Pea laiali otsas… Kongos

 

Euroopa Parlamendi oktoobrikuu täiskogul pidasin inimõigusrikkumiste punkti all kõne Ida-Kongos toimuvate rahutuste üle ning avaldasin mure inimõiguste olukorra üle selles väga keerulises piirkonnas. Mulle tundus siis, et pean sellel regioonil ja teemal peatuma sellepärast, et rõhutada, kui hull on see olukord, mitte sellepärast, et meil oleks väga selge pilt, kuidas seda olukorda lahendada.

Mainitud kõnes rõhutasin, et kõige tähtsam on toetus Kongo võimudele, et leida poliitiline lahendus sellele kriisile. Vägivald sünnitab ainult uut vägivalda ja ma ei taha kuidagi öelda, et meeste elud oleksid kuidagi vähemväärtuslikud või meeste kallal võiks vägivalda tarvitada, aga tõepoolest, Kongos on eriti hull naiste-laste olukord ja sellele tuleks erilist tähelepanu pöörata. Üleskutse rahvusvahelisele üldsusele ja ÜRO Julgeolekunõukogule abi tõhustamiseks, üleskutse nõukogule ja komisjonile meditsiiniabi andmiseks – eelkõige siis sellele kõige suuremale riskigrupile. Kindlasti on oluline ka liikmesriikide konkreetne abi.

Järgmisel, novembri täiskogul sai probleem Kongo Demokraatlikus Vabariigis päevakajalise tähenduse, kui võeti vastu resolutsioon. Selles resolutsioonis on saadikud mures kokkupõrgete pärast Põhja-Kivus ning vägivalla pärast Kongo DV idaosas. Kõiki asjaomaseid riiklikke ja rahvusvahelisi asutusi kutsutakse üles andma selliste tegude toimepanijad kohtu alla. ÜRO Julgeolekunõukogu peaks aga võtma meetmeid, mis hoiaksid ära edasised rünnakud Kongo DV idaprovintside tsiviilelanike vastu. Saadikud kinnitasid oma toetust ÜRO missioonile Kongos ja palusid teha kõik, et see missioon saaks täiel määral täita oma volitusi. Resolutsioonis tervitati komisjoni ja liikmesriikide tehtud otsust suurendada humanitaarabi kriisis kannatada saanud tsiviilelanikele. Kõiki osapooli kutsuti üles tagama humanitaarabitöötajatele juurdepääsu haavatavatele kogukondadele ja tagama nende turvalisust, et humanitaarabi andmine saaks jätkuda.

Saadikud nõudsid, et Kongo ühineks viivitamatult taas Amani rahuprotsessiga ning lisaks tuleks korraldada Ida-Aafrika Suur järvistu piirkonda käsitlev rahvusvaheline konverents, et leida konfliktile toimiv poliitiline lahendus ning edendada piirkonna kindlat majanduslikku integratsiooni, millest oleks kasu piirkonna kõikidele riikidele.  Samuti tuleb teha täiendavaid jõupingutusi, et lõpetada välismaiste relvastatud rühmituste tegevus Kongo DV idaosas.

  Üheks tähtsaks punktiks resolutsioonis oli maavarade küsimus: loodusvarade ebaseaduslik ekspluateerimine Kongo DV idaosas on mässuliste rühmituste rahastamisallikas ning seetõttu on oluline võidelda sellise piirkonna mässuliste rühmituste ja valitsuste teostatava ebaseadusliku ekspluateerimise vastu. Eurosaadikud kutsusid resolutsioonis Kongo võime üles likvideerima mässuliste rühmituste majanduslikku baasi ning tõkestama nende juurdepääsu maavaradele ning kauplemisvõrgustikele.

Järgmisel nädalal arutab kriisi Kongo idaosas ka ELi Nõukogu ja võtab vastu oma järeldused. Olukorda pingestab kindral Nkunda suhtes ebaausalt läbiviidud parlamendivalimised, mis välistasid Rahvakaitse Rahvuskongressi esindajate osalemise valimistel. Kindral Nkunda nõuab õigluse taastamiseks kohtumist Kongo Demokraatliku Vabariigi presidendi Joseph Kabilaga. ÜRO on nimetanud Nigeeria endise presidendi Olusegun Obasanjo oma erivolinikuks, kelle ülesanne on eelkõige sõjategevuse peatamine. Lõuna-Aafrika Arenguühendus ja Aafrika Liit on nimetanud Tansaania endise presidendi Benjamin Mkapa erivahendajaks Ida-Aafrika Suur järvistu piirkonnas. Olukorra stabiliseerimiseks peab Kongo Demokraatliku Vabariigi valitsus loobuma sõjalistest meetmetest kindral Laurent Nkunda vastu ning alustama dialoogi poliitiliste lahenduste leidmiseks. Kongo valitsus peab lõpetama hutude relvajõukude toetamise ning koostöös ÜRO missiooniga kohapeal kindlustama nende täieliku desarmeerimise. Rwanda peaks kehtestama täieliku amnestia genotsiidis mitteosalenud hutu võitlejatele, genotsiidist osavõtjad tuleb anda kohtu alla.

Meie enda Eesti välisministeeriumi seisukoht on esiteks see, et  ÜRO eriesindaja ning vahendaja määramine on eriti positiivne, sest juba on nende vahendustegevuse tulemusel vaenutegevus oluliselt vähenenud. Eesti peab positiivseks otsust tugevdada ÜRO rahujõudusid Kongo Demokraatlikus Vabariigis.

Kõik tundub liikuvat heas suunas, EL, ÜRO, rahvusvaheline üldsus on tõmmanud probleemile tähelepanu. Aga milles on siis probleemi probleem? Ikka selles, et meie pingutused pole piisavad. Sel nädalal on Cristiane Amanpouri reportaaž hutude genotsiidist 1994.a., mida CNN-s reklaamitakse ühe tutsi naise intervjuuga, kelle mehe ja viis last tapsid naabritest hutud, kellega eluaeg kõrvuti elati. Aga veelgi süngem on saatest selguv tõsiasi, et kõik märgid saabuvast vägivallast olid olemas, aga seda informatsiooni ei võetud tõsiselt. Kas sedapuhku on jõudu sekkuda, või tegeleme jätkuvalt vaid deklaratsioonidega?    

      ÜRO on jätnud endast nõrga mulje ja EL on endiselt justkui meeltesegaduses. Kongos on juba enam kui 250 000 peavarjuta inimest, ÜRO koridorides nimetatakse seda esimeseks kriisiaja sõjaks ning kardetakse ette, et varsti ei jätku riikidel raha rahuvalve ülalhoidmiseks! Veelgi hullemini mõjuvat see Euroopa ühtsele julgeoleku- ja kaitsepoliitikale, kuna rahapuuduses on siinsed valitsused eriti kitsid kohapeale oma valvajaid saatma. Kongo probleemi pikaajalisem probleem ongi selles, et võib märkida ka Euroopa võimete piiri sekkumistel Aafrika probleemikolletesse. 

%d bloggers like this: