Kes viimasena laulab, laulab paremini

Eelmisel nädalavahetusel sain fantastilise teleelamuse vaadates saadet “Laululahing”. Suurepärased koorid ja suurepärane saade. Tõeline avalik -õiguslik ETV ja tõsine tõestus sellest, et oleme suur laulrahvas. Aga saadet vaadates tuli mul meelde, kuidas eesmisel  nädalal kutsus mu Euroopa Parlamendi kolleeg Inesa Vaidere kõiki saadikuid osa saama Läti koorimuusikast. Kutse peal lubati ka fotonäitust maailma suurimast koorist ehk siis Läti laulupeost, kuhu ka lahkelt kõiki sel suvel osalema kutsuti. Tõsi, hiljem selgus, et piletid olevat läbi müüdud esimese kahe tunni jooksul nagu tõelise popstaari kontserdile.

 

Aga Brüsselis oli ilus üritus: lätikeelsed laulud kõlasid võimsalt läbi mitme korruse, must leib laual meelitas mekkima ka saiasööjaid saadikuid ja uhke näitus laulupeost lausa naelutas pilgud piltidele. Selle eest tänati Läti Välisministeeriumi.

 

Aga piinlik tunnistada – ehteestlaslikult ei tundnud ma mitte niipalju rõõmu naabrite üle, kui kadedust.

 

Mis siis, et maailma suurima  koori suuruseks öeldi vaid 12 tuhat lauljat ja meie ju teame, et meie laulupeol on see olnud  kordades suurem. Mis siis, et  meie laulupeod on vanemad kui lätlaste omad.

 

Meie ise teame seda, aga me pole osanud seda nii hästi teistele rääkida. Ja nii ongi lätlased kuulutanud ennast “laulvaks rahvaks” ja  sellele oma maa müügikampaania rajanud. Edukalt muuseas.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: