Kesk-Aasia teed viivad taas Pariisi!

Kesk-Aasia siiditeed pidi toodi kunagi kallist kaupa, mis jõudis ka Euroopa valitsejate salongidesse. Nüüd üritavad need valitsejad jälle kaubateid turgutada. Siidi asemel tuntakse küll huvi hoopis nafta ja gaasi vastu.

 

Möödunud nädalal juhtus üks halenaljakas lugu. Euroopa Parlamendi Kesk-Aasia delegatsioonijuhid ootasid oma Tadžiki kolleegidelt kinnitust, et mõni nädal hiljem leiaks aset eurooplaste visiit Dušanbesse. Oodatud kirja ei tulnud ega tulnud, sest kuuldavasti olevat tähtis allkirjaandja Pariisis. Mis mõttes, küsiti koridorides? Mida ta seal teeb? Ilmselt veedab puhkust, kõlas vastu Euroopa Komisjonist. Hiljem selgus, et Prantsuse eesistumise poolaasta raames olid kõik Kesk-Aasia riigid kutsutud kohtumisele välisminister Bernard Kouchneriga, et tugevdada juba Saksa eesistumise ajal (2007) algatatud Euroopa Liidu strateegia suhtlemiseks Kesk-Aasia riikidega. Aga millegipärast ei teadnud sellest Brüsseli vastavad reaametnikud, olgugi, et Eurovälisvolinik Ferrero-Waldner viibis üritusel.

Kesk-Aasia strateegia on saanud uue tähtsuse seoses Gruusias toimunud nn julgeoleku arhitektuuri kokkuvarisemisega ning järjest suureneva energiasõltuvusega, millest räägitakse küll palju, aga mille vähendamiseks tehakse hämmastavalt vähe. 18. septembril toimunud Pariisi konverentsi alapealkiri oligi “Väljakutsed julgeolekule”.

Eurooplased ei jätnud märkamata nn –stanide (Kasahstan, Kõrgõstan, Usbekistan, Tadžikistan, Türkmenistan) osavõtmatust tunnustada Gruusia separatistlikke osariike. Teada on ka nende soov leida  uusi viise oma energiat Venemaast sõltumatult meieni toimetada. Ühtlasi asuvad nad geopoliitiliselt väga kuumas kohas: Hiina, Iraani, Lähis-Ida ja Afganistani ristumisteedel. Nii Kõrgõstan, Tadžikistan kui Usbekistan majutavad militaarbaase, mida Euroopa jõud kasutavad võitluses Afgaani talibanidega. Ka suurem osa Afganistani narkoveost saabub Euroliitu läbi Kesk-Aasia ulatuslike steppide. See kõik muudab eurooplaste huvid vajadusteks.

Üks tore asi jäi silma Pariisi konverentsilt, see, et kaasatud oli ka Türgi. Teatavasti asuvad Kesk-Aasia riigid (v.a Tadžikistan) turaani keelteruumis. Termin peab silmas territooriume, kus on levinud türgi keel või selle suguluskeeled, ala ulatub kaugele Kesk-Aasiasse ning kätkeb endas kuni 200. miljonit inimest. Nad tunnevad Türgiga ühtekuuluvust, edaspidi järelikult ka Euroopa Liiduga.

Pariisi foorum oli poliitiliseks märguandeks, et eurooplased on valmis Kesk-Aasia strateegia toimikuga edasi minema. Edasised küsimused on: mida teha Usbekistanile seatud sanktsioonidega? Millises suunas liikuda Nabucco gaasijuhtmega? Kuidas luua muid uusi alternatiive? Kuidas suurendada oma kohalolekut piirkaonnas, jne? Ning, last but not least, millal mõistavad eurooplased, et Türgi on Euroopale olulisem, kui arvame. Seda näitab ka antud kaasus.  

Üks vastus

  1. Mina isikulult usun, et Kesk-Aasia rahvad ei tunne Türgiga nii suurt ühtekuuluvust, et sellest ELile mingit kasu võiks olla. Türgi osatähtsus Kesk-Aasias on tugevalt väiksem kui see olla võiks – alates nende riikide iseseisvumisest ei ole peale kultuurilise ja väikese majandusliku läbikäimise midagi suuremat ja tähtsamat siiski toimunud. Palju enam annavad piirkonnas tooni suurriigid Venemaa ja Hiina, kuid samuti ka naaberiik Iraan.

    Kindlasti peab Türgi saama Kesk-Aasias palju tugevama positisooni enne kui keegi tegelikkuses usub, et Türgi oma ajaloolisetele sidemetele tuginedes võiks Kesk-Aasia rohkem ELi mõjusfääri tõmmata.

    Teiseks, seni kuni puudub üksmeelne arusaam ELis, mis on meie eesmärk Kesk-Aasias peale srateegias väljatoodud demokraatia levitamise, inimõiguste kaitsmise ja nakroteemaga võitlemise (lisaks siis ka väheselt ära märgitud energia teema), ei ole midagi suurt ja uhket sellest suunast oodata.

    Leitagu ettevõtted, kes on valmis investeerima, leitagu riigid, kes on valmis lobistama ja poliitilisi riske võtma ja leitagu Kesk-Aasia poole pealt juhid, kes ka siis usuks, et EL lõpuks midagi teeb, ehk siis võib juhtuda, et Kesk-Aasia juhid ei sõlmi pikaajalisi lepinguid Venemaa ja Hiinaga, kes on täiesti võimelised ise kogu sealse energia ära tarbima. Pole ju mõtet ehitada üle Kaspia mere nefta- ja gaasijuhtmeid, kui lõpuks pole enam gaasi ja naftat nii palju, et need juhtmed ka täisvõimsusel töötada saaks.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: