Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tulevik

Sel nädalal jõudis Euroopa Parlamendi täiskogule vastutava kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonil resolutsiooni ettepanek Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tuleviku kohta. Möödunud aastal ületas pagulaste arv maailmas 12 miljoni piiri, nendest suure osa sihtkohaks on Euroopa Liit. Et meil on ühine piir, on loogiline ka ühise varjupaigasüsteemi loomine, mis tähendab seda, et kohtlemine ja teenused oleksid kõikides liikmesriikides sarnased.

 

Parlamendi arengukomisjoni arvamus tehtud raporti kohta rõhutab kahetsevalt, et viimastel aastatel on tõsiselt kahjustatud varjupaiga institutsiooni mõistet, mis on demokraatia ja inimõiguste kaitsmise oluline osa.. Ilmselt on siin põhjuseks see, et inimesed ei tee vahet varjupaiga ehk asüüli taotlemisel ja illegaalsete immigrantide ehk majanduspõgenike vahel.

 

1951.a. Genfi konventsioon asüüli taotleja staatuse kohta sätestab, et vaesus iseenesest pole piisav põhjus põgeniku saatuse saamiseks. Näiteks Aafrikast Lõuna-Euroopasse tulijate hulgas on palju majanduspõgenikke,

 

Milline peaks olema Euroopa ühine varjupaigasüsteem? Esiteks täielikus kooskõlas arengumaadega koostööks loodud ELi vahendite (näiteks Euroopa arengufond, arengukoostöö rahastamisvahend, Euroopa naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahend, demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend) eesmärkide ja meetmetega pagulaste kaitse valdkonnas ning kokkulepete ja partnerlusega ELi ja arengumaade vahel (näiteks Cotonou kokkulepe ja Aafrika-ELi strateegiline partnerlus).

 

Teiseks räägib europarlamendi resolutsioon detailsemalt, milliseid asjaolusid peaks ühine varjupaigasüsteem endas hõlmama: praegu on olnud kõige olulisem tähtaegade ühtlustamine, et liikmesriigid väldiksid pikki ja põhjendamatuid ooteaegu, millel võivad olla negatiivsed tagajärjed (varjupaigataotlejate tervisele ja heaolule näiteks). Peamiseks peetakse inimõiguste järgimist ja individuaalsete lähenemist, mis välistaks üldise hinnangu näiteks taotleja motiividele või rahvusele.. Raportis vaagitakse ebakindlamas olukorras olevate varjupaigataotlejate, näiteks laste, puuetega inimeste ja naiste erinevaid vajadusi, et neile saaks tagada vajaliku infrastruktuuri. Seda tuleks ka Eestis silmas pidada. Tihtipeale ongi just nende gruppide esindajatel kõige suurem vajadus asüüli taotlemiseks.

Eks ole seegi oluline punkt, et varjupaiga taotlemine on pigem lahutamatu osa kolmandate riikidega tehtava arengukoostöös ja vähem kriisiolukordade lahendamise vahend. EP raport, mille pani kokku europarlamendi kolleeg Giusto Catania, rõhutab seetõttu, et Euroopa ühine varjupaigasüsteem peaks olema tihedalt seotud Euroopa arengu- ja humanitaarpoliitikaga.

 

Euroopa Parlament kutsub oma raportiga komisjoni üles edendama liikmesriikide suuremat osalust pagulaste jõupingutustes ülemaailmsel ümberasumisel, sest varjupaiga taotlejate, nagu ka immigrantide ja töömigrantide koormus jaguneb liikmesriigiti erinevalt. Ja kohati ikka väga ebaühtlaselt. Oma kõnes täiskogule rõhutasingi küll teema olulisust, kuigi esindan Eestit, mis paistab silma selle poolest, et pagulasi saabub meile vähe. Pagulase staatuse saavad vaid mõned inimesed aastas. Aga me oleme ka väike riik, atraktiivne küll turistidele aga elamiseks karm paik. Samas me mõistame solidaarsuse vajadust, aga ma kardan, et neid, kes niigi on pidanud oma elus kannatama, ei saa karistada veelkord – karmi kliimaga. Kui nad just ise seda ei vali. Niisiis on mõttekam rääkida mitte inimeste, vaid kohustuste jagamisest, et parandada nende riikide olukorda, kuhu saabub suurel hulgal varjupaigataotlejaid.

 

Parlamendi debatist tulenevalt järeldasin mina isiklikult, et arusaam standardite ühtlustamise osas on kindlasti tänases euroliidus olemas. Seda enam, Lissaboni lepingu jõustudes jõuavad rände ja varjupaiga küsimused oma otsaga Euroopa Parlamendi pädevusse. edasi tuleb tegeleda konkreetsete programmide hindamise ja piirkondlike/regionaalsete tegevuskavade kallal töötamisega. Üldiselt on Eestis ikka nii, et rände ja asüüli temaatika vajab veel ühiskondlikku üles soojendamist.

 

 

Link raportile:

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//NONSGML+REPORT+A6-2009-0050+0+DOC+PDF+V0//ET

Võitlus seadusevastase tööjõuga peab toimuma rohujuuretasandil – ka meil Eestis!

Euroopa Parlamendi tegi ettepaneku sätestada karistused ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele. Miks on antud raport praegustes tingimustes huvitav? Sest tunnistab, et riigid üksiti ei tule probleemi lahendamisega toime ja on vaja kollektiivseid lahendusi. Seega liit ühiselt peab panustama rohkem võitlusesse illegaalse tööjõuga. Nüüd majanduskriisi tingimustes, kus töökohtade arv väheneb ja “mustalt” palga maksmise soov suureneb, muutub see eriti aktuaalseks.

Mida tähendab esiteks ebaseaduslik töötamine? Esiteks seda, et töötajatel puuduvad elementaarsed õigused ja kaitse, nad töötavad tihti orjastavates tingimustes, kaugel kodust, kaugel tööorganisatsioonide abistavast käest. Deklareerimata töötajad ei ole hõlmatud tervisekindlustusega ja neil ei ole õigust ka pensionile. Lisaks on ebaseaduslikult töötavad kolmandate riikide kodanikud eriti haavatavad, sest kui need kõnealused kodanikud peetakse kinni, saadetakse nad tõenäoliselt tagasi oma päritoluriiki.

Teiseks räägitakse ebaseadusliku töö korral kahjudest töösektorile ja asukohariigi majandusele. Näiteks võib illegaalne massiline töö viia palkade langemise ja töötingimuste halvenemiseni, see võib moonutada ettevõtjatevahelist konkurentsi.

Aga kolmandaks tagajärjeks illegaalsele tööle on just vastutustundetuse kasv tööandjate ridades. Kui illegaalset tööjõudu saab piirata nii arenguabiprojektidega, arendades kohalikke infrastruktuure, et väheneks rahva vajadus mujale tööd minna otsima, siis samamoodi saab võidelda rohujuure tasandil rikastes riikides tööandjate-seadusrikkujatega, kes kasutavad ära töötajaid. Selles suhtes on igati tervitatav Euroopa Parlamendi raport, mis kutsub üles kehtestada tööandjatele trahvid tööloata inimeste värbamisel! Kui musta töö tegija on kurjategija, siis kindlasti on seda ka musta töö pakkuja ja mõte on selles, et karistada tuleb tööandjat, mitte ebaseaduslikult töötavat kolmanda riigi kodanikku.  Ja seda kogu liidus, et takistada illegaalide liikumist ühest riigist teise.

Ebaseaduslik töötamine on koondunud teatud sektoritesse, milleks on ehitus, põllumajandus, koristusteenused ning majutus- ja toitlustusteenused. Hinnanguliselt on ELis 4,5 kuni 8 miljonit ebaseaduslikku sisserändajat, kelle hulk suureneb pidevalt peamiselt ebaseaduslikule tööle lihtsa juurdepääsu tõttu.

 

Mida raportiga soovitakse saavutada?

Selle ettepaneku eesmärk on saavutada Euroopa tasandil ühtlustamise minimaalne tase ja selles nõutakse liikmesriikidelt, et nad keelustaksid ebaseadusliku töötamise, kehtestaksid ühtsed karistused ja nõuaksid tööandjatelt ennetavate meetmete ja muude kontrollmeetmete kasutusele võtmist. Mida tähendab aga mainitud meetmete kasutuselevõtt?

Ühtne loodav poliitika koosneb kolmest: esiteks luuakse tööandjatele uued halduskohustused, mis tuleb täita enne kolmandate riikide kodanike värbamist (ja nende kohustuste mittetäitmine tooks kaasa mitmed karistusmeetmed nii finantsilised kui kriminaalkorras). Teine poliitikasuund on ühendada kaebuste menetlemise kord üleeuroopaliseks. Kolmandaks nõuti igalt liikmesriigilt, et nad kontrolliksid töötajate andmeid 10% seal registreeritud ettevõtete puhul. See võeti küll nüüd direktiivist välja, sest puudub mõte kontrollida ettevõtjaid, enamasti ühe-mehe-ettevõtteid, vastava riskianalüüsita. Liikmesriigil tuleb kindlaks teha, kas tegemist on riskisektoriga.

Veel üks küsimus oli direktiivi puhul allhankijatega. Enamasti on olukord selles, et põhitöövõtja võtab endale allhanke firma, kes palkab illegaalid. Küsimus põhines sellel, kuidas liikmesriigis kehtiva asjaõiguse alusel oleks võimalik karistada mitte ainult allhankijat, vaid ka töö tellijat, kellel lasub ka tihtipeale oma osa illegaalide värbamisel. Kindlasti tuleb jälgida, et direktiiv ei tekitataks seadusesse auke, mis lubaks näiteks luua nn riiulifirmasid, kes siis võtaksid tööle illegaale vmt.

Eestis olid antud teemal Justiits- ja siseministeeriumi arutelud pooleli, sest tegemist on valitsuse ühe prioriteediga. Uue eurodirektiiviga aga viiakse see probleemistik ELi tasandile. Olgugi, et uus direktiiv on paindlik, tekib küsimus, kas näiteks kriminaalsanktsioone peaks seadma eurotasandil? Kriminaalkaristuse puhul räägime raskematest kaasustest, näiteks inimkaubandus, lapstööjõud, inimeste ostmine-müümine, korduvrikkumised, vmt. Eestil pole illegaalide värbamise puhul tööandjatele ette nähtud kriminaalkaristust, kuid ELi direktiiviga on vastav olukord loodud.

Muidugi peab ütlema, et põhieesmärk pole küll karistada. Laias perspektiivis on käesoleva direktiivi eesmärk ikka vähendada ebaseaduslikku sisserännet ELi.

  

“Uus maailm, uus kapitalism”

Hiljutisel konverentsil Pariisis nentis Maailma Kaubandusorganistasiooni direktor ja endine Euroopa Komisjoni kaubandusvolinik Pascal Lamy, et kapitalism on ebaõiglane süsteem, aga parema puudumisel tuleb seda parandada ja tõhustada.

Pascal Lamy on prantsuse sotsialist ja hinnatud asjatundja maailma majandusringkondades. Tema sõnad peegeldavad teiste tuntud ökonomistide arvamusi, kes soovitavad valitsustel võidelda kriisi mõjude vastu abiprogrammidega.

Teatud määral on loogiline, et just sotsiaaldemokraat sellist sõnumit edastab. Majanduspoliitika, mis parandab turufundamentalismi, piirab ahnust ja liigkasuvõtmist ning soosib pere- ja väikeettevõtete toetamist, samas pakkudes tugevaid sotsiaalseid garantiisid töövõtjatele, on siiski omane pigem sotsiaaldemokraatidele kui konservatiividele ja liberaalidele.

 Varasemas blogisissekandes kommenteerisin Mart Laari algatatud debatti “nähtavast käest.” IRL juht selgitas küll oma nägemust sellest, millises ulatuses riik peaks kriisi puhul tegutsema. Kahjuks jäi küll mulje, et “nähtav käsi” millest Laar räägib on suurema tegevuseta süles. Nägemus “nähtavast käest” mis vastanduks turuliberaalide “nähtamatule käele,” võiks siiski olla toimekam.  Ehk on kolleegid paremerakondadest valmis oma arusaamu majanduskriisi mõjul muutma?

P. Lamy esitas ülal toodud mõtted jaanuaris toimunud konverentsil pealkirjaga “Uus maailm, uus kapitalism”. Konverentsil osalesid teiste seas ka Angela Merkel, Nicolas Sarkozy ja Tony Blair, kelle mõtteavaldadused paistsid peegeldavat ühte – vanade reeglite järgi enam mängida ei saa. Parandatud reeglitega kapitalism on see, mis meid praegusest kriisist välja toob. See tähendab aktiivset tegutsemist valitsuse ja riigi poolt. Kui valitsus on riigi kriisist välja juhtinud, siis võib edasi arutada, kas tugev riik on vajalik või mitte. Seda, et valitsus juhiks riigi kriisist välja, ootavadki riigi kodanikud. Mitte soovitust rasked ajad kuidagi üle elada või parastamist, et kes käskis nii palju laenu võtta.

Nähtamatut kätt surudes

Lugesin hiljuti Rainer Katteli artiklit Neo-liberaalsed puuslikud 15.12.08 EPList. Nagu artikli pealkirjast võib arvata, arutleb TTÜ professor kriitiliselt neo-liberaalse majanduse rollist Eesti majanduses.

 

Toetudes täna üha enam tsiteeritava majandusteadlase John Maynard Keynes’i tõdemusele sellest, et uute ideede esitamise suurimaks takistuseks on klammerdumine vanadesse, oma aja ära elanud ideedesse, usub professor Kattel, et majanduspoliitika debatti on Eestis peaaegu võimatu pidada.

 

Kõik katsed pareeritakse sotsialismi tondiga, justkui meil oleksid võimalikud ainult  äärmuslikud variandid.

 

Aga ometi on debatt vajalik, sest Katteli arvates on neo-liberaalne majandusmudel leidnud oma otsa ja ebatavaliste meetmete rakendamine on oluline just praegu. Sellele viitab ka sel aastal Nobeli majanduspreemia saanud majandusteadlane Paul Krugman.

 

Paul Krugman on Keynes’i ideede vajadusest USA kriisi välja toomisel arutlenud novembrikuises arvamusartiklis New York Times’is, rõhutades suuremahuliste fiskaalmeetmete vajadust, et majandust turgutada. Suuremast vajadusest riiklikuks sekkumiseks Eestis ja laiapõhjaliste investeeringute tegemiseks olen kirjutanud detsembrikuises artiklis (Majandus vajab konkreetseid riiklikke samme, 10.12.08).

 

Mis puudutab debatti, siis tundub, et ehk see siiski kogub hoogu. Arvan, et sellest saab ainult kasu olla. Ühe kaaluka sammu astus tõenäoliselt Mart Laar, kes kirjutas oma blogis 2009. aastast kui “nähtava käe” aastast, mis esmapilgul justkui vastanduks veel hiljuti vastuvaidlematuks tõeks kuulutatud “nähtamatust käest”, mida Chicago majanduskoolkonna eestvedaja Milton Friedmani õpilased ülimuslikuks peavad.

 

Mis selle kirjatüki puhul kulmu kergitama paneb, on see, et sellesama vabaturu põhimõtete tööle rakendamise eest Eestis sai Mart Laar  2006. aastal liberaalse Cato Instituudi poolt hallatava kõrgelt hinnatud Milton Friedmani nimelise auhinna koos poole miljoni dollariga.

 

Kuigi endine peaminister selgitab aimatavat paradoksi sellega, et reegleid on vaja, aga hoopis selliseid, mis tagavad vabaturu toimimise, jääb Laari seisukoht siiski kergelt mõistatuslikuks. Ometigi meil sellised vabaturu reeglid juba on! Ja auhindki nende eest sai vastu võetud?

 

Ja rahvaski on saanud oma “auhinna” kätte – tohutu Euroopa Liidu suhkrutrahvi näol, mis on ju üks markantsemaid näiteid sellest, kuidas turu vabadus tõi mõnele hiigelkasumid ja magusa elu, mille rahvas hiljem oma taskust kinni maksis.

 

Laar täpsustab, et selleks, et majanduses tegusid teha, on vaja edusamme hariduspoliitikas, tervisehoiupoliitikas ja keskkonnapoliitikas. Hinnangut andmata, tundub mulle, et nendes valdkondades toimub kogu aeg tegevus – seatakse sihid ja üritatakse neid saavutada. Aga kui ma olen õigesti aru saanud austet kolleegist, siis kirjutab ta, et majanduspoliitika vallas suuremat aktiivsust ei ole vaja, pooldades ikkagi sedasama neoliberaalset poliitikat, ainult et nüüd on “nähtamatu käest” saanud kuidagi  “nähtav käsi”.

 

Lisades Keskerakonna arvestatavat kaalu ülimalt vajalikku majanduspoliitika debatti arvab Edgar Savisaar oma blogis, et Laar on tabanud “trendi”. Ehk et “nähtav käsi” on midagi, mis on populaarne edaspidi. Usun, et küsimus pole trendis, räägime siiski põhimõtetest ja teatud majandusspoliitika eelistest praegustes tingimustes. Oluline on tunnistada, et praegustes tingimustes leiame leevendust kontratsüklilisest majanduspoliitikast, mis tähendab aktiivset fiskaalpoliitikat ning julgemat riiklikku sekkumist kui siiani oleme harjunud nägema.

 

Friedmani auhinna jagajad hindasid kõrgelt reformidega kaasnenud kõrget tööhõivet ja produktiivsust ning kiiret majanduskasvu Eestis. Kahtlemata oleme kasvanud kiiremini kui mõned meie naabrid ja konkurendid ja ka heaolu on meil võrreldes varasemaga palju parem. Aga tasub küsida kas pole need suure vabaduse plussid, mis tõid kiire kasvu, täna nendeks teguriteks, mis on põhjustanud ühe kiireima majanduslanguse Euroopas? Lisaks ei saa üle ega ümber sellest, et sotsiaalne ebavõrdus suurenes meie majanduskasvu tingimustes rohkem kui mitmel pool mujal ja majanduskasvu esiplaanile seades jäid mõned teised kodanike heaoluks olulised poliitikad, sealhulgas sotsiaalpoliitika ja tarbijapoliitika, tihti varju.

 

Kas selline turufundamentalism on jätkusuutlik? Üha enam kuuleme, et vastuse sellele andis majanduskrahh. Lahkamata pikemalt selle vaidluse tagamaid, kardan, et keskkonna- või hariduspoliitikast rääkimine ainult ei aita, et praegusest kriisist välja tulla. Mõneti meenutab mulle meie praegune situatsioon stseeni Nipernaadi filmist, mida aastavahetuse paiku ETV-s taaskord näidati. Vennaksed, kes on oma sõgeduses kodutalu ise põlema pannud, jäävad totaka näoga vahtima, kui külarahvas tuld kustutama tõttab. Nende mure piirdub ahvi üles leidmisega.

 

Sotsiaaldemokraadid on astunud esimesi samme aktiivsema riikliku sekkumise teel. Ivari Padari ettepanekule intressipuhkustest võib leida eeskujusid näiteks Suurbritanniast. See on hea samm raputamaks lahti valitsust sellest letargiast, mis tohutu majanduslangus ja julmad prognoosid on tekitanud. Inimeste heaolu parandamiseks ja majanduse turgutamiseks peame tegema veel teisi tõsiseid samme, et toetada näiteks väikeettevõtlust ja hoogustada eksporti.

 

Euroopa Komisjon soovitab infrastruktuuri arendamist, käibemaksu vähendamist väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, mis toetaksid tööhõivet ja tarbimist ning kriisist mõjutatud majapidamiste toetamist. Alustame siis intressipuhkustega, aga ärme unusta ka teisi meetmeid.

 

 

Juba esimesel töönädalal tekitab Tšehhi president eurooplastes viha ja pettumust.

Sotsiaaldemokraadid Euroopa Parlamendis on täna alarmeeritud tänu Tšehhi eurofoobse presidendi sõnavõtule tänases Financial Times’i arvamusloos “Do not tie the markets – free them”, kus viimane laimab euroliidu ühtset poliitikat sotsiaal- ja keskkonnaküsimustes. “Klausi poolt ajalehes välja toodud seisukohad ei ole tänases Euroopas aktsepteeritavad”, kritiseeris riigipead europarlamendi sotside juht Martin Schulz. “Ta üritab selja keerata kuuskümmend aastat kestnud progressile, Euroopa lõimumisele, mis on toonud miljonitele eurooplastele rahu ja rikkuse”, lisas Schulz.

Sotsid nõuavad peaminister Mirek Topolanekilt, kes muide esindab sama parteid, deklareerima, et Tšehhi riigipea räägib siiski enda eest ja nimel, ning ei esinda valitsuse seisukohti. Ega ka Tšehhi ELi eesistumise prioriteete, sest nagu teada, on riik asunud teise  Ida-Euroopa riigina (pärast Sloveeniat) Euroopa Liidu Nõukogu eesistujatooli.  

Teatavasti on tšehhidel euroskeptiline, lausa eurofoobne president Vaclav Klaus, kes keeldub oma lossile heiskamast ühenduse lippu ja takistab Lissaboni leppe ratifitseerimist, jättes Praha nii koos Dubliniga kaheks ELi viimaseks mustaks lambaks. “Kuigi tegelikult on Klausi roll riigijuhtimises pigem sümboolne, on tema eurovastasusele paaril viimasel kuul vaikselt tähelepanu juhtinud nii mõnedki Lääne-Euroopa diplomaadid ja väljaanded. Mainides ka, et Klausiga vaenujalal seisev Mirek Topolaneki paremtsentristlik valitsus on habras ja ei pruugi eesistumisaja lõpuni vastu pidada”, kirjutab Evelyn Kaldoja tänases Postimehes.  

Tundub aga, et Klausi Euroopa Liidu vastalisus hakkab moest minema. Igatahes võitsid liitu toetavad sotsiaaldemokraadid hiljuti toimunud regionaalvalimistel kõigis  13 piirkonnas. 

Financial Times’is ilmunud artikli lugemiseks kliki siia.

 

Virtuaalne Ülikool, Anthony Giddens ja sotsiaaldemokraatia

Novembris külastas Eestit “Kolmanda tee” autor Anthony Giddens esinedes Tallinna Ülikoolis toimunud seminaril sotsiaaldemokraatia tulevikust. Lugupeetud sotsioloogi sõnavõtus oli ka Eesti jaoks mitu olulist sõnumit. Rõhutaksin siinkohal kahte mõtet, mis on erinevad meil senikehtinud põhimõtetest. Nimelt, et turud peavad olema ühiskonna teenistuses ning globaalsed turud eeldavad ka rahvusvahelist regulatsiooni. Ning et suur ebavõrdsus on ühiskonnale hukatuslik, mitte edasiviiv jõud, nagu meil mõned valitsevad erakonnad arvavad…

Tallinna Ülikool on võtnud ette tänuväärse ülesande luua Virtuaalne Ülikool. Huvilistel on võimalik sealt leida videolõigud nii A.Giddensi ettekandega kui ka rektor Rein Raua intervjuu austet britiga.

Virtuaalne Ülikool asub siin virtuaal.tlu.ee. Mainitud videolõigud leiab paremalt menüüst valides “Uued”.

Inimõigused on sünnipärane õigus!

 

Tänavusel inimõiguste päeval tähistame ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. aastapäeva. Tegemist on inimõiguste ajaloolises arengus sõjajärgsete Genfi konventsioonide kõrval tähtsa dokumendiga, milles tunnustatakse inimõiguste üldkehtivust. Olgugi, et deklaratsioon pole õiguslikult siduv dokument, lasub ÜRO liikmetel organisatsiooni põhikirjast tulenevalt üldine inimõiguste austamise kohustus. Inimõiguste universaalsus on tagatud rahvusvahelise õigusega.

Inimõiguste ülddeklaratsioon sätestab, et igal indiviidil on oma sünnipärased õigused, mis ei sõltu tema rassist, soost ega usutunnistusest, sünnipäraste õigustega asetatakse õiguse keskmesse indiviid. Säärase mõtlemise aluseks peetakse 13. sajandi Inglise Magna Carta õigusakti, millega piirati Inglise monarhide absoluutset võimu.

Oluline on märkida, et 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsioon polnud suunatud vaid valitsustele, vaid ka inimestele ja kõikidele rahvustele. “Seetõttu peaks iga indiviid ja ühiskonna liige edendama austust nende õiguste ja vabaduste vastu ning võtma kasutusele progressiivseid meetmed, nii riiklikke kui ka rahvusvahelisi”, on öelnud ÜRO endine inimõiguste volinik Mary Robinson.

Euroopa on tugevaim inimõigustega tegelev piirkond maailmas, ometigi pole kasutatud piisavalt meie positsiooni ning Euroopa kui maailma eeskujuliku suurvõimu potentsiaali. 2008 aasta kevadel tehtud Eurobaromeetri uuringu järgi leidis ligi 40% euroliidu kodanikest, et just inimõigused iseloomustavad kõige paremini seda, mida tähendab Euroopa Liit. Teisele ja kolmandale kohale asetusid väärtuste uuringus rahu ja demokraatia.

Euroopa Liit tegeleb inimõigustega kogu maailmas ja püüab kasutada oma mõjujõudu, et riikidele nende endi poolt võetud kohustusi meelde tuletada. Mitte alati pole see edukas. Võtkem näiteks viimased sündmused Hiinas: Hu Jiale andis Euroopa Parlament kuulsa Sahharovi inimõigusauhinna, ometigi nendime kurvatundega, et ta istub endiselt vangikongis. Ja surmanuhtluse määratud Hiina poliituurija Wo Weihan hukati päeval, mil pidanuks aset leida ELi – Hiina strateegilise partnerlussuhte läbirääkimised Pariisis, vaatamata ELi pikaajalistele protestidele antud isiku surmanuhtluse seadmise kohta.

Kuigi täna pühitsetud ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsioonil on vaid soovituslik iseloom, mõjutas see paljusid seadusliku iseloomuga pakte. Inimõiguste ülddeklaratsioonile tuginevad ka mitmete paljude põhiseadused, kaasaarvatud Eesti Vabariigi põhiseadus. Näiteks on kõik inimesed lähtudes inimõiguste ülddeklaratsioonist võrdsed, ka Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Põhiseadus on täitmiseks kohustuslik kõigile Eesti kodanikele kui ka Eestis viibivatele välisriikide kodanikele ja kodakondsuseta isikutele.

Inimõiguste universaalsus on tagatud rahvusvahelise õigusega. Nii hõlmavad need ka kodanikuõigusi, mida mõistetakse kitsamalt kui inimõigusi. Neid õigusi kaitstakse riigisiseselt, näiteks põhiseaduse abil. Teine oluline dokument, mille eelkäijaks tuleb pidada ÜRO ülddeklaratsiooni, on Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsioon, tuntud ka kui Euroopa inimõiguste konventsioon. See on Euroopa Nõukogu egiidi all 1950. aastal vastu võetud inimõigusleping. Kõik Euroopa Nõukogu liikmesriigid on ka konventsiooni osalusriigid ja uutelt liikmesriikidelt oodatakse konventsiooniga ühinemist.

 

Inimõigused Euroopa Liidus

Aktuaalne on täna ka Euroopa Liidu inimõiguste aastaraport käesoleva aasta kohta, mis võetakse vastu 2009. maikuus. Ent selle aasta viimasel täiskogu istungil on juba kuulamine Euroopa Liidu nõukogu ja Euroopa Komisjoni osavõtul Euroopa kodanike põhiõiguste teemal, kuid ka inimõiguste olukorrast maailmas.

Mida tähendame täna Euroopa Parlamendis inimõiguste arengute ja kaitsmise kohta maailmas: esiteks, et sekkumisvõimalused on mitmekülgsemad, kuid ka arvukamad kui varem. Olukorra parendamiseks inimõiguste kaitsmisel on kaks teed:

Esiteks kvantitatiivne, ehk rohkem inimõigusdialooge kolmandate riikidega. Kuid teiseks, ja mis on iseenesest tähtsamgi, on kvaliteet. Küsimus on selles, kuidas rakendada eri strateegiaid. Aga ka selles, mida soovib Euroopa avalikkus? Kuidas selgitada Euroopa liidu inimõigusrikkumiste vastu võitlemise ja inimõiguste kaitsmise pingutusi mujal maailmas, võtkem näiteks üliaktuaalne Kongo, või Tiibet, Darfuur, Iraak, Afganistan, Kesk-Aasia, Haiti jne. Näiteid on palju ja Euroopa poliitikud peavad keskenduma täna sellele, kuidas  nende olulisuses oma valijaskonda veenda. Sest teame ju, et Eestiski on valdav leige suhtumise, kui inimeste põhiõigusi eiratakse meile lähedal asuvas Valgevenes, rääkimata siis veel Birmast või Kuubast.  Meil armastatakse hoopis rohkem rääkida inimõiguste rikkumistest Venemaal. Seevastu  mitmed teised riigid, kellel tihedad majandussidemed Venemaaga, eelistavad nendel teemadel mitte sekkuda.

Osalesin hiljuti ühel üritusel, kus teadlane pahandas Eesti panuse üle Afganistani, kui meil omal on nii palju lahendamata probleeme. Seda, kuidas Afganistanis lahendamata probleemid meid endid mõjutavad, väga paljud kahjuks ei taju. Samas on just Afganistan näitena hea, sest see on paik, kus meil on võimalik oma mõju suurendada ka inimõiguste valdkonnas. Euroopa Liit panustab seal nii sõjaliselt kui ka tsiviilühiskonna rajamisse. Praktiliselt peetakse seda riiki üleval Lääne rahadega. Seega peaksime ka otsustavamalt sekkuma sellesse, millist riiki meie rahaga seal ehitatakse, kas riiki kus jätkuvalt pole naistel-lastel õigusi või kus ajakirjanike mõistetakse surma. Või riiki, kus õigust ei saa kohtus osta ja valitseb seadus.

 

ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsioon andis maailmale väga suure instrumendi, vahendi, et võidelda üleilmselt õigusrikkumiste vastu. Meie ülesanne on neid taunida, kuid ka ükskõiksuse vastu võidelda. Üleilmastuva ühiskonna küsimus on selles, kui palju tegelikult ära tehakse.

 

Kuidas on lood Eestiga?

Euroopa Liidu kodanikule on aga oluliseks dokumendiks Euroopa põhiõiguste harta, mis pidulikult allkirjastati Euroopa Parlamendi täiskogu istungil 12. detsembril 2007. Selle suure sammu tähendust Euroopa uue sajandi poliitikas saavad kodanikud tunda siis, kui nende õigusi rikutakse ja nad saavad hartale tuginedes oma õiguste kaitseks kohtu poole pöörduda. Inim- ja põhiõigusi käsitlev dokument on õiguslikult siduv ja talle anti samaväärne positsiooni nagu ELi asutamislepetele. Harta sõnastab selgemalt kui kunagi varem liidu väärtused ja eesmärgid, kuid tähelepanu väärivad ka töötajate õigusi ja solidaarsust puudutavad artiklid, nagu ka moodsamad seisukohad (näiteks geneetika), mis varasemates dokumentides pole kajastatud. Eestlasele on oluline teadmine, et tegu pole järjekordse jõuetu deklaratsiooni, vaid seadusjõudu omava dokumendiga.

Eesti inimõigusolukorda arvesse võttes võib väita, et eks meilgi ole probleeme, peamiselt on meile põhjendamatult esitatud süüdistused eestivene vähemuse kohta viinud meid kaitseseisundisse, mis segab  tegelike probleemide nägemist ja tunnistamist.

Lastekaitse Liidu presidendina tooksin esile  probleemi, mida tekitab näiteks laste eriombudsmani puudumine. Kuigi meil on ombudsmani ülesanded õiguskantsleri haldusalas, ei anna seadus talle voli ülesandeid täita, selle asemel võib kantsler korraldada järelvalvet, kuid mitte tegeleda ennetustööga, mis on antud juhul äärmise tähtsusega. Eriombudsman looks ka lihtsama olukorra inimestele kaebuste esitamisel. “Inimõiguste probleem täna Eestis seisnebki peamiselt selles, et rahvas ei tea, kuhu oma murega minna.

 

 

%d bloggers like this: