Tšehhi peaminister: tähtsõnadeks on energeetika, majandussurutis, Euroopa roll maailmas

Kahtlemata on kahetsusväärne, et Tšehhi eesistumine algas eelnevalt kavandatu asemel pealesurutud  Vene-Ukraina gaasitüli lahendamisega, nii nagu ka eelmisel eesistujal tuli alustada Vene-Gruusia sõja lõpetamisega. Igal asjal on aga ka oma positiivne külg. Gaasitarnete sõjaga on energeetikaküsimused tõusnud esiplaanile, eriti ühtse energiapoliitika vajaduse tunnetamine.

Tšehhi eesistumise kava keskmes asub energeetika, mis lisaks majandussurutisele, välispoliitika valupunktidele Lähis-Idas ning Ida-Euroopas, ning EL-Venemaa suhted on saabuva kevade tähtsõnadeks, nagu informeeris Euroopa Parlamendi saadikuid täna lõppeva Strasbourgi täiskogu istungil tšehhide peaminister Mirek Topolánek. Oluliseks peetakse energeetikajulgeolekut: suurendada tuleks Euroopasse saabuva energiatarne kiirust, vähendama peaks samas sõltuvust.

Energiatarnekindlusest rääkides tuleb eesmärgistada Euroopa ühemeelsuse. Eesistumise esimestest päevadest seisis Tšehhi valitsus silmitsi suure väljakutsega Vene-Ukraina gaasitüli näol.

Mida peaks eesistujamaa oma tegevuses rõhutama? Seda, et ühtset energiapoliitikat pole võimalik kujundada Brüsselis,  kui liikmesriigid ei lähtu mitte ühishuvist, vaid sõlmivad kahepoolseid lepinguid  vaid neile kasulikel tingimustel! Selles mõttes peab see ühtne poliitika algama liikmesriikide pealinnadest, mitte ootuspäraselt Brüsseli koridoridest Loodan, et eestkõneleja saavutab elu just selle arusaamise süvendamises.

 

Idapartnerlus

Teiseks, tuginedes ajaloolistele sidemetele ning praegusaja väljakutsetele tugineb Tšehhi eesistumise välissuhete pool kõige esimesena suhetele ja koostöövormidele tervikuna Euroopa Liidu, ELi liikmesmaade ja Ida-Euroopa ning Lõuna-Kaukasuse partnerite vahel. Peamised teemad, millele süvenetakse, on energia, majandus-, kaubandus- ning keskkonnaprobleemidele, samuti põhiõiguste ja –vabaduste tunnustamine ja demokratiseerumisprotsessi kiirendamine, üleminekuaja lünkade täitmine ja abistamine. Muuhulgas räägib EL teiste idaeurooplaste ja lõunakaukaaslastega migratsiooni korraldamisest, inimeste liikumisest ja vabast ringlusest, poliitilisest ja julgeolekukoostööst. Eesistujamaa eelistab pigem individuaalset, isikulist ja erinevat suhtumist nendesse riikidesse.

Tšehhi vabariik toetab oma eesistumise raames Euroopa Naabruspoliitika süvendamist ning panustab nn “idadimensioonile” või Idapartnerlusele selle raames. Viimane tähendab endast euroliidule uut tüüpi suhtumist idadimensiooni, eesmärgiks regionaalne koostöö ja Euroopaga suurem lõimumine, mida tõestavad hiljutised sündmused Gruusias, Ukrainas, Moldovas. Energeetikaküsimuski on siin äärmiselt suure tähtsusega. Tšehhi eesistumise ajal organiseerib Euroopa Liidu nõukogu tippkohtumise ELi liikmesriikide ja kuue Ida-Euroopa partneri vahel. Mis puudutab bilateraalseid suhteid, siis jätkatakse strateegilisi  partnerlusläbirääkimisi Ukraina ja ELi vahel, samuti lansseeritakse uued läbirääkimised euroliidu ja Moldova vabariigi vahel. Kõrgendatud tähelepanu pööratakse ka Gruusia konflikti lepitamisele, arvestades muidugi Gruusia territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust.

 

Venemaa

Ühtlasi tervitan eesistujamaa kavatsusi suunata eritähelepanu suhete arendamiseks ja murede lahendamiseks Venemaaga ning seda, et ELi kutsutakse üles rääkima Venemaaga ühisel häälel.

See on suurepärane, arvestades sellega, et iga edusamm Eesti — Vene suhete asetamises kindlale lepingulisele pinnale on kogu euroliidu huvides.

Sellest tuleneb ka minu selle täiskogu istungjärgu küsimus värskele eesistujamaale: kas nõukogu võiks täpsustada oma suhtumist ja kavatsetavaid meetmeid riigipiiride tunnustamise küsimuses ? Nõukogu seisukohad minevikus on tuginenud sellele, et kahe riigi vaheline piir on bilateraalne küsimus, kuid täna on tegu siiski ELi välispiiriga ja Eesti kuulub ka Schengeni õigusruumi. Igati tervitatav on seegi, et nõukogu nimetab oma presidency program’is selgesõnaliselt Venemaa aktsioone Gruusia suhtes ebaproportsionaalseiks ja teiseks kutsutakse üles Venemaa suunal ühehäälselt toimima. Ka on huvitav tõdeda, et alla joonitakse uue EL-Vene partnerlussuhte planeerimisel arvestada Euroopa Komisjoni möödunud sügisel valminud euroliidu ja Venemaa suhete auditiga !

 

Üldiselt demonstreerib Tšehhi eesistumise kava poliitilist selgust mainitud küsimusis, mis muutub eriti tähtsaks see eesolevatel valimistel, kuna valija hakkab küsima, mida EL on tema kui tarbija kaitsmiseks teinud.

 

Ühtne energiapoliitika peab sündima pealinnades

Vana-aasta õhtul, 31. detsembril lahvatas järjekordne Vene-Ukraina gaasitüli, kui Gazprom andis teada, et läbirääkimised Ukrainaga jõudsid tupikusse. Ukraina jäeti uue aasta esimesest päevast gaasita, kuid saabuva gaasi hulka asuti vähendama juba enne seda. Eilsest peatas Venemaa gaasitarned Ukrainale ja seega ka Euroopasse. Gazpromi kinnitusel on gaasikoguste vähenemise eest vastutav ainult Ukraina. Euroopa Liidu eesistujamaa Tšehhi võttis esmalt seisukohta, et Venemaa ja Ukraina vaheline gaasitüli nende omavaheline asi ning et Euroopa Liit ei kavatse sellesse sekkuda, kui see ei mõjuta gaasitarneid Euroopasse. Kuna nüüd on enam kui pooled EL liikmesriikidest külmahingusest puudutatud, ei saa seda enam pidada kahe firma ega Venemaa ja Ukraina vaheliseks asjaks. Euroopa Parlament nõuab nii eesistujamaa kui Euroopa Komisjoni kiiret sekkumist. Euroopa Liit on hakanud aktiivselt tüli lahendamisele kaasa rääkima ja aitama. Liidus tarbitavast maagaasist tuleb umbes neljandik Venemaalt. Sellest 80 protsenti jõuab euroliitu Ukraina kaudu. Või õigemini praegu ei jõua ja mitmel pool on hädaolukord. Meeleolusid aitab mõista fakt, et näiteks Prantsusmaale ja Tśehhi on gaasitarned vähenenud 70-75%. Bulgaaria kolleegid aga räägivad kütteta haiglatest ja koolide sulgemisest ja  tööstuse kollapsist.

           

Seetõttu polnud ka üllatav, et täna Euroopa Parlamendis toimunud  Ukraina ja Venemaa esindajate kuulamisele oli kogunenud rekordarv huvilisi. Välisasjade komisjoni avalikus debatis pidid osalema Gazpromi esindajad, Venemaa Riigiduuma välisasjade komitee esimees Konstantin Kossatšev. Paraku “ei jõudnud” venelased kohale ja esinduse tase piirdus vaid saatkonna asjuriga. Ukraina pool oli esindatud asepeaminister Grigori Nemõrja, endise Ukraina välisministri Boriss Tarasjuki, kes on täna Ukraina parlamendi Verhovna Rada eurointegratsiooni komitee esimees ning teiste näol. Grygory Nemyria kirjeldas olukorda kui “usalduse kollapsi”.

             

Usalduse kollaps

 

Septembri lõpul külastasin Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide fraktsiooni väikese grupiga Moskva ametnikke, kui läbivaks jututeemaks kõikidel kohtumistel nii duumasaadikute kui peaminister Vladimir Putiniga oli energiajulgeolek. Sealsed poliitikud kinnitasid justkui ühest suust, et Euroopal ei tarvitse muretseda, sest Venemaa täidab kõiki lepinguid. Ettevaatlikuks tegi siiski väide, et Venemaa on alati oma lepinguid korrektselt täitnud. Nüüd aga külmetavad eurooplaste varbad ja tõdeme järjekordelt, et arusaamad lepingutingimuste täitmisest on erinevad. Keda üllatab, et praeguses kriisis süüdistavad venelased Ukrainat? Ukraina Naftogazi juhi Oleh Dubyna kinnitust mõõda on peaprobleem see, et Venemaa ei taha maksta gaasi transportimise eest õiget hinda, seega nende poolt vaadates on tegemist majanduskonfliktiga, millele asepeaminister Nemõrja kinnitust mõõda on vastatud propagandasõjaga.

 

Sügisesel kohtumisel Venemaa tööstus- ja energeetika-aseministri Anatoli Janovskiga küsisin kommentaari Anatoli Tšubaisi, viimase kümne aasta Venemaa Ühendatud Energiasüsteemide juhatuse esimehe ennustusele Venemaale peatselt saabuva “jääaja” kohta, mis toovat endaga kaasa tõsiseid energiaprobleeme 2010 aastast. Tšubais ennustab 2006 a. kordumist  ja peab peamiseks põhjuseks Gazpromi monopoli. Muu hulgas soovitab Tšubais gaasiekspordi lepingutesse klausli lisamist, mis annaks Venemaale õiguse eriti külma ilma puhul teistele riikidele gaasitarneid vähendada. Ootuspäraselt eitas aseminister kohtumisel probleeme, ja seda vaatama sellele, et viitasin kriitilisele artiklile ministeeriumi enda ajalehest, mille olin enne kohtumist fuajeest kaasa haaranud. Tänasel kohtumisel sõna võtnud Euroopa Parlamendi liikmed rõhutasid selle konflikti poliitilist iseloomu. Rumeenia saadiku Andreas Severini sõnul on nii konflikt kui ka selle eesmärgid poliitilised. Kas tegu on gaasi puuduse või selle maskeerimisega poliitiliste probleemide taha, on täna raske öelda.

 

Venemaa käitumisel on kahepidine mõju. Surve uute torude  North Streami, South Streami, mis välistaks tülikad transiidimaad, on suurenenud. Aga  ka arusaamine, et on vaja vähendada Venemaast sõltuvust. Üks võimalus oleks Nabucco, aga seni ei suudeta vastata, kust peaks tulema gaas sellesse torusse, mille üks ots peaks ulatuma Kaspia mereni. Kesk-Aasia poole vaadates unustatakse ära see, et Venemaa on aastateks kindlustanud end lepingutega, mis suunanud need varud oma torudesse ja ilma Venemaa osaluseta pole võimalik ühtegi Kaspiat läbivat toru ehitada.

 

Ühte energiapoliitika peab sündima pealinnades

 

Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatlik fraktsioon mõistab oma tänase resolutsiooniga hukka Euroriikidele gaasi piiramise, mis on nii Venemaa, Ukraina, kuid eriti ELi liikmesriikide jaoks drastiliste tulemustega. Resolutsioonis tervitatakse Ukraina valmisolekut lubada Euroopa Liidu  vaatlejad riiki, kes jälgiksid gaasi sisenemise ja väljumise punkte transiittorudes.

 

Resolutsioon kutsub üles liikmesriike kaitsma abi vajavaid tarbijaid ning rõhutatult kutsutakse üles keskenduma tõsiselt Euroopa ühise energeetikapoliitika loomisele. Aga ühtne poliitika ei sünni mitte Brüsselis vaid pealinnades! Irooniline, aga energeetikapoliitikast räägivad täna Brüsselis valjemini kui kunagi varem just nende riikide esindajad – Ungari, Slovakkia, Bulgaaria, Austria – kes on varem olnud varmad  Venemaaga kahepoolseid lepinguid sõlmima, lootuses saada paremaid diile. Olgu näiteks  lepe South Streami ehitamiseks, mis on ilmselt üks põhjus, mis Nabucco kuidagi ei taha edeneda. Kuigi torud on erinevad ja gaasi loodetakse saada erinevatest riikidest, on selge, et väikeriikidele käib mõlemas projektis osalemine üle jõu.  Nende käitumine näitab kahetsusväärset tendentsi Euroopa Liidus: et ühise vankri vedamisest mõeldakse ikka ainult siis, kui see neid puudutab. Üldise huviga, samas meisse mittepuuduvaid küsimusi ei taha keegi kuulda ega vastuseid otsida. Ehk külm aitab.

 

 

 

 

 

 

Kesk-Aasia teed viivad taas Pariisi!

Kesk-Aasia siiditeed pidi toodi kunagi kallist kaupa, mis jõudis ka Euroopa valitsejate salongidesse. Nüüd üritavad need valitsejad jälle kaubateid turgutada. Siidi asemel tuntakse küll huvi hoopis nafta ja gaasi vastu.

 

Möödunud nädalal juhtus üks halenaljakas lugu. Euroopa Parlamendi Kesk-Aasia delegatsioonijuhid ootasid oma Tadžiki kolleegidelt kinnitust, et mõni nädal hiljem leiaks aset eurooplaste visiit Dušanbesse. Oodatud kirja ei tulnud ega tulnud, sest kuuldavasti olevat tähtis allkirjaandja Pariisis. Mis mõttes, küsiti koridorides? Mida ta seal teeb? Ilmselt veedab puhkust, kõlas vastu Euroopa Komisjonist. Hiljem selgus, et Prantsuse eesistumise poolaasta raames olid kõik Kesk-Aasia riigid kutsutud kohtumisele välisminister Bernard Kouchneriga, et tugevdada juba Saksa eesistumise ajal (2007) algatatud Euroopa Liidu strateegia suhtlemiseks Kesk-Aasia riikidega. Aga millegipärast ei teadnud sellest Brüsseli vastavad reaametnikud, olgugi, et Eurovälisvolinik Ferrero-Waldner viibis üritusel.

Kesk-Aasia strateegia on saanud uue tähtsuse seoses Gruusias toimunud nn julgeoleku arhitektuuri kokkuvarisemisega ning järjest suureneva energiasõltuvusega, millest räägitakse küll palju, aga mille vähendamiseks tehakse hämmastavalt vähe. 18. septembril toimunud Pariisi konverentsi alapealkiri oligi “Väljakutsed julgeolekule”.

Eurooplased ei jätnud märkamata nn –stanide (Kasahstan, Kõrgõstan, Usbekistan, Tadžikistan, Türkmenistan) osavõtmatust tunnustada Gruusia separatistlikke osariike. Teada on ka nende soov leida  uusi viise oma energiat Venemaast sõltumatult meieni toimetada. Ühtlasi asuvad nad geopoliitiliselt väga kuumas kohas: Hiina, Iraani, Lähis-Ida ja Afganistani ristumisteedel. Nii Kõrgõstan, Tadžikistan kui Usbekistan majutavad militaarbaase, mida Euroopa jõud kasutavad võitluses Afgaani talibanidega. Ka suurem osa Afganistani narkoveost saabub Euroliitu läbi Kesk-Aasia ulatuslike steppide. See kõik muudab eurooplaste huvid vajadusteks.

Üks tore asi jäi silma Pariisi konverentsilt, see, et kaasatud oli ka Türgi. Teatavasti asuvad Kesk-Aasia riigid (v.a Tadžikistan) turaani keelteruumis. Termin peab silmas territooriume, kus on levinud türgi keel või selle suguluskeeled, ala ulatub kaugele Kesk-Aasiasse ning kätkeb endas kuni 200. miljonit inimest. Nad tunnevad Türgiga ühtekuuluvust, edaspidi järelikult ka Euroopa Liiduga.

Pariisi foorum oli poliitiliseks märguandeks, et eurooplased on valmis Kesk-Aasia strateegia toimikuga edasi minema. Edasised küsimused on: mida teha Usbekistanile seatud sanktsioonidega? Millises suunas liikuda Nabucco gaasijuhtmega? Kuidas luua muid uusi alternatiive? Kuidas suurendada oma kohalolekut piirkaonnas, jne? Ning, last but not least, millal mõistavad eurooplased, et Türgi on Euroopale olulisem, kui arvame. Seda näitab ka antud kaasus.  

Oh ajad, oh nimed!

Jutustus nüüd juba vähem veidrast Türkmenistanist ja sellest, kuidas tema õliseadused euroliidu janu kustutavad.

 

 

Supsti ja valmis, Türkmenistan muudab kalendrit! Ehkki Türkmenistan püsib repressiivsete režiimide nimistus, on sealsed võimud end vaikselt ülejäänud maailmale avanud ja tasapisi kaovad ka kõige äärmuslikumad veidrused. Nii otsustas hiljuti kõikide türkmeenide uus isa, pärast rahvaisa Niazovit võimule astunud Gurbangulõ Berdõmuhhamedov. Vana liidri meelepärased isikliku meelelaadiga kuunimed asendatakse kuunimedega kalendrist, mis kehtis enne Kõikide türkmeenide isa raudse randmega valitsenud režiimi. Uue juhi otsus peab võitma küll parlamendi heakskiidu, kuid arvatavasti on tegu vaid formaalsusega.

 

2002 aasta seisuga kinnitas Türkmenbaši järgmised kalendrikuud:

Jaanuar: Türkmenbaşy, (Kõikide Türkmeenide isa; kodanikunimega Saparmurat Niazov).

Veebruar: baidak (rahvuslipu kuu);

Märts: navruz (Uus Aasta; Navruzi tähistatakse üle kogu Kesk-Aasia, ulatudes Mongooliani, Iraanini ja Pakistani ning Afganistanini, ise olen osa võtnud propagandistlikust tantsu- ja laulupeost Usbekistanis, kevadel 2007).

Aprill: gurbansultan edže (kuu nimetamine Türkmenbaši ema järgi.),

Mai: mahtumkuli (türkmeeni suure poeedi Mahtumkuli auks);

Juuni: oguz (Türkmenistanile alusepanija, ajaloolise sangari Oguzi meelespidamiskuu);

Juuli: žarkut ati (rahvuskangelase kuu);

August: alp arslan (türkmeeni sõjaväeülema kuu);

September: ruhnama (Türkmenbaši sulest ilmus “Ruhnama”, Teejuht, mida ka kõik türkmeenid kohustuslikus korras pähe õppima pidid. Muuseas, juhi jumalast inspireeritud kogumik oli kohustuslik õppematerjal ka koolides, soovitan kas või põgusalt lugeda – nii hinnaline tarkuseallikas on loomulikult saadaval ka internetis. Spirituaal-eligioosne elamus on kindlustatud…);

http://www.angelfire.com/wi2/ULCds/BlogRuhnama_20060310.html

Oktoober: garaşsõzlõk (“iseseisvuse kuu”);

November: soljar (türkmeeni ajaloolise tegelaskuju tähistamise kuu);

Detsember: bitaraplõk (“neutraalsuse kuu”, Niazovi välispoliitika võtmesõna).

 

Uue juhiga on asjad teisemad, uus rahvaisa on otsustanud erinevalt oma eelkäijast endale kujusid mitte püstitada, õigemini ta on oma kujud ära keelanud, voh nii on lood! (Asjaolu, et Türkmenbashi oli kuulutatud eluaegseks presidendiks ja talle eluajal kullast kujusid püstitati, on üldteada.) Ka välispoliitikas on oodata muutusi: näiteks seilab Türkmenistan aktiivselt energiapoliitika lainevallas ning juba on otsustatud Gazpromile energiahindu kahekordistada. Türkmenistan, nagu ka teised maailma kurjemad diktatuurid, omab mahukaid gaasi- ja naftavarusid maapõues ja Kaspia meres.

Brüssel, euro-väärtuste peamaja, ei suuda varjata oma ilmselget rahulolu, et ka siin on jõutud Türkmeeniaga läbimurdelise lepinguni. Lepingu alusel garanteerib Türkmenistan EL-ile kümme miljardit kuupmeetrit gaasi aastas. Komisjon tunnistab, et kogus pole küll ülisuur, ent viitab sellele ikkagi kui läbimurdele, kirjutas Krister Paris EPLis mõni nädal tagasi. Türkmenistaniga saavutatud üksmeel tõotab puhuda elu sisse ka Türgit läbivale Nabucco torujuhtmele, mis peaks vähendama EL-i sõltuvust Vene gaasist.

Uusi tarnemarsruuti otsivad Kesk-Aasia diktaatorite pilgud on peatunud euroliidul, kuigi praegu pole täpselt selge, kuidas hakkab gaas euroliitu jõudma. Võimalik, et Kaspia meresügavustest jooksva tarnejuhtmega, kuid kogu projekti varjutab siiski Kesk-Aasia riikide stabiilsus (või ebastabiilsus). Siin ei tohiks olla vahetegemist keskaasialaste ja Iraani vahel (viimasest on nafta ostmine hetkel poliitiliselt lubamatu).

Samas ei vasta Brüssel Gurbangulõ soovidele viletsamalt: meie tuleviku peamiste energiavarustajate hulgas nähakse peale Türkmenistani ka Aserbaidžaani, Egiptust, Iraaki ja Kasahstani. Seega, mõtted liiguvad lepingute suunas, ja siin pole tähtsust, kes õliraha enda taskusse paneb. Olgu öeldud, et lõppeks on ka ehk Andidžoni inimmõrv oma lahenduse leidnud: et usbeki hirmuvalitseja Islom Karimov kasutas ära NATO tippkohtumist, et pakkuda oma riiki NATO transpordikoridoriks Afganistani, saab ta vastutasuks Euroopalt kerge kummarduse, kuna viimane loobub 2005 aastal Fergana orus toimunud tsiviilelanike tapmise eest kehtestatud ning hiljem peatatud sanktsioonide taaskäivitamisest.

Millest rääkisid mulle aga türkmeeni opositsiooni esindajad? (Jah, kuulsite õigesti: Ašhabadis tegutsevad ka tõelised opositsiooniparteid!) Sellest, et Türkmenistan lubab kõigil gaasi, ja lubab rohkem kui praeguste andmete järgi neil seda jagub. Seda ei teata isegi niipalju, et hiljuti, uue riigijuhi päevil on tellitud uuringud, mida täpselt on ja mida mitte.

 

Nimed uude kalendrisse

Türkmeenide nimed, olgu ees- kuu-, või päevanimed olid vanasti ikka loomulähedased, ning et nimeversioone on tänu looduspiltidele ja argielule palju, pole mõtet ka nimeregistrit pidada. Näiteks ilusal talvepäeval sündinud noorukile pandi nimeks Gariagdõ, mis tähendab “lumi on langenud”; reedesel päeval sündinud poisslast kutsuti Annadurdõks või Jumadurdõks, mis tähendab “reede on saabunud”, või lihtalt Oguldurdy, ehk “poeg on saabunud”. Blondiine kutsuti tihti Akjemal’ideks ehk “valgeteks iludusteks” ning kevadpäeval sündinud noorikut hüüti Yazjemaliks – et kevad on saabunud.

Igal juhul on mul ettepanek, nii kauaks kui seda gaasi veel jätkub. Türkmenbaši poolt edutatud ja Berdõmuhhamedovi poolt tühistatud kalender võiks järgmiseks viisaastakuks saada uued kuunimed, aga olgu uuteks nimedeks nende riikide nimed, kellega õlilepingud sõlmitud! Arvestades, et energiaga varustamine on praegu tõepoolest Euroopa Liidu iga liikmesriigi enda otsustada, jagub piisavalt nimesid iga türkmeeni kuu jaoks. veelgi lihtsam on nimesid kuudele asetada: seda indikeerib iga lepingu sõlmimise ja allakirjutamise aeg. Aasta esimene kuu võiks koheselt kanda nimetust: Absurdistan.  

%d bloggers like this: