Inimõigused on sünnipärane õigus!

 

Tänavusel inimõiguste päeval tähistame ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. aastapäeva. Tegemist on inimõiguste ajaloolises arengus sõjajärgsete Genfi konventsioonide kõrval tähtsa dokumendiga, milles tunnustatakse inimõiguste üldkehtivust. Olgugi, et deklaratsioon pole õiguslikult siduv dokument, lasub ÜRO liikmetel organisatsiooni põhikirjast tulenevalt üldine inimõiguste austamise kohustus. Inimõiguste universaalsus on tagatud rahvusvahelise õigusega.

Inimõiguste ülddeklaratsioon sätestab, et igal indiviidil on oma sünnipärased õigused, mis ei sõltu tema rassist, soost ega usutunnistusest, sünnipäraste õigustega asetatakse õiguse keskmesse indiviid. Säärase mõtlemise aluseks peetakse 13. sajandi Inglise Magna Carta õigusakti, millega piirati Inglise monarhide absoluutset võimu.

Oluline on märkida, et 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsioon polnud suunatud vaid valitsustele, vaid ka inimestele ja kõikidele rahvustele. “Seetõttu peaks iga indiviid ja ühiskonna liige edendama austust nende õiguste ja vabaduste vastu ning võtma kasutusele progressiivseid meetmed, nii riiklikke kui ka rahvusvahelisi”, on öelnud ÜRO endine inimõiguste volinik Mary Robinson.

Euroopa on tugevaim inimõigustega tegelev piirkond maailmas, ometigi pole kasutatud piisavalt meie positsiooni ning Euroopa kui maailma eeskujuliku suurvõimu potentsiaali. 2008 aasta kevadel tehtud Eurobaromeetri uuringu järgi leidis ligi 40% euroliidu kodanikest, et just inimõigused iseloomustavad kõige paremini seda, mida tähendab Euroopa Liit. Teisele ja kolmandale kohale asetusid väärtuste uuringus rahu ja demokraatia.

Euroopa Liit tegeleb inimõigustega kogu maailmas ja püüab kasutada oma mõjujõudu, et riikidele nende endi poolt võetud kohustusi meelde tuletada. Mitte alati pole see edukas. Võtkem näiteks viimased sündmused Hiinas: Hu Jiale andis Euroopa Parlament kuulsa Sahharovi inimõigusauhinna, ometigi nendime kurvatundega, et ta istub endiselt vangikongis. Ja surmanuhtluse määratud Hiina poliituurija Wo Weihan hukati päeval, mil pidanuks aset leida ELi – Hiina strateegilise partnerlussuhte läbirääkimised Pariisis, vaatamata ELi pikaajalistele protestidele antud isiku surmanuhtluse seadmise kohta.

Kuigi täna pühitsetud ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsioonil on vaid soovituslik iseloom, mõjutas see paljusid seadusliku iseloomuga pakte. Inimõiguste ülddeklaratsioonile tuginevad ka mitmete paljude põhiseadused, kaasaarvatud Eesti Vabariigi põhiseadus. Näiteks on kõik inimesed lähtudes inimõiguste ülddeklaratsioonist võrdsed, ka Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Põhiseadus on täitmiseks kohustuslik kõigile Eesti kodanikele kui ka Eestis viibivatele välisriikide kodanikele ja kodakondsuseta isikutele.

Inimõiguste universaalsus on tagatud rahvusvahelise õigusega. Nii hõlmavad need ka kodanikuõigusi, mida mõistetakse kitsamalt kui inimõigusi. Neid õigusi kaitstakse riigisiseselt, näiteks põhiseaduse abil. Teine oluline dokument, mille eelkäijaks tuleb pidada ÜRO ülddeklaratsiooni, on Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsioon, tuntud ka kui Euroopa inimõiguste konventsioon. See on Euroopa Nõukogu egiidi all 1950. aastal vastu võetud inimõigusleping. Kõik Euroopa Nõukogu liikmesriigid on ka konventsiooni osalusriigid ja uutelt liikmesriikidelt oodatakse konventsiooniga ühinemist.

 

Inimõigused Euroopa Liidus

Aktuaalne on täna ka Euroopa Liidu inimõiguste aastaraport käesoleva aasta kohta, mis võetakse vastu 2009. maikuus. Ent selle aasta viimasel täiskogu istungil on juba kuulamine Euroopa Liidu nõukogu ja Euroopa Komisjoni osavõtul Euroopa kodanike põhiõiguste teemal, kuid ka inimõiguste olukorrast maailmas.

Mida tähendame täna Euroopa Parlamendis inimõiguste arengute ja kaitsmise kohta maailmas: esiteks, et sekkumisvõimalused on mitmekülgsemad, kuid ka arvukamad kui varem. Olukorra parendamiseks inimõiguste kaitsmisel on kaks teed:

Esiteks kvantitatiivne, ehk rohkem inimõigusdialooge kolmandate riikidega. Kuid teiseks, ja mis on iseenesest tähtsamgi, on kvaliteet. Küsimus on selles, kuidas rakendada eri strateegiaid. Aga ka selles, mida soovib Euroopa avalikkus? Kuidas selgitada Euroopa liidu inimõigusrikkumiste vastu võitlemise ja inimõiguste kaitsmise pingutusi mujal maailmas, võtkem näiteks üliaktuaalne Kongo, või Tiibet, Darfuur, Iraak, Afganistan, Kesk-Aasia, Haiti jne. Näiteid on palju ja Euroopa poliitikud peavad keskenduma täna sellele, kuidas  nende olulisuses oma valijaskonda veenda. Sest teame ju, et Eestiski on valdav leige suhtumise, kui inimeste põhiõigusi eiratakse meile lähedal asuvas Valgevenes, rääkimata siis veel Birmast või Kuubast.  Meil armastatakse hoopis rohkem rääkida inimõiguste rikkumistest Venemaal. Seevastu  mitmed teised riigid, kellel tihedad majandussidemed Venemaaga, eelistavad nendel teemadel mitte sekkuda.

Osalesin hiljuti ühel üritusel, kus teadlane pahandas Eesti panuse üle Afganistani, kui meil omal on nii palju lahendamata probleeme. Seda, kuidas Afganistanis lahendamata probleemid meid endid mõjutavad, väga paljud kahjuks ei taju. Samas on just Afganistan näitena hea, sest see on paik, kus meil on võimalik oma mõju suurendada ka inimõiguste valdkonnas. Euroopa Liit panustab seal nii sõjaliselt kui ka tsiviilühiskonna rajamisse. Praktiliselt peetakse seda riiki üleval Lääne rahadega. Seega peaksime ka otsustavamalt sekkuma sellesse, millist riiki meie rahaga seal ehitatakse, kas riiki kus jätkuvalt pole naistel-lastel õigusi või kus ajakirjanike mõistetakse surma. Või riiki, kus õigust ei saa kohtus osta ja valitseb seadus.

 

ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsioon andis maailmale väga suure instrumendi, vahendi, et võidelda üleilmselt õigusrikkumiste vastu. Meie ülesanne on neid taunida, kuid ka ükskõiksuse vastu võidelda. Üleilmastuva ühiskonna küsimus on selles, kui palju tegelikult ära tehakse.

 

Kuidas on lood Eestiga?

Euroopa Liidu kodanikule on aga oluliseks dokumendiks Euroopa põhiõiguste harta, mis pidulikult allkirjastati Euroopa Parlamendi täiskogu istungil 12. detsembril 2007. Selle suure sammu tähendust Euroopa uue sajandi poliitikas saavad kodanikud tunda siis, kui nende õigusi rikutakse ja nad saavad hartale tuginedes oma õiguste kaitseks kohtu poole pöörduda. Inim- ja põhiõigusi käsitlev dokument on õiguslikult siduv ja talle anti samaväärne positsiooni nagu ELi asutamislepetele. Harta sõnastab selgemalt kui kunagi varem liidu väärtused ja eesmärgid, kuid tähelepanu väärivad ka töötajate õigusi ja solidaarsust puudutavad artiklid, nagu ka moodsamad seisukohad (näiteks geneetika), mis varasemates dokumentides pole kajastatud. Eestlasele on oluline teadmine, et tegu pole järjekordse jõuetu deklaratsiooni, vaid seadusjõudu omava dokumendiga.

Eesti inimõigusolukorda arvesse võttes võib väita, et eks meilgi ole probleeme, peamiselt on meile põhjendamatult esitatud süüdistused eestivene vähemuse kohta viinud meid kaitseseisundisse, mis segab  tegelike probleemide nägemist ja tunnistamist.

Lastekaitse Liidu presidendina tooksin esile  probleemi, mida tekitab näiteks laste eriombudsmani puudumine. Kuigi meil on ombudsmani ülesanded õiguskantsleri haldusalas, ei anna seadus talle voli ülesandeid täita, selle asemel võib kantsler korraldada järelvalvet, kuid mitte tegeleda ennetustööga, mis on antud juhul äärmise tähtsusega. Eriombudsman looks ka lihtsama olukorra inimestele kaebuste esitamisel. “Inimõiguste probleem täna Eestis seisnebki peamiselt selles, et rahvas ei tea, kuhu oma murega minna.

 

 

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: