Nähtamatut kätt surudes

Lugesin hiljuti Rainer Katteli artiklit Neo-liberaalsed puuslikud 15.12.08 EPList. Nagu artikli pealkirjast võib arvata, arutleb TTÜ professor kriitiliselt neo-liberaalse majanduse rollist Eesti majanduses.

 

Toetudes täna üha enam tsiteeritava majandusteadlase John Maynard Keynes’i tõdemusele sellest, et uute ideede esitamise suurimaks takistuseks on klammerdumine vanadesse, oma aja ära elanud ideedesse, usub professor Kattel, et majanduspoliitika debatti on Eestis peaaegu võimatu pidada.

 

Kõik katsed pareeritakse sotsialismi tondiga, justkui meil oleksid võimalikud ainult  äärmuslikud variandid.

 

Aga ometi on debatt vajalik, sest Katteli arvates on neo-liberaalne majandusmudel leidnud oma otsa ja ebatavaliste meetmete rakendamine on oluline just praegu. Sellele viitab ka sel aastal Nobeli majanduspreemia saanud majandusteadlane Paul Krugman.

 

Paul Krugman on Keynes’i ideede vajadusest USA kriisi välja toomisel arutlenud novembrikuises arvamusartiklis New York Times’is, rõhutades suuremahuliste fiskaalmeetmete vajadust, et majandust turgutada. Suuremast vajadusest riiklikuks sekkumiseks Eestis ja laiapõhjaliste investeeringute tegemiseks olen kirjutanud detsembrikuises artiklis (Majandus vajab konkreetseid riiklikke samme, 10.12.08).

 

Mis puudutab debatti, siis tundub, et ehk see siiski kogub hoogu. Arvan, et sellest saab ainult kasu olla. Ühe kaaluka sammu astus tõenäoliselt Mart Laar, kes kirjutas oma blogis 2009. aastast kui “nähtava käe” aastast, mis esmapilgul justkui vastanduks veel hiljuti vastuvaidlematuks tõeks kuulutatud “nähtamatust käest”, mida Chicago majanduskoolkonna eestvedaja Milton Friedmani õpilased ülimuslikuks peavad.

 

Mis selle kirjatüki puhul kulmu kergitama paneb, on see, et sellesama vabaturu põhimõtete tööle rakendamise eest Eestis sai Mart Laar  2006. aastal liberaalse Cato Instituudi poolt hallatava kõrgelt hinnatud Milton Friedmani nimelise auhinna koos poole miljoni dollariga.

 

Kuigi endine peaminister selgitab aimatavat paradoksi sellega, et reegleid on vaja, aga hoopis selliseid, mis tagavad vabaturu toimimise, jääb Laari seisukoht siiski kergelt mõistatuslikuks. Ometigi meil sellised vabaturu reeglid juba on! Ja auhindki nende eest sai vastu võetud?

 

Ja rahvaski on saanud oma “auhinna” kätte – tohutu Euroopa Liidu suhkrutrahvi näol, mis on ju üks markantsemaid näiteid sellest, kuidas turu vabadus tõi mõnele hiigelkasumid ja magusa elu, mille rahvas hiljem oma taskust kinni maksis.

 

Laar täpsustab, et selleks, et majanduses tegusid teha, on vaja edusamme hariduspoliitikas, tervisehoiupoliitikas ja keskkonnapoliitikas. Hinnangut andmata, tundub mulle, et nendes valdkondades toimub kogu aeg tegevus – seatakse sihid ja üritatakse neid saavutada. Aga kui ma olen õigesti aru saanud austet kolleegist, siis kirjutab ta, et majanduspoliitika vallas suuremat aktiivsust ei ole vaja, pooldades ikkagi sedasama neoliberaalset poliitikat, ainult et nüüd on “nähtamatu käest” saanud kuidagi  “nähtav käsi”.

 

Lisades Keskerakonna arvestatavat kaalu ülimalt vajalikku majanduspoliitika debatti arvab Edgar Savisaar oma blogis, et Laar on tabanud “trendi”. Ehk et “nähtav käsi” on midagi, mis on populaarne edaspidi. Usun, et küsimus pole trendis, räägime siiski põhimõtetest ja teatud majandusspoliitika eelistest praegustes tingimustes. Oluline on tunnistada, et praegustes tingimustes leiame leevendust kontratsüklilisest majanduspoliitikast, mis tähendab aktiivset fiskaalpoliitikat ning julgemat riiklikku sekkumist kui siiani oleme harjunud nägema.

 

Friedmani auhinna jagajad hindasid kõrgelt reformidega kaasnenud kõrget tööhõivet ja produktiivsust ning kiiret majanduskasvu Eestis. Kahtlemata oleme kasvanud kiiremini kui mõned meie naabrid ja konkurendid ja ka heaolu on meil võrreldes varasemaga palju parem. Aga tasub küsida kas pole need suure vabaduse plussid, mis tõid kiire kasvu, täna nendeks teguriteks, mis on põhjustanud ühe kiireima majanduslanguse Euroopas? Lisaks ei saa üle ega ümber sellest, et sotsiaalne ebavõrdus suurenes meie majanduskasvu tingimustes rohkem kui mitmel pool mujal ja majanduskasvu esiplaanile seades jäid mõned teised kodanike heaoluks olulised poliitikad, sealhulgas sotsiaalpoliitika ja tarbijapoliitika, tihti varju.

 

Kas selline turufundamentalism on jätkusuutlik? Üha enam kuuleme, et vastuse sellele andis majanduskrahh. Lahkamata pikemalt selle vaidluse tagamaid, kardan, et keskkonna- või hariduspoliitikast rääkimine ainult ei aita, et praegusest kriisist välja tulla. Mõneti meenutab mulle meie praegune situatsioon stseeni Nipernaadi filmist, mida aastavahetuse paiku ETV-s taaskord näidati. Vennaksed, kes on oma sõgeduses kodutalu ise põlema pannud, jäävad totaka näoga vahtima, kui külarahvas tuld kustutama tõttab. Nende mure piirdub ahvi üles leidmisega.

 

Sotsiaaldemokraadid on astunud esimesi samme aktiivsema riikliku sekkumise teel. Ivari Padari ettepanekule intressipuhkustest võib leida eeskujusid näiteks Suurbritanniast. See on hea samm raputamaks lahti valitsust sellest letargiast, mis tohutu majanduslangus ja julmad prognoosid on tekitanud. Inimeste heaolu parandamiseks ja majanduse turgutamiseks peame tegema veel teisi tõsiseid samme, et toetada näiteks väikeettevõtlust ja hoogustada eksporti.

 

Euroopa Komisjon soovitab infrastruktuuri arendamist, käibemaksu vähendamist väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, mis toetaksid tööhõivet ja tarbimist ning kriisist mõjutatud majapidamiste toetamist. Alustame siis intressipuhkustega, aga ärme unusta ka teisi meetmeid.

 

 

Üks vastus

  1. […] blogisissekandes kommenteerisin Mart Laari algatatud debatti “nähtavast käest.” IRL juht selgitas […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: