Sõda, mida ei võideta relvadega

 

Külaskäik Afganistani möödunud kevadel pani mind kahtlema, kas kunagi saabub sellesse vägivaldsesse riiki aeg, mil külalistele ei jagata enam kuuliveste.  Pisut vähem kui kümme aastat pärast Talibani võimult kukutamist räägitakse täna Afganistani riiklikest edusammudest mitmes eluvaldkonnas, kuid ometi tuleb tõdeda valitsuse võimetust kontrollida suurt osa riigi territooriumist. Alates 2007.a. on vägivald suurenenud ja küllap lisavad pingeid sel aastal toimuvad presidendivalimised.

Afganistan on hea näide sellest, et võid võita lahingu, kuid mitte sõda: ülemäära palju loodeti relvajõule sõjas, mida pole võimalik ainult relvadega võita. Ammune esimene Afganistani sõda, mida NSV Liit ei suutnud võita, võttis 36 Eestist pärit noore inimese elu, täheldab Toomas Sildam oma essees “Sõda, sõdurid ja rindejooned”. Rohkem kui tuhat said väga isiklikult teada, mida tähendab sõda. Praegune Afganistan on kolme Eesti sõduri hukkumiskohaks, kümmekond inimest on saanud haavata, neist mitmed nii raskelt, et nad on nüüd invaliidid.

Praegune sõda on isemoodi- selle eesmärgiks pole enam ainult Talibani kukutamine, vaid kohaliku elanikkonna enda poole võitmine, mis osutub keerukamaks kui kõik muu.

Kuidas ehitada riiki, võidelda korruptsiooniga, väärtustada inimressurssi, kuis rakendada oskuslikult välisabi? Afganistan asub UNDP viimase raporti (2007) inimarengu indeksi kohaselt 178 riigi seas 174. kohal ning on peaaegu pidevas konflikti- või sõjaseisukorras seoses juba mitu aastakümmet kestvate pidevate hõimudevaheliste ja rahvusvaheliste vastasseisudega. Kõige erinevamad ebaseaduslikud ärid, eriti mooni tootmisega seotud uimastiäri, mõjutavad riigi terveid piirkondi, kus kõikidel valitsemise ja riigi tasanditel võimutseb korruptsioon.  Oopium on riigi peamine majandusharu ja 95% sellest narkootikumist, mis ringleb Euroopa turul, pärineb just Afganistanist. Siit ka üks põhjendus, miks selles mägises riigis toimuv peaks  Euroopa Liidu kodanikke vägagi huvitama ning miks peaksime sinna panustama.

Nagu mainisin, on küsimus selles, kuidas paremini kasutada, paigutada ja rakendada rahvusvahelise kogukonna otsetoetuseid ja kaudset abi. Euroopa Liidu otsene abi moodustada aastatel 2002 – 2007 70 % (970 miljonit eurot) kogu ühenduse abist ning ühenduse kaudne abi, mida haldavad rahvusvahelised organisatsioonid, moodustas ühenduse abist 30 % (422 miljonit eurot). Ühenduse praegust abi reguleerib strateegiadokument aastateks 2007–2013 ning mitmeaastane näidisprogramm, mis määrab ära ühenduse sekkumise peamised suunad ja teabekeskused aastateks 2007–2010.

 

Kuhu raha välja jõuab?

Doonorriikide kokkulepetega üritatakse vähendada kulusid ning muuta raha kasutamist efektiivsemaks. Edasiminek on toimunud tervishoiu-, haridus-, ja infrastruktuuri (eriti maanteed) sektoris, paranenud on juurdepääs tervishoiuteenustele ning vähenenud on imikute suremus. Algkoolide taastamine ja õpetajate ulatuslik koolitamine on toonud paljud lapsed tagasi kooli, 6,4 miljonist õppurist on 1,5 tüdrukud.  Endiselt on aga märgata doonorriikide vahelist vähest koordineerimist rahvusvahelisel tasandil, lüngad on isegi erinevate Euroopa Liidu liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni omavahelises koordineerimises. Afganistanis käies kuulsin ka absurdseid lugusid, nagu kahe erineva doonori poolt rajatud haiglad, mis juhuslikult sattusid kõrvuti.  Pikka aega ei suudetud teha koostööd kohalikega. Baumiani provintsi kuberner kinnitas, et alles viimasel ajal on see hakanud edenema, aga tal polnud näiteks ettekujutustki sellest, millised summad on kulutatud aastate jooksul tema provintsis. Omaette probleem on rahade edasi “kontraktimine”. Mitmekordsete lepingute tõttu kaovad summad vahendajatele ning vaid pisku jõuab nö põllu peale.

Euroopa Parlamendi raport ELi eelarvest Afganistanile eraldatavate vahendite kontrolli kohta keskendub peamiselt ühenduse otsetoetuste ja kaudse abi kontrollsüsteemi kirjeldusele. Võttes arvesse Afganistani administratsiooni struktuurilisi nõrkusi, esitatakse kõik ühenduse vahenditest rahastatavate projektide valiku, lepingu sõlmimise, lepingute ja maksete heakskiitmise etapid reeglina Euroopa Komisjoni talitustele nõusolekuks, enne lõplikke makseid sooritatakse vähemalt üks audit, kontrollitakse projektidega seotud lepinguid jne. Komisjoni vastavad talitused peavad kindlustama, et rahalise abi andmine vastab ka rahvusvahelistele raamatupidamise, auditi, sisekontrolli ja hankemenetluse standarditele.

Aga asi pole nii väga selles, mida Brüsselis arvutatakse või allkirjastatakse, sest nii või naa jõuame tagasi kriminaalkohtusüsteemi, sealhulgas politsei, vahistamistavade, kohtu reformimise ja üleminekuaja õigusmõistmise juurde, kuhu peaksime koondama oma tähelepanu. Peamine murekoht on kohtusüsteem, sest tänastest õigusemõistjatest on paljud sõna otseses mõttes kirjaoskamatud, nagu kinnitas meile visiidi ajal justiitsminister. Tervitatav on Euroopa Komisjoni kavatsus tegeleda valitsemistavaga, aga ka inimõigustega, mida selles riigis siiani jõhkralt rikutakse. Doonorid, kes praktiliselt seda riiki üleval peavad, peaksid väga kriitiliselt suhtuma sellesse, millist riiki nad aitavad ehitavad.  Ja arvestades abi suurust, on meie käes ka mõjutusvahendid.

Brüssel peaks andma hinnangu sellele, kas Afganistanile suunatud vahendeid on kasutatud korrektselt ja tõhusalt kohapeal ja märksa vähem sellele, kas antavad rahad vastavad euroliidu raamatupidamise standarditele. Tähtsam on see, kas see raha midagi head teeb ja kes muu seda uurima peaks, kui mitte raha jagaja?

 

Kesk-Aasia teed viivad taas Pariisi!

Kesk-Aasia siiditeed pidi toodi kunagi kallist kaupa, mis jõudis ka Euroopa valitsejate salongidesse. Nüüd üritavad need valitsejad jälle kaubateid turgutada. Siidi asemel tuntakse küll huvi hoopis nafta ja gaasi vastu.

 

Möödunud nädalal juhtus üks halenaljakas lugu. Euroopa Parlamendi Kesk-Aasia delegatsioonijuhid ootasid oma Tadžiki kolleegidelt kinnitust, et mõni nädal hiljem leiaks aset eurooplaste visiit Dušanbesse. Oodatud kirja ei tulnud ega tulnud, sest kuuldavasti olevat tähtis allkirjaandja Pariisis. Mis mõttes, küsiti koridorides? Mida ta seal teeb? Ilmselt veedab puhkust, kõlas vastu Euroopa Komisjonist. Hiljem selgus, et Prantsuse eesistumise poolaasta raames olid kõik Kesk-Aasia riigid kutsutud kohtumisele välisminister Bernard Kouchneriga, et tugevdada juba Saksa eesistumise ajal (2007) algatatud Euroopa Liidu strateegia suhtlemiseks Kesk-Aasia riikidega. Aga millegipärast ei teadnud sellest Brüsseli vastavad reaametnikud, olgugi, et Eurovälisvolinik Ferrero-Waldner viibis üritusel.

Kesk-Aasia strateegia on saanud uue tähtsuse seoses Gruusias toimunud nn julgeoleku arhitektuuri kokkuvarisemisega ning järjest suureneva energiasõltuvusega, millest räägitakse küll palju, aga mille vähendamiseks tehakse hämmastavalt vähe. 18. septembril toimunud Pariisi konverentsi alapealkiri oligi “Väljakutsed julgeolekule”.

Eurooplased ei jätnud märkamata nn –stanide (Kasahstan, Kõrgõstan, Usbekistan, Tadžikistan, Türkmenistan) osavõtmatust tunnustada Gruusia separatistlikke osariike. Teada on ka nende soov leida  uusi viise oma energiat Venemaast sõltumatult meieni toimetada. Ühtlasi asuvad nad geopoliitiliselt väga kuumas kohas: Hiina, Iraani, Lähis-Ida ja Afganistani ristumisteedel. Nii Kõrgõstan, Tadžikistan kui Usbekistan majutavad militaarbaase, mida Euroopa jõud kasutavad võitluses Afgaani talibanidega. Ka suurem osa Afganistani narkoveost saabub Euroliitu läbi Kesk-Aasia ulatuslike steppide. See kõik muudab eurooplaste huvid vajadusteks.

Üks tore asi jäi silma Pariisi konverentsilt, see, et kaasatud oli ka Türgi. Teatavasti asuvad Kesk-Aasia riigid (v.a Tadžikistan) turaani keelteruumis. Termin peab silmas territooriume, kus on levinud türgi keel või selle suguluskeeled, ala ulatub kaugele Kesk-Aasiasse ning kätkeb endas kuni 200. miljonit inimest. Nad tunnevad Türgiga ühtekuuluvust, edaspidi järelikult ka Euroopa Liiduga.

Pariisi foorum oli poliitiliseks märguandeks, et eurooplased on valmis Kesk-Aasia strateegia toimikuga edasi minema. Edasised küsimused on: mida teha Usbekistanile seatud sanktsioonidega? Millises suunas liikuda Nabucco gaasijuhtmega? Kuidas luua muid uusi alternatiive? Kuidas suurendada oma kohalolekut piirkaonnas, jne? Ning, last but not least, millal mõistavad eurooplased, et Türgi on Euroopale olulisem, kui arvame. Seda näitab ka antud kaasus.  

Oh ajad, oh nimed!

Jutustus nüüd juba vähem veidrast Türkmenistanist ja sellest, kuidas tema õliseadused euroliidu janu kustutavad.

 

 

Supsti ja valmis, Türkmenistan muudab kalendrit! Ehkki Türkmenistan püsib repressiivsete režiimide nimistus, on sealsed võimud end vaikselt ülejäänud maailmale avanud ja tasapisi kaovad ka kõige äärmuslikumad veidrused. Nii otsustas hiljuti kõikide türkmeenide uus isa, pärast rahvaisa Niazovit võimule astunud Gurbangulõ Berdõmuhhamedov. Vana liidri meelepärased isikliku meelelaadiga kuunimed asendatakse kuunimedega kalendrist, mis kehtis enne Kõikide türkmeenide isa raudse randmega valitsenud režiimi. Uue juhi otsus peab võitma küll parlamendi heakskiidu, kuid arvatavasti on tegu vaid formaalsusega.

 

2002 aasta seisuga kinnitas Türkmenbaši järgmised kalendrikuud:

Jaanuar: Türkmenbaşy, (Kõikide Türkmeenide isa; kodanikunimega Saparmurat Niazov).

Veebruar: baidak (rahvuslipu kuu);

Märts: navruz (Uus Aasta; Navruzi tähistatakse üle kogu Kesk-Aasia, ulatudes Mongooliani, Iraanini ja Pakistani ning Afganistanini, ise olen osa võtnud propagandistlikust tantsu- ja laulupeost Usbekistanis, kevadel 2007).

Aprill: gurbansultan edže (kuu nimetamine Türkmenbaši ema järgi.),

Mai: mahtumkuli (türkmeeni suure poeedi Mahtumkuli auks);

Juuni: oguz (Türkmenistanile alusepanija, ajaloolise sangari Oguzi meelespidamiskuu);

Juuli: žarkut ati (rahvuskangelase kuu);

August: alp arslan (türkmeeni sõjaväeülema kuu);

September: ruhnama (Türkmenbaši sulest ilmus “Ruhnama”, Teejuht, mida ka kõik türkmeenid kohustuslikus korras pähe õppima pidid. Muuseas, juhi jumalast inspireeritud kogumik oli kohustuslik õppematerjal ka koolides, soovitan kas või põgusalt lugeda – nii hinnaline tarkuseallikas on loomulikult saadaval ka internetis. Spirituaal-eligioosne elamus on kindlustatud…);

http://www.angelfire.com/wi2/ULCds/BlogRuhnama_20060310.html

Oktoober: garaşsõzlõk (“iseseisvuse kuu”);

November: soljar (türkmeeni ajaloolise tegelaskuju tähistamise kuu);

Detsember: bitaraplõk (“neutraalsuse kuu”, Niazovi välispoliitika võtmesõna).

 

Uue juhiga on asjad teisemad, uus rahvaisa on otsustanud erinevalt oma eelkäijast endale kujusid mitte püstitada, õigemini ta on oma kujud ära keelanud, voh nii on lood! (Asjaolu, et Türkmenbashi oli kuulutatud eluaegseks presidendiks ja talle eluajal kullast kujusid püstitati, on üldteada.) Ka välispoliitikas on oodata muutusi: näiteks seilab Türkmenistan aktiivselt energiapoliitika lainevallas ning juba on otsustatud Gazpromile energiahindu kahekordistada. Türkmenistan, nagu ka teised maailma kurjemad diktatuurid, omab mahukaid gaasi- ja naftavarusid maapõues ja Kaspia meres.

Brüssel, euro-väärtuste peamaja, ei suuda varjata oma ilmselget rahulolu, et ka siin on jõutud Türkmeeniaga läbimurdelise lepinguni. Lepingu alusel garanteerib Türkmenistan EL-ile kümme miljardit kuupmeetrit gaasi aastas. Komisjon tunnistab, et kogus pole küll ülisuur, ent viitab sellele ikkagi kui läbimurdele, kirjutas Krister Paris EPLis mõni nädal tagasi. Türkmenistaniga saavutatud üksmeel tõotab puhuda elu sisse ka Türgit läbivale Nabucco torujuhtmele, mis peaks vähendama EL-i sõltuvust Vene gaasist.

Uusi tarnemarsruuti otsivad Kesk-Aasia diktaatorite pilgud on peatunud euroliidul, kuigi praegu pole täpselt selge, kuidas hakkab gaas euroliitu jõudma. Võimalik, et Kaspia meresügavustest jooksva tarnejuhtmega, kuid kogu projekti varjutab siiski Kesk-Aasia riikide stabiilsus (või ebastabiilsus). Siin ei tohiks olla vahetegemist keskaasialaste ja Iraani vahel (viimasest on nafta ostmine hetkel poliitiliselt lubamatu).

Samas ei vasta Brüssel Gurbangulõ soovidele viletsamalt: meie tuleviku peamiste energiavarustajate hulgas nähakse peale Türkmenistani ka Aserbaidžaani, Egiptust, Iraaki ja Kasahstani. Seega, mõtted liiguvad lepingute suunas, ja siin pole tähtsust, kes õliraha enda taskusse paneb. Olgu öeldud, et lõppeks on ka ehk Andidžoni inimmõrv oma lahenduse leidnud: et usbeki hirmuvalitseja Islom Karimov kasutas ära NATO tippkohtumist, et pakkuda oma riiki NATO transpordikoridoriks Afganistani, saab ta vastutasuks Euroopalt kerge kummarduse, kuna viimane loobub 2005 aastal Fergana orus toimunud tsiviilelanike tapmise eest kehtestatud ning hiljem peatatud sanktsioonide taaskäivitamisest.

Millest rääkisid mulle aga türkmeeni opositsiooni esindajad? (Jah, kuulsite õigesti: Ašhabadis tegutsevad ka tõelised opositsiooniparteid!) Sellest, et Türkmenistan lubab kõigil gaasi, ja lubab rohkem kui praeguste andmete järgi neil seda jagub. Seda ei teata isegi niipalju, et hiljuti, uue riigijuhi päevil on tellitud uuringud, mida täpselt on ja mida mitte.

 

Nimed uude kalendrisse

Türkmeenide nimed, olgu ees- kuu-, või päevanimed olid vanasti ikka loomulähedased, ning et nimeversioone on tänu looduspiltidele ja argielule palju, pole mõtet ka nimeregistrit pidada. Näiteks ilusal talvepäeval sündinud noorukile pandi nimeks Gariagdõ, mis tähendab “lumi on langenud”; reedesel päeval sündinud poisslast kutsuti Annadurdõks või Jumadurdõks, mis tähendab “reede on saabunud”, või lihtalt Oguldurdy, ehk “poeg on saabunud”. Blondiine kutsuti tihti Akjemal’ideks ehk “valgeteks iludusteks” ning kevadpäeval sündinud noorikut hüüti Yazjemaliks – et kevad on saabunud.

Igal juhul on mul ettepanek, nii kauaks kui seda gaasi veel jätkub. Türkmenbaši poolt edutatud ja Berdõmuhhamedovi poolt tühistatud kalender võiks järgmiseks viisaastakuks saada uued kuunimed, aga olgu uuteks nimedeks nende riikide nimed, kellega õlilepingud sõlmitud! Arvestades, et energiaga varustamine on praegu tõepoolest Euroopa Liidu iga liikmesriigi enda otsustada, jagub piisavalt nimesid iga türkmeeni kuu jaoks. veelgi lihtsam on nimesid kuudele asetada: seda indikeerib iga lepingu sõlmimise ja allakirjutamise aeg. Aasta esimene kuu võiks koheselt kanda nimetust: Absurdistan.  

%d bloggers like this: