Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tulevik

Sel nädalal jõudis Euroopa Parlamendi täiskogule vastutava kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonil resolutsiooni ettepanek Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tuleviku kohta. Möödunud aastal ületas pagulaste arv maailmas 12 miljoni piiri, nendest suure osa sihtkohaks on Euroopa Liit. Et meil on ühine piir, on loogiline ka ühise varjupaigasüsteemi loomine, mis tähendab seda, et kohtlemine ja teenused oleksid kõikides liikmesriikides sarnased.

 

Parlamendi arengukomisjoni arvamus tehtud raporti kohta rõhutab kahetsevalt, et viimastel aastatel on tõsiselt kahjustatud varjupaiga institutsiooni mõistet, mis on demokraatia ja inimõiguste kaitsmise oluline osa.. Ilmselt on siin põhjuseks see, et inimesed ei tee vahet varjupaiga ehk asüüli taotlemisel ja illegaalsete immigrantide ehk majanduspõgenike vahel.

 

1951.a. Genfi konventsioon asüüli taotleja staatuse kohta sätestab, et vaesus iseenesest pole piisav põhjus põgeniku saatuse saamiseks. Näiteks Aafrikast Lõuna-Euroopasse tulijate hulgas on palju majanduspõgenikke,

 

Milline peaks olema Euroopa ühine varjupaigasüsteem? Esiteks täielikus kooskõlas arengumaadega koostööks loodud ELi vahendite (näiteks Euroopa arengufond, arengukoostöö rahastamisvahend, Euroopa naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahend, demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend) eesmärkide ja meetmetega pagulaste kaitse valdkonnas ning kokkulepete ja partnerlusega ELi ja arengumaade vahel (näiteks Cotonou kokkulepe ja Aafrika-ELi strateegiline partnerlus).

 

Teiseks räägib europarlamendi resolutsioon detailsemalt, milliseid asjaolusid peaks ühine varjupaigasüsteem endas hõlmama: praegu on olnud kõige olulisem tähtaegade ühtlustamine, et liikmesriigid väldiksid pikki ja põhjendamatuid ooteaegu, millel võivad olla negatiivsed tagajärjed (varjupaigataotlejate tervisele ja heaolule näiteks). Peamiseks peetakse inimõiguste järgimist ja individuaalsete lähenemist, mis välistaks üldise hinnangu näiteks taotleja motiividele või rahvusele.. Raportis vaagitakse ebakindlamas olukorras olevate varjupaigataotlejate, näiteks laste, puuetega inimeste ja naiste erinevaid vajadusi, et neile saaks tagada vajaliku infrastruktuuri. Seda tuleks ka Eestis silmas pidada. Tihtipeale ongi just nende gruppide esindajatel kõige suurem vajadus asüüli taotlemiseks.

Eks ole seegi oluline punkt, et varjupaiga taotlemine on pigem lahutamatu osa kolmandate riikidega tehtava arengukoostöös ja vähem kriisiolukordade lahendamise vahend. EP raport, mille pani kokku europarlamendi kolleeg Giusto Catania, rõhutab seetõttu, et Euroopa ühine varjupaigasüsteem peaks olema tihedalt seotud Euroopa arengu- ja humanitaarpoliitikaga.

 

Euroopa Parlament kutsub oma raportiga komisjoni üles edendama liikmesriikide suuremat osalust pagulaste jõupingutustes ülemaailmsel ümberasumisel, sest varjupaiga taotlejate, nagu ka immigrantide ja töömigrantide koormus jaguneb liikmesriigiti erinevalt. Ja kohati ikka väga ebaühtlaselt. Oma kõnes täiskogule rõhutasingi küll teema olulisust, kuigi esindan Eestit, mis paistab silma selle poolest, et pagulasi saabub meile vähe. Pagulase staatuse saavad vaid mõned inimesed aastas. Aga me oleme ka väike riik, atraktiivne küll turistidele aga elamiseks karm paik. Samas me mõistame solidaarsuse vajadust, aga ma kardan, et neid, kes niigi on pidanud oma elus kannatama, ei saa karistada veelkord – karmi kliimaga. Kui nad just ise seda ei vali. Niisiis on mõttekam rääkida mitte inimeste, vaid kohustuste jagamisest, et parandada nende riikide olukorda, kuhu saabub suurel hulgal varjupaigataotlejaid.

 

Parlamendi debatist tulenevalt järeldasin mina isiklikult, et arusaam standardite ühtlustamise osas on kindlasti tänases euroliidus olemas. Seda enam, Lissaboni lepingu jõustudes jõuavad rände ja varjupaiga küsimused oma otsaga Euroopa Parlamendi pädevusse. edasi tuleb tegeleda konkreetsete programmide hindamise ja piirkondlike/regionaalsete tegevuskavade kallal töötamisega. Üldiselt on Eestis ikka nii, et rände ja asüüli temaatika vajab veel ühiskondlikku üles soojendamist.

 

 

Link raportile:

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//NONSGML+REPORT+A6-2009-0050+0+DOC+PDF+V0//ET

Võitlus seadusevastase tööjõuga peab toimuma rohujuuretasandil – ka meil Eestis!

Euroopa Parlamendi tegi ettepaneku sätestada karistused ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele. Miks on antud raport praegustes tingimustes huvitav? Sest tunnistab, et riigid üksiti ei tule probleemi lahendamisega toime ja on vaja kollektiivseid lahendusi. Seega liit ühiselt peab panustama rohkem võitlusesse illegaalse tööjõuga. Nüüd majanduskriisi tingimustes, kus töökohtade arv väheneb ja “mustalt” palga maksmise soov suureneb, muutub see eriti aktuaalseks.

Mida tähendab esiteks ebaseaduslik töötamine? Esiteks seda, et töötajatel puuduvad elementaarsed õigused ja kaitse, nad töötavad tihti orjastavates tingimustes, kaugel kodust, kaugel tööorganisatsioonide abistavast käest. Deklareerimata töötajad ei ole hõlmatud tervisekindlustusega ja neil ei ole õigust ka pensionile. Lisaks on ebaseaduslikult töötavad kolmandate riikide kodanikud eriti haavatavad, sest kui need kõnealused kodanikud peetakse kinni, saadetakse nad tõenäoliselt tagasi oma päritoluriiki.

Teiseks räägitakse ebaseadusliku töö korral kahjudest töösektorile ja asukohariigi majandusele. Näiteks võib illegaalne massiline töö viia palkade langemise ja töötingimuste halvenemiseni, see võib moonutada ettevõtjatevahelist konkurentsi.

Aga kolmandaks tagajärjeks illegaalsele tööle on just vastutustundetuse kasv tööandjate ridades. Kui illegaalset tööjõudu saab piirata nii arenguabiprojektidega, arendades kohalikke infrastruktuure, et väheneks rahva vajadus mujale tööd minna otsima, siis samamoodi saab võidelda rohujuure tasandil rikastes riikides tööandjate-seadusrikkujatega, kes kasutavad ära töötajaid. Selles suhtes on igati tervitatav Euroopa Parlamendi raport, mis kutsub üles kehtestada tööandjatele trahvid tööloata inimeste värbamisel! Kui musta töö tegija on kurjategija, siis kindlasti on seda ka musta töö pakkuja ja mõte on selles, et karistada tuleb tööandjat, mitte ebaseaduslikult töötavat kolmanda riigi kodanikku.  Ja seda kogu liidus, et takistada illegaalide liikumist ühest riigist teise.

Ebaseaduslik töötamine on koondunud teatud sektoritesse, milleks on ehitus, põllumajandus, koristusteenused ning majutus- ja toitlustusteenused. Hinnanguliselt on ELis 4,5 kuni 8 miljonit ebaseaduslikku sisserändajat, kelle hulk suureneb pidevalt peamiselt ebaseaduslikule tööle lihtsa juurdepääsu tõttu.

 

Mida raportiga soovitakse saavutada?

Selle ettepaneku eesmärk on saavutada Euroopa tasandil ühtlustamise minimaalne tase ja selles nõutakse liikmesriikidelt, et nad keelustaksid ebaseadusliku töötamise, kehtestaksid ühtsed karistused ja nõuaksid tööandjatelt ennetavate meetmete ja muude kontrollmeetmete kasutusele võtmist. Mida tähendab aga mainitud meetmete kasutuselevõtt?

Ühtne loodav poliitika koosneb kolmest: esiteks luuakse tööandjatele uued halduskohustused, mis tuleb täita enne kolmandate riikide kodanike värbamist (ja nende kohustuste mittetäitmine tooks kaasa mitmed karistusmeetmed nii finantsilised kui kriminaalkorras). Teine poliitikasuund on ühendada kaebuste menetlemise kord üleeuroopaliseks. Kolmandaks nõuti igalt liikmesriigilt, et nad kontrolliksid töötajate andmeid 10% seal registreeritud ettevõtete puhul. See võeti küll nüüd direktiivist välja, sest puudub mõte kontrollida ettevõtjaid, enamasti ühe-mehe-ettevõtteid, vastava riskianalüüsita. Liikmesriigil tuleb kindlaks teha, kas tegemist on riskisektoriga.

Veel üks küsimus oli direktiivi puhul allhankijatega. Enamasti on olukord selles, et põhitöövõtja võtab endale allhanke firma, kes palkab illegaalid. Küsimus põhines sellel, kuidas liikmesriigis kehtiva asjaõiguse alusel oleks võimalik karistada mitte ainult allhankijat, vaid ka töö tellijat, kellel lasub ka tihtipeale oma osa illegaalide värbamisel. Kindlasti tuleb jälgida, et direktiiv ei tekitataks seadusesse auke, mis lubaks näiteks luua nn riiulifirmasid, kes siis võtaksid tööle illegaale vmt.

Eestis olid antud teemal Justiits- ja siseministeeriumi arutelud pooleli, sest tegemist on valitsuse ühe prioriteediga. Uue eurodirektiiviga aga viiakse see probleemistik ELi tasandile. Olgugi, et uus direktiiv on paindlik, tekib küsimus, kas näiteks kriminaalsanktsioone peaks seadma eurotasandil? Kriminaalkaristuse puhul räägime raskematest kaasustest, näiteks inimkaubandus, lapstööjõud, inimeste ostmine-müümine, korduvrikkumised, vmt. Eestil pole illegaalide värbamise puhul tööandjatele ette nähtud kriminaalkaristust, kuid ELi direktiiviga on vastav olukord loodud.

Muidugi peab ütlema, et põhieesmärk pole küll karistada. Laias perspektiivis on käesoleva direktiivi eesmärk ikka vähendada ebaseaduslikku sisserännet ELi.

  

Euroopa globaliseerumisfond toetab töö kaotanuid

Pingutused selleks, et võidelda globaliseerumise negatiivsete mõjudega, nagu tööstuse ja töökohtade kolimine Euroopast (ja ka Eestist) parematele jahimaadele, on asendunud pingutustega selleks, et võidelda majandussurutisega.

Selge märk sellest on Euroopa Komisjoni majandussurutisest välja aitamise pakett, mis estati eelmise aasta lõpus.  Üheks osaks paketi osaks on kaks aastat tagasi algatatud Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (EGF) ümber kohandamine, et aidata kaasa majandussurutisest tulenevate raskustega võitlemisel.

Globaliseerumisfond asutati 2007. aastal eesmärgiga toetada ettevõtteid, mis on mõjutatud üleilmastumisest tekkinud struktuursetest muutustest majanduses. Sellest fondist on taotlenud raha töötute ümberkoolitamiseks ja muudeks tööturgu puudutavateks meetmeteks liikmesriigid, kes on kaotanud töökohti sellistes sektorites nagu näiteks tekstiilitööstus Itaalias ja autotööstus Hispaanias. Aga samuti on EL abi taotluse esitanud ka Leedu, et saada hüvitist Alytaus Textile tekstiiliettevõttes koondamise tõttu töö kaotatanud ca 1000 inimesele.

Sotsiaalministeeriumi andmetel  ei ole Eesti  EGFist raha taotlenud, kuigi põhjust ehk oleks olnud. Võtame kasvõi meie Kreenholmi. Põhjendadakse seda sellega, et struktuurifondidest ja peamiselt just Sotsiaalfondist saadav toetus on piisav. Samuti on põhjendatud EGF vähest kasutamist taotlemise keerukusega.

Mingil määral on see ka põhjendatud. Kuigi EGFist loodeti suurt abi, on taotlusi olnud 500 miljoni euro suurusele fondile vaid 10-15% ulatuses. Ja põhjendatakse seda just avalduste esitamise keerukusega. Aga ka sellega, et EL kaasfinantseering ulatub 50 protsendini, samas kui näiteks Sotsiaalfondi meetmete EL kaasfinatseering on üldjuhul 75-85 protsenti. Samuti soosib fond suuri liikmesriike, kui vaadata kasvõi Eestis toimunud koondamisi, mis harva ulatuvad üle 1000 (mis on fondi aktiveerumise piirmäär). Kreenholmis eelmisel aastal avalikustatud koondamised küündivad ka vaid veidi üle 900. Samas mitme aasta arvestuses on neid ju tuhandeid.

Tingituna sellest, et EGF  raha kasutamine ei olnud optimaalne, sooviti esialgu üle vaadata selle administreerimise reeglid. Aga siis jõudis kätte majanduskriis, mis koondas paljud Euroopa Komisjoni pingutused vaid ühele eesmärgile – Euroopa majanduse kriisist välja toomisele.

Niisiis on EGFist üsna kiiresti saamas hoopis meede majanduskriisiga võitlemiseks. Fondi ümberkujudamise määruse eelnõu kohaselt tõstetakse EL kaasfinantseerimist 50-lt protsendilt 75-le ja lihtsustatakse muid tingimusi. Muuhulgas kaob ajutiselt otsene seos globaliseerumisest tingitud töökohtade kaotamisega ning aktiveerumise piirmäär langeb 500-le kaotatud töökohale.

Praegu arutatakse eelnõud EL Nõukogu töögruppides ning varsti ka Euroopa Parlamendi töö- ja sotsiaalkomisjonis. Kindlasti oleks Eesti huvides arutada rakendumise piirmäära vähendamis veelgi.

EGF ja Sotsiaalfondi kasutamine on üks suurepärane võimalus meie kasvavas tööpuuduses kasvõi natuke leevendust pakkuda. Eurostati andmetel on Eesti üks kiiremini kasvava tööpuudusega riike Euroopa Liidus. Tööpuudus on 2008. aastal kasvanud 4,7 protsendilt 9 protsendini! Eesti ning teiste väikeste liikmesriikide ülesanne ning ka Euroopa Parlamendi saadikute ülesanne on määruse arutelul saavutada võimalikult soodsad tingimused väikeriike silmas pidades, sh fondi aktiveerimise piirmäära vähendamise.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ametnikud on võtnud endale tänuväärse ülesande kommenteerida struktuurfondidega seotud küsimusi uues blogis http://toetustasku.blogspot.com. Kuigi see ei puuduta arvatavasti otseselt MKM haldusala, ehk oskaksid nad kommenteerida EGFi otstarbekust Eesti tingimustes aga ka Sotsiaafondi võimalusi majandussurutises ettevõtjate ja töötajate aitamiseks.

EGFist saab lisaks infot siit.

 

Inimõigusorganite töömeetodeid tuleb analüüsida!

 

Euroopa Parlament hääletas möödunud EP täiskogul Leedu kolleegi Laima Liucija Andrikienė huvitavat raportit ÜRO inimõiguste nõukogu (IÕN) arengu kohta, milles on raportöör seadnud fookuse Euroopa Liidu rollile nõukogu töös. 

Olemasolevale ÜRO inimõiguste komisjonile omistati inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks uue rahvusvahelise mehhanismiga institutsioon – inimõiguste nõukogu. Vajaduse IÕ komisjoni reformeerida tingis viimase politiseerumine ja selektiivsus oma töös, mis tekitas usalduse puuduse. See päädis ÜRO Peaassamblee 15. märtsil 2006 toimunud resolutsiooni peaaegu ühehäälse vastuvõtmisega, millega loodi inimõiguste nõukogu,  mis kuulutab omamoodi uue ajajärgu algust inimõiguste kaitsmise ja edendamise valdkonnas.

 

Inimõiguste nõukogu ei ole siiski pääsenud süüdistustest erapoolikuses ning kahtlustest tema tõhususe suhtes inimõiguste rikkumistega tegelemisel kogu maailmas. Väidetavalt olevat inimõiguste nõukogu olevat muutunud sama politiseerituks nagu inimõiguste komisjon oma tegevusaja lõpus.

Ülalmainitut arvestades ja pärast inimõiguste nõukogu kahte tööaastat, on tervitatav europarlamendi hinnanguline raport, milles analüüsitakse IÕNi töömenetlusi ning tulemusi, mis on saavutatud üheksa korralise ja seitsme eriistungjärgu ning kahe üldisele korrapärasele läbivaatamisele pühendatud istungjärgu jooksul, mis nõukogu on seni pidanud.

Raportööri eesmärk pole olnud mõista kohut kahe institutsiooni tegemiste üle, kuna IÕN väärib hetkel ainsa universaalse inimõiguste foorumi nime. Pigem tunnustab Euroopa Parlament tema kaheldamatuid saavutusi ja vajaduse korral osutab võimalikele parandustele nõukogu enda tegevuses, aga ka nõukogu asetuses teiste ÜRO organite, nagu kolmanda komitee, peaassamblee või Julgeolekunõukogu suhtes. Raportis analüüsitakse rolli, mida EL saab ja võiks selles osas täita.

 

Euroopa Liit asetab teatavasti inimõigused ja demokraatia oma välissuhete keskmesse ( Euroopa Liidu kodanikud peavad neid ka oma liidule kõige iseloomulikemaks väärtusteks). Läbi oma tegevuse rahvusvahelistes organites püüdis Euroopa Liit täita aktiivset ja nähtavat rolli inimõiguste nõukogu loomisel ja tegevuses ambitsiooniga kaitsta kõrgeimaid inimõiguste standardeid.

Muidugi ei tohiks jätta tähele panemata raskusi, mis ELil on oma seisukohtade kaitsmisel inimõiguste nõukogus, kus hea inimõiguste olukorraga riigid on vähemuses ja kus kaks piirkondlikku, tugevalt ühinenud majoritaarset rühma (islamimaade organisatsioon ja Aafrika rühm) koos liitlaste Venemaa ja Hiinaga on vastased läbirääkimistel, kus USA puudumise tõttu on EL sageli peaaegu üksi. ELi liigne enesekesksus on osaliselt tingitud tema eripärast ja vajadusest kulutada hulk aega ühiste seisukohtade väljatöötamisele, kuid paistab, et puudulik ettenägemine, juhtroll ja pigem kaitsev lähenemisviis on  ELi arvulisest tegelikkusest  enam takistanud läbi viimast olulisi inimõiguste algatusi.

Raportis analüüsitakse seetõttu viise, kuidas EL saaks parandada oma mõju inimõiguste nõukogus ja anda sel viisil nõukogule uut hoogu, et sellest saaks tõhusamalt toimiv organ. Ühtlasi, arvestades Inimõiguste Nõukogu läbivaatamise menetlust viis aastat pärast selle loomist, s.t 2011. aastal, on meie EP raport võrdlusuuringuks, mida võib vajaduse korral vahetult enne läbivaatamist korrata. 

Kollektiivsete hagidega kartellide vastu

Praegu on ministeeriumites kooskõlastusringil eelnõu, mille eesmärgiks on ära hoida kartellikokkuleppeid. Eelnõu kehtestab kriminaalmenetluse seadustiku, karistuseadustiku ja konkurentsiseaduse muudatustega nn leebusprogrammi. Leebusprogrammi tõhusus avaldub selles, et see kartellikokkuleppes osaleja, kes annab oma nn partneri üles, saab süüdistusest priiks.  Loodetavasti pole see mõeldud mitte niipalju pealekaebamise soodustamiseks, kui selleks, et pealekaebamise hirm hoiaks ära ebaseadusliku teo. Taoline süsteem toimib teatud edukusega teistes riikides, nagu Prantsusmaa, Suurbritannia, USA. Ka Euroopa Komisjonil on oma leebusprogramm, seega miks ka mitte Eestis! Eriti võttes arvesse seda, kui palju kahju kartellikokkulepped võivad tekitada tarbijatele. On selge, et kui prügivedajad peaksid kokku leppima prahivedamise hindades, siis lõpuks maksame meie selle eest rohkem, et prügi meie hoovilt minema veetakse. Erinevatel andmetel võivad kartellikokkulepped tõsta kaupade ja teenuste hindu tarbijatele tervelt 10-25 protsenti!

Samas tekib küsimus, kas ei peaks kodanikel olema ka võimalik hüvitust saada kartellikokkulepete kaudu tekitatud kahju eest? Euroopa Kohus annab õiguse hüvitusele, kui konkurentsiseadust rikkudes on kahjustatud tarbija huve (kaasus C-453/99, Courage and Crehan [2001] ECR I-6297). Aga vaevalt et tavakodanik võtaks ette kohtutee suure ettevõtte vastu, kuigi võib tunda ennast tõsiselt puudutatuna.

Seetõttu on Euroopa Komisjon alustanud kollektiivhagi võimaluste uurimist konkurentsiseaduse rikkumise puhul. Komisjon soovitab oma 2008. aasta aprillis välja antud valges paberis kindlasti kaaluda kollektiivhagi sisse viimist liikmesriikide seadustesse, sest usub, et sellise esindushagide ja osalemisvõimalusega kollektiivsete hagide kaudu võib parandada tunduvalt tarbijate õiguskaitset. On ju konkurentsiseaduse üks peamisi eesmärke tarbijate heaolu parandamine hästi toimiva turukonkurentsi kaudu. Komisjon analüüsib hetkel valge paberi kohta saadetud sidusgruppide arvamust.

Suurbritannia konkurentsiasutus Office of Fair Trading (OFT), mis tegeleb nii konkurentsiõiguse kui tarbijaõiguse küsimustega Suurbritannias, on analüüsinud kollektiivhagi vajalikkust ning esitanud oma soovitused (novembris 2007) Suurbritannia valitsusele. OFTi andmetel pole Suurbritannias olnud ühtegi kaasust, kus üksikisik oleks võtnud ette kohtutee, et kahju hüvtamist nõuda, kuigi on saadud kahju. Selleks, et kahju mastaapidest aru saada on OFT toonud ka paar näidet. Kahel juhul 2006. aastal, hoidsid mänguasjade tootjate ning kaubanduskettide vahel sõlmitud kokkulepped hinnad kõrgemal tasemel ning seetõttu kannatasid Suurbritannia tarbijad kahju vastavalt 40 ja 50 miljonit naelsterlingit. OFT rõhutab, et kollektiivhagi oleks vajalik, kuna oleks veel üks vahend, kuidas tõhustada tarbijate õigusi, aga ka turukonkurentsi paremat toimimist, olles ettevõtetele lisastiimuliks konkurentsiseaduse täitmisel. 

Kuna käesolev eelnõu Eestis konkurentsirikkumiste vastu võitlemise tõhustamiseks jõuab tõenäoliselt peagi valitsusse ja siis Riigikokku, siis oleks hea ka teisi meetmeid sellega seoses arutada. Kuna üks peamistest eesmärkest on siiski ära hoida tarbijate õiguste rikkumist, siis lisaks “leebusprogrammile” tuleks  kindlasti läbi kaaluda ka teised mõistlikud vahendid.

Kollektiivsete hagide kasutamisest üldisemalt tarbijate huvides, mis on kerkinud olulisele kohale Euroopa riikides, arutatakse samuti praegu Euroopa Liidu institutsioonides. Olen sellest pikemalt kirjutanud ka oma varasemas blogiartiklis. Ka Suurbritannia Tsiviilõiguse Nõukogu, mis nõustab Suurbritannia lordkantslerit tsiviilõiguse küsimustes on teinud põhjaliku analüüsi kollektiivsete hagide vajalikkusest ning esitanud oma soovitused (detsembris 2008),  milles toetatakse kollektiivsete hagide kasutamist tarbijate kaitsmise tõhustamiseks lordkantsler Jack Straw’le, kes on ühtlasi ka Suurbritannia justiitsminister.

Majandus ja kommunikatsiooniministeerium ootab ka arvamusi Euroopa Komisjoni valge paberi kohta, mis puudutab kollektiivsete hagide kasutamist, et moodustada Eesti seisukohad. Kommentaare oodatakse 1. veebruariks 2009. Oma arvamust saab avaldada osalusveebis www.osale.ee.

 

Sõda, mida ei võideta relvadega

 

Külaskäik Afganistani möödunud kevadel pani mind kahtlema, kas kunagi saabub sellesse vägivaldsesse riiki aeg, mil külalistele ei jagata enam kuuliveste.  Pisut vähem kui kümme aastat pärast Talibani võimult kukutamist räägitakse täna Afganistani riiklikest edusammudest mitmes eluvaldkonnas, kuid ometi tuleb tõdeda valitsuse võimetust kontrollida suurt osa riigi territooriumist. Alates 2007.a. on vägivald suurenenud ja küllap lisavad pingeid sel aastal toimuvad presidendivalimised.

Afganistan on hea näide sellest, et võid võita lahingu, kuid mitte sõda: ülemäära palju loodeti relvajõule sõjas, mida pole võimalik ainult relvadega võita. Ammune esimene Afganistani sõda, mida NSV Liit ei suutnud võita, võttis 36 Eestist pärit noore inimese elu, täheldab Toomas Sildam oma essees “Sõda, sõdurid ja rindejooned”. Rohkem kui tuhat said väga isiklikult teada, mida tähendab sõda. Praegune Afganistan on kolme Eesti sõduri hukkumiskohaks, kümmekond inimest on saanud haavata, neist mitmed nii raskelt, et nad on nüüd invaliidid.

Praegune sõda on isemoodi- selle eesmärgiks pole enam ainult Talibani kukutamine, vaid kohaliku elanikkonna enda poole võitmine, mis osutub keerukamaks kui kõik muu.

Kuidas ehitada riiki, võidelda korruptsiooniga, väärtustada inimressurssi, kuis rakendada oskuslikult välisabi? Afganistan asub UNDP viimase raporti (2007) inimarengu indeksi kohaselt 178 riigi seas 174. kohal ning on peaaegu pidevas konflikti- või sõjaseisukorras seoses juba mitu aastakümmet kestvate pidevate hõimudevaheliste ja rahvusvaheliste vastasseisudega. Kõige erinevamad ebaseaduslikud ärid, eriti mooni tootmisega seotud uimastiäri, mõjutavad riigi terveid piirkondi, kus kõikidel valitsemise ja riigi tasanditel võimutseb korruptsioon.  Oopium on riigi peamine majandusharu ja 95% sellest narkootikumist, mis ringleb Euroopa turul, pärineb just Afganistanist. Siit ka üks põhjendus, miks selles mägises riigis toimuv peaks  Euroopa Liidu kodanikke vägagi huvitama ning miks peaksime sinna panustama.

Nagu mainisin, on küsimus selles, kuidas paremini kasutada, paigutada ja rakendada rahvusvahelise kogukonna otsetoetuseid ja kaudset abi. Euroopa Liidu otsene abi moodustada aastatel 2002 – 2007 70 % (970 miljonit eurot) kogu ühenduse abist ning ühenduse kaudne abi, mida haldavad rahvusvahelised organisatsioonid, moodustas ühenduse abist 30 % (422 miljonit eurot). Ühenduse praegust abi reguleerib strateegiadokument aastateks 2007–2013 ning mitmeaastane näidisprogramm, mis määrab ära ühenduse sekkumise peamised suunad ja teabekeskused aastateks 2007–2010.

 

Kuhu raha välja jõuab?

Doonorriikide kokkulepetega üritatakse vähendada kulusid ning muuta raha kasutamist efektiivsemaks. Edasiminek on toimunud tervishoiu-, haridus-, ja infrastruktuuri (eriti maanteed) sektoris, paranenud on juurdepääs tervishoiuteenustele ning vähenenud on imikute suremus. Algkoolide taastamine ja õpetajate ulatuslik koolitamine on toonud paljud lapsed tagasi kooli, 6,4 miljonist õppurist on 1,5 tüdrukud.  Endiselt on aga märgata doonorriikide vahelist vähest koordineerimist rahvusvahelisel tasandil, lüngad on isegi erinevate Euroopa Liidu liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni omavahelises koordineerimises. Afganistanis käies kuulsin ka absurdseid lugusid, nagu kahe erineva doonori poolt rajatud haiglad, mis juhuslikult sattusid kõrvuti.  Pikka aega ei suudetud teha koostööd kohalikega. Baumiani provintsi kuberner kinnitas, et alles viimasel ajal on see hakanud edenema, aga tal polnud näiteks ettekujutustki sellest, millised summad on kulutatud aastate jooksul tema provintsis. Omaette probleem on rahade edasi “kontraktimine”. Mitmekordsete lepingute tõttu kaovad summad vahendajatele ning vaid pisku jõuab nö põllu peale.

Euroopa Parlamendi raport ELi eelarvest Afganistanile eraldatavate vahendite kontrolli kohta keskendub peamiselt ühenduse otsetoetuste ja kaudse abi kontrollsüsteemi kirjeldusele. Võttes arvesse Afganistani administratsiooni struktuurilisi nõrkusi, esitatakse kõik ühenduse vahenditest rahastatavate projektide valiku, lepingu sõlmimise, lepingute ja maksete heakskiitmise etapid reeglina Euroopa Komisjoni talitustele nõusolekuks, enne lõplikke makseid sooritatakse vähemalt üks audit, kontrollitakse projektidega seotud lepinguid jne. Komisjoni vastavad talitused peavad kindlustama, et rahalise abi andmine vastab ka rahvusvahelistele raamatupidamise, auditi, sisekontrolli ja hankemenetluse standarditele.

Aga asi pole nii väga selles, mida Brüsselis arvutatakse või allkirjastatakse, sest nii või naa jõuame tagasi kriminaalkohtusüsteemi, sealhulgas politsei, vahistamistavade, kohtu reformimise ja üleminekuaja õigusmõistmise juurde, kuhu peaksime koondama oma tähelepanu. Peamine murekoht on kohtusüsteem, sest tänastest õigusemõistjatest on paljud sõna otseses mõttes kirjaoskamatud, nagu kinnitas meile visiidi ajal justiitsminister. Tervitatav on Euroopa Komisjoni kavatsus tegeleda valitsemistavaga, aga ka inimõigustega, mida selles riigis siiani jõhkralt rikutakse. Doonorid, kes praktiliselt seda riiki üleval peavad, peaksid väga kriitiliselt suhtuma sellesse, millist riiki nad aitavad ehitavad.  Ja arvestades abi suurust, on meie käes ka mõjutusvahendid.

Brüssel peaks andma hinnangu sellele, kas Afganistanile suunatud vahendeid on kasutatud korrektselt ja tõhusalt kohapeal ja märksa vähem sellele, kas antavad rahad vastavad euroliidu raamatupidamise standarditele. Tähtsam on see, kas see raha midagi head teeb ja kes muu seda uurima peaks, kui mitte raha jagaja?

 

Tšehhi peaminister: tähtsõnadeks on energeetika, majandussurutis, Euroopa roll maailmas

Kahtlemata on kahetsusväärne, et Tšehhi eesistumine algas eelnevalt kavandatu asemel pealesurutud  Vene-Ukraina gaasitüli lahendamisega, nii nagu ka eelmisel eesistujal tuli alustada Vene-Gruusia sõja lõpetamisega. Igal asjal on aga ka oma positiivne külg. Gaasitarnete sõjaga on energeetikaküsimused tõusnud esiplaanile, eriti ühtse energiapoliitika vajaduse tunnetamine.

Tšehhi eesistumise kava keskmes asub energeetika, mis lisaks majandussurutisele, välispoliitika valupunktidele Lähis-Idas ning Ida-Euroopas, ning EL-Venemaa suhted on saabuva kevade tähtsõnadeks, nagu informeeris Euroopa Parlamendi saadikuid täna lõppeva Strasbourgi täiskogu istungil tšehhide peaminister Mirek Topolánek. Oluliseks peetakse energeetikajulgeolekut: suurendada tuleks Euroopasse saabuva energiatarne kiirust, vähendama peaks samas sõltuvust.

Energiatarnekindlusest rääkides tuleb eesmärgistada Euroopa ühemeelsuse. Eesistumise esimestest päevadest seisis Tšehhi valitsus silmitsi suure väljakutsega Vene-Ukraina gaasitüli näol.

Mida peaks eesistujamaa oma tegevuses rõhutama? Seda, et ühtset energiapoliitikat pole võimalik kujundada Brüsselis,  kui liikmesriigid ei lähtu mitte ühishuvist, vaid sõlmivad kahepoolseid lepinguid  vaid neile kasulikel tingimustel! Selles mõttes peab see ühtne poliitika algama liikmesriikide pealinnadest, mitte ootuspäraselt Brüsseli koridoridest Loodan, et eestkõneleja saavutab elu just selle arusaamise süvendamises.

 

Idapartnerlus

Teiseks, tuginedes ajaloolistele sidemetele ning praegusaja väljakutsetele tugineb Tšehhi eesistumise välissuhete pool kõige esimesena suhetele ja koostöövormidele tervikuna Euroopa Liidu, ELi liikmesmaade ja Ida-Euroopa ning Lõuna-Kaukasuse partnerite vahel. Peamised teemad, millele süvenetakse, on energia, majandus-, kaubandus- ning keskkonnaprobleemidele, samuti põhiõiguste ja –vabaduste tunnustamine ja demokratiseerumisprotsessi kiirendamine, üleminekuaja lünkade täitmine ja abistamine. Muuhulgas räägib EL teiste idaeurooplaste ja lõunakaukaaslastega migratsiooni korraldamisest, inimeste liikumisest ja vabast ringlusest, poliitilisest ja julgeolekukoostööst. Eesistujamaa eelistab pigem individuaalset, isikulist ja erinevat suhtumist nendesse riikidesse.

Tšehhi vabariik toetab oma eesistumise raames Euroopa Naabruspoliitika süvendamist ning panustab nn “idadimensioonile” või Idapartnerlusele selle raames. Viimane tähendab endast euroliidule uut tüüpi suhtumist idadimensiooni, eesmärgiks regionaalne koostöö ja Euroopaga suurem lõimumine, mida tõestavad hiljutised sündmused Gruusias, Ukrainas, Moldovas. Energeetikaküsimuski on siin äärmiselt suure tähtsusega. Tšehhi eesistumise ajal organiseerib Euroopa Liidu nõukogu tippkohtumise ELi liikmesriikide ja kuue Ida-Euroopa partneri vahel. Mis puudutab bilateraalseid suhteid, siis jätkatakse strateegilisi  partnerlusläbirääkimisi Ukraina ja ELi vahel, samuti lansseeritakse uued läbirääkimised euroliidu ja Moldova vabariigi vahel. Kõrgendatud tähelepanu pööratakse ka Gruusia konflikti lepitamisele, arvestades muidugi Gruusia territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust.

 

Venemaa

Ühtlasi tervitan eesistujamaa kavatsusi suunata eritähelepanu suhete arendamiseks ja murede lahendamiseks Venemaaga ning seda, et ELi kutsutakse üles rääkima Venemaaga ühisel häälel.

See on suurepärane, arvestades sellega, et iga edusamm Eesti — Vene suhete asetamises kindlale lepingulisele pinnale on kogu euroliidu huvides.

Sellest tuleneb ka minu selle täiskogu istungjärgu küsimus värskele eesistujamaale: kas nõukogu võiks täpsustada oma suhtumist ja kavatsetavaid meetmeid riigipiiride tunnustamise küsimuses ? Nõukogu seisukohad minevikus on tuginenud sellele, et kahe riigi vaheline piir on bilateraalne küsimus, kuid täna on tegu siiski ELi välispiiriga ja Eesti kuulub ka Schengeni õigusruumi. Igati tervitatav on seegi, et nõukogu nimetab oma presidency program’is selgesõnaliselt Venemaa aktsioone Gruusia suhtes ebaproportsionaalseiks ja teiseks kutsutakse üles Venemaa suunal ühehäälselt toimima. Ka on huvitav tõdeda, et alla joonitakse uue EL-Vene partnerlussuhte planeerimisel arvestada Euroopa Komisjoni möödunud sügisel valminud euroliidu ja Venemaa suhete auditiga !

 

Üldiselt demonstreerib Tšehhi eesistumise kava poliitilist selgust mainitud küsimusis, mis muutub eriti tähtsaks see eesolevatel valimistel, kuna valija hakkab küsima, mida EL on tema kui tarbija kaitsmiseks teinud.

 

%d bloggers like this: