23-26 märts 2009 EP täiskogu istung

Seekordsel täiskogul arutati totalitaarsete režiimide hukkamõistu, Euroopa Ülemkogu tulemusi, kollektiivhagidega seonduvat, interneti ja sõnavabaduse teemat, toiduhindade raportit ning koos Gordon Browniga G20 koosolekut, mis toimub sel nädalal.

Gordon Browni kõnes peegeldus mure praeguse olukorra suhtes ning tahe sellest välja tulla. Sotsiaaldemokraadist peaminister rõhutas koostöö vajadust Ameerika Ühendriikidega, Euroopa juhtivat rolli globaalsest kriisist väljumisel ning vajadust võidelda protektsionistlike meeleoludega maailmas. Mis oli meie jaoks oluline Browni kõnes? Aga võibolla see, et Brown rõhutas väärtuspõhise majanduse vajadust. Ilma järelvalveta turgudel taanduvad Browni sõnul pahatihti suhted tehinguteks, kõik motivatsioonid omakasuks, kõik väärtused summaks hinnasildil. Brown rõhutas, et turufundamentalistide “Washingtoni konsensus” tuleb asendada väärtustel põhineva majanduskonsensusega. Browni kõne leiab siit.

Oma sõnavõtus totalitaristlike režiimide kohta rõhutasin, et seda tundlikku küsimust ei tohiks kasutada ära valimisvõitluses. Eestis oleme juba kuulnud, kuidas nüüd olla justkui saabunud sotsoiaaldemokraatide tõetund, vihjega sellele, justkui  sotsiaaldemokraadid ei poolda kommunismikuridegude hukkamõistmist. Aga teadaolevalt oli just Marianne Mikko üks nendest viiest, kes algatas Euroopa Parlamendis deklaratsiooni, et kuulutada 23. august totalitaarsete režiimide ohvrite mälestuspäevaks, mis sai ka suure osa sotside allkirju. Sotside hulgas võib olla küll erinevaid arusaamu sõnadest sotsialism ja kommunism, aga kuritegu on kuritegu ja siin pole kaksipidi arusaamist. Omaette probleem tundub olevat ka see, et sakslased tahavad n.ö. oma süüd monopoliseerida, ega taha, et natsismi ja stalinismi kuriteod pannakse ühele pulgale.

Euroopa Ülemkogu tulemustest rääkidest võib pidada olulisemateks saavutusteks kokkulepet 5 miljardi euro osas energia ja lairiba projektide jaoks ning EL toetusfondi suurendamist 50 miljardi euroni, et aidata kriisi ajal hätta sattunud Ida-Euroopa riike. Ometi peab tunnistama, et Euroopa riikide valitsused on liiga ettevaatlikud kriisi lahendamisel. Sellele viitas Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman enne Ülemkogu oma esinemises, öeldes, et selleks, et kriisile adekvaatselt vastu seista peaks EL abipakett ulatuma 500 miljardi euroni juba sel aastal ja triljoni euroni kolme aasta peale kokku praeguse 200-300 miljardi euro asemel. Eesti, mis on kriisist üks tugevamini mõjutatud riike ELis peaksime rohkem tegema tugevat tööd, et luua töökohti kasutades EL struktuurifondi rahasid. Väide, et teeme juba piisavalt, sest meie stiimulpakett ulatub üle 1,5 protsendi SKTst, mida Euroopa ette näeb, aitab vähe töötuid, kelle arv ületab juba täna 50 tuhande piiri. Peaministri partei  on  oma ideoloogilise tausta tõttu aher  pakkumaks tõhusaid meetmeid. Praegune kriis on peaaegu pretsedenditu ning vajab aktiivset vastutsüklilist tegutsemist, mitte protsüklilist paigalseisu. Isegi reformikad peaksid mõtlema “väljaspool kasti” nagu ameeriklased tavatsevad öelda, isegi kui see on vastuolus nende ideoloogiaga. Vastasel juhul jäetakse ideoloogilise tõekspidamiste tõttu kasutamata osa meetmeid, mis aitaks Eestil kriisist välja tulla kiiremini ja seatakse ohtu Eesti konkurentsivõime ning jätkusuutlikkus.

Eelmisel nädalal võttis Parlament samuti vastu raporti Komisjoni valge raamatu kohta kahjude hüvitamisest EL konkurentsieeskirjade rikkumiste puhul. Eestis arutab Riigikogu leebusprogrammi sisse viimist, et tõhustada võitlust konkurentsiseadust rikkuvate kartellide vastu. Euroopa Parlamendi raport kiidab muu hulgas leebusprogrammide rolli konkurentsiseaduse rikkumiste tabamisel ning nõustub vajadusega kollektiivhagide järele, et tõhustada veelgi kartellidega võitlemist. Teadaolevalt on kartellidega võitlemine oluline, et parandada siseturu toimimist, mis omakorda on oluline tarbijatele, sest kartellide tõttu võivad tarbijahinnad tõusta tervelt 10-25 protsenti!  Hiljuti avaldatud tarbijakaitseameti uuringu kohaselt arutatakse tarbijaõiguste rikkumisi pigem pereringis. Samas näitab Euroopa Komisjoni poolt tellitud uuring, et inimesed on valmis oma õiguste eest seisma, kui seda saab teha koos teistega. Nii et, ka meil tasuks kollektiivhagi kasutamist arutada. Kollektiivhagidest kirjutan pikemalt siin.

Lisaks arutati täiskogul toiduhindasid puudutavat omaalgatuslikku raportit. Raport taunib muuhulgas olukorda kus EL jaekaubandusturul domineerivad üksikud supermarketite ketid ning väljendab muret selliste kaubandustavade üle, mis pärsivad konkurentsi ja tõrjuvad väiksemaid kaubandusasutusi turult. Eestis on selvehallidel suur roll võrreldes teiste EL liikmesriikidega. Majanduskriisi tingimustes tuleks tagada, et soodsamad hinnad kanduksid edasi tarbijatele. Sellel teemal pikemalt siin.

Mitme viimasel ajal vastuvõetud raportiga on Euroopa Parlament otsinud tegelikult vastust küsimusele: mis on internet? Aktuaalne küsimus täna on ehk see, kas internetimaailm on justkui eraldiseisev ruum – virtuaalne maailm – mis ei kuulugi pärisellu, või on see osa meie avalikust maailmast? Seda kajastab ka eelmisel nädalal vastu võetud kolleeg Lambrinidis oma raportiga, kui ütleb, et meie põhiülesanne on leida sobiv tasakaal privaatsuse ja turvalisuse vahel. Raportit saab lugeda siit.

 

Ojuland liberitel vastutust ei näe

Kristiina Ojuland esines eelmisel nädalavahetusel Slovakkias toimunud liberaalide valimisüritusel juba etteaimatava tekstiga. milles ülistas Milton Friedmani vabaturu ideoloogiat ning süüdistas sotsiaaldemokraate ning konservatiive selles, et nende laenamisbuum on viinud meid praeguse majanduskrahhini (Ojuland: Sotside ja kristlaste poliitika süvendab kriisi).

Kuigi ma saan aru, et Ojuland esines parteikaaslastele (nii öelda liberite sisemine värk), aga kuna see ka Eesti meediasse jõudis, parandaks siiski paari seisukohta.

Kriisi põhjustas siiski enamlevinud arvamuse kohaselt neoliberaalsetest arusaamadest ajendatud vähene reguleerimine finantsturgudel ja sellest tulenev ahnus ning liiga suured riskid. Finantskriisi mõjud aga kandusid edasi reaalmajandusse.

Praegune laenamine, mida tehakse mastaapselt nii Suurbritannias kui mujal ning millest ka Eesti peaminister on rääkima hakanud (Peaminister: Eesti peaks laenu võtma), on siiski vaid üks viise kuidas püütakse pääseda täielikust krahhist. Heale kolleegile tahaks öelda, et selles suhtes on asjad siiski risti vastupidi sellele, mida ta on esitanud Slovakkias toimunud liberaalide seminaril.

Jaanuaris toimunud konverentsil pealkirjaga “Uus maailm, uus kapitalism” esinedes ütles maailmakaubandusorganisatsiooni juht Pascal Lamy, et kapitalism on ebaõiglane süsteem, aga parema puudumisel tuleb seda parandada ja tõhustada. Konverentsil osalesid teiste seas ka Angela Merkel, Nicolas Sarkozy ja Tony Blair, kelle mõtteavaldadused paistsid peegeldavat ühte – vanade reeglite järgi enam mängida ei saa. Parandatud reeglitega kapitalism on see, mis meid praegusest kriisist välja toob. See tähendab aktiivset tegutsemist valitsuse ja riigi poolt. Kui valitsus on riigi kriisist välja juhtinud, siis võib edasi arutada, kas tugev riik on vajalik või mitte.

Samuti juhiksin tähelepanu, et  Ojuland kritiseerib Euroopa kahte suurimat parteid: sotsiaaldemokraate ja kristlikke demokraate ehk Euroopa Rahvaparteid. Jällegi peab kahetsusega nentima, et Euroopa liberaalide, demokraatide ja rahvapartei (ELDR) asepresident Ojuland pole siiani teinud selgeks endale Euroopa poliitiliste parteide toimimist.

On tõsi, et Euroopa Rahvapartei hulgas on palju sotsiaaldemokraatidega sarnaselt mõtlevaid inimesi, kelle ainus vahe seisneb selles, et nad näevad sotsiaalseid väärtusi läbi kristluse. Kuid pooled Euroopa Rahvapartei liikmetest mõtlevad küll sama liberaalselt kui Ojuland ja Reformierakondki.

Samas liberaalide osas peaks Ojuland ELDRi asepresidendina teadma, et umbes pooled liberaalidesse kuuluvad parteid on väga sotsiaalse taustaga, suhtudes neoliberaalsesse nirvaanasse küll suurema skepsisega, kui seda teeb Reformierakond. Võtame näiteks Keskerakonnagi, kes kuulub ka liberaalidesse. Lisaks on nad ka paljudes riikides koalitsioonides koos sotsiaaldemokraatidega.

Teatavasti koosnevadki Euroopa liberaalid kahest parteist: suuremast Euroopa Liberaaldemokraatidest ja väiksemast Euroopa Demokraatlikust Parteist, millest viimane moodustati osaliselt just nendesamade kristlaste lahkumisel Euroopa Rahvaparteist. Euroopa Demokraatlikkusse Parteisse kuulub näiteks ka Itaalia Demokraatliku Partei kristlik osa, mille suurem osa kuulub teatavasti sotsiaaldemokraatidesse. Nii et Ojuland eksib, kandes reformierakondlikku loogikat üle kõikidele liberaalidele.  

Inimõigusorganite töömeetodeid tuleb analüüsida!

 

Euroopa Parlament hääletas möödunud EP täiskogul Leedu kolleegi Laima Liucija Andrikienė huvitavat raportit ÜRO inimõiguste nõukogu (IÕN) arengu kohta, milles on raportöör seadnud fookuse Euroopa Liidu rollile nõukogu töös. 

Olemasolevale ÜRO inimõiguste komisjonile omistati inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks uue rahvusvahelise mehhanismiga institutsioon – inimõiguste nõukogu. Vajaduse IÕ komisjoni reformeerida tingis viimase politiseerumine ja selektiivsus oma töös, mis tekitas usalduse puuduse. See päädis ÜRO Peaassamblee 15. märtsil 2006 toimunud resolutsiooni peaaegu ühehäälse vastuvõtmisega, millega loodi inimõiguste nõukogu,  mis kuulutab omamoodi uue ajajärgu algust inimõiguste kaitsmise ja edendamise valdkonnas.

 

Inimõiguste nõukogu ei ole siiski pääsenud süüdistustest erapoolikuses ning kahtlustest tema tõhususe suhtes inimõiguste rikkumistega tegelemisel kogu maailmas. Väidetavalt olevat inimõiguste nõukogu olevat muutunud sama politiseerituks nagu inimõiguste komisjon oma tegevusaja lõpus.

Ülalmainitut arvestades ja pärast inimõiguste nõukogu kahte tööaastat, on tervitatav europarlamendi hinnanguline raport, milles analüüsitakse IÕNi töömenetlusi ning tulemusi, mis on saavutatud üheksa korralise ja seitsme eriistungjärgu ning kahe üldisele korrapärasele läbivaatamisele pühendatud istungjärgu jooksul, mis nõukogu on seni pidanud.

Raportööri eesmärk pole olnud mõista kohut kahe institutsiooni tegemiste üle, kuna IÕN väärib hetkel ainsa universaalse inimõiguste foorumi nime. Pigem tunnustab Euroopa Parlament tema kaheldamatuid saavutusi ja vajaduse korral osutab võimalikele parandustele nõukogu enda tegevuses, aga ka nõukogu asetuses teiste ÜRO organite, nagu kolmanda komitee, peaassamblee või Julgeolekunõukogu suhtes. Raportis analüüsitakse rolli, mida EL saab ja võiks selles osas täita.

 

Euroopa Liit asetab teatavasti inimõigused ja demokraatia oma välissuhete keskmesse ( Euroopa Liidu kodanikud peavad neid ka oma liidule kõige iseloomulikemaks väärtusteks). Läbi oma tegevuse rahvusvahelistes organites püüdis Euroopa Liit täita aktiivset ja nähtavat rolli inimõiguste nõukogu loomisel ja tegevuses ambitsiooniga kaitsta kõrgeimaid inimõiguste standardeid.

Muidugi ei tohiks jätta tähele panemata raskusi, mis ELil on oma seisukohtade kaitsmisel inimõiguste nõukogus, kus hea inimõiguste olukorraga riigid on vähemuses ja kus kaks piirkondlikku, tugevalt ühinenud majoritaarset rühma (islamimaade organisatsioon ja Aafrika rühm) koos liitlaste Venemaa ja Hiinaga on vastased läbirääkimistel, kus USA puudumise tõttu on EL sageli peaaegu üksi. ELi liigne enesekesksus on osaliselt tingitud tema eripärast ja vajadusest kulutada hulk aega ühiste seisukohtade väljatöötamisele, kuid paistab, et puudulik ettenägemine, juhtroll ja pigem kaitsev lähenemisviis on  ELi arvulisest tegelikkusest  enam takistanud läbi viimast olulisi inimõiguste algatusi.

Raportis analüüsitakse seetõttu viise, kuidas EL saaks parandada oma mõju inimõiguste nõukogus ja anda sel viisil nõukogule uut hoogu, et sellest saaks tõhusamalt toimiv organ. Ühtlasi, arvestades Inimõiguste Nõukogu läbivaatamise menetlust viis aastat pärast selle loomist, s.t 2011. aastal, on meie EP raport võrdlusuuringuks, mida võib vajaduse korral vahetult enne läbivaatamist korrata. 

Juba esimesel töönädalal tekitab Tšehhi president eurooplastes viha ja pettumust.

Sotsiaaldemokraadid Euroopa Parlamendis on täna alarmeeritud tänu Tšehhi eurofoobse presidendi sõnavõtule tänases Financial Times’i arvamusloos “Do not tie the markets – free them”, kus viimane laimab euroliidu ühtset poliitikat sotsiaal- ja keskkonnaküsimustes. “Klausi poolt ajalehes välja toodud seisukohad ei ole tänases Euroopas aktsepteeritavad”, kritiseeris riigipead europarlamendi sotside juht Martin Schulz. “Ta üritab selja keerata kuuskümmend aastat kestnud progressile, Euroopa lõimumisele, mis on toonud miljonitele eurooplastele rahu ja rikkuse”, lisas Schulz.

Sotsid nõuavad peaminister Mirek Topolanekilt, kes muide esindab sama parteid, deklareerima, et Tšehhi riigipea räägib siiski enda eest ja nimel, ning ei esinda valitsuse seisukohti. Ega ka Tšehhi ELi eesistumise prioriteete, sest nagu teada, on riik asunud teise  Ida-Euroopa riigina (pärast Sloveeniat) Euroopa Liidu Nõukogu eesistujatooli.  

Teatavasti on tšehhidel euroskeptiline, lausa eurofoobne president Vaclav Klaus, kes keeldub oma lossile heiskamast ühenduse lippu ja takistab Lissaboni leppe ratifitseerimist, jättes Praha nii koos Dubliniga kaheks ELi viimaseks mustaks lambaks. “Kuigi tegelikult on Klausi roll riigijuhtimises pigem sümboolne, on tema eurovastasusele paaril viimasel kuul vaikselt tähelepanu juhtinud nii mõnedki Lääne-Euroopa diplomaadid ja väljaanded. Mainides ka, et Klausiga vaenujalal seisev Mirek Topolaneki paremtsentristlik valitsus on habras ja ei pruugi eesistumisaja lõpuni vastu pidada”, kirjutab Evelyn Kaldoja tänases Postimehes.  

Tundub aga, et Klausi Euroopa Liidu vastalisus hakkab moest minema. Igatahes võitsid liitu toetavad sotsiaaldemokraadid hiljuti toimunud regionaalvalimistel kõigis  13 piirkonnas. 

Financial Times’is ilmunud artikli lugemiseks kliki siia.

 

Inimõigused on sünnipärane õigus!

 

Tänavusel inimõiguste päeval tähistame ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. aastapäeva. Tegemist on inimõiguste ajaloolises arengus sõjajärgsete Genfi konventsioonide kõrval tähtsa dokumendiga, milles tunnustatakse inimõiguste üldkehtivust. Olgugi, et deklaratsioon pole õiguslikult siduv dokument, lasub ÜRO liikmetel organisatsiooni põhikirjast tulenevalt üldine inimõiguste austamise kohustus. Inimõiguste universaalsus on tagatud rahvusvahelise õigusega.

Inimõiguste ülddeklaratsioon sätestab, et igal indiviidil on oma sünnipärased õigused, mis ei sõltu tema rassist, soost ega usutunnistusest, sünnipäraste õigustega asetatakse õiguse keskmesse indiviid. Säärase mõtlemise aluseks peetakse 13. sajandi Inglise Magna Carta õigusakti, millega piirati Inglise monarhide absoluutset võimu.

Oluline on märkida, et 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsioon polnud suunatud vaid valitsustele, vaid ka inimestele ja kõikidele rahvustele. “Seetõttu peaks iga indiviid ja ühiskonna liige edendama austust nende õiguste ja vabaduste vastu ning võtma kasutusele progressiivseid meetmed, nii riiklikke kui ka rahvusvahelisi”, on öelnud ÜRO endine inimõiguste volinik Mary Robinson.

Euroopa on tugevaim inimõigustega tegelev piirkond maailmas, ometigi pole kasutatud piisavalt meie positsiooni ning Euroopa kui maailma eeskujuliku suurvõimu potentsiaali. 2008 aasta kevadel tehtud Eurobaromeetri uuringu järgi leidis ligi 40% euroliidu kodanikest, et just inimõigused iseloomustavad kõige paremini seda, mida tähendab Euroopa Liit. Teisele ja kolmandale kohale asetusid väärtuste uuringus rahu ja demokraatia.

Euroopa Liit tegeleb inimõigustega kogu maailmas ja püüab kasutada oma mõjujõudu, et riikidele nende endi poolt võetud kohustusi meelde tuletada. Mitte alati pole see edukas. Võtkem näiteks viimased sündmused Hiinas: Hu Jiale andis Euroopa Parlament kuulsa Sahharovi inimõigusauhinna, ometigi nendime kurvatundega, et ta istub endiselt vangikongis. Ja surmanuhtluse määratud Hiina poliituurija Wo Weihan hukati päeval, mil pidanuks aset leida ELi – Hiina strateegilise partnerlussuhte läbirääkimised Pariisis, vaatamata ELi pikaajalistele protestidele antud isiku surmanuhtluse seadmise kohta.

Kuigi täna pühitsetud ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsioonil on vaid soovituslik iseloom, mõjutas see paljusid seadusliku iseloomuga pakte. Inimõiguste ülddeklaratsioonile tuginevad ka mitmete paljude põhiseadused, kaasaarvatud Eesti Vabariigi põhiseadus. Näiteks on kõik inimesed lähtudes inimõiguste ülddeklaratsioonist võrdsed, ka Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Põhiseadus on täitmiseks kohustuslik kõigile Eesti kodanikele kui ka Eestis viibivatele välisriikide kodanikele ja kodakondsuseta isikutele.

Inimõiguste universaalsus on tagatud rahvusvahelise õigusega. Nii hõlmavad need ka kodanikuõigusi, mida mõistetakse kitsamalt kui inimõigusi. Neid õigusi kaitstakse riigisiseselt, näiteks põhiseaduse abil. Teine oluline dokument, mille eelkäijaks tuleb pidada ÜRO ülddeklaratsiooni, on Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsioon, tuntud ka kui Euroopa inimõiguste konventsioon. See on Euroopa Nõukogu egiidi all 1950. aastal vastu võetud inimõigusleping. Kõik Euroopa Nõukogu liikmesriigid on ka konventsiooni osalusriigid ja uutelt liikmesriikidelt oodatakse konventsiooniga ühinemist.

 

Inimõigused Euroopa Liidus

Aktuaalne on täna ka Euroopa Liidu inimõiguste aastaraport käesoleva aasta kohta, mis võetakse vastu 2009. maikuus. Ent selle aasta viimasel täiskogu istungil on juba kuulamine Euroopa Liidu nõukogu ja Euroopa Komisjoni osavõtul Euroopa kodanike põhiõiguste teemal, kuid ka inimõiguste olukorrast maailmas.

Mida tähendame täna Euroopa Parlamendis inimõiguste arengute ja kaitsmise kohta maailmas: esiteks, et sekkumisvõimalused on mitmekülgsemad, kuid ka arvukamad kui varem. Olukorra parendamiseks inimõiguste kaitsmisel on kaks teed:

Esiteks kvantitatiivne, ehk rohkem inimõigusdialooge kolmandate riikidega. Kuid teiseks, ja mis on iseenesest tähtsamgi, on kvaliteet. Küsimus on selles, kuidas rakendada eri strateegiaid. Aga ka selles, mida soovib Euroopa avalikkus? Kuidas selgitada Euroopa liidu inimõigusrikkumiste vastu võitlemise ja inimõiguste kaitsmise pingutusi mujal maailmas, võtkem näiteks üliaktuaalne Kongo, või Tiibet, Darfuur, Iraak, Afganistan, Kesk-Aasia, Haiti jne. Näiteid on palju ja Euroopa poliitikud peavad keskenduma täna sellele, kuidas  nende olulisuses oma valijaskonda veenda. Sest teame ju, et Eestiski on valdav leige suhtumise, kui inimeste põhiõigusi eiratakse meile lähedal asuvas Valgevenes, rääkimata siis veel Birmast või Kuubast.  Meil armastatakse hoopis rohkem rääkida inimõiguste rikkumistest Venemaal. Seevastu  mitmed teised riigid, kellel tihedad majandussidemed Venemaaga, eelistavad nendel teemadel mitte sekkuda.

Osalesin hiljuti ühel üritusel, kus teadlane pahandas Eesti panuse üle Afganistani, kui meil omal on nii palju lahendamata probleeme. Seda, kuidas Afganistanis lahendamata probleemid meid endid mõjutavad, väga paljud kahjuks ei taju. Samas on just Afganistan näitena hea, sest see on paik, kus meil on võimalik oma mõju suurendada ka inimõiguste valdkonnas. Euroopa Liit panustab seal nii sõjaliselt kui ka tsiviilühiskonna rajamisse. Praktiliselt peetakse seda riiki üleval Lääne rahadega. Seega peaksime ka otsustavamalt sekkuma sellesse, millist riiki meie rahaga seal ehitatakse, kas riiki kus jätkuvalt pole naistel-lastel õigusi või kus ajakirjanike mõistetakse surma. Või riiki, kus õigust ei saa kohtus osta ja valitseb seadus.

 

ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsioon andis maailmale väga suure instrumendi, vahendi, et võidelda üleilmselt õigusrikkumiste vastu. Meie ülesanne on neid taunida, kuid ka ükskõiksuse vastu võidelda. Üleilmastuva ühiskonna küsimus on selles, kui palju tegelikult ära tehakse.

 

Kuidas on lood Eestiga?

Euroopa Liidu kodanikule on aga oluliseks dokumendiks Euroopa põhiõiguste harta, mis pidulikult allkirjastati Euroopa Parlamendi täiskogu istungil 12. detsembril 2007. Selle suure sammu tähendust Euroopa uue sajandi poliitikas saavad kodanikud tunda siis, kui nende õigusi rikutakse ja nad saavad hartale tuginedes oma õiguste kaitseks kohtu poole pöörduda. Inim- ja põhiõigusi käsitlev dokument on õiguslikult siduv ja talle anti samaväärne positsiooni nagu ELi asutamislepetele. Harta sõnastab selgemalt kui kunagi varem liidu väärtused ja eesmärgid, kuid tähelepanu väärivad ka töötajate õigusi ja solidaarsust puudutavad artiklid, nagu ka moodsamad seisukohad (näiteks geneetika), mis varasemates dokumentides pole kajastatud. Eestlasele on oluline teadmine, et tegu pole järjekordse jõuetu deklaratsiooni, vaid seadusjõudu omava dokumendiga.

Eesti inimõigusolukorda arvesse võttes võib väita, et eks meilgi ole probleeme, peamiselt on meile põhjendamatult esitatud süüdistused eestivene vähemuse kohta viinud meid kaitseseisundisse, mis segab  tegelike probleemide nägemist ja tunnistamist.

Lastekaitse Liidu presidendina tooksin esile  probleemi, mida tekitab näiteks laste eriombudsmani puudumine. Kuigi meil on ombudsmani ülesanded õiguskantsleri haldusalas, ei anna seadus talle voli ülesandeid täita, selle asemel võib kantsler korraldada järelvalvet, kuid mitte tegeleda ennetustööga, mis on antud juhul äärmise tähtsusega. Eriombudsman looks ka lihtsama olukorra inimestele kaebuste esitamisel. “Inimõiguste probleem täna Eestis seisnebki peamiselt selles, et rahvas ei tea, kuhu oma murega minna.

 

 

Kriitiline konstruktiivsus pole pelgalt pragmatism

Hea kolleeg Marko Mihkelson selgitab oma eilses blogipunktis suhteid Venemaaga ning heidab Euroopa sotsiaaldemokraatidele ette pragmaatilist poliitikat Moskva suunal.

Minu isiklik seisukoht on rõhutada kriitilist konstruktiivsust. See ei tähenda ei pelgalt pragmaatikat ega isolatsioonipoliitikaid, vaid koostööd ja sihikindlat kriitikat. Seda meelt on enamus Euroopa sotsiaaldemokraate.

Ei saa kuidagi pidada konstruktiivseks piiritagust karjumist, mida tegelikult parempoolsed hetkel propageerivad, nn. aiatagust ulgumist. Konstruktiivne on omada julgust kohale minna ja öelda välja oma kriitika sellele, kellest midagi sõltub.

Võin kinnitada, et möödunud Moskva visiidi raames kohtuti kõrgete ametnike ja võtmepoliitikutega ning nõnda avatud vestlusringi, kuhu kuulus ka mõlemapoolne kriitika, pole varem kogenud. Mul oli võimalus otsekoheselt erinevatel teemadel sõna võtta ja Venemaa mulle vastati samaga.

Olen nõus, et vajadusel tuleb vastuvoolu ujuda, nagu kolleeg Mihkelson ütleb ja mäletab ka ENPA aegadest. Pälvisin tähelepanu Euroopa Nõukogus sellega, et ei jälginud oma partei seisukohti kommunismikuritegude rahvusvahelise hukkamõistu raporti puhul, vaid  survestasin neidki kalduma meie seisukohtade poole. Tunnistan, et olen Euroopa Parlamendis saanud seda “tehnikat” ka kõvasti lihvida. Selge on see, et ida- ja lääneeurooplaste arusaamad Venemaa puhul tihti ei kattu.

 Aga ärgem laskem end eksitada, kui arvame, et lahkarvamused eksisteerivad vaid sotside leeris. Eri küsimustes ja eri aladel on kaklused ja eriarvamused kõikide parteide päevakavas. Nii on igati normaalne, et üleilmastumise ja uute liikmete tulekuga seostatud teenuste direktiiv, mis lubanuks uutel riikidel konkureerida vana Euroopa teenuste turul ning ähvardanuks sellega Lääne-Euroopa protektsionistlikku sotsiaalsüsteemi, tekitas Euroopa Parlamendis meeletuid vaidlusi just uute ja vanade liikmete vahel. Lääneeurooplasi hirmutas uute liikmesmaade “konkurentsieelise” ehk madalamate maksude ja viletsama sotsiaalsüsteemiga seotud hirmud, mistet koonduti mitte parteiliini järgi, vaid liikmesriikide järgi. Nii olid meiega – eestlastega – ühel rindepoolel teised idaeurooplased ja parteiüleselt. Erinevaid parteide siseseid seisukohti  ja konflikte on igas parteis kümneid.

Ütlen seda uuesti, mida olen möödunud nädalal Eesti meedias kommenteerinud: Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni delegatsioon, mis Venemaad väisas, koosnes inimestest, kellel on teatud Venemaad puudutavates valdkondades erinevad seisukohad. Delegatsioonis oli erinevaid arvamusi ja seisukohti, samas ka suur ühisosa – näiteks hääletasid sotsiaaldemokraadid üksmeelselt Euroopa Parlamendi istungil Gruusia resolutsiooni poolt.

Mis puudutab Schulzi kommentaari Venemaa majanduse stabiilsusest ja Venemaa võimest maailmamajandust stabiliseerida, siis sellega ma ei saa isiklikult nõustuda, sest Venemaa sõltub liiga palju ühest tegurist -nafta hinnast. Kuid olen nõus, et Ameerika mõju maailmamajanduses seoses finantskriisiga väheneb.

Mis puudutab Euroopa Liidu ja Venemaa vahelist suhtlemist, siis olen ka varem öelnud, et rääkimine Venemaaga on mõistlikum, kui suhete täielik katkestamine. Nii Venemaa kui ka Euroopa Liidu jaoks on oluline jätkata ajakohastel teemadel suhtlemist ning selles valguses on need visiidid olulised ka Eestile. Me peame kindlasti kommunikeerima seisukohti, mis puudutavad näiteks Venemaa agressiivset välispoliitikat või inimõiguste piiramist. Võtmesõnaks on siiski suhtlemine – kui laseme Venemaal langeda veel suuremasse isolatsiooni, milleks on neil kalduvus, siis saavutame veel vähem.

Hetkel üritatakse sotsiaaldemokraate mustata Venemaa teemal, et kavalalt varjata konservatiivide aastatepikkust inimõigustest möödavaatamise poliitikat. Kordan sama, mida oma eilses blogi sissekandes: Euroopa Parlamendis nagu ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarses assamblees otsivad kompromisse omavahel need (enamus) parteisid, kes hoiavad inimõiguseid au sees, sinna aga ei kuulu Euroopa Rahvapartei, kes alalhoidliku järjepidevusega likvideerib või vähemalt üritab kaotada inimõiguste kohta käivaid sätteid meie raportitest. Siin võiksin soovitada oma kolleegidel vaadata üle Euroopa mõttelised alused, Kopenhaageni liidulaienemiskriteeriumid, Euroopa Põhiõiguste Harta, Eesti Vabariigi põhiseaduse ja kõiksugu rahvusvahelise õiguse konventsioonid, mis puudutavad antud temaatikat.

Külaskäimisest Venemaale: mulle jääb mulje, et Eesti isamaalased on hakanud sotsiaaldemokraate süüdistama selles, et neile avanes võimalus Moskvasse minna, isamaalastele aga mitte? Tegelikult viibis Europarlamendi majanduskomisjoni delegatsiooni samal ajal Moskvas, kus oli ka neli konservatiivi. Mis veelgi huvitavam, kuuldavasti plaanib Euroopa Rahvapartei praeguste plaanide kohaselt sõita Moskvasse novembri alguses ja neid plaane tehakse ju ka samal ajal, kui Vene-Gruusia rahuplaani pole täidetud. Nii süüdistati meid asjas, mida nende endi tagatubades planeeritakse. Niisiis, sõnades üks ja tegudes teine suhtumine?

Ja viimaks soovitus oma kallitele kolleegidele IRList. Milleks segada antud vestlusesse Schröderit, kui konservatiivide ridades on end üleni naeruvääristanud Silvio Berlusconi?  Ja maailma kunagine hiigelšrööder Jacques Chirac?! Ka Angela Merkel on oma viimaste väljaütlemistega äratanud kahtlusi, kas tedagi ei paelu ärihuvid? Või parempoolsete palgal rammu koguv van der Linden, kelle ärihuvid tegelikult Marko Mihkelson ise paljastas. 

Huvitav on märkida, et kolleeg Marko Mihkelson on veel käesoleva aasta maikuus rääkinud Eesti-Vene suhete arendamisest oma blogi sissekandes, ta on teinud ettepaneku lausa Riigikogu tasandil suhteid vaagida ja arendada. See poleks loomulikult esimene kord, kui Eesti konservatiivid räägivad populistlikel eesmärkidel seda, mida arvavad, et rahvas kuulda tahab..

Schröderi suhetest Schulziga võib anda vaid oletusi, kuna viibivad samas parteis. See ei pruugi tähendada lähedasi suhteid, võtkem või IRL. Kas Markol on lähedased suhted endise siseministri ja Tallinna linnapea Jüri Mõisaga, kuna kuuluvad samasse poliitilisse perekonda? Ja kellele see korda läheks?

Minu samal teemal kirjutatud artikli “Schröderiseeruv Euroopa” võivad kolleegid ja huvilised leida Eesti Ekspressi Areenist, 04.09.2008. Lugeda saad siit

Eesti roll Saksa-Vene suhetes: kas naeratades või rusikaid vibutades?

Hea kolleeg ja Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson on leidnud, et jutt kriitilisest konstruktiivsusest Venemaa suunal on arusaamatu (http://markomihkelson.blogspot.com/2008/10/venemaa-mngib-saksamaa-kaardile.html). See on heaks ajendiks, et veidi selgitada.

Mihkelsonile jäi arusaamatuks minu öeldu Terevisiooni hommikuprogrammis möödunud reedel pärast seda, kui naasesin Moskva kohtumistelt Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni delegatsiooni liikmena. Mihkelsonile jäi arusaamatuks mõte, et Euroopa on järjest enam majanduslikult sõltuv Venemaast ning et see ei luba meil karmimaid meetmeid Moskva agressiivse välispoliitika ohjeldamisel. Sealjuures selgitab ta, et sama nädala esmaspäeval koos olnud IRLi välispoliitika nõukogu olla arutanud olukorda Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes ja leidnud üheselt, et seni, kuni ei ole täidetud Medvedevi-Sarkozy rahuplaani kõik punktid, ei ole alust ka näiteks koostööleppe läbirääkimiste taasalustamiseks, rääkimata siis võimalikest uutest viisalihtsustustest või muudest konkreetsetest sammudest.

Esiteks on hea kolleeg vääriti mind mõistnud, et me ei tohi kasutusele võtta karmimaid meetmeid Moskva suunal. Selgituseks ütlen, et minu arvates mitte me ei tohi, vaid meil pole eriti mõtet kasutada karmimaid meetmeid, mis piirduksid igal juhul vaid rusikate vibutamisega. Minu sõnumi sisuks oli mõjutada arenguid igal võimalikul viisil, mitte ainult seljatamise ja isoleerimisega. Majandussuhted arenevad tõusvas joones euroliidu ja Venemaa vahel ja siingi on vajalik meie rahulik mõjutamine ja kaasa rääkimine.

Usun, et igasuguste imperialistlike tendentside, inimõiguste rikkumise, ajakirjandusvabaduse piiramise jms suhtes saab olla vaid üksmeelne kriitika. Samas peame silmas pidama, et oma sõnadele saame kaalu lisada ainult juhul, kui meil on millega oma partnerit mõjutada. Venemaa oli vastu, et inimõiguste teemat puudutada EL-Venemaa partnerlusläbirääkimistel, aga just see on koht kus me saaksime selle teema tõstata kõige kõrgemal tasemel.

Ma arvan, et on olemas õigem „kolmas tee“, mida siiani pole käidud. Konservatiividest lauskriitikute taktikal näib puuduvat suurem siht, ja teisest küljest liigne ja ennastunustav valmidus koostööks (mida võib täheldada Tallinna linnapea leeris) ei kaitse ka mingil määral meie huve.

Peame leidma enestes pragmaatiku. Peame jääma endale tõeseks ja kritiseerima seal, kus eurooplastena näeme, et Venemaa liigub suunas, mis ei ole õige (imperalistlikud tendentsid, inimõiguste rikkumine). Ja samas peame pooldama konstruktiivset koostööd, mille kaudu saame oma sõnumi edasi anda nii, et sellel oleks ka mingi mõju. Venemaad nii nagu ka USAd võib süüdistada selles, et üritatakse jagada EL riike mitmesse leeri, et oma huvisid kaitsta nagu seda teevad paljud lugupeetud poliitikud. Aga usun, et selliseid huvisid tunnistades, võime kehtestada Euroopa ühist tahet paremini läbi kriitilise konstruktiivse koostöö, kui läbi isolatsiooni. Sotsiaaldemokraatide nimel võib öelda sedagi, et erinevalt konservatiividest on just sotsiaaldemokraadid tuletanud Venemaale meelde tema rahvusvaheliselt võetud kohustusi inimõiguste kaitsmisel. Teadagi on, vähemasti Euroopa Parlamendis kujunenud tavaks, et viited inimõigustele korjatakse alati resolutsioonidelt välja tänu Euroopa Rahvapartei survestamisele. Nii võiksid sotsiaaldemokraadid samuti hakata oma kolleege süüdistama inimõiguste eiramises?

Kas see nn “sõbralikum nägu” Vene-Saksa suhetes tähendab Eesti jaoks head või halba? Kui suurte eurooplaste eesmärgiks on Nord Stream, millega isoleeritakse ühtlasi euroliidu idapiir, siis pole tegelikult vahet, kuidas seda tehakse – kas naerulsui või rusikaid vibutades. Seda enam teadmisega, et Eesti pole Venemaa jaoks välispoliitiline prioriteet number üks – vastupidi aga küll.

Mis aga puutub boikoteerimisse: konservatiivid puudusid Euroopa Parlamendi – Venemaa riigiduuma ühisdelegatsiooni koosolekult, mida juhib tegelikult nende enda parteikaaslane hollandlanna Ria Oomen Ruijten. Oma seisukohtade selgitamiseks valiti hoopis teine tee – toodeti pressiteateid, kus sisuliste argumentide asemel õhutati emotisoonidel põhinevat vastuseisu. Karjutakse nö “aia tagant”. Irooniline, et Eestiski kirjutas meedia EP-Duuma kohtumisest ja pööras palju tähelepanu selle saadiku ütlustele, kes kohtumisel ise ei viibinud.

Samas on aga kuulda, et EP Majanduskomisjonilgi toimus möödunud nädalal (nädal pärast Brüsseli töösessiooni) väljasõit Moskvasse, mille delegatsiooni raames viibis sõidul ka neli konservatiivide liiget. Ehk on siingi tegu sarnase tendentsiga, et Euroopas räägime valijale ühte juttu, aga Moskvas käime nii kui nii.

Täiendatud 09.10.08: Minu arvamust “schröderismist” Euroopas saab lugeda SIIT.

%d bloggers like this: