Leiboristide kaotusest ja valimissüsteemidest

Suurbritannia peaministri Gordon Browni ja  leiboristide läinudnädalane kaotus kohalikel valimistel oli põhjustatud mitmete asjaolude kokkulangevusest. Kui rääkida konkreetselt Londoni tulemusest, siis tegelikult said leiboristid Ken Livingstone’iga eesotsas siin sama palju hääli, kui eelmine kord, aga et kõik uued valijad hääletasid konservatiive, siis võitiski ekstsentriline Boris Johnson. Loomulikult aga ei saa aga mööda vaadata sellest, et üle riigi said leiboristid isegi liberaaldemokraatidest vähem hääli.

 

Leiboristide kahanenud toetus, mida ennustasid arvamusküsitlused, on suuresti seotud Gordon Browni isikliku toetuselangusega, kuigi nii madalat tulemust uuringud ette ei ennustanud. Nii leiboristide kui ka Browni toetuse langused on omakorda põhjustatud leiboristide peamise valijaskonna ehk vaesema elanikkonna pettumusest maksutõusust.  

 

Kümme aastat tagasi, kui Brown sai rahandusministriks, kehtestati neile maksusoodustused, mis nüüd kaotati. Valimiste tulemuse määras kõhnem rahakott. Aga eks oma osa on ka sellel, et Briti majandusel pole just kõige paremad ajad. Siinkohal ei saa ma aga nõustuda hea sõbra Marko Mihkelsoni arvamusega tema blogis, et kaotuse põhjus peitub tema meelest selles, et nn „Kolmanda tee” ideoloogia on omadega tupikusse jõudnud. (Huvitaval kombel on ka Sarkozy populaarsus tohutult langenud).

 

Saan aru, et ega Marko tubli parempoolsena ei saagi muud järeldust teha, kuid siiski tuleb siinkohal vaadata fakte: leiboristide toetus hakkas langema nii drastilistelt alles peale Tony Blairi lahkumist peaministri kohalt. Isegi Iraagi sõja kõige ebapopulaarsemas faasis polnud leiboristid nii ebapopulaarsed. Samas ei saa ka öelda, et küsimus on ainult Browni isikus, kuigi  tegemist pole  just eriti karismaatilise mehega. Aga ometi oli ta ju rahandusministrina väga populaarne.

 

Arvan, et toetuse languse peamine põhjus peitub võimu üleandmises ilma valimisteta ühelt juhilt teisele. Ja rahvale ei meeldi, kui ta ei saa kaasa rääkida. Seega tegi minu arvates Brown maksusoodustuste kaotamise kõrval teise suure vea, kui jättis möödunud aastal peale peaministriks saamist korraldamata üldvalimised. See kleepis talle külge kerge argpüksi maine. Ajaloost on ka sarnane näide, kui peale Margaret Thatcherit peaministri portfelli saanud John Majori toetus langes samuti. Ka tema korraldas  esimesed valimised alles poolteist aastat peale peaministriks saamist, kuid ometigi õnnestus tal arvamusküsitlustest hoolimata hea kampaaniaga need siiski lõpuks võita. Brownil on aga nüüd veelgi raskem valimisi läbi viia enne õiget aega- 2010. aastal, sest kaotaja maine on küljes.

 

Mis puudutab aga “Kolmanda tee” ideoloogiat, siis praegu majanduses toimuv kinnitab üha enam selle vajalikkust. Üha aktuaalsemaks muutub selle ideoloogia põhiautori Anthony Giddensi  mõte, et turg ei jumal, midagi absoluutset vaid et turg peab tegutsema üldise heaolu nimel : Oleme jõudnud sellise perioodi lõpusirgele, kus arvati, et turgudel on erilised omadused, mis saavad edeneda vaid regulatsiooni puudumise tingimustes. Praegune panganduskriis on sümptomaatiline ja osundab suurematele ebaõnnestumistele turu riskide juhtimisega seonduvas, millega kaasnevad ka vastuvõetamatud korruptsioonivormid. Kapitali- ja finantsturge tuleb paremini reguleerida pikaajalisi sotsiaalmajanduslikke eesmärke silmas pidades.

 

Ja küllap on ajaloo prügikasti visatud ka konservatiiv Thatcheri kurikuulsus mõte, et ühiskonda polegi, on vaid üksikud indiviidid.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: