rahvapartei sekka, kes sotside kõrval on ainus teine jõud, kelle sõna selles Brüsseli kojas enim maksab.

 

Niisiis: kui Kristina Ojuland tahab, et eesti rahvas valiks liberaale, peab valija arvestama üsna tagasihoidliku kaasarääkimise võimalusega. Ja just sellepärast, et totalitaarsete režiimide teema sotside fraktsioonis vaidlusi tekitab, on erakordselt oluline, et seal ka meie esindus oleks ja asju Eesti vaatepunktist välja ütleks. Juba on tekkinud analoogne olukord lätlastega, kelle poolt pole EPs ühtegi sotsiaaldemokraati, mistõttu meie, eestlased, räägime tihti mitme eest!

 

Ojulandile kah üks soovitus: külastada enam Euroopa Parlamendi kodulehekülge ning paluda oma erakonnakaaslastel, kes nähtavasti tunnevad paremini Brüsseli asjade kulgu, talle endale selgitada, enne kui ta taas piinlike seisukohtadega Eesti rahvale esineb ja paljusid lihtsalt solvab. On üsna igapäevane, kui poliitikud end vabatahtlikult marginaliseerivad, kuna on pelgalt kadedad kellegi teise (näiteks Toomas Hendrik Ilvese) valimisedu üle.

 

Paraku tulevad Kristiinal poognad parketil paremini välja, kui poliitikas.

3 Vastust

  1. Suurepärane reageering jõmlusele. ojuland peaks loobuma oma praegusest positsioonist, sest on oma avalduse ja ühe varasema avaldusega näidanud üles ebademokraatlikust ning ei sobi demokraatliku institutsiooni juhtorganisse.

  2. Katrin Saks valdab teemat ja oskab sõna seada! Väga hea vastulöök Ojulandile, kes läks lihtsalt lahmima!
    -k-

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: