Euroopa Komisjon soovib pikendada rasedus- ja sünnituspuhkust

Komisjon andis eelmisel reedel välja direktiivi eelnõu, millega loodetakse pikendada rasedus- ja sünnituspuhkust.

 

Kui EL 90ndatel lõpus peale pikki vaidlusi esimest korda kokkuleppele jõudis ja vastavasisulise direktiivi tegi, olid enamus riike juba miinimumnõuded ületanud.

 

Eestit  võib selles  valdkonnas  eesrindlikuks pidada, võrreldes nii mõnegi teise EL liikmesriigidega, aga on ka mille üle mõelda.

 

Direktiivi eelnõu kohaselt pikendatakse puhkuse minimaalset kestust 14 nädalalt 18 nädalani. Meil on rasedus- ja sünnituspuhkuseks 140 kalendripäeva ehk 20 nädalat.

 

Muu hulgas soovitatakse liikmesriikidel kehtestada ka reeglid, mis lubaksid naistele sel perioodil maksta 100 protsenti palgast.

 

Eelnõu kohaselt seavad piiri siiski liikmesriigid ise, kas võttes aluseks viimase kuu palga või teatud perioodi keskmise palga, sealjuures võimalusega seada ülemmääraks haigustoetus.

 

Meil katavad selle soovituse nii rasedus- ja sünnituspuhkus pluss vanemahüvitis, mida makstakse  tervelt 18 kuu vältel!

 

Siiski ei saa me rääkida emapalgast kui ainukesest võimalikust toetusest. Sotsiaalpoliitika seisukohast ei saa me keskenduda ainult sündidele, vaid peame arvestama, et laps kulutab kuni täiskasvanuks saamiseni!

 

Siinkohal kordaksin ettepanekut meie valitsusele, muuta senist sotsiaaltoetuste maksmise süsteemi ning keskenduda lapse sünni toetamise kõrval ka senisest enam perede toetamisele kogu lapse kasvamise perioodil.

 

Suhtumist tuleb muuta ja lõpuks aru saada, et ainult sündide toetamine lapsi juurde ei too. Palju olulisem on see, et iga sündinud laps kasvaks normaalsetes tingimustes ja vanematel oleks võimalik riigi abiga temas leiduv potentsiaal välja arendada.

 

Eestis tuleks esmajärjekorras külmutada vanemahüvitise määrad ja siduda need lahti keskmisest palgast. Vabanevat raha saaks kasutada lastega seotud teenuste edendamiseks, eelkõige päevahoiusüsteemi arendamiseks, mis Komisjoni uuringu hinnangul on EL riikides puudulik (vt all) ning vaesuse vähendamiseks riskirühmades.

 

Kui riik ei tõstaks keskmise palga kasvuga kõiki vanemahüvitise saamise tasemeid, alates miinimumist kuni maksimumini, hoiaksime järgmine aasta kokku ligi 400 miljonit. Vanemahüvitise lae hoidmine tänasel 25 000 krooni tasemel hoiaks kokku 50 miljonit krooni.

 

Eestis on riikliku sünnitoetuse kõrval on aasta-aastalt kasvanud omavalitsuste sünnitoetused. Sünnitoetust makstakse 99 protsendis kohalikes omavalitsustes. Arvestades seda, võiks suunata riiklikud vahendid, umbes 80 miljonit krooni, teisteks peretoetusteks.

 

Alles tuleks kindlasti jätta ka universaalne lastetoetus, mida makstakse ligi 300 000 lapsele. Praegune süsteem on solidaarne ja väärtustab kõiki lapsi.

 

Üheskoos mainitud eelnõuga avalikustas Komisjon ka tulemused lapsepäevahoiu kohta. Nendes tabelites paigutub Eesti keskmiste riikide hulka, aga arvestades meie tööjõuprobleeme, on siin kindlasti üks suur reserv. Põhjamaade kogemus näitab, et on võimalik tõsta nii naiste tööhõivet kui ka sündimust üheaegselt.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: