Kiri Iirisele 1

Olen juba teist päeva laevas, aga mitte merel vaid sadamas kai ääres. Ootame tsükloni mõõdumist, et Biskaiat ületama hakata. Linna nimi on Brest ja see erineb kõikidest  nendest Prantsusmaa linnadest, kus varem käinud olen. Ei mingit suurejoonelist elegantsi nagu Pariisis või mõnusat hubasust nagu Strasbourgis, kus  – võib vist õelda,  elanud olen, sest kolm aastat pea iga kuu üks nädal, see pole enam lihtsalt külastus. Aga see on üks teine Prantsusmaa. Praegu oleme sadamalinnas, milles turistidele vähe vaatamisväärset ja kus “heale prantsuse köögile” tuleb ise sisu anda. Näiteks eile õppis Marko Rauli juhendamisel parti tegema ja see sai paremgi sellest, mida paar päeva varem sõpradega Pariisis sõin.

Bresti suurim vaatamisväärsus on Oceanopolise nimeline ehitis, kuhu on mahutatud kümmekond aastat tagasi avatud meremaailm 40 tohutu basseini ja lugematu hulga mereelukatega. Suurim, mida ma seni näinud olen. Polaarpaviljonis tatsusid pingviinid ja Troopika paviljonis tutvusin näiteks nende haidega, kellega Atlandil on võimalus kohtuda. Nii et nüüd olen hästi ette valmistatud. Lõpetasin äsja ka Alain Bombardi raamatu „ Vabatahtlik merehädaline“, mille peamine sõnum oli see, et ka laevahuku korral on võimalik ellu jääda juues merevett ja süües tooreid kalu. Juhul muidugi, kui hirmust üle saad. Prrrr.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: