Afganistani (üles)ehitamisest

Homme algab Pariisis doonorite konverents, mis peaks otsustama Afganistanile abi suurendamise. Küsimus pole mitte, nagu seda rahvusvaheliselt toonitatakse, numbrites, vaid sellele riigile antava raha efektiivses kasutamises.  Kuigi ka abi suurus pole vähetähtis, sest sisuliselt peetakse seda riiki üleval( kolmandik abist tuleb Euroopa Liidust) ja see aeg on veel üsna kaugel, kui afgaanid oma riigi üle võtavad ja ise hakkama saavad.  Aga loomulikult tuleb selle poole püüelda.

 

Esimene, millele tuleks kohe mõelda, on julgeolek. Teatud mõttes maksavad eurooplased kinni USA president Bushi kolossaalset viga – pärast seda, kui ei suudetud tabada Osama Bin Ladenit ning teisigi Al Qaeda terroriste, pöörati tähelepanu Iraagile, ning Afganistan jäeti sinnapaika. Riiki jäeti umbes viisteist tuhat sõdurit ( praegu liitlasi kokku 70 tuhat), et silm peal hoida selle mägirahva 27 miljonil elanikul, riigis, mille territoorium on viisteist korda suurem Eesti omast.

Le Monde kirjutab tegemata jätmistest: 2002 oleks pidanud kehtestama võimsa tsiviil-militaarväe rahu tagamaks. 2003 pidanuks moodustama kohaliku maaväe ja territoriaalse üksuse, et vältida klannide  ja sõjapealike võimuvõitlust.  Nii nagu toonitas Euroopa Parlamendi Afganistani delegatsiooni juht Kabulis, kindral Morillon, pole läänlaste lähenemine terrorismiaktidele õige. Linnast on tehtud justkui punker, kus jääb mulje, et kohal viibivad läänlased on seal selleks, et end kohalike eest kaitsta. Läänlaste linnajaos ei ole elu – kui mujal on liiklusummikud, äritegevus, ja kõik muu loomulik, siis rahvusvahelises kvartalis valitseb pommiauk nii otseses, kui kaudses mõttes. Millise mulje jätab see kohalikule rahvale?

Koos töö ja koordinatsioon peab muutuma paremaks

 

Oluline on parem koordinatsioon nii liikmesriikide vahel kui ka kohalikega, et teha seda, mida tõepoolest kohapeal  on vaja ning vältida juhtumeid, kus näiteks ühte kohta ehitatakse kaks haiglat kõrvuti. Nagu kinnitas meile Bamiani kuberner, on alles viimasel ajal hakatud projektide puhul ka tema arvamust küsima ja kuulama. Aga see näiteks, millised summad provintsis kulutatud on, pole talle teada. Doonorid ise sõlmivad kokkulepped tööde tegemiseks, aga tihti tehakse need mitmekordselt edasi ja nii on lõpuks raha, mis piltlikult öeldes põllule jõuab,  suuremas osas kahanenud vahendajate taskusse. Eks Afganistaniski kehti seesama mis mujal, et abistaja üritab oma abist esimese kasu ise lõigata. Negatiivse poole pealt tuleb tõdeda sedagi, et oleme  ka oma tohutu bürokraatia sinna viinud ja kui sellele liita kohapeale haldussuutmatus, saame üsna nigela tulemuse. Probleemiks on ka see, et suurem osa abi läheb pealinna ja sinna, kus seda  on mugavam anda. Raskes olukorras olevad Lõuna-Afganistani provintsid pole populaarsed ja isegi Punane Rist tunnistas, et seal nad julgeolekukaalutlustel ei suuda midagi teha. Seda hinnatavam on Eesti panus just seal.

 

Sõjaväelistatud ülesehitusmeeskonnad (PRT-d), mis töötavad sõjaväestatud kindlustes, on ilmselt ainuke võimalus Lõunapoolsetes provintsides, kus muidu on julgeolekut raske tagada. Aga näiteks rahulikus Bamianis, kus on üks esimesi Afganistanis loodud PRT-sid, aitab see Uus-Meremaa militaarüksus arendada  – mitte kohalikku sõjakooli vaid hoopiski ülikooli, kus valmistatakse ette õpetajaid ja põllumehi!  PRT-de ja kohalike koostööd pidurdab kindlasti ka see, et sõjaväelased tulevad missioonile 6 kuuks, projektid, mida koostöös kohalikega peaks arendama, kestavad aga aastaid.

 

Ilmselt oleks õigem panustada rohkem kohalikule võimule ja valitsusvälistele organisatsioonidele.

 

 

Inimõigused

 

Afgaanide keskmine eluiga on 43 aastat, umbes sama palju, kui Euroopas 19 sajandil. Selles maailma ühes kõige vaesemas riigis kaotavad inimesed  iga päev elusid nii rünnakute, vägivalla, vaesuse või viletsa arstiabi tõttu. Aga ka seetõttu, et nende inimõigusi ei austata, et riik ei suuda  ja sageliu ka ei taha ( surmanuhtluse kasutamine! )kaitsta oma kodanikke.  Üheks kõige suuremaks probleemiks on riiklike institutsioonide nõrkus, eriti vilets olukord kohtusüsteemis. 10% kohtunikest on kirjaoskamatud, 30% ilma kõrgema hariduseta ja palka makstakse neile kaks korda vähem kui sõjaväes või politseid, mis loob eriti ohtliku pinnase korruptsiooniks.

 

Õigust mõistetakse nii šariaadi seadustele, Vene võimu ajast pärit karistusseadustikule kui ka mõnele uuemale aktile tuginedes ja süüalusel tuleb ennast kaitsta ise. See on loonud olukorra, kus süüdi, ka surma on mõistetud noor ajakirjanik näiteks selle eest, et ta on internetist maha laadinud materjale, mis puudutavad naiste masendavat olukorda. Panus õigussüsteemi kaasajastamiseks peaks olema abistajate üks esimesi prioriteete. Ja samas tuleb Afganistanile ka selget survet avaldada, et austatakse põhilisi inimõigusi.

Üks vastus

  1. Lugedes tulid ette kaks täpsustavat asja. PRTd on tegelikult kõikides provintsides kahe kübara all. St. väga oluline osa nende tööst, nagu Bamyani näites, on tsiviilvallas. Sõjalist asja on vaata et vähem kui mittesõjalist, mis teeb koordinatsiooniahela ja käsuliini tohutult keeruliseks. Ühest küljest oleks PRTd nagu ISAFi küljes, teisalt jälle on nad rahvuslikke plaane täitvad ühendused. Kuna PRTdel on n.ö. mitu ülemust, siis märkimisväärne osa nende aurust läheb nende ülemuste uudishimu rahuldamisele. Ühesõnaga kui koordinatsiooni saaks vähe voolujoonelisemaks, siis saaks PRTd rohkem on põhitegevusega tegeleda.

    Siis see kohtute asi. Afgaanidele on kogu läänelik kohtute süsteem kohati veel võõras, niiet nad pigem pöörduvad õigusemõistmiseks oma kohalike külavanemate poole. Mu meelest on kohtute juures peamine see, et kohus kui kontseptsioon inimestele sisse sööbiks. Kabulis-Heratis, kus inimesed on haritumad, pole see nii suur probleem kui kusagil mägisemates kohtades a’la Farah või Kunari provintsid.

    Lõpuks arenguabist ja projektidest ka. Pole mingit kahtlust, et lääneriigid panevad palju ressurssi Afgaani ülesehitamise peale. Samas ei suuda needsamad lääneriigid ja NATO kuidagi öelda, kas sellest mingit kasu ka on. St. on olemas statistika sisendite kohta (raha kulutatud, projekte algatatud, koole ehitatud jne), aga väljundeid ( nt. kas need koolid ka toimivad ja rahvast harivad), keegi eriti ei tea, sest üleüldine selleteemaline statistika on väga lünklik ja regiooniti peaaegu olematu.

    Kui ma ühte asja soovitada saaks, siis on see arenguabi parem koordinatsioon ja tagasiside kogumisesse investeerimine. Muidu me jääme Afgaani riiki raha pumpama ilma erilise selguseta, kas sellest mingit kasu ka on.

    Miks ma seda kõike räägin? Me oleme varsti peaaegu kaks aastat üritanud NATOs ISAFi missiooni edu või ebaedu hinnata ja siiamaani peaaegu pole (va. meditsiin ehk) vettpidavat tõendusmaterjali väitmaks, et Afgaanis lähevad asjad paremaks või halvemaks.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: