Sõda, mida ei võideta relvadega

 

Külaskäik Afganistani möödunud kevadel pani mind kahtlema, kas kunagi saabub sellesse vägivaldsesse riiki aeg, mil külalistele ei jagata enam kuuliveste.  Pisut vähem kui kümme aastat pärast Talibani võimult kukutamist räägitakse täna Afganistani riiklikest edusammudest mitmes eluvaldkonnas, kuid ometi tuleb tõdeda valitsuse võimetust kontrollida suurt osa riigi territooriumist. Alates 2007.a. on vägivald suurenenud ja küllap lisavad pingeid sel aastal toimuvad presidendivalimised.

Afganistan on hea näide sellest, et võid võita lahingu, kuid mitte sõda: ülemäära palju loodeti relvajõule sõjas, mida pole võimalik ainult relvadega võita. Ammune esimene Afganistani sõda, mida NSV Liit ei suutnud võita, võttis 36 Eestist pärit noore inimese elu, täheldab Toomas Sildam oma essees “Sõda, sõdurid ja rindejooned”. Rohkem kui tuhat said väga isiklikult teada, mida tähendab sõda. Praegune Afganistan on kolme Eesti sõduri hukkumiskohaks, kümmekond inimest on saanud haavata, neist mitmed nii raskelt, et nad on nüüd invaliidid.

Praegune sõda on isemoodi- selle eesmärgiks pole enam ainult Talibani kukutamine, vaid kohaliku elanikkonna enda poole võitmine, mis osutub keerukamaks kui kõik muu.

Kuidas ehitada riiki, võidelda korruptsiooniga, väärtustada inimressurssi, kuis rakendada oskuslikult välisabi? Afganistan asub UNDP viimase raporti (2007) inimarengu indeksi kohaselt 178 riigi seas 174. kohal ning on peaaegu pidevas konflikti- või sõjaseisukorras seoses juba mitu aastakümmet kestvate pidevate hõimudevaheliste ja rahvusvaheliste vastasseisudega. Kõige erinevamad ebaseaduslikud ärid, eriti mooni tootmisega seotud uimastiäri, mõjutavad riigi terveid piirkondi, kus kõikidel valitsemise ja riigi tasanditel võimutseb korruptsioon.  Oopium on riigi peamine majandusharu ja 95% sellest narkootikumist, mis ringleb Euroopa turul, pärineb just Afganistanist. Siit ka üks põhjendus, miks selles mägises riigis toimuv peaks  Euroopa Liidu kodanikke vägagi huvitama ning miks peaksime sinna panustama.

Nagu mainisin, on küsimus selles, kuidas paremini kasutada, paigutada ja rakendada rahvusvahelise kogukonna otsetoetuseid ja kaudset abi. Euroopa Liidu otsene abi moodustada aastatel 2002 – 2007 70 % (970 miljonit eurot) kogu ühenduse abist ning ühenduse kaudne abi, mida haldavad rahvusvahelised organisatsioonid, moodustas ühenduse abist 30 % (422 miljonit eurot). Ühenduse praegust abi reguleerib strateegiadokument aastateks 2007–2013 ning mitmeaastane näidisprogramm, mis määrab ära ühenduse sekkumise peamised suunad ja teabekeskused aastateks 2007–2010.

 

Kuhu raha välja jõuab?

Doonorriikide kokkulepetega üritatakse vähendada kulusid ning muuta raha kasutamist efektiivsemaks. Edasiminek on toimunud tervishoiu-, haridus-, ja infrastruktuuri (eriti maanteed) sektoris, paranenud on juurdepääs tervishoiuteenustele ning vähenenud on imikute suremus. Algkoolide taastamine ja õpetajate ulatuslik koolitamine on toonud paljud lapsed tagasi kooli, 6,4 miljonist õppurist on 1,5 tüdrukud.  Endiselt on aga märgata doonorriikide vahelist vähest koordineerimist rahvusvahelisel tasandil, lüngad on isegi erinevate Euroopa Liidu liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni omavahelises koordineerimises. Afganistanis käies kuulsin ka absurdseid lugusid, nagu kahe erineva doonori poolt rajatud haiglad, mis juhuslikult sattusid kõrvuti.  Pikka aega ei suudetud teha koostööd kohalikega. Baumiani provintsi kuberner kinnitas, et alles viimasel ajal on see hakanud edenema, aga tal polnud näiteks ettekujutustki sellest, millised summad on kulutatud aastate jooksul tema provintsis. Omaette probleem on rahade edasi “kontraktimine”. Mitmekordsete lepingute tõttu kaovad summad vahendajatele ning vaid pisku jõuab nö põllu peale.

Euroopa Parlamendi raport ELi eelarvest Afganistanile eraldatavate vahendite kontrolli kohta keskendub peamiselt ühenduse otsetoetuste ja kaudse abi kontrollsüsteemi kirjeldusele. Võttes arvesse Afganistani administratsiooni struktuurilisi nõrkusi, esitatakse kõik ühenduse vahenditest rahastatavate projektide valiku, lepingu sõlmimise, lepingute ja maksete heakskiitmise etapid reeglina Euroopa Komisjoni talitustele nõusolekuks, enne lõplikke makseid sooritatakse vähemalt üks audit, kontrollitakse projektidega seotud lepinguid jne. Komisjoni vastavad talitused peavad kindlustama, et rahalise abi andmine vastab ka rahvusvahelistele raamatupidamise, auditi, sisekontrolli ja hankemenetluse standarditele.

Aga asi pole nii väga selles, mida Brüsselis arvutatakse või allkirjastatakse, sest nii või naa jõuame tagasi kriminaalkohtusüsteemi, sealhulgas politsei, vahistamistavade, kohtu reformimise ja üleminekuaja õigusmõistmise juurde, kuhu peaksime koondama oma tähelepanu. Peamine murekoht on kohtusüsteem, sest tänastest õigusemõistjatest on paljud sõna otseses mõttes kirjaoskamatud, nagu kinnitas meile visiidi ajal justiitsminister. Tervitatav on Euroopa Komisjoni kavatsus tegeleda valitsemistavaga, aga ka inimõigustega, mida selles riigis siiani jõhkralt rikutakse. Doonorid, kes praktiliselt seda riiki üleval peavad, peaksid väga kriitiliselt suhtuma sellesse, millist riiki nad aitavad ehitavad.  Ja arvestades abi suurust, on meie käes ka mõjutusvahendid.

Brüssel peaks andma hinnangu sellele, kas Afganistanile suunatud vahendeid on kasutatud korrektselt ja tõhusalt kohapeal ja märksa vähem sellele, kas antavad rahad vastavad euroliidu raamatupidamise standarditele. Tähtsam on see, kas see raha midagi head teeb ja kes muu seda uurima peaks, kui mitte raha jagaja?

 

Märkmeid Taist

Kui advendi ajal täitsid Euroopa meediat uudised rahutustest Taist, siis nüüd on protestijad tänavatelt kadunud ja uus valitsus alustas tööd siis, kui kristlik maailm pidas Jõululaupäeva.

Suuri lootusi pannakse uuele peaministrile Abhisit Vejjajivale, Oxfordi Ülikooli haridusega mehele, kes esindab poliitikas uut põlvkonda.  Aga kerge tal ei saa olema, sest koalitsiooni enamus parlamendis on väga väike,  ametissegi kinnitati ta vähem kui poolte häältega.

Aastavahetuse ajalehed olid täis erinevate minitrite lubadusi, mis peaksid sel nädalal jõudma ühise programmini. Korduvad meilegi tuttavad märksõnad: investeeringud, energia, infrastruktuur, haridus… jne.

 

Majanduse elavdamise programmis köidab tähelepanu peaministri lubadus minna suurele „road showle“, et propageerida laias maailmas Taid turvalise turismimaana. Turism on üks Tai olulisemaid majandusharusid. Aga sel hooajal olevad külastajate arv vähenenud 10-20%.

Turistile endale on see iseenesest meeltmööda, sest ruumi lahedamalt ja ei pea hommikul võitlema oma rannatooli pärast. Kuigi hindu on vähenenud turistide arv tõstnud – nii mitmelgi pool leiad menüüst ülekirjutatud või kleebitud numbrid. Aga isegi nii on see erakordselt maitsev toit umbes kolm korda odavam kui meie kodused praed. Tervislikkuse kordaja on ilmselt veel suurem.  

 

Tais ennustatakse, et 2009 .a. väheneb välisturistide arv 10%. Seda eelkõige seetõttu, et rahutuste käigus suleti Suvarnabhumi lennuväli ja Tai kui turvalise puhkepaiga maine sai tõsiselt kannatada. Arvatakse, et tänu rahutustele on  Tais sel talvel umbes 3 miljonit turisti vähem, selle aasta turistide üldarv kahaneb 12 miljonini. Aga kindlasti avaldab mõju ka globaalne majanduskriis. Puhkamine välismaal on ju luksus, mille arvel saab raskel ajal kokku hoida. Kuigi meilgi on juba väga palju neid, kelle jaoks see „luksus“ on sama iseenesestmõistetav kui iga aasta tulude deklareerimine. Aga alati saab ju valida ka odavama puhkusevariandi kui Tai. Sest kuigi elu  koha peal on odav, on näiteks sõit Eestist sinna kallis ja ebamugav.  Eestist lähtuvaid charterreise teenindav Leedu lennukompanii Fly Lal aga väga vilets.

 

Kuigi üldiselt arvatakse, et Aasia riike puudutab praegune majanduskriis vähem, on tailased murelikud.  Mingil määral on Tai ja Eesti kriisil sarnased jooned – sest sealgi on viimastel aastatel olnud tohutu ehitusbuum. Nüüd on kõikjal sildid müügis olevate majadega. Phuketil on ühe uue maja ees suur plakat, mis kuulutab, et „siia ostis korteri Kimi Räikkonen“. Kurjad keeled räägivad küll seda, et korter kingiti talle selleks, et meelitada sinna majja rikkaid ostjaid, keda meelitaks puhkus koos kuulsusega. Terve hulk lääne inimesi hindabki ju tänapäeval oma puhkust mitte selle järgi, et kuidas oli päikest või mida uut nähti, vaid et „kellega koos“ puhati. Millise celebrity´ga?

 

Üks asi Tai valitsuse kavades äratas veel minu tähelepanu. Nimelt plaan olukorda parandada lisa maksusoodustustega neile, kes uue kodu ostavad. Kuidas teha, et meilgi ei jääks need buumi ajal ehitatud karbid-korterid tühjaks?

 

 

%d bloggers like this: