23-26 märts 2009 EP täiskogu istung

Seekordsel täiskogul arutati totalitaarsete režiimide hukkamõistu, Euroopa Ülemkogu tulemusi, kollektiivhagidega seonduvat, interneti ja sõnavabaduse teemat, toiduhindade raportit ning koos Gordon Browniga G20 koosolekut, mis toimub sel nädalal.

Gordon Browni kõnes peegeldus mure praeguse olukorra suhtes ning tahe sellest välja tulla. Sotsiaaldemokraadist peaminister rõhutas koostöö vajadust Ameerika Ühendriikidega, Euroopa juhtivat rolli globaalsest kriisist väljumisel ning vajadust võidelda protektsionistlike meeleoludega maailmas. Mis oli meie jaoks oluline Browni kõnes? Aga võibolla see, et Brown rõhutas väärtuspõhise majanduse vajadust. Ilma järelvalveta turgudel taanduvad Browni sõnul pahatihti suhted tehinguteks, kõik motivatsioonid omakasuks, kõik väärtused summaks hinnasildil. Brown rõhutas, et turufundamentalistide “Washingtoni konsensus” tuleb asendada väärtustel põhineva majanduskonsensusega. Browni kõne leiab siit.

Oma sõnavõtus totalitaristlike režiimide kohta rõhutasin, et seda tundlikku küsimust ei tohiks kasutada ära valimisvõitluses. Eestis oleme juba kuulnud, kuidas nüüd olla justkui saabunud sotsoiaaldemokraatide tõetund, vihjega sellele, justkui  sotsiaaldemokraadid ei poolda kommunismikuridegude hukkamõistmist. Aga teadaolevalt oli just Marianne Mikko üks nendest viiest, kes algatas Euroopa Parlamendis deklaratsiooni, et kuulutada 23. august totalitaarsete režiimide ohvrite mälestuspäevaks, mis sai ka suure osa sotside allkirju. Sotside hulgas võib olla küll erinevaid arusaamu sõnadest sotsialism ja kommunism, aga kuritegu on kuritegu ja siin pole kaksipidi arusaamist. Omaette probleem tundub olevat ka see, et sakslased tahavad n.ö. oma süüd monopoliseerida, ega taha, et natsismi ja stalinismi kuriteod pannakse ühele pulgale.

Euroopa Ülemkogu tulemustest rääkidest võib pidada olulisemateks saavutusteks kokkulepet 5 miljardi euro osas energia ja lairiba projektide jaoks ning EL toetusfondi suurendamist 50 miljardi euroni, et aidata kriisi ajal hätta sattunud Ida-Euroopa riike. Ometi peab tunnistama, et Euroopa riikide valitsused on liiga ettevaatlikud kriisi lahendamisel. Sellele viitas Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman enne Ülemkogu oma esinemises, öeldes, et selleks, et kriisile adekvaatselt vastu seista peaks EL abipakett ulatuma 500 miljardi euroni juba sel aastal ja triljoni euroni kolme aasta peale kokku praeguse 200-300 miljardi euro asemel. Eesti, mis on kriisist üks tugevamini mõjutatud riike ELis peaksime rohkem tegema tugevat tööd, et luua töökohti kasutades EL struktuurifondi rahasid. Väide, et teeme juba piisavalt, sest meie stiimulpakett ulatub üle 1,5 protsendi SKTst, mida Euroopa ette näeb, aitab vähe töötuid, kelle arv ületab juba täna 50 tuhande piiri. Peaministri partei  on  oma ideoloogilise tausta tõttu aher  pakkumaks tõhusaid meetmeid. Praegune kriis on peaaegu pretsedenditu ning vajab aktiivset vastutsüklilist tegutsemist, mitte protsüklilist paigalseisu. Isegi reformikad peaksid mõtlema “väljaspool kasti” nagu ameeriklased tavatsevad öelda, isegi kui see on vastuolus nende ideoloogiaga. Vastasel juhul jäetakse ideoloogilise tõekspidamiste tõttu kasutamata osa meetmeid, mis aitaks Eestil kriisist välja tulla kiiremini ja seatakse ohtu Eesti konkurentsivõime ning jätkusuutlikkus.

Eelmisel nädalal võttis Parlament samuti vastu raporti Komisjoni valge raamatu kohta kahjude hüvitamisest EL konkurentsieeskirjade rikkumiste puhul. Eestis arutab Riigikogu leebusprogrammi sisse viimist, et tõhustada võitlust konkurentsiseadust rikkuvate kartellide vastu. Euroopa Parlamendi raport kiidab muu hulgas leebusprogrammide rolli konkurentsiseaduse rikkumiste tabamisel ning nõustub vajadusega kollektiivhagide järele, et tõhustada veelgi kartellidega võitlemist. Teadaolevalt on kartellidega võitlemine oluline, et parandada siseturu toimimist, mis omakorda on oluline tarbijatele, sest kartellide tõttu võivad tarbijahinnad tõusta tervelt 10-25 protsenti!  Hiljuti avaldatud tarbijakaitseameti uuringu kohaselt arutatakse tarbijaõiguste rikkumisi pigem pereringis. Samas näitab Euroopa Komisjoni poolt tellitud uuring, et inimesed on valmis oma õiguste eest seisma, kui seda saab teha koos teistega. Nii et, ka meil tasuks kollektiivhagi kasutamist arutada. Kollektiivhagidest kirjutan pikemalt siin.

Lisaks arutati täiskogul toiduhindasid puudutavat omaalgatuslikku raportit. Raport taunib muuhulgas olukorda kus EL jaekaubandusturul domineerivad üksikud supermarketite ketid ning väljendab muret selliste kaubandustavade üle, mis pärsivad konkurentsi ja tõrjuvad väiksemaid kaubandusasutusi turult. Eestis on selvehallidel suur roll võrreldes teiste EL liikmesriikidega. Majanduskriisi tingimustes tuleks tagada, et soodsamad hinnad kanduksid edasi tarbijatele. Sellel teemal pikemalt siin.

Mitme viimasel ajal vastuvõetud raportiga on Euroopa Parlament otsinud tegelikult vastust küsimusele: mis on internet? Aktuaalne küsimus täna on ehk see, kas internetimaailm on justkui eraldiseisev ruum – virtuaalne maailm – mis ei kuulugi pärisellu, või on see osa meie avalikust maailmast? Seda kajastab ka eelmisel nädalal vastu võetud kolleeg Lambrinidis oma raportiga, kui ütleb, et meie põhiülesanne on leida sobiv tasakaal privaatsuse ja turvalisuse vahel. Raportit saab lugeda siit.

 

9-12 märts 2009 EP täiskogu istung

Eelmisel nädalal toimunud täiskogu istungil arutati muu hulgas väikeettevõtete paketti “Small Business Act”, pagulaste varjupaikade teemat ning Euroopa Komisjoni aruandeid konkurentsiseaduse rakendamise kohta Euroopa Liidus.

Viimasest rääkides on jälle võimalus rõhutada, et parlament tervitab oma raportis  Komisjoni samme kahjunõete sisse viimiseks konkurentsiseaduse rikkumiste puhul. Komisjon andis selleteemalise valge paberi välja eelmise aasta aprillis, kus toetatakse muu hulgas kollektiivhagi sisse viimist kartellidega võitlemiseks.

Kindlasti tasub seda ideed kaaluda ka Eestis. Kannatavad ju tarbijad tihti kõige rohkem siis, kui rikutakse Konkurentsiseadust. Tarbijahinnad võivad sellisel juhul tõusta isegi neljandiku võrra. Praegu arutatakse Riigikogus nn leebusprogrammi, mille kohaselt saab kartellist teavitaja väiksema karistuse, kui annab oma partnerid üles. See on huvitav idee ja väidetavalt toimib hästi teistes riikides. Aga ka kollektiivmenetluse kasutamine on leidnud Euroopas üha enam toetust. Kollektiivmenetlusest olen kirjutanud pikemalt siin.

Kuna Konkurentsiameti tegevusalas toimuvad muudatused on teravalt päevakorda tõusnud, siis võiks siinkohal mainida ka Eesti Omanike Liidu kampaaniat, et muuta monopolide hinnad läbipastvamaks. Omanike Liit on koostöös Konkurentsiametiga välja töötanud eelnõude paketi, mis peaks tagama monopolihindade (sh vee-, soojuse- ja gaasihindade) läbipaistvuse ning tõhusa järelvalve. Kampaaniale on toetuse andnud juba 21000 inimest ning seda toetab ka Eesti Korteriühistute Liit. Oma toetust saad avaldada siin.

Väikeettevõtete pakett, mida samuti arutati eelmisel nädalal, on väga oluline algatus, millele peaksime ka Eestis tähelepanu pöörama, sest see on kindlasti abiks majanduskriisi haardest välja võitlemisel.

Algatus sõnastab kümme tegevust, mille seas tooksin välja olulisemad: administratiivse koormuse vähendamine, parema ligipääsu loomine rahastusele, VKEde ligipääsu parandamine riigihangetele ja riigiabile ning seadused, mis tagavad õigeaegsed maksed väikeettevõtetele, mis on  tihtilugu eluliselt oluline. Sellest, kuidas see konkreetselt Eesti ettevõtetele kasuks on olen kirjutanud veidi siin.

Eelmisel nädalal jõudis Euroopa Parlamendi täiskogule ka resolutsiooni ettepanek Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tuleviku kohta.   Et möödunud aastal ületas pagulaste arv maailmas 16 miljoni piiri, toetab ja tervitab Euroopa Liit Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomist. Kirjutan sellest pikemalt siin.

Kollektiivsete hagidega kartellide vastu

Praegu on ministeeriumites kooskõlastusringil eelnõu, mille eesmärgiks on ära hoida kartellikokkuleppeid. Eelnõu kehtestab kriminaalmenetluse seadustiku, karistuseadustiku ja konkurentsiseaduse muudatustega nn leebusprogrammi. Leebusprogrammi tõhusus avaldub selles, et see kartellikokkuleppes osaleja, kes annab oma nn partneri üles, saab süüdistusest priiks.  Loodetavasti pole see mõeldud mitte niipalju pealekaebamise soodustamiseks, kui selleks, et pealekaebamise hirm hoiaks ära ebaseadusliku teo. Taoline süsteem toimib teatud edukusega teistes riikides, nagu Prantsusmaa, Suurbritannia, USA. Ka Euroopa Komisjonil on oma leebusprogramm, seega miks ka mitte Eestis! Eriti võttes arvesse seda, kui palju kahju kartellikokkulepped võivad tekitada tarbijatele. On selge, et kui prügivedajad peaksid kokku leppima prahivedamise hindades, siis lõpuks maksame meie selle eest rohkem, et prügi meie hoovilt minema veetakse. Erinevatel andmetel võivad kartellikokkulepped tõsta kaupade ja teenuste hindu tarbijatele tervelt 10-25 protsenti!

Samas tekib küsimus, kas ei peaks kodanikel olema ka võimalik hüvitust saada kartellikokkulepete kaudu tekitatud kahju eest? Euroopa Kohus annab õiguse hüvitusele, kui konkurentsiseadust rikkudes on kahjustatud tarbija huve (kaasus C-453/99, Courage and Crehan [2001] ECR I-6297). Aga vaevalt et tavakodanik võtaks ette kohtutee suure ettevõtte vastu, kuigi võib tunda ennast tõsiselt puudutatuna.

Seetõttu on Euroopa Komisjon alustanud kollektiivhagi võimaluste uurimist konkurentsiseaduse rikkumise puhul. Komisjon soovitab oma 2008. aasta aprillis välja antud valges paberis kindlasti kaaluda kollektiivhagi sisse viimist liikmesriikide seadustesse, sest usub, et sellise esindushagide ja osalemisvõimalusega kollektiivsete hagide kaudu võib parandada tunduvalt tarbijate õiguskaitset. On ju konkurentsiseaduse üks peamisi eesmärke tarbijate heaolu parandamine hästi toimiva turukonkurentsi kaudu. Komisjon analüüsib hetkel valge paberi kohta saadetud sidusgruppide arvamust.

Suurbritannia konkurentsiasutus Office of Fair Trading (OFT), mis tegeleb nii konkurentsiõiguse kui tarbijaõiguse küsimustega Suurbritannias, on analüüsinud kollektiivhagi vajalikkust ning esitanud oma soovitused (novembris 2007) Suurbritannia valitsusele. OFTi andmetel pole Suurbritannias olnud ühtegi kaasust, kus üksikisik oleks võtnud ette kohtutee, et kahju hüvtamist nõuda, kuigi on saadud kahju. Selleks, et kahju mastaapidest aru saada on OFT toonud ka paar näidet. Kahel juhul 2006. aastal, hoidsid mänguasjade tootjate ning kaubanduskettide vahel sõlmitud kokkulepped hinnad kõrgemal tasemel ning seetõttu kannatasid Suurbritannia tarbijad kahju vastavalt 40 ja 50 miljonit naelsterlingit. OFT rõhutab, et kollektiivhagi oleks vajalik, kuna oleks veel üks vahend, kuidas tõhustada tarbijate õigusi, aga ka turukonkurentsi paremat toimimist, olles ettevõtetele lisastiimuliks konkurentsiseaduse täitmisel. 

Kuna käesolev eelnõu Eestis konkurentsirikkumiste vastu võitlemise tõhustamiseks jõuab tõenäoliselt peagi valitsusse ja siis Riigikokku, siis oleks hea ka teisi meetmeid sellega seoses arutada. Kuna üks peamistest eesmärkest on siiski ära hoida tarbijate õiguste rikkumist, siis lisaks “leebusprogrammile” tuleks  kindlasti läbi kaaluda ka teised mõistlikud vahendid.

Kollektiivsete hagide kasutamisest üldisemalt tarbijate huvides, mis on kerkinud olulisele kohale Euroopa riikides, arutatakse samuti praegu Euroopa Liidu institutsioonides. Olen sellest pikemalt kirjutanud ka oma varasemas blogiartiklis. Ka Suurbritannia Tsiviilõiguse Nõukogu, mis nõustab Suurbritannia lordkantslerit tsiviilõiguse küsimustes on teinud põhjaliku analüüsi kollektiivsete hagide vajalikkusest ning esitanud oma soovitused (detsembris 2008),  milles toetatakse kollektiivsete hagide kasutamist tarbijate kaitsmise tõhustamiseks lordkantsler Jack Straw’le, kes on ühtlasi ka Suurbritannia justiitsminister.

Majandus ja kommunikatsiooniministeerium ootab ka arvamusi Euroopa Komisjoni valge paberi kohta, mis puudutab kollektiivsete hagide kasutamist, et moodustada Eesti seisukohad. Kommentaare oodatakse 1. veebruariks 2009. Oma arvamust saab avaldada osalusveebis www.osale.ee.

 

Kollektiivmenetlus kõikidesse liikmesriikidesse?

Eelmisel nädalal avaldas Komisjon rohelise raamatu kollektiivsetest kahjuhüvitistest ehk sellest, kuidas hõlbustada kahjuhüvitusnõuete esitamist olukorras, kus üheainsa kaupleja tegevuse tõttu on kahju saanud suur hulk tarbijaid. Kui näiteks reisifirma jätab ära väljakuulutatud reisi ning keeldub tagasi maksmast klientide poolt tehtud reisi sissemakseid,  oleks kahjukannatajatel võimalik kollektiivhagi kasutades reisifirma kohtusse kaevata. Ka vastava riigi tabrijakaitseorganisatsioonil oleks sel juhul reisijate nimel õigus seadust rikkunud firma kohtusse viia. Olen varemalt kollektiivhagist pikemalt kirjutanud siin.

Tarbijatel on ju tegelikult alati võimalus kohtusse pöörduda ja lasta individuaalselt kantud kahju heastada, aga tihtipeale sellest loobutakse, kas siis kõrgete kohtukulude, liigse paberimajanduse ja ajakulu või muu säärase pärast. Eriti keeruline on asi siis, kui näiteks Eesti kodanikule kahju tekitanud ettevõte on registreeritud teises ELi liikmesriigis. Hiljutine Eurobaromeetri uuring näitab, et 80% Eesti tarbijatest peab kohtu kaudu kahjunõudeküsimuste lahendamist probleemseks ja ajamahukaks.  Kollektiivhagi on tihtipeale efektiivsem ja tarbijasõbralikum võrreldes sellega, kui üks indiviid suurfirma vastu üksi kohtusse läheb.

Roheline raamat on Komisjoni teejuht selle kohta, kuidas praegustele puudujääkidele reageerida. Selleks kutsutakse ELi kodanikke üles oma arvamust avaldama. Järgmise aasta 1. märtsini võivad kõik soovijad esitada ettepanekuid, kuidas edasi tegutseda: kas jätta asjad nii nagu on praegu; suurendada liikmesriikidevahelist koostööd kollektiivhagi mehhanismi kasutamisel või näiteks lisada kollektiivhagi võimalus siduvaks meetmeks kõikides liikmesriikides.  Ühest küljest on Komisjoni käik tervitatav. Ehk elavdab see tarbijakaitsealast debatti erinevates liikmesriikides ning tõmbab tähelepanu praegustele kitsaskohtadele.

Teisest küljest oleks soovinud näha jõulisemat tegutsemist. Euroopa Tarbijakaitseorganisatsioon (BEUC) on oma pettumust rohelise raamatu suhtes avaldanud üsna valjuhäälselt, väites, et Komisjoni plaan on ambitsioonitu ning kordab kõiki praeguseks äraleierdatud argumente.

Tõenäoliselt oleks selgete eesmärkide ja nendeni jõudmiste vahenditega ettepanekul olukorra muutmiseks positiivsem mõju. Komisjoni vaoshoitust saab ehk põhjendada sellega, et nad tahavad tarbijate turgu põhjalikult uurida ning anda võrdsed võimalused tagasiside esitamiseks kõikdele osapooltele. Loodetavasti valmib järgmisel kevadel konsultatsiooni tulemusena konkreetseid meetmeid sisaldav ettepanek, mis ELi tarbijate olukorda reaalselt parandab.

Oma ettepanekud praeguse olukorra parandamiseks võite saata aadressile SANCO-Consumer-Collective-Redress@ec.europa.eu

Praegusel juhul on 76% ELi tarbijatest meelsamini valmis oma õigusi kohtus kaitsma, kui nad saaksid seda teha koos teiste tarbijatega. Kollektiivhagivõimalus on olemas aga ainult 13 liikmesriigis (Prantsusmaal, Saksamaal, Soomes, Rootsis, Taanis, Bulgaarias, Kreekas, Hollandis, Itaalias, Hispaanias, Portugalis, Austrias ja Suurbritannias).

Milline on olukord Eestis? Eestis võib tarbijakaitseamet kohtutee ette võtta tarbijate huvide kaitseks, aga tarbijad ise ei või moodustada kollektiivhagi.

Eurobaromeetri andmetel ei ole ligi pooled (47%) Eesti tarbijad rahul sellega, kuidas ettevõtted nende kaebusi käsitlenud on. Enamik tabrijatest on arvamusel, et  kollektiivhagi oleks hea võimalus oma õigusi kaitsta – 68% uuringus osalenutest  kinnitab, et nad viiksid vääralt käitunud ettevõtteid tihemini kohtusse, kui oleks võimalik oma kaebus siduda teiste sama ettevõtte ohvritega.

Kas Eestis oleks vaja kollektiivkahjumenetlust? Tarbija huvides peaksime seda kaaluma.

Kas olukord, kui eurodes võetud laenud on tekitanud segadust, on koht kus kannatanud sooviksid sellise sammu teha, ja nõuda, et nende kahjud hüvitataks? Kindlasti. Samuti võiks see tulevikus ära hoida SMS laenude puhul lahvatanud skandaalid. Igal juhul jõuaks see avalikkuse teadvusesse varem.

Leuveni ülikooli poolt Euroopa Komisjoni tellimusel tehtud uuringust – mis puudutab muuseas ka kollektiivhagisid – selgub, et esiteks on kollektiivhagist kasu, kui üksikisikule tekitatud kahju on liiga väike, et õigustaks kohtus käimist. Näiteks olukord, kui krediitkaardi firma võtab kahe euro suurust ebaseaduslikku kuutasu.

Kollektiivhagist on tarbijale loomulikult kasu ka suuremate kahjude puhul. Võtame näiteks need Euroturi abil Namiibiasse reisida soovinud eestlased, kes ettevõtte hiljutise sulgemisotsuse tagajärjel oma reisist ja 50 000 kroonist, mis reisi eest makstud, ilma jäid. Kollektiivhagi võimaluse olemasolul oleks kannatanud reisijatel lihtsam oma raha kätte saada.

Teiseks on kollektiivhagil teatud ennetav mõju. Ettevõtted on hoolsamad oma käitumises. Kasvõi juhul, kui reisifirma tsarterlend hilineb kaheksa või viisteist tundi ja ainuke asi, mida inimestele pakutakse on võimalus süüa osta, saaksid reisijad kollektiivselt oma õiguste eest välja astuda (tegelikult peab pakkuma öömaja ja toilustust jne).

Kolmandaks – kollektiivhagist oleks abi juhul, kui ettevõtted on konkurentsiseadust rikkudes kahjustanud tarbijate huve. Euroopa Kohus annab õiguse hüvitustele selles vallas (kaasus C-453/99, Courage and Crehan [2001] ECR I-6297), aga  üksikisik vaevalt seetõttu suure ettevõtte vastu kohtutee ette võtab. Kollektiivselt aga võibolla juba küll. Meenutagem vaid kartellikokkuleppe süüdistust prügifirmade vastu selle aasta kevadel. Seekord päädis olukord küll tarbijate kasuks: kõnealuste prügifirmade konkursivõit tühistati. Samas, kui kartellikokkuleppele oleks jälile saadud liiga hilja ning tarbijad oleksid sunnitud prügiveo eest normaalhinnast kordades rohkem maksma, oleks kollektiivhagimenetlus aidanud kiiremini tarbijasõbraliku lahenduseni jõuda.

Tarbijakaitse “scorecard”

Hiljutisel siseturu ja tarbijakaitse komisjoni istungil Euroopa Parlamendis toimus arvamuste vahetus tarbijakaitse volinik Meglena Kunevaga Euroopa Komisjoni uue algatuse – tarbija turgude tulemistabeli (scorecard) osas.

 

Komisjon on  teinud uuringu tarbijaturgude kohta, mida saab lugeda siit.

 

Järgmiseks aastaks on ette nähtud viie peamise näitaja (kaebused, hinnatase, rahulolu, ümberorienteerumine, ohutus) välja töötamine uue tulemustabeli jaoks. Selliste uuringute põhjal saab Kuneva sõnul edasi liikuda ja arendada võimalikud meetmed (või tagasi võtta juba kehtivad määrused, kui see aitab kaasa tarbijate heaolule).

 

Üheks peamiseks küsimuseks on kahtlemata kollektiivse kahjunõude teema, mida mainiti ka istungil. Selles osas on lubanud volinik võimalikke poliitika valikuid aasta lõpuks.

 

Loomulikult ei nähta selles igaaastases tulemustabelis lahendust kõikidele tarbijate probleemidele. Tegelikult nähakse Komisjonis seda lihtsalt ühe “hea valitsemistava” osana. On vaja õigeid andmeid, et nende põhjal teha õigeid otsuseid. Sellisena võib seda ainult tervitada.

 

Üldiselt tuleb aga kiita Komisjoni südikust tarbijakaitse küsimustes. Sellest ajast, kui Bulgaaria ja Rumeenia liitusid ning tervisehoiu ja tarbijakaitse voliniku portfell jagati kaheks, on tarbijakaitse muutunud tunduvalt kõrgema profiiliga küsimuseks. Struktuurimuutuse kõrval on oma osa kindlasti ka volinik Kuneva aktiivsusel.

 

Siiski peame ka volinik Kuneva ettepanekuid lähemalt uurima ja analüüsima. Näiteks tuleb ettevaatlik olla, kasutades turu analüüsimisel vaid hinna kriteeriumit. Samas on olukorras, kus näiteks oliiviõli on odavam Saksamaal,  kui näiteks Kreekas, kus seda  toodetakse, selline hinnaanalüüs  kindlasti huvitav! Sellise info kogumist toetavad ka kõik tarbijaorganisatsioonid. Scorecard annabki võrdlusvõimaluse.

 

Vastates küsimusele tarbijakaitseorganisatsioonide rahastamise kohta, kinnitas Kuneva, et see jääb suuresti liikmesriikide otsustada, aga scorecard peaks näitama ka seda, kui hästi finantseeritud ja edukad on olnud tarbijakaitseorganisatsioonid.

 

Tarbijakaitse olulisust silmas pidades ja head kogemust struktuurimuutustega Euroopa Komisjonis ehk tasuks ka meil veidi eksperimenteerida, et tarbijakaitse olulisust tõsta. Tarbijaid on Eestis ju tervelt 1.35 miljonit. Viimase Konjunktuuri Instituudi uuringu kohaselt ei tea aga tervelt kuuendik tarbijakaitseseaduse olemasolust (rääkimata selle sisust)! Siin peaks olema võimalik midagi ette võtta.  

Hilinevatest lennukitest

Lennureisijad ootavad lennujaamas mitmeid tunde lennukit. Osa loobub sõidust, teine osa kirub, võtab vastu pakutud toiduvautšerid ja hingab kergendatult, kui lõpuks läbi valjuhääldi kauaoodatud pardaleminekust teada antakse. Kehv algus, aga mis parata. Kas tuleb tuttav ette?  Vähemalt lehed kirjutavad sellest sageli, aga miski justkui ei parane.

 

Euroopa Liidu määrus 261/2004 lennureisija õiguste kohta hakkab juba pähe kuluma –  iga kord kui on kuulda mingist jamast, üritame üle vaadata, et kuidas ikka oma õiguste eest seista. Samas näitavat ametlik statistika, et meie pole sugugi kehvemad kui teised.

 

Tallinna Lennujaamas registreerimislaua peale on kuvatud info ülalmainitud määrusest reisija õigustest. Aga ega ju registreerides ei oska ju veel ette ennustada, mis kõik sind võib ees oodata. Hea oleks kui sealt võiks kaasa võtta ka mõne voldiku sellise infoga. Tasuta saavad ettevõtted tellida neid Euroopa Komisjoni internetilehelt (näide siit).

 

Oluline on ka reisijaid koheselt informeerida. Minugi viimane puhkusereis Tallinna Lennujaamast viibis, tõsi, vähem kui pool tundi. Nii väikese hilinemise üle on muidugi patt nuriseda, aga mind pani hoopis mõtlema see, et ilmselt paberite järgi väljus meie lend õigeaegselt.

 

Sest sellest polnud märki ei ekraanidel ega  kuulutatud seda ka valjuhäälselt. Ka ei osanud keegi infot anda. Väljalennu värava neiud ütlesid, et nendesse see ei puutu ja nemad ei saa mõjutada seda, mis ekraanidel väljas on ( Seda nad ei osanud öelda, kes saab). Niisiis hilinemist justkui polnudki.

 

Viimase juhtumi puhul, mis kajastust leidis selle nädala meedias seoses Horizon Traveli reisiga Tenerifele tundub, et vormiliselt ka justkui täideti kõiki määruse 261/2004 punkte, mis puudutavad lennu hilinemist üle viie tunni.

 

Pakuti toiduvautšereid ja reisifirma büroo juhataja kohaselt kaaluti ka hotelli majutust, milleks on reisijatel õigus. Kuna väidetavalt selgus väljalennu hilinemine nii pikalt alles hiljem, siis ei peetud hotelli viimine otstarbekaks. Samas oleks võinud esimeste märkide puhul, et tekib pikem ootamine (lõpuks 15 tundi!)  inimesi säästa ja panna nad hotellidesse. Mõnedel on ju juba pikk tee Eesti teisest otsast seljataga.

 

Niisiis, kuidas ikkagi jõuda selleni, et ettevõtted seaksid sarnastes olukordades esikohale inimeste/tarbijate heaolu?

 

Euroopa Parlamendis  on palju neid inimesi, kes arvavad, et tarbijate õigusi parandaks kollektiivse kahjunõude võimaluse sisse viimine Euroopa Liidu tarbijakaitset puudutavatesse seadustesse. See tähendab näiteks seda, et kõigi nende reisijate nimel saaks näiteks volitatud tarbijakaitseameti esindaja esitada ühise hagi, kui nende õigusi rikuti. (Inimesed võivad tihti tunda, et selline kohtus käimine üksi võib ju nende jaoks liiga kulukas ja vaevaline olla.)

 

Praeguse seisuga on Euroopa Komisjon lubanud uurida 2008. aasta jooksul kollektiivsete kahjunõuete süsteeme nendes Euroopa Liidu riikides, kus see juba eksisteerib. Komisjon on lubanud võrrelda tarbijakaitse taset riikides, kus see mingil kujul eksisteerib ja kus seda pole. Erinevad versioonid sellest on 13 liikmesriigis, sh näiteks Rootsis, Saksamaal, Portugalis ja Austrias. Selle uuringu põhjal lubab Euroopa Komisjon teatist võimalikest edasistest tegevustest ja eelnõudest 2008. aasta lõpuks.

 

Ideed on saatnud mõnelt poolt ka kriitika, mis viitab Ameerika kollektiivhagi (class action) süsteemi vigadele. Ameerikas kasutatakse selliseid nõudeid teinekord ära, et pressida välja suuri makseid ettevõtetelt, kelle süü ei ole alati tõestatud, aga kes siiski on sunnitud maksma, muuhulgas, selleks, et vältida avalikkuse negatiivset tähelepanu ja selle mõju aktsiahindadele.

 

Samas algne mõte kollektiivhagi süsteemi taga tundub paljuski mõistlik. Kohtus käimise hinnad ilma kollektiivse kahjunõude süsteemita on tihti liiga kulukad üksikisikule, kes sageli ka ei julge vastu astuda suurtele ettevõtetele. Selline süsteem tähendaks, et tarbijad saavad paremini oma õiguste eest seista. Samuti võib ette näha, et ettevõtted oleksid ka hoolivamad tarbijate vastu.

 

Lennufirmade ja reisibüroode vastu iseenesest pole Ameerikas veel väga palju kollektiivhagisid esitatud. Kuid mõned hagid siiski on juba, ja viimane oli hiljuti pikalt lennukis hoidmise tõttu, mille tõttu reisijad pidid kannatama janu, nälga, rahalisi kahjuksid ja muid ebamugavusi.

 

Niisiis, kollektiivkahjunõue tasub ehk ka Euroopa Liidus kaalumist. Ja kui üleeuroopalist kahjunõuet on keeruline sisse viia, siis kas ei võiks mõelda sellele Eestis.

 

%d bloggers like this: