Minek

Tundub, et nüüd me hakkame tõepoolest minema. Ikka Biskaia poole. Tsüklonist on saanud tugev tuul ja meestel sadamas passimisest kõrini. Targad ilmakaardid ekraanil, mida mehed tähtsa näoga kommenteerivad, andvat lootust. Siin sadamasopis on tuult  ja aeg-ajalt pilvevahelt väljapiiluvat päikest  päeav otsa nautinud kümned purjelaudurid, väikesed jahid ja kanuutajad, kes  hommikust peale lainetel ukerdavad.  Oleme mereriigis, kus ümberringi on mastide mets ja kus trotsitakse isegi külma sügisilma. „Veespordialad on siin tõepoolest au sees, “tõdeb Marko ja arvab, et talle meeldiks siin elada. Populaarne on ka kalapüük kailt. Eile loopis meie  jahi kõrval spinningut üks päikesevärvi  jopega madam – tõsi küll, mitte ei näinud, et tal oleks näkanud. Aga nagu ma aru olen saanud, pole  kala kätte saamine kalameestele sugugi mitte kõige tähtsam asi. Küllap on kalanaistega samamoodi.

Meie sõime hoopiski Rauli küpsetatud kana – küllap Bresti moodi ja kooki, mille tegin Kristeli retsepti järgi ja nüüd hakkame minema. Ees on paar  tundi rahulikku sõitu sadamast välja ja siis umbes kaks ja pool päeva üle Biskaia lahe. Ja see on kõva katsumus. Ei tea kaua see kana ja kook sees püsivad?

„Ma kõnnin ja kõnnin pikal otsata teel“, kostab  kõlaritest Anne Adamsi laul.

Hüvasti Prantsusmaa!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: