Referendumite üledoos

“Euroopas istuvad individuaalsed kapriisid süstemaatiliselt pähe üldhuvidele ning lühiajalised valikud pimestavad pikaealist visiooni.”

      

 

Maleva päevil räägiti muudkui ühte linnalegendi sellest, kuidas hobune Tallinna Polütehnilise instituudi ühiselamusse viidi. Nali seisnes selles, et ühikas olid kitsad koridorid ja veelgi järsemad trepid, millest hobune küll üles veeti, aga mille alla toomiseks pidi kogu loomaarstide brigaadi kohale kutsuma. Asi on nimelt selles, et hobune ei suuda tagurpidi kõndida. Ma ei tea, kas tegu on just füüsilise parameetriga, pigem on põhjus selles, et ta ei näe, kuhu minna ega saa aru, kuidas seda täpselt teha. Võib olla oli tegu puhtalt väljamõeldisega, aga täna aitab see mul hästi kirjeldada olekut, milles peata Euroopa Liit viibib pärast iirlaste referendumit

 *

Peata ratsaniku lugu jutustas üksikust ja jõhkrast, ilma peata kangelasest, keda tänu oma erinevusele teiste elanike suhtes vaeva sügav alaväärsuskompleks. Milles seisnes aga muudkui ringi kappava, kohutavalt vägivaldse peatu edu? Ses metsikus täkus, kes pärast lahti sidumist, peata mees seljas, ringi põrutas! Seest tühja sombreeroga koletut kummitust juhatas nimelt tema hobune!

Euroliidust sai iiri referendumi põrumisega huvitav kooslus: varem pea seljas edasi kapanud liit kaotas esimeste referendumitega pea, kuid nüüd sundis ka oma hobuse tupikusse. Lissaboni leppele ei ole “teist käiku”, puudub “plaan B”. Lepe, mille iirlased üldsõnaliselt tagasi lükkasid, on teinud läbi pika drilli, saades alguse Laekeni ülemkogult 2001, põrudes seejärel kahel järjestikusel referendumil 2005, et võtta siis mõneaastase mõttepausi ja muutus rahva survel “lihtsustatud” leppeks. Tänaseks on selle ratifitseerinud koos üleeilsete Soome, Eesti ja Kreekaga juba seitseteist liikmesriiki.

Tulevikuplaanide ja edasiste arengumeetodite arutelud täidavad meie suve, esimese löögi võtabki enda alla valitsuste kohtumine Brüsselis 19-20 juunil. Mina lahkaksin paari sõnaga hoopis seda, miks oleme siia jõudnud:

 

Esiteks tõestab referendumite põrumine ühiskonna egoismi. Nii nagu 40% Põhja-Itaalia valijatest ei soovi toetada riigi lõunaosa, või flaamid kinni maksta valloonide puudujääke. Iirlased teavad, et Euroopa (põllumajanduse) poliitika reformimisel ei lõikaks nad eilsega samaväärset kasu, mis on seni olnud suurim panus ELilt ühele liikmesriigile. Vaesest Iirimaast on mõnekümne aastaga kasvanud üks maailma rikkamaid riike. Kas pole skandaalne lugeda avalikke Ei-kampaania sõnumeid: “Europe has been good to Ireland. Let’s keep it this way!”. Siin pole tähtsam see, kui palju nad teeninud on (seni 55 miljardit eurot!), vaid et selline küüned-enda-poole suhtumine on 2004. aasta laienemisest muudkui süvenenud ja süveneb edaspidi veelgi.

 

Teiseks võidakse pärast iirlaste jõunäitamist hakata Lissaboni leppe ratifitseerimisprotsessi poliitilistel eesmärkidel saboteerima mujalgi: Slovakkias seadis üks partei ratifitseerimisele eeltingimuse, et juhtivpartei võtab tagasi ühe teise seaduse projekti; Tšehhi valitsuskoalitsiooni üks partei üritab siduda leppe aga USA raketikilbi kinnitamisega. Kindlasti hakatakse nüüd ka Gordon Browni külge, et ka Ühendkuningriik võidaks endale õiguse sellised küsimused rahvahääletusele anda, See tõestab juba mitmendat korda, et Euroopa on jõudnud elufaasi, kus valijate mittenõustumine sisepoliitikaga kantakse süstemaatiliselt Euroopa tasandile ja liidu edasine areng jääb kitsaste kodutülide lahendada.

 

Kolmandaks on jutt demokraatlikust defitsiidist. Mis sest, et uue leppega saavad nii Euroopa Parlamendi, rahvusparlamendid, kodanikealgatus ja igasugu muud instrumendid hoo sisse ja rohkem pädevust, reformilepe annab Euroopa kodanikule “hääle”, räägiti ikka kampaania käigus ja kurdetakse igapäevaselt üle Euroopa, et rahvaga ei konsulteerita piisavalt. Aga kui seda tehakse, siis rahvas ei võta vedu! Ma ei usu, et Iiri referendum põrus, kuna ülejäänud eurooplastel ei olnud rahvahääletuse võimalust ja et iirlased tegid siin teene. Ka pärast Prantsuse ja Hollandi referendumite põrumist (prantslased hääletasid peamiselt Jacques Chirac’i, mitte põhiseadusleppe vastu) toimusid referendumid, mis lõppesid positiivselt (Luksemburg – 57% poolt, Hispaania – 77% poolt).

 *

Julgen tõdeda, et Euroopa edukus on ohvriks ebalevate avalike arvamuste üledoosile. Individuaalsed kapriisid istuvad süstemaatiliselt pähe üldhuvidele ning lühiajalised valikud pimestavad pikaealist visiooni. Meil ei tasu unustada, mille nimel lõid kunagised “Euroopa isad” – Robert Schumann, Jean Monnet, Alcide de Gaspieri, Konrad Adenauer, Paul-Henri Spaak – institutsionaalse ühenduse. Selleks, et just nimelt hoiduda demagoogiast ning seljatada analoogset populismi.

 

 

Üks vastus

  1. Ma saan aru, et referendumipooldajatele on iirlaste otsus väga kurb, aga võiks siiski statistikat mitte võltsida ja teisi rahvaid seitsmes surmapatus süüdistada. Nimelt väide “40% Põhja-Itaalia valijatest ei soovi toetada riigi lõunaosa” ei pea minu arvates väga hästi paika. Itaalias on üks partei, kes seda mõtet tõepoolest esitab, nime poolest Lega Nord, kes viimastel valimistel sai 8% häältest. 8% üldhäältest võiks olla 40% põhja-Itaalia valijatest ehk juhul, kui viimaseid oleks nii 20% kõigist, kuid reaalsuses on põhja-Itaaliasse koondunud pigem 40% kui 20% valijatest.

    Aga see, et Lissaboni lepet heaks ei kiidetud, ei pruugi tähendada individualismi vaid hoopis seda, et koostöölepe niisugusel kujul ei sobi. Tuleb põhialused ümber vaadata, ma pakun, tuletan meelde, et rahva esindajad on rahva _esindajad_, mitte rahva juhid. Kui pakutakse lepe, mis rahvale ei meeldi, siis on esindajad tööd halvasti teinud ja tuleb ümber teha.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: