Mida näitas eilne Ülemkogu kui arutas erakorraliselt Gruusia küsimust?


Mida tegelikult saavutati?

Vene meedia suhtub ELi eilsetesse otsustesse kui Venemaa võitu, mis on osaliselt põhjendatud, sest päris  sanktsioone neile kaela ei mõistetud ning ähvardavas toonis kirjadele riigipead oma allkirju ei andnud. Agressiivset poliitikat viljeleval Venemaal on raske aru saada sellisest stiilist.

Mida Vene lehed ei kipu ega ka ilmselt oska hinnata, on see, kui palju toimunu tegelikult lähendas Euroliidu seisukohta Venemaasse suhtumisel. Siin soovingi avaldada arvamust, et isegi kui ei saavutatud päris sellist tulemust, mida võinuks ehk loota, esines eile kokku tulnud Ülemkogu Euroopa ühtsel rindel küllaltki enesekindlalt.

1) Eesistujamaa poolt erakorralise Ülemkogu kokkukutsumine annab mitu positiivset märki isegi siis, kui tema lõpptulemus või järeldused ei tule kõige karmimad. Eilne Ülemkogu oli tunnistuseks, et Euroopa Liit on reageerimisvõimeline ning et suhtume tõsiselt oma regiooni stabiilisuse jagamisse oma liikmesriikide, kuid ka naaberriikidega. 

2) Ülemkogu tunnistas oma järeldustes, et liikmesriigid on ühtsed oma väärtuste, põhimõtete kaitsmisel; üheselt mõisteti hukka Venemaa sõjategevus Gruusia vastu. Liikmesriigid on veendunud, et teise riigi piiride jõu alusel muutmine ei lähtu rahvusvahelisest õigusest ning nõuab ühehäälset hukkamõistu. Ülemkogu kohtumise kokkuvõttes mõistavad ELi liikmesriigid hukka ka Venemaa presidendi otsuse tunnustada mässuliste Abhaasia ning Lõuna-Osseetia unilateraalselt välja kuulutatud iseseisvust. 

3) Mõistame ühtselt, et Gruusia sõjaga on tehtud muudatus rahvusvahelisse julgeolekuarhitektuuri. Et Euroopa ühtne julgeoleku- ja kaitsepoliitika, nagu muidugi ka ühtne välis- ja julgeolekupoliitika oleksid edukad, on vaja Lissaboni leping ratifitseerida, mis omakorda tähendab seda, et peaksime leidma kiire väljapääsu institutsionaalsest kriisist, mis Euroopas hetkel maad on võtnud alates möödunudkevadise Iiri referendumi läbikukkumisest. 

4) Rohkem kui varem on küsimuse all sarnased piirkonnad, näiteks Ukraina ja Moldova küsimus ja siinkohal muutub aktuaalseks nendega lähem partnerlus. Nagu ütles ka eesistujamaa esindaja, näitab tänane Ülemkogu, et Ukraina ootab kiireid tulemusi meie partnerluskõnelustest; tänane Ülemkogu vihjab kahe riigi koostöö kiirenemisele ja tõhustumisele. 

5) Euroopa Liidu juhtide erakorraline kokkutulek tõestab, et meie suhted Venemaaga ei tohi jääda samaks viimaste sündmuste valguses, mis on suureks muutuseks võrreldes varasemaga, kui jätkati äritegevust vaatamata poliitilistele väljakutsetele või Euroopa kodanike vaadetele ja ootustele. Selles suhtes on Euroopa Liit vana dilemma enda jaoks veelgi teravamalt sõnastanud: milliseks kujuneb meie energiasõltuvus? Millised on alternatiivid.  

Ühe asja tooksin veel välja Poola välisministri Radoslaw Sikorski vastusest eilselt German Marshall Fund’i  debatilt “The War in Georgia and Relations with Russia: What Happened and What Now?”, millest võtsid osa lisaks Gruusia peaminister, USA ning Saksamaa esindajad ja Venemaa suursaadik Euroopa Liidu juures, Vladimir Tšižov:

 

“Venemaa on suurim riik maailmas, kes teeb mida tahab. Ja seetõttu on meie ülesandeks tegeleda sellega, mis ON meie võimuses. Üheks selliseks on viisarežiim”. Välisminister tegi antud sündmuste valguses üleskutse Euroopa Liidule naasta Poola-Rootsi idadimensiooni (poliitika) juurde.

 

Gruusia arutelud Euroopa Liidu institutsioonides kuvavad vaikset, küll mitte järsku suunamuutust Venemaa teemal ning ma poleks pooltki nii pessimistlik Euroopa välispoliitiliste hiiresammude üle, kui enamus meedia paistab resümeerivat.

Gruusia teema Euroopa Parlamendis

Kuigi võiks arvata, et kodanike poolt valitud Euroopa Parlamendi liikmed on vabamad “reaalpoliitikast” ja lähtuvad enam ideaalidest, tuleb tõdeda eilsete arutelude järel, et riikide valitsusi esindav Euroopa Ülemkogu oli oma seisukohtades ühtsem kui parlament. Kindlasti mängib siin rolli ka informeeritus ja vene propaganda ning see, et saadikuke hulgas on enam äärmusi, mis valitsustes sedavõrd tooni ei anna. Parlamendi ühtsuse proovikiviks saab homme hääletusele minev resolutsioon. Arutelu näitas, et paljude jaoks algasid sündmused Gruusias alles 8. augustiga ja president Saakašvili rünnakukäsuga. Kahjuks on palju neid, kes ei tea sündmuste ajalugu, ega taju Venemaa imperialistlikke ambitsioone. Või vähemalt keeldub neid tunnistamast.

Seetõttu on eriti oluline, et lisaks rahuplaani täitmisele, rahvusvahelistele rahuvalvajatele ja vaatlejatele ning praktilise abile, korraldataks toimunu osas rahvusvaheline uurimine. Võimatu on taastada usaldust ilma välja selgitamata, mis tegelikult juhtus. Ja partnerluse jätkamisest ükskõik kumma poolega  ilma usalduseta pole mõtet rääkida. Just nimelt usaldus, aga mitte hirm on partnerluse aluseks. Tõsi, seni nõuab Venemaa respekti vägivallaga.

Näen ohtu, et võib juhtuda samamoodi kui Karjalaga.  Mõned aastad tagasi käisin  Karjala pealinnas Petrozavodskis, kus ajaloo muuseumis rääkis giid tõsimeeli sellest, kuidas 1939.a. Soome Venemaale reeturlikult kallale tungis!?

 

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: