Võitlus seadusevastase tööjõuga peab toimuma rohujuuretasandil – ka meil Eestis!

Euroopa Parlamendi tegi ettepaneku sätestada karistused ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele. Miks on antud raport praegustes tingimustes huvitav? Sest tunnistab, et riigid üksiti ei tule probleemi lahendamisega toime ja on vaja kollektiivseid lahendusi. Seega liit ühiselt peab panustama rohkem võitlusesse illegaalse tööjõuga. Nüüd majanduskriisi tingimustes, kus töökohtade arv väheneb ja “mustalt” palga maksmise soov suureneb, muutub see eriti aktuaalseks.

Mida tähendab esiteks ebaseaduslik töötamine? Esiteks seda, et töötajatel puuduvad elementaarsed õigused ja kaitse, nad töötavad tihti orjastavates tingimustes, kaugel kodust, kaugel tööorganisatsioonide abistavast käest. Deklareerimata töötajad ei ole hõlmatud tervisekindlustusega ja neil ei ole õigust ka pensionile. Lisaks on ebaseaduslikult töötavad kolmandate riikide kodanikud eriti haavatavad, sest kui need kõnealused kodanikud peetakse kinni, saadetakse nad tõenäoliselt tagasi oma päritoluriiki.

Teiseks räägitakse ebaseadusliku töö korral kahjudest töösektorile ja asukohariigi majandusele. Näiteks võib illegaalne massiline töö viia palkade langemise ja töötingimuste halvenemiseni, see võib moonutada ettevõtjatevahelist konkurentsi.

Aga kolmandaks tagajärjeks illegaalsele tööle on just vastutustundetuse kasv tööandjate ridades. Kui illegaalset tööjõudu saab piirata nii arenguabiprojektidega, arendades kohalikke infrastruktuure, et väheneks rahva vajadus mujale tööd minna otsima, siis samamoodi saab võidelda rohujuure tasandil rikastes riikides tööandjate-seadusrikkujatega, kes kasutavad ära töötajaid. Selles suhtes on igati tervitatav Euroopa Parlamendi raport, mis kutsub üles kehtestada tööandjatele trahvid tööloata inimeste värbamisel! Kui musta töö tegija on kurjategija, siis kindlasti on seda ka musta töö pakkuja ja mõte on selles, et karistada tuleb tööandjat, mitte ebaseaduslikult töötavat kolmanda riigi kodanikku.  Ja seda kogu liidus, et takistada illegaalide liikumist ühest riigist teise.

Ebaseaduslik töötamine on koondunud teatud sektoritesse, milleks on ehitus, põllumajandus, koristusteenused ning majutus- ja toitlustusteenused. Hinnanguliselt on ELis 4,5 kuni 8 miljonit ebaseaduslikku sisserändajat, kelle hulk suureneb pidevalt peamiselt ebaseaduslikule tööle lihtsa juurdepääsu tõttu.

 

Mida raportiga soovitakse saavutada?

Selle ettepaneku eesmärk on saavutada Euroopa tasandil ühtlustamise minimaalne tase ja selles nõutakse liikmesriikidelt, et nad keelustaksid ebaseadusliku töötamise, kehtestaksid ühtsed karistused ja nõuaksid tööandjatelt ennetavate meetmete ja muude kontrollmeetmete kasutusele võtmist. Mida tähendab aga mainitud meetmete kasutuselevõtt?

Ühtne loodav poliitika koosneb kolmest: esiteks luuakse tööandjatele uued halduskohustused, mis tuleb täita enne kolmandate riikide kodanike värbamist (ja nende kohustuste mittetäitmine tooks kaasa mitmed karistusmeetmed nii finantsilised kui kriminaalkorras). Teine poliitikasuund on ühendada kaebuste menetlemise kord üleeuroopaliseks. Kolmandaks nõuti igalt liikmesriigilt, et nad kontrolliksid töötajate andmeid 10% seal registreeritud ettevõtete puhul. See võeti küll nüüd direktiivist välja, sest puudub mõte kontrollida ettevõtjaid, enamasti ühe-mehe-ettevõtteid, vastava riskianalüüsita. Liikmesriigil tuleb kindlaks teha, kas tegemist on riskisektoriga.

Veel üks küsimus oli direktiivi puhul allhankijatega. Enamasti on olukord selles, et põhitöövõtja võtab endale allhanke firma, kes palkab illegaalid. Küsimus põhines sellel, kuidas liikmesriigis kehtiva asjaõiguse alusel oleks võimalik karistada mitte ainult allhankijat, vaid ka töö tellijat, kellel lasub ka tihtipeale oma osa illegaalide värbamisel. Kindlasti tuleb jälgida, et direktiiv ei tekitataks seadusesse auke, mis lubaks näiteks luua nn riiulifirmasid, kes siis võtaksid tööle illegaale vmt.

Eestis olid antud teemal Justiits- ja siseministeeriumi arutelud pooleli, sest tegemist on valitsuse ühe prioriteediga. Uue eurodirektiiviga aga viiakse see probleemistik ELi tasandile. Olgugi, et uus direktiiv on paindlik, tekib küsimus, kas näiteks kriminaalsanktsioone peaks seadma eurotasandil? Kriminaalkaristuse puhul räägime raskematest kaasustest, näiteks inimkaubandus, lapstööjõud, inimeste ostmine-müümine, korduvrikkumised, vmt. Eestil pole illegaalide värbamise puhul tööandjatele ette nähtud kriminaalkaristust, kuid ELi direktiiviga on vastav olukord loodud.

Muidugi peab ütlema, et põhieesmärk pole küll karistada. Laias perspektiivis on käesoleva direktiivi eesmärk ikka vähendada ebaseaduslikku sisserännet ELi.

  

“Uus maailm, uus kapitalism”

Hiljutisel konverentsil Pariisis nentis Maailma Kaubandusorganistasiooni direktor ja endine Euroopa Komisjoni kaubandusvolinik Pascal Lamy, et kapitalism on ebaõiglane süsteem, aga parema puudumisel tuleb seda parandada ja tõhustada.

Pascal Lamy on prantsuse sotsialist ja hinnatud asjatundja maailma majandusringkondades. Tema sõnad peegeldavad teiste tuntud ökonomistide arvamusi, kes soovitavad valitsustel võidelda kriisi mõjude vastu abiprogrammidega.

Teatud määral on loogiline, et just sotsiaaldemokraat sellist sõnumit edastab. Majanduspoliitika, mis parandab turufundamentalismi, piirab ahnust ja liigkasuvõtmist ning soosib pere- ja väikeettevõtete toetamist, samas pakkudes tugevaid sotsiaalseid garantiisid töövõtjatele, on siiski omane pigem sotsiaaldemokraatidele kui konservatiividele ja liberaalidele.

 Varasemas blogisissekandes kommenteerisin Mart Laari algatatud debatti “nähtavast käest.” IRL juht selgitas küll oma nägemust sellest, millises ulatuses riik peaks kriisi puhul tegutsema. Kahjuks jäi küll mulje, et “nähtav käsi” millest Laar räägib on suurema tegevuseta süles. Nägemus “nähtavast käest” mis vastanduks turuliberaalide “nähtamatule käele,” võiks siiski olla toimekam.  Ehk on kolleegid paremerakondadest valmis oma arusaamu majanduskriisi mõjul muutma?

P. Lamy esitas ülal toodud mõtted jaanuaris toimunud konverentsil pealkirjaga “Uus maailm, uus kapitalism”. Konverentsil osalesid teiste seas ka Angela Merkel, Nicolas Sarkozy ja Tony Blair, kelle mõtteavaldadused paistsid peegeldavat ühte – vanade reeglite järgi enam mängida ei saa. Parandatud reeglitega kapitalism on see, mis meid praegusest kriisist välja toob. See tähendab aktiivset tegutsemist valitsuse ja riigi poolt. Kui valitsus on riigi kriisist välja juhtinud, siis võib edasi arutada, kas tugev riik on vajalik või mitte. Seda, et valitsus juhiks riigi kriisist välja, ootavadki riigi kodanikud. Mitte soovitust rasked ajad kuidagi üle elada või parastamist, et kes käskis nii palju laenu võtta.

Tšehhi peaminister: tähtsõnadeks on energeetika, majandussurutis, Euroopa roll maailmas

Kahtlemata on kahetsusväärne, et Tšehhi eesistumine algas eelnevalt kavandatu asemel pealesurutud  Vene-Ukraina gaasitüli lahendamisega, nii nagu ka eelmisel eesistujal tuli alustada Vene-Gruusia sõja lõpetamisega. Igal asjal on aga ka oma positiivne külg. Gaasitarnete sõjaga on energeetikaküsimused tõusnud esiplaanile, eriti ühtse energiapoliitika vajaduse tunnetamine.

Tšehhi eesistumise kava keskmes asub energeetika, mis lisaks majandussurutisele, välispoliitika valupunktidele Lähis-Idas ning Ida-Euroopas, ning EL-Venemaa suhted on saabuva kevade tähtsõnadeks, nagu informeeris Euroopa Parlamendi saadikuid täna lõppeva Strasbourgi täiskogu istungil tšehhide peaminister Mirek Topolánek. Oluliseks peetakse energeetikajulgeolekut: suurendada tuleks Euroopasse saabuva energiatarne kiirust, vähendama peaks samas sõltuvust.

Energiatarnekindlusest rääkides tuleb eesmärgistada Euroopa ühemeelsuse. Eesistumise esimestest päevadest seisis Tšehhi valitsus silmitsi suure väljakutsega Vene-Ukraina gaasitüli näol.

Mida peaks eesistujamaa oma tegevuses rõhutama? Seda, et ühtset energiapoliitikat pole võimalik kujundada Brüsselis,  kui liikmesriigid ei lähtu mitte ühishuvist, vaid sõlmivad kahepoolseid lepinguid  vaid neile kasulikel tingimustel! Selles mõttes peab see ühtne poliitika algama liikmesriikide pealinnadest, mitte ootuspäraselt Brüsseli koridoridest Loodan, et eestkõneleja saavutab elu just selle arusaamise süvendamises.

 

Idapartnerlus

Teiseks, tuginedes ajaloolistele sidemetele ning praegusaja väljakutsetele tugineb Tšehhi eesistumise välissuhete pool kõige esimesena suhetele ja koostöövormidele tervikuna Euroopa Liidu, ELi liikmesmaade ja Ida-Euroopa ning Lõuna-Kaukasuse partnerite vahel. Peamised teemad, millele süvenetakse, on energia, majandus-, kaubandus- ning keskkonnaprobleemidele, samuti põhiõiguste ja –vabaduste tunnustamine ja demokratiseerumisprotsessi kiirendamine, üleminekuaja lünkade täitmine ja abistamine. Muuhulgas räägib EL teiste idaeurooplaste ja lõunakaukaaslastega migratsiooni korraldamisest, inimeste liikumisest ja vabast ringlusest, poliitilisest ja julgeolekukoostööst. Eesistujamaa eelistab pigem individuaalset, isikulist ja erinevat suhtumist nendesse riikidesse.

Tšehhi vabariik toetab oma eesistumise raames Euroopa Naabruspoliitika süvendamist ning panustab nn “idadimensioonile” või Idapartnerlusele selle raames. Viimane tähendab endast euroliidule uut tüüpi suhtumist idadimensiooni, eesmärgiks regionaalne koostöö ja Euroopaga suurem lõimumine, mida tõestavad hiljutised sündmused Gruusias, Ukrainas, Moldovas. Energeetikaküsimuski on siin äärmiselt suure tähtsusega. Tšehhi eesistumise ajal organiseerib Euroopa Liidu nõukogu tippkohtumise ELi liikmesriikide ja kuue Ida-Euroopa partneri vahel. Mis puudutab bilateraalseid suhteid, siis jätkatakse strateegilisi  partnerlusläbirääkimisi Ukraina ja ELi vahel, samuti lansseeritakse uued läbirääkimised euroliidu ja Moldova vabariigi vahel. Kõrgendatud tähelepanu pööratakse ka Gruusia konflikti lepitamisele, arvestades muidugi Gruusia territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust.

 

Venemaa

Ühtlasi tervitan eesistujamaa kavatsusi suunata eritähelepanu suhete arendamiseks ja murede lahendamiseks Venemaaga ning seda, et ELi kutsutakse üles rääkima Venemaaga ühisel häälel.

See on suurepärane, arvestades sellega, et iga edusamm Eesti — Vene suhete asetamises kindlale lepingulisele pinnale on kogu euroliidu huvides.

Sellest tuleneb ka minu selle täiskogu istungjärgu küsimus värskele eesistujamaale: kas nõukogu võiks täpsustada oma suhtumist ja kavatsetavaid meetmeid riigipiiride tunnustamise küsimuses ? Nõukogu seisukohad minevikus on tuginenud sellele, et kahe riigi vaheline piir on bilateraalne küsimus, kuid täna on tegu siiski ELi välispiiriga ja Eesti kuulub ka Schengeni õigusruumi. Igati tervitatav on seegi, et nõukogu nimetab oma presidency program’is selgesõnaliselt Venemaa aktsioone Gruusia suhtes ebaproportsionaalseiks ja teiseks kutsutakse üles Venemaa suunal ühehäälselt toimima. Ka on huvitav tõdeda, et alla joonitakse uue EL-Vene partnerlussuhte planeerimisel arvestada Euroopa Komisjoni möödunud sügisel valminud euroliidu ja Venemaa suhete auditiga !

 

Üldiselt demonstreerib Tšehhi eesistumise kava poliitilist selgust mainitud küsimusis, mis muutub eriti tähtsaks see eesolevatel valimistel, kuna valija hakkab küsima, mida EL on tema kui tarbija kaitsmiseks teinud.

 

Nähtamatut kätt surudes

Lugesin hiljuti Rainer Katteli artiklit Neo-liberaalsed puuslikud 15.12.08 EPList. Nagu artikli pealkirjast võib arvata, arutleb TTÜ professor kriitiliselt neo-liberaalse majanduse rollist Eesti majanduses.

 

Toetudes täna üha enam tsiteeritava majandusteadlase John Maynard Keynes’i tõdemusele sellest, et uute ideede esitamise suurimaks takistuseks on klammerdumine vanadesse, oma aja ära elanud ideedesse, usub professor Kattel, et majanduspoliitika debatti on Eestis peaaegu võimatu pidada.

 

Kõik katsed pareeritakse sotsialismi tondiga, justkui meil oleksid võimalikud ainult  äärmuslikud variandid.

 

Aga ometi on debatt vajalik, sest Katteli arvates on neo-liberaalne majandusmudel leidnud oma otsa ja ebatavaliste meetmete rakendamine on oluline just praegu. Sellele viitab ka sel aastal Nobeli majanduspreemia saanud majandusteadlane Paul Krugman.

 

Paul Krugman on Keynes’i ideede vajadusest USA kriisi välja toomisel arutlenud novembrikuises arvamusartiklis New York Times’is, rõhutades suuremahuliste fiskaalmeetmete vajadust, et majandust turgutada. Suuremast vajadusest riiklikuks sekkumiseks Eestis ja laiapõhjaliste investeeringute tegemiseks olen kirjutanud detsembrikuises artiklis (Majandus vajab konkreetseid riiklikke samme, 10.12.08).

 

Mis puudutab debatti, siis tundub, et ehk see siiski kogub hoogu. Arvan, et sellest saab ainult kasu olla. Ühe kaaluka sammu astus tõenäoliselt Mart Laar, kes kirjutas oma blogis 2009. aastast kui “nähtava käe” aastast, mis esmapilgul justkui vastanduks veel hiljuti vastuvaidlematuks tõeks kuulutatud “nähtamatust käest”, mida Chicago majanduskoolkonna eestvedaja Milton Friedmani õpilased ülimuslikuks peavad.

 

Mis selle kirjatüki puhul kulmu kergitama paneb, on see, et sellesama vabaturu põhimõtete tööle rakendamise eest Eestis sai Mart Laar  2006. aastal liberaalse Cato Instituudi poolt hallatava kõrgelt hinnatud Milton Friedmani nimelise auhinna koos poole miljoni dollariga.

 

Kuigi endine peaminister selgitab aimatavat paradoksi sellega, et reegleid on vaja, aga hoopis selliseid, mis tagavad vabaturu toimimise, jääb Laari seisukoht siiski kergelt mõistatuslikuks. Ometigi meil sellised vabaturu reeglid juba on! Ja auhindki nende eest sai vastu võetud?

 

Ja rahvaski on saanud oma “auhinna” kätte – tohutu Euroopa Liidu suhkrutrahvi näol, mis on ju üks markantsemaid näiteid sellest, kuidas turu vabadus tõi mõnele hiigelkasumid ja magusa elu, mille rahvas hiljem oma taskust kinni maksis.

 

Laar täpsustab, et selleks, et majanduses tegusid teha, on vaja edusamme hariduspoliitikas, tervisehoiupoliitikas ja keskkonnapoliitikas. Hinnangut andmata, tundub mulle, et nendes valdkondades toimub kogu aeg tegevus – seatakse sihid ja üritatakse neid saavutada. Aga kui ma olen õigesti aru saanud austet kolleegist, siis kirjutab ta, et majanduspoliitika vallas suuremat aktiivsust ei ole vaja, pooldades ikkagi sedasama neoliberaalset poliitikat, ainult et nüüd on “nähtamatu käest” saanud kuidagi  “nähtav käsi”.

 

Lisades Keskerakonna arvestatavat kaalu ülimalt vajalikku majanduspoliitika debatti arvab Edgar Savisaar oma blogis, et Laar on tabanud “trendi”. Ehk et “nähtav käsi” on midagi, mis on populaarne edaspidi. Usun, et küsimus pole trendis, räägime siiski põhimõtetest ja teatud majandusspoliitika eelistest praegustes tingimustes. Oluline on tunnistada, et praegustes tingimustes leiame leevendust kontratsüklilisest majanduspoliitikast, mis tähendab aktiivset fiskaalpoliitikat ning julgemat riiklikku sekkumist kui siiani oleme harjunud nägema.

 

Friedmani auhinna jagajad hindasid kõrgelt reformidega kaasnenud kõrget tööhõivet ja produktiivsust ning kiiret majanduskasvu Eestis. Kahtlemata oleme kasvanud kiiremini kui mõned meie naabrid ja konkurendid ja ka heaolu on meil võrreldes varasemaga palju parem. Aga tasub küsida kas pole need suure vabaduse plussid, mis tõid kiire kasvu, täna nendeks teguriteks, mis on põhjustanud ühe kiireima majanduslanguse Euroopas? Lisaks ei saa üle ega ümber sellest, et sotsiaalne ebavõrdus suurenes meie majanduskasvu tingimustes rohkem kui mitmel pool mujal ja majanduskasvu esiplaanile seades jäid mõned teised kodanike heaoluks olulised poliitikad, sealhulgas sotsiaalpoliitika ja tarbijapoliitika, tihti varju.

 

Kas selline turufundamentalism on jätkusuutlik? Üha enam kuuleme, et vastuse sellele andis majanduskrahh. Lahkamata pikemalt selle vaidluse tagamaid, kardan, et keskkonna- või hariduspoliitikast rääkimine ainult ei aita, et praegusest kriisist välja tulla. Mõneti meenutab mulle meie praegune situatsioon stseeni Nipernaadi filmist, mida aastavahetuse paiku ETV-s taaskord näidati. Vennaksed, kes on oma sõgeduses kodutalu ise põlema pannud, jäävad totaka näoga vahtima, kui külarahvas tuld kustutama tõttab. Nende mure piirdub ahvi üles leidmisega.

 

Sotsiaaldemokraadid on astunud esimesi samme aktiivsema riikliku sekkumise teel. Ivari Padari ettepanekule intressipuhkustest võib leida eeskujusid näiteks Suurbritanniast. See on hea samm raputamaks lahti valitsust sellest letargiast, mis tohutu majanduslangus ja julmad prognoosid on tekitanud. Inimeste heaolu parandamiseks ja majanduse turgutamiseks peame tegema veel teisi tõsiseid samme, et toetada näiteks väikeettevõtlust ja hoogustada eksporti.

 

Euroopa Komisjon soovitab infrastruktuuri arendamist, käibemaksu vähendamist väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, mis toetaksid tööhõivet ja tarbimist ning kriisist mõjutatud majapidamiste toetamist. Alustame siis intressipuhkustega, aga ärme unusta ka teisi meetmeid.

 

 

Märkmeid Taist

Kui advendi ajal täitsid Euroopa meediat uudised rahutustest Taist, siis nüüd on protestijad tänavatelt kadunud ja uus valitsus alustas tööd siis, kui kristlik maailm pidas Jõululaupäeva.

Suuri lootusi pannakse uuele peaministrile Abhisit Vejjajivale, Oxfordi Ülikooli haridusega mehele, kes esindab poliitikas uut põlvkonda.  Aga kerge tal ei saa olema, sest koalitsiooni enamus parlamendis on väga väike,  ametissegi kinnitati ta vähem kui poolte häältega.

Aastavahetuse ajalehed olid täis erinevate minitrite lubadusi, mis peaksid sel nädalal jõudma ühise programmini. Korduvad meilegi tuttavad märksõnad: investeeringud, energia, infrastruktuur, haridus… jne.

 

Majanduse elavdamise programmis köidab tähelepanu peaministri lubadus minna suurele „road showle“, et propageerida laias maailmas Taid turvalise turismimaana. Turism on üks Tai olulisemaid majandusharusid. Aga sel hooajal olevad külastajate arv vähenenud 10-20%.

Turistile endale on see iseenesest meeltmööda, sest ruumi lahedamalt ja ei pea hommikul võitlema oma rannatooli pärast. Kuigi hindu on vähenenud turistide arv tõstnud – nii mitmelgi pool leiad menüüst ülekirjutatud või kleebitud numbrid. Aga isegi nii on see erakordselt maitsev toit umbes kolm korda odavam kui meie kodused praed. Tervislikkuse kordaja on ilmselt veel suurem.  

 

Tais ennustatakse, et 2009 .a. väheneb välisturistide arv 10%. Seda eelkõige seetõttu, et rahutuste käigus suleti Suvarnabhumi lennuväli ja Tai kui turvalise puhkepaiga maine sai tõsiselt kannatada. Arvatakse, et tänu rahutustele on  Tais sel talvel umbes 3 miljonit turisti vähem, selle aasta turistide üldarv kahaneb 12 miljonini. Aga kindlasti avaldab mõju ka globaalne majanduskriis. Puhkamine välismaal on ju luksus, mille arvel saab raskel ajal kokku hoida. Kuigi meilgi on juba väga palju neid, kelle jaoks see „luksus“ on sama iseenesestmõistetav kui iga aasta tulude deklareerimine. Aga alati saab ju valida ka odavama puhkusevariandi kui Tai. Sest kuigi elu  koha peal on odav, on näiteks sõit Eestist sinna kallis ja ebamugav.  Eestist lähtuvaid charterreise teenindav Leedu lennukompanii Fly Lal aga väga vilets.

 

Kuigi üldiselt arvatakse, et Aasia riike puudutab praegune majanduskriis vähem, on tailased murelikud.  Mingil määral on Tai ja Eesti kriisil sarnased jooned – sest sealgi on viimastel aastatel olnud tohutu ehitusbuum. Nüüd on kõikjal sildid müügis olevate majadega. Phuketil on ühe uue maja ees suur plakat, mis kuulutab, et „siia ostis korteri Kimi Räikkonen“. Kurjad keeled räägivad küll seda, et korter kingiti talle selleks, et meelitada sinna majja rikkaid ostjaid, keda meelitaks puhkus koos kuulsusega. Terve hulk lääne inimesi hindabki ju tänapäeval oma puhkust mitte selle järgi, et kuidas oli päikest või mida uut nähti, vaid et „kellega koos“ puhati. Millise celebrity´ga?

 

Üks asi Tai valitsuse kavades äratas veel minu tähelepanu. Nimelt plaan olukorda parandada lisa maksusoodustustega neile, kes uue kodu ostavad. Kuidas teha, et meilgi ei jääks need buumi ajal ehitatud karbid-korterid tühjaks?

 

 

%d bloggers like this: