Kolm sammu -kiri Iirisele 5

Millegipärast meenus mulle üks teatriskäik. Kui ma olin umbes nii vana, kui Iiris praegu, viis vanatädi mind Estoniasse vaatama  ooperit „ Inimese saatus“, kus Georg Ots mängis kangelaslikku nõukogude lendurit Maresjevit, kes vaenlase poolt alla tulistati ja õnnetuses jalad kaotas. Mäletan siiani oma tohutut jahmatust – mees, see tähendab Georg Ots roomab haavatuna lavametsas ja laulab võimsa häälega. Mitte ei saanud aru, kuidas ta poolsurnuna nii kõva häält teha suudab? 

Mul endal  laulutuju pole, aga arst arvas, et arvutil toksimine on tundlikuse kaotanud sõrmedele väga hea harjutus.

Diagnoos, mis mulle siin pandi kõlab peenelt: Guillan Barre sündroom. Tegemist on haruldlase juhtumiga, kus organismi immuunsüsteem hakkab ründama närvirakke ja tagajärjeks on esialgu jäsemete, haiguse süvenedes aga ka üldine halvatus. Selline jutt peaks küll kuuluma sügavalt eraeluliste detailide hulka, aga otsustasin sellest avalikult rääkida kahel põhjusel. Esiteks selleks, et vältida igasugu spekulatsioone ja vähendada hirmu, justkui kaasneks see haigus meresõiduga. Antud juhul oli see puhas kokkusattumus, et jäin haigeks just Nordea pardal Biskaial ( Muuseas see polnudki kõige halvem koht, sest minu eest hoolitseti hästi). Ja kinnitan ausalt, et minu purjetamissoovi pole juhtunu küll karvavõrdki vähendanud. 

Internetist sain teada, et esimest korda kirjeldas seda tõbe prantsuse arst juba aastal 1916,  aga samas ei oska teadlased tänaseni õelda, miks see tabab umbes ühte inimest 100 000.  Miks just mind? Kirjutatakse eelneva infektsiooni võimalikust mõjust või reaktsioonist vaktsineerimisele, aga tegelikku põhjust ei teata.

Minul oli paar nädalat varem tavaline sügisene nohu, ilma palaviku ja  muu tõsisema hädata. Kas tõesti võis see saada saatuslikuks?

Siin haiglas on selliseid patsiente olnud viimase viie aasta jooksul neli ja kõik nad olevat ilusasti paranenud, lohutavad tohtrid.  Ega sellele tõvele väga spetsiifilist ravi polegi, ilmselt peab organism kuidagi iseendas selle võituse maha pidama ja rahu sõlmima. Tõsi, esimestel päevadel tilgutati minusse ikka liitrite viisi keemiat.

Paar päeva läks järjest hullemaks, aga nüüd tuleb jõudu järjest juurde ja täna tegin kolm esimest sammu –käed kramplikult medvenna kaelaümber.

Mis puutub ravisse üldisemalt, siis üks on küll kindel, vaikus ja rahu ei kuulu siin Portugalis ühegi haiguse ravimeetodite hulka.

Intensiivravipalatis, kus on kuus voodihaiget, loendan ikka mitu korda päevas paarkümmend inimest ühekorraga. Kogukäive arvutamine käib mul igatahes üle jõu.

Naabervoodi vanaproua, kes öösiti juuskui sõdureid rivistaks, võtab päeva jooksul vastu oma kümmekond külastajat. Tõsi, siis ta enamasti nohiseb oma hapnikumaski ja laseb  nendel rääkida. Ainuke, kes enamasti vait, on pea terve päeva toolil tukkuv truu kaasa.

Valjuhäälne on ka meditsiinipersonal. Kõik käib ikka kõva kära, müra, naeru ja vahel ka laulujorinaga. Kui mul alguses oli kahju, et ma mitte millestki aru ei saanud, siis nüüd tundub see privileeg. Kust võtta see energia, et kõik need sõnad ka veel endast läbi lasta. Panen pähe kõrvaklapid ja siirdun Klassikaraadio varasalve.

2 Vastust

  1. Parimat. Olen üks üsna juhuslik kaasaelaja ja imelik oleks seda soovi mitte siia jätta…

  2. Olen 38-aastane naine, põdesin 4 aastat tagasi samasuguse haiguse läbi.See oli tõeliselt õudne ja raske haigus,igasugune paranemise lootus oli kadumas.Ravi kestis 4 kuud ja haigus taandus aasta jooksul.Nüüd, 4 aastat hiljem,on veel mõningad väikesed kahjustused jäänud.Jõudu Teile ja head paranemist!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: