Kiri Iirisele 4

Enne ilmareisile minekut näitasin pojatütrele Pirita sadamas katamaraani ja lubasin talle reisikirju saatma hakata. Ega tegelikult viiene Iiris veel lugeda oska, aga mõtlesin siis, et las esialgu issi-emme teevad ümberjutustusi ja kunagi hiljem on tal ehk huvitav vanaema reisiseiklusi sirvida.  Enne äraminekut küsis ta veel, et kas  ma saadan need talle pudelipostiga. 

Isegi kui väga tahaksin, siis nüüd ma neid enam lainetesse heita ei saaks. Aga kirjutan ikka, sest küllap on seegi kogemus millekski väga oluline. Lõpuks on ju iga reis eelkõige reis iseendas või iseendani. Ja just iseendaga on mul viimastel nädalatel päris palju tegemist olnud.

Porto sadamasse jõudes oli selge, et omal jalal ma laevalt lahkuda ei suuda. Aga õnneks on ju Eesti mehed maailma parimad naisekandjad! Suguõdede kadeduse vältimiseks ma parem ei täpsusta, kelle süles edukalt maabusin, . Etteruttavalt olgu aga õeldud, et kuna ma kaalujälgimise viimasel ajal unarusse olen jätnud, siis portugaallastest medõed ja -vennad, kellest enamus mulle kasvult kurgu alla, on pidanud küll kurja vaeva näigema, et mind voodist üles vinnata võib sinna lamama sättida. Aga naeratus nende nägudelt ei kadunud sellegi poolest. 

Esimene haigla, kuhu sadamast sõitsime, oli on noobli väljanägemisega erahaigla. Kõike  aitas korraldada Mati, eestlasest ärimees, kellel Portos firma ja seega ka  vajalik kogemus selles keskkonnas toimetamiseks. Mind võttis enda hoole alla Mati firmas töötav ukrainlanna Svetlana, kes räägib ka portugali keelt.

Svetast edaspid pikemalt, aga doktorile, kes meid haiglas vastu võttis, jättis ta nii vapustava mulje, et minule tähelepanu  praktiliselt ei jätkunudki. Inimlikult oli see ju arusaadav, et 180cm pikk mannekeeni mõõtudega särava blondiini sääred huvitasid teda hoopis rohkem, kui minu liikumatud puupakud, aga maveidi ikka lootsin, et ta puht  professionaalsest huvist oleks ta neile vähemalt pilgugi heitnud. Seda aga ei juhtunud ja toksis ta ühe sõrmega oma arvutisse diagnoosiks ilmselt üldise  nõrkuse, mida  otsustati ravida kosutava lõunasöögiga. Mulle ani valida  kolme erineva prae vahel. Õde, kes selle mulle mõne aja pärast serveeris, küsis vabandades, et kuidas küll nii võis juhtuda, et mind mitu  päeva  kruiisilaeval näljutati? 

Õnneks lõppes peagi selle arsti vahetus ja saabus uus. Sveta meeldis temale ka väga, aga õnneks oli tal ka terake tähelepanu  minu tagasihoidliku isiku vastu. Kiiresti kutsuti kohale neuroloog, kes muutus väga tõsiseks ja teates hakatuseks, et unustagu  ma kohe oma reis ning et see haigla siin on tore koht küll, aga mitte nii tõiste haigete jaoks. Peale paari kõnet sõidutati mind suurde haiglasse, mis avaldas muljet juba sellega, et maja ees parkis ka haigla oma helikopter.                  

Sel õhtul tundus mulle, et minuga soovivad oma inglise keelt praktiseerida kõik, kes seda selles haiglas vähegi oskavad. Oma rolli mängis kindlasti ka lugu minu veidi eksootilisest päritolust ja reisist, kust haiglasse sattusin. Diagnoosi panemiseks oli vaja proovi seljaaju vedelikust. Kaunitest õdedest ümbritsetud noor meesarst naljatas, et ärgu ma üldsegi kartku-see pole tal esimene kord. Peale kuuendat ebaõnnestunud katset palusin tal edasi kellegi teise peal harjutada. Ees oli põrgulik öö seljavaludega, kusjuures liigutada ei lubatud üldse. Sel ööl mõtlesin armsatele inimestele. Öö oli pikk, aga ka armsaid inimesi õnneks palju.

 Jätkan homme, sest sõrmed ei liigu hästi ja väsin ruttu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: