Kokkuhoiust ja kokku hoidmisest

Vaatasin hiljuti filmi “Seabiscuit” mis kandideeris seitsmele Oscarile. See on lugu väikest kasvu aga tublist võistlushobusest, kes oma tagasihoidliku taustaga on pidanud taluma peksu ja alavääristamist, aga kes raskustest hoolimata võidab suuri auhindu ja tagatipuks parima hobuse tiitli. Sellega paneb ta kaasa elama miljoneid Ameerikas 1930ndatel majandussurutises hammasrataste vahele jäänud inimesi ning annab neile jõudu hakkama saamiseks.

 Lugu keskendub hobuse ja temaga õnnetut saatust jagava ratsaniku elule, aga sõnum on loomulikult sellest, kuidas leida endale motivatsioon ületada kõik tõkked ja edasi liikuda.

 Ei usu, et majandusraskusi meil tasub võrrelda eelmise aastatuhande kriisiga Ameerikas, aga mõningail hinnanguil maailmamajandus just sarnase surutise äärel ongi. Hoolimata sellest, kas nigel olukord majanduses on sarnane mõne varasemaga ajaga või ei, kui see kellelegi koju jõuab, siis on see sama moodi lootusetust tekitav.

Mõningate ennustuste kohaselt (Jaan Õmblus, EPL 10.05), kaotab 20000 eluasemelaenuvõtjat kodu kahe aasta jooksul. Inimeste arv, kes on laenu võtnud ja kes nüüd on sattunud raskustesse, igal juhul kasvab. Osa võtab ühe laenu teise järel, üritades nii eelmist kinni maksta.

Enam ei tasu ka rääkida 10 protsendisest majanduskasvust, mida teised Euroopa riigid kadestasid, ja mille üle võis isegi uhkust tunda – hea kui kaks protsenti sel aastal kätte saame.

Sellised raskused ei ole unikaalsed Euroopas ja vaevalt, et Euroopa Liidu majanduskasv 2%- ni üldse jõuab. Inglismaal ulatub erinevate prognooside kohaselt kodu kaotajate arv mitmekümnest tuhandest miljoni perekonnani. Inimesed, kes on nelikümmend aastat korralikult tööd teinud, ei suuda pensionieas majalaenu enam maksta ja neil võetakse nende ainuke kodu.

Siin-seal on kõlanud üleskutsed, et inimestel, kes on raskustesse sattunud, peaks olema võimalik saada tasuta nõu, kuidas kitsikuses talitada. Riigil on kindlasti võimalus abikäsi ulatada.

Pikas perspektiivis peaks see ju isegi kasulik olema. Kergem ja odavam oleks tegeleda laenudega seotud probleemide leevendamise ja ennetamisega, kui hiljem võidelda sotsiaalsete tagajärgedega nagu näiteks kuritegevus. Nõuandlate loomine, mis aitaksid raskustes inimesi, on selle kõrval pisku. Oluline on see, et inimesed näevad, et riik hoolib. Näevad, et on olemas lootus.

Seabiscuiti lugu on muide tõsi. Ajalukku on läinud seik, kui Seabiscuit võitis 1938. aastal Pimlico võistlusrajal suursugust War Admirali, keda tunti kui kõige kiiremat ja täiuslikuks peetud hobust. Spordivõistlust, mis kuulus traditsiooniliselt kõrgema klassi hobide hulka, kuulas raadiost rekordilised 40 miljonit inimest, suuremas osas lihttöölised ja töötud. Miljonid inimesed toetasid ja uskusid Seabiscuitit ja temaga koos väiksema ja nõrgema võimalustesse. Ja Seabiscuit ei vedanud neid alt.

Filmist jäi kõlama lause, “kui midagi on rikkis, siis ei saa seda lihtsalt minema visata” – see käis nii ratsaniku kui hobuse kohta, aga ka nende miljonite kohta, kes leidsid ennast masendavast olukorrast. Seda peaks praeguses olukorras riigijuhid endale uuesti ja uuesti kordama, selle asemel, et meeleheitlikult kinnitada nagu oleks majandusega kõik kõige paremas korras.

Kui inimesed on sattunud majanduslikesse raskustesse, siis ei saa neid lihtsalt maha kanda öeldes, et ise olete süüdi. Peame ühiselt leidma midagi, mis annab lootust edasi tegutseda ja mille üle uhkust tunda.

(Arvamuslugu ilmus tänanes EPL Online’is)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: