20-23 oktoober 2008 EP täiskogu istung

Selle nädala täiskogu teemadest tõstaksin esile arutelud majanduskriisi ja EL-Venemaa suhete üle  EL eesistujamaa presidendi Sarkozyga osavõtul ning raporti kollektiivlepingutest ning  lastest ja Internetist. 

Parlamendi saalis rõhutasin kolleegidele seda, et Euroopa Liidu suhtlus Venemaaga ei saa käia üle väiksemate riikide peade ning et Euroopa liidrid, Euroopa Parlamendi fraktsioonide juhid ning rahvusvahelised organisatsioonid ei tohiks unustada Ida-Euroopa riikide ajalookogemust ja peaksid mõistma meie hirme. 

Liikmesiigi tasandil peame siiski olema seisukohal, et ajakohastel teemadel rääkimine on mõistlikum kui suhete katkestamine. Selgelt on Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes täna vähe usaldust ja lugupidamist Venemaa viimaste aktsioonide tõttu. Samas on meie suhted ausamad kui kunagi varem, mida  näitasid kasvõi Gruusia sõjale järgnenud kohtumised Moskvas. 


Kolmapäeval toimunud arutelul, mis puudutas töötajate lähetamise direktiivi tulid selgelt välja erinevad arusaamad tööjõu vabast liikumisest “uute” ja “vanade” Euroopa Liidu liikmesriikide vahel.

Raporti ajendiks olid Euroopa Kohtu hiljutised otsused nn Rüfferti ja Lavali  asjades, kus vastavalt Poola ja Läti firmad maksid Saksamaal ja Rootsis ehitustel madalamat palka, kui tavaliselt sealsetes riikides ehitussektoris makstav palk. 

Euroopa Liidu lähetatud töötajate direktiiv käsib võõrtöölistele maksta vähemalt riiklikku miinimumpalka või riiklikult siduvaks kulutatud kollektiivlepingu järgset palka. Nende kohtulahendite puhul on aga probleem selles, et ei Rootsis ega Saksamaal pole riiklikult kehtestatud miinimumpalka, vaid ainult vastavas tööstusharus või liidumaal kokku lepitud kollektiivpalk, mis aga ei ole riiklikult siduv. Seega kohtu otsuste kohaselt käitusid Poola ja Läti ettevõtted õigesti.

Selle otsusega pole aga rahul ei Lääne-Euroopa ametiühingud ega ka poliitikud, nii parem- kui ka vasakpoolsed. Ida-eurooplasi süüdistatakse “sotsiaalses dumpingus” ja muudes pattudes.
Sisuliselt on puhkenud uus vastasseis Euroopa Liidus oma riigi tööturgu kaitsvate protektsionistide ja nende vahel, kes toetavad ELi vabaduste, sealhulgas tööjõu ja teenuste vaba liikumise elluviimist, nagu see oli samuti teenuste direktiivi vastuvõtmisel kaks aastat tagasi. 

Selles suhtes on tervitatav töö- ja sotsiaalküsimuste voliniku Vladimir Spidla ettepanekut luua komisjon, mis tegeleb konkreetsete juhtumitega, kus on üles kerkinud süüdistused sotsiaalses dumpingus või töötajate mittepiisavas kindlustatuses või isegi ekspluateerimises. 

Jääb mulje, et tegelikult ei võidelda siin ei Läti ega Poola lähetatud tööliste huvides, vaid tegemist on mõnede riikide meeleheitliku katsega kaitsta oma tööturgu ja selle reegleid. 

Küsiksin, et kas saab eestlane või poolakas olla ekspluateeritud, kui ta saab näiteks Soomes palju kõrgemat palka, kui oma kodumaal? Või kas saab rääkida sotsiaalsest dumpingust kui läti ehitustöölised ( Lavali case), said palka, mis ületas Läti  parlamendisaadiku palga?

Järjest enam on näha, kui n.ö.”vanad” üritavad majandustingimuste halvenedes järjest jõulisemalt oma tööjõuturgu kaitsta, tehes seda “võrdse kohtlemise” sildi all.

Samas õnnestus seekord hästi koostöö nö. uutega, eelkõige just Poola ja Ungari kolleegidega ning ühiselt suutsime ka oma hääle kuuldavaks teha end teisi endaga arvestama panna. Meile on oluline, et ei takistataks tööjõu vaba liikumist, üht EL põhi-vabadust, mis nii praktilise kui ka suure sümboolse tähendusega. Ja mis pikas perspektiivis on oluline tegur ka majanduskasvuks Euroopas.

Kolmanda punktina tooksin välja Komisjoni eelnõu rahastusinstrumendi loomiseks, mis aitaks kaasa laste turvalisuse parandamisele Internetis, mille parlament ka probleemideta heaks kiitis.

“Internetidzunglis” seiklevatel lastel  on üha suurem risk sattuda võrgukeskkonna kaudu ahistamise või kiusamise ohvriks. 15-20 % Euroopa noortest on Internetis langenud kiusamise ohvriks. Eestis on see number aga veel kõrgem, tervelt 31% (vanuses 6-14). Kirjutan andmetest pikemalt oma blogis siin

Juba on blogosfäärist tulnud ka vastukaja sel teemal. Olen muidugi Larkoga nõus, et Interneti vabadus on oluline (kui see on see mida ta silmas peab oma sissekandes). Kutsun siis üles esitama ettepanekuid, et juhul kui me ei kasuta näiteks filtreerimist, kuidas kaitsta näiteks neid 6-14 aastaseid lapsi (või nooremaid?) Internetis aset leidva kiusamise ja ebasobiva sisuga klippide eest. Vägivaldsed või pornograafilise sisuga filmid on ometigi piiratud kättesaadavusega kinodes just sellel põhjusel, et kaitsta lapsi. Osa vanemaid kindlasti piiravad laste ligipääsu internetile, olles seega naturaalseks filtriks, aga täielik keeld pole ju ka mõistlik. 

Kordan veel seisukohta, et olen nendega ühte meelt, kes pooldavad Interneti vabadust, aga lapsevanemana ei saadaks ma last kinno vägivaldset filmi vaatama,  ju siis on ka loomulik soov otsida teid kaitsta neid vägivalla eest Internetis.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: