Kriitiline konstruktiivsus pole pelgalt pragmatism

Hea kolleeg Marko Mihkelson selgitab oma eilses blogipunktis suhteid Venemaaga ning heidab Euroopa sotsiaaldemokraatidele ette pragmaatilist poliitikat Moskva suunal.

Minu isiklik seisukoht on rõhutada kriitilist konstruktiivsust. See ei tähenda ei pelgalt pragmaatikat ega isolatsioonipoliitikaid, vaid koostööd ja sihikindlat kriitikat. Seda meelt on enamus Euroopa sotsiaaldemokraate.

Ei saa kuidagi pidada konstruktiivseks piiritagust karjumist, mida tegelikult parempoolsed hetkel propageerivad, nn. aiatagust ulgumist. Konstruktiivne on omada julgust kohale minna ja öelda välja oma kriitika sellele, kellest midagi sõltub.

Võin kinnitada, et möödunud Moskva visiidi raames kohtuti kõrgete ametnike ja võtmepoliitikutega ning nõnda avatud vestlusringi, kuhu kuulus ka mõlemapoolne kriitika, pole varem kogenud. Mul oli võimalus otsekoheselt erinevatel teemadel sõna võtta ja Venemaa mulle vastati samaga.

Olen nõus, et vajadusel tuleb vastuvoolu ujuda, nagu kolleeg Mihkelson ütleb ja mäletab ka ENPA aegadest. Pälvisin tähelepanu Euroopa Nõukogus sellega, et ei jälginud oma partei seisukohti kommunismikuritegude rahvusvahelise hukkamõistu raporti puhul, vaid  survestasin neidki kalduma meie seisukohtade poole. Tunnistan, et olen Euroopa Parlamendis saanud seda “tehnikat” ka kõvasti lihvida. Selge on see, et ida- ja lääneeurooplaste arusaamad Venemaa puhul tihti ei kattu.

 Aga ärgem laskem end eksitada, kui arvame, et lahkarvamused eksisteerivad vaid sotside leeris. Eri küsimustes ja eri aladel on kaklused ja eriarvamused kõikide parteide päevakavas. Nii on igati normaalne, et üleilmastumise ja uute liikmete tulekuga seostatud teenuste direktiiv, mis lubanuks uutel riikidel konkureerida vana Euroopa teenuste turul ning ähvardanuks sellega Lääne-Euroopa protektsionistlikku sotsiaalsüsteemi, tekitas Euroopa Parlamendis meeletuid vaidlusi just uute ja vanade liikmete vahel. Lääneeurooplasi hirmutas uute liikmesmaade “konkurentsieelise” ehk madalamate maksude ja viletsama sotsiaalsüsteemiga seotud hirmud, mistet koonduti mitte parteiliini järgi, vaid liikmesriikide järgi. Nii olid meiega – eestlastega – ühel rindepoolel teised idaeurooplased ja parteiüleselt. Erinevaid parteide siseseid seisukohti  ja konflikte on igas parteis kümneid.

Ütlen seda uuesti, mida olen möödunud nädalal Eesti meedias kommenteerinud: Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni delegatsioon, mis Venemaad väisas, koosnes inimestest, kellel on teatud Venemaad puudutavates valdkondades erinevad seisukohad. Delegatsioonis oli erinevaid arvamusi ja seisukohti, samas ka suur ühisosa – näiteks hääletasid sotsiaaldemokraadid üksmeelselt Euroopa Parlamendi istungil Gruusia resolutsiooni poolt.

Mis puudutab Schulzi kommentaari Venemaa majanduse stabiilsusest ja Venemaa võimest maailmamajandust stabiliseerida, siis sellega ma ei saa isiklikult nõustuda, sest Venemaa sõltub liiga palju ühest tegurist -nafta hinnast. Kuid olen nõus, et Ameerika mõju maailmamajanduses seoses finantskriisiga väheneb.

Mis puudutab Euroopa Liidu ja Venemaa vahelist suhtlemist, siis olen ka varem öelnud, et rääkimine Venemaaga on mõistlikum, kui suhete täielik katkestamine. Nii Venemaa kui ka Euroopa Liidu jaoks on oluline jätkata ajakohastel teemadel suhtlemist ning selles valguses on need visiidid olulised ka Eestile. Me peame kindlasti kommunikeerima seisukohti, mis puudutavad näiteks Venemaa agressiivset välispoliitikat või inimõiguste piiramist. Võtmesõnaks on siiski suhtlemine – kui laseme Venemaal langeda veel suuremasse isolatsiooni, milleks on neil kalduvus, siis saavutame veel vähem.

Hetkel üritatakse sotsiaaldemokraate mustata Venemaa teemal, et kavalalt varjata konservatiivide aastatepikkust inimõigustest möödavaatamise poliitikat. Kordan sama, mida oma eilses blogi sissekandes: Euroopa Parlamendis nagu ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarses assamblees otsivad kompromisse omavahel need (enamus) parteisid, kes hoiavad inimõiguseid au sees, sinna aga ei kuulu Euroopa Rahvapartei, kes alalhoidliku järjepidevusega likvideerib või vähemalt üritab kaotada inimõiguste kohta käivaid sätteid meie raportitest. Siin võiksin soovitada oma kolleegidel vaadata üle Euroopa mõttelised alused, Kopenhaageni liidulaienemiskriteeriumid, Euroopa Põhiõiguste Harta, Eesti Vabariigi põhiseaduse ja kõiksugu rahvusvahelise õiguse konventsioonid, mis puudutavad antud temaatikat.

Külaskäimisest Venemaale: mulle jääb mulje, et Eesti isamaalased on hakanud sotsiaaldemokraate süüdistama selles, et neile avanes võimalus Moskvasse minna, isamaalastele aga mitte? Tegelikult viibis Europarlamendi majanduskomisjoni delegatsiooni samal ajal Moskvas, kus oli ka neli konservatiivi. Mis veelgi huvitavam, kuuldavasti plaanib Euroopa Rahvapartei praeguste plaanide kohaselt sõita Moskvasse novembri alguses ja neid plaane tehakse ju ka samal ajal, kui Vene-Gruusia rahuplaani pole täidetud. Nii süüdistati meid asjas, mida nende endi tagatubades planeeritakse. Niisiis, sõnades üks ja tegudes teine suhtumine?

Ja viimaks soovitus oma kallitele kolleegidele IRList. Milleks segada antud vestlusesse Schröderit, kui konservatiivide ridades on end üleni naeruvääristanud Silvio Berlusconi?  Ja maailma kunagine hiigelšrööder Jacques Chirac?! Ka Angela Merkel on oma viimaste väljaütlemistega äratanud kahtlusi, kas tedagi ei paelu ärihuvid? Või parempoolsete palgal rammu koguv van der Linden, kelle ärihuvid tegelikult Marko Mihkelson ise paljastas. 

Huvitav on märkida, et kolleeg Marko Mihkelson on veel käesoleva aasta maikuus rääkinud Eesti-Vene suhete arendamisest oma blogi sissekandes, ta on teinud ettepaneku lausa Riigikogu tasandil suhteid vaagida ja arendada. See poleks loomulikult esimene kord, kui Eesti konservatiivid räägivad populistlikel eesmärkidel seda, mida arvavad, et rahvas kuulda tahab..

Schröderi suhetest Schulziga võib anda vaid oletusi, kuna viibivad samas parteis. See ei pruugi tähendada lähedasi suhteid, võtkem või IRL. Kas Markol on lähedased suhted endise siseministri ja Tallinna linnapea Jüri Mõisaga, kuna kuuluvad samasse poliitilisse perekonda? Ja kellele see korda läheks?

Minu samal teemal kirjutatud artikli “Schröderiseeruv Euroopa” võivad kolleegid ja huvilised leida Eesti Ekspressi Areenist, 04.09.2008. Lugeda saad siit

Täna on Euroopa keelte päev!

Täna on Euroopa keelte päev, seega ka eesti keele päev. Küsisin hiljuti ühes Järvamaa koolis esinedes, mida nad arvavad sellest, mitu ametlikku keelt meil Euroopa Parlamendis on? Loetleti Euroopa “suuri” keeli. Seda, et ka eesti keel on Brüsseli kõnevoorude ja dokumentide ametlik keel, on ilmselt siiani Eestis paljudel raske uskuda.

Minu kui värske euroinimese üks ilusamaid hetki oli see, kui panin Euroopa Parlamendi saalis pähe kõrvaklapid ja kuulsin sulaselget eesti keelt. Siis mõtlesin nii Kristjan Jaagule Toomemäel, sellele, kuidas lapsena kartsin arsti juurde minna, sest sain iga kord hurjutada, et vene keelt ei oska, ning ka meie hõimurahvaste hääbuvatele keeltele, millega olen muuhulgas tegelenud paaril viimasel aastal. 

Mul on olnud  elus võimalus viibida mitmel väga suurel ja rahvusvahelise arutelul ( ÜRO, ENPA), nii teisi kuulata kui ka ise esineda, aga eesti keeles sain seda teha nii suures saalis esimest korda siin, Euroopa Parlamendis. Ja see on väga eriline tunne. Austusest oma keele vastu kasutan seda võimalusel oma sõnavõttudes ja arutlustes siiani, isegi kui vahel oleks lihtsam inglise keelele üle minna. 

Rahvuslikku enesetunnet tõstvast emotsioonist on aga veelgi olulisem, et kõik, millest siin räägitakse ja kirjutatakse, pannakse ümber meie emakeelde. Igapäevane tõlkimine arendab keelt ja loob pidevalt uut terminoloogiat. Raske oleks seda ülehinnata.

Mõni aeg tagasi kinnitati mulle Marimaal tõsimeeli, et mari keeles pole võimalik õpetada kõrgemat matemaatikat. Ilmselt polegi, sest kui emakeelne õpetus piirdub algkooli neljanda klassiga, pole ruutjuurele ju marikeelset vastet vaja. Aga kui  keel kaob ühest elusfäärist, siis tabab seda varsti üks kaotus teise järel ja inimesed hakkavad oma keelest lahti ütlema, sest see pole täiuslik. Seda enam, kui mitmekeelsus pole midagi nii loomulikku kui meil.

 Seetõttu peangi väga oluliseks seda keelelist tööd, mida Euroopa südames tehakse. Tunnustatakse ühiselt kõiki keeli. See annab lootust, et maailmas, millest kaob igal aastal kümneid keeli, on Euroopa keeltel juba suurem lootus püsima jääda.

 

Euroopa keelte päeva (26.09) hakati Euroopa Nõukogu algatusel kõikides riikides, mis kuuluvad Euroopa Nõukokku, tähistama 2001. aastal. Euroopa Liidu keelepoliitika eesmärgiks on see, et iga kodanik oskaks lisaks oma emakeelele veel kahte võõrkeelt.

Vene poliitika kahepalgelisusest


Soome-ugri maailmakongressilt.

Ostsin mõni päev tagasi Moskvast Punase väljaku lähedalt traditsioonilise Matrjoška, millele on maalitud Vene riigipead. Ikka ilusasti üks teise sees, kõige tillem vaevu äratuntav Hruštšov. Suurimal oli aga kaks nägu: Putini ja Medvedjevi oma. Jäigi mulje, et Venemaa lihtsalt pole veel suutnud otsustada, kes on nende president.

Hantõ-Mansiiskis lõppes äsja Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumine, sellele järgnes praegu kestev Soome-Ugri maailmakongress, ja siin on väga selgesti näha, kuidas vene kahepalgelisus ei jää vaid sümboolseks, vaid on tegelikult päris praktiline. Vene poliitikavankrit veavad nüüd good guy ja bad guy.

Oli ju president Medvedjevi esinemine kongressil, samuti tema kohtumine Ilvesega positiivne ja lootustandev, kuid Duuma väliskomisjoni esimehe Kossatšovi eilne rünnak oli ometi igati putinlik ja näitas suurepäraselt venelaste teist palet, mis pole kuhugi kadunud.

Tunnistan, et minu jaoks polnud Kossatšovi jutus sisuliselt midagi uut. Kui miski üllatas, siis avalduse ebakultuurne vorm. Olen varemgi kogenud, kuidas Kossatšov püüab soome-ugri probleeme vältida väidetega: eestlased toovad selle probleemi rahvusvahelisele tasandile ainuüksi seetõttu, et juhtida tähelepanu kõrvale omaenda venelaste olukorralt Eestis. Seda tegi ta juba paar aastat tagasi, kui Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee arutas minu raportit Vene Föderatsioonis elavate soome-ugri rahvaste olukorrast.

Isegi olen püüdnud kahe teema sidumist vältida, kuna selge on, et siin on tegu läbinisti täiesti erineva situatsiooniga. Meie hõimlased on Venemaa põlisrahvad, meile on enamus meie venelasi aga suhteliselt hilised sisserändajad ja seega on ka riigi kohustused nende suhtes paljuski erinevad. Aga mõnikord olen venelastele nimelt välja pakkunud, et kui teile meeldib nii kangesti paralleele tõmmata, eks võrdleme siis.

Vaid paar näidet kõige olulisematest probleemidest. Kui Venemaal on vaid väga väikesel osal meie hõimlastest võimalus omandada haridust emakeeles, ja sedagi vaid neljanda klassini, siis meil õpivad venelased ikka peamiselt oma emakeeles. Kontrasteks näiteks võib tuua marid, kellest emakeeles õppis 2005. aastal vaid 725 inimest (marisid elab Vene Föderatsioonis u. 600 000). Eile rääkis mulle üks handi õpetaja, et neil on vaid paar emakeele tundi nädalas.

Kusjuures, sotsioloogilised uuringud näitavad selget tendentsi, et mida noorem ja haritum on meie hõimurahvaste esindaja, seda vähem ta oskab ja peab oma emakeelest. Ja küllap ka juurtest.

Veel üks võrdlus. Eestis avaldatakse aastas mitu korda rohkem erineva nimetusega venekeelseid raamatuid kui kogu Venemaal hõimurahvaste keelset kirjandust kokku! Ja sedagi tehakse suures osas meie endi ja soomlaste toel. Aga kuidas saavad areneda need hõimukeeled siin, kui kirjavara pole?

Ühes asjas on Kossatšovil õigus, kui ta ütleb, et soome-ugri rahvaste olukord ei erine teiste Venemaa väikerahvaste olukorrast. Tõepoolest on probleeme paljudel Venemaa väikerahvastel. Aga mitte nii eksistentsiaalseid. Soome-ugri probleemiks on rahva hääbumine, olgugi, et ka venelasi jääb vähemaks, pole see nõnda suurearvuline. (näiteks mordvalaste arv vähenes kahe rahvaloenduse vahel enam kui viiendiku võrra). Või siis üldse mitte, tatarlaste koguarv muudkui tõuseb.

Minu raporti arutelul 2006.a. ENPA-s lisati sinna venelaste survel, et soome-ugri rahvaste probleemid tulenevad peamiselt „viletsast majanduslikust olukorrast”. Siin, Hantõ-Mansiiskis, kust torudesse jookseb enamus Venemaa naftast, tundub see põhjendus eriti irooniline. Ja kui see oligi Venemaa jaoks kandev argument veel mõned aastad tagasi, siis tänane olukord demonstreerib selgemast selgemalt poliitilise tahte puudumist.

PS. Mainitud Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee soome-ugri rahvaste olukorda käsitleva raporti vene keelset tõlget jagatakse ka kongressil.

 

Tervituskõne soome-ugri 5. kongressil

Kallid hõimlased,

Austatud konverentsist osavõtjad!

Ma tervitan teid Euroopa Parlamendi delegatsiooni poolt.

Soovin meile kõigile hingejõudu, et mõista esivanemate pärandi suurust.

Soovin tarkust ja tahet, et seda hoida ja edasi kanda.

Meie delegatsioonis on kolme Soome-Ugi rahva ja nelja Euroopa Liidu liikmesriigi –

Soome, Ungari, Eesti ja Rumeenia esindajad.

Aga eelkõige esindame me 27 riigi liitu, kus on omavahelisi piire kaotades tegelikult tugevdatud erinevate rahvaste keeli ja kultuure.

See on võimalik setõttu, et me esindame ühiseid väärtusi. Ühist arusaama sellest, et igal inimesel, igal keelel ja kultuuril, igal rahval on õigus tulevikule.

Euroopa Liidus tagab selle suuremate ja väiksemate koostöö ja solidaarsus.

Mul on väga hea meel, et president Medvedjev rääkis samuti dialoogi olulisusest. Ja mul on väga kahju, et mitte kõik Vene poliitikud ei oska sellist euroopalikku lähenemist hinnata.

Head kuulajad,

Ma räägin siin teiega oma emakeeles. Selles keeles loen ma ka igapäevaselt Euroopa Liidu dokumente, pean kõnesid nii Brüsselis kui Strasbourgis.

Ja muuseas üsna sageli inimõigustest maailma erinevates paikades.

Seda, et Euroopa Parlament tegeleb muu hulgas ka Soome-Ugri küsimustega, tuleks vaadata mitte kui probleemi, vaid kui võimalust. Võimalust üheskoos maailma kultuurilist mitmekesisust säilitada.

Just kultuurilise mitmekesisuse edendamisele on Euroopa Liit pühendanud käesoleva aasta.

Tänan tähelepanu eest.

EP delegatsioon Hantõ-Mansiiskis soome-ugri maailmakongressil

Hõimurahvaste küsimused koguvad tähelepanu Euroopa Parlamendis

Kirjutasin mõni aeg tagasi soome-ugri hõimurahvaste näitusest, mille korraldasin koostöös Kunstiakadeemia soome-ugri uurimisprogrammi juhi Kadri Viiresega, ja mis avati EL esinduses Brüsselis. Sel nädalal kolisime näituse Euroopa Parlamenti, kus see on üleval selle nädala lõpuni. Näitus avamine toimus soome-ugri kultuurikoostöö 70. aastapäeva tähistamise jätkuna.

Nüüd on ka kolleegidel siin võimalus saada osas sellest toredast näitusest! Paljud Soome ja Ungari kolleegid ei teadnud, et hõimualasel koostööl, mis vormistati Eesti- Ungari ja Eesti- Soome vaheliste lepingutega juba 1937. aastal, on nii pikk ajalugu.

Huvi selle teema vastu on olemas. Seda näitas ka asjaolu, et näituse avamisel ja sellele järgnenud vastuvõtul osales pea 100 Europarlamendi liiget või töötajat, kes olid peamiselt pärit maadest, kus elab soome-ugri rahvaid ning ka antud teemast huvitatuid muudest rahvustest.

Usun, et kasutades Euroopa Liidu võimalusi on meil nüüd kohustus seda uuel tasemel edasi viia. Detsembrikuisel Europarlamendi plenaaristungil hääletatigi Eesti-Soome-Ungari parlamendisaadikute initsiatiivil Euroopa Liidu eelarvesse sisse 2,5 miljonit eurot soome-ugri vähemustele Venemaal.

Näituse puhul on tegemist fotokollektsiooniga, mis on sündinud Kunstiakadeemia ekspeditsioonide käigus ning samuti videoinstallatsiooniga erinevatest soome-ugri päritolu inimeste mõtetest.

Näituse avamisel pidas kõne ka Kunstiakadeemia rektor Signe Kivi, kes ütles, et Europarlamendis näituse avamine näitas, et siin esindatud soome-ugri maad pööravad oma hõimlastele tähelepanu ka väljaspool Euroopa Liitu ja samuti tekitab selline näitus ka suuremat huvi antud teema vastu nii soome-ugri rahvaste kui ka teiste hulgas.

2,5 miljonit eurot soome-ugri vähemustele Venemaal

Neljapäevasel hääletusel kinnitas Euroopa Parlament järgmise aasta eelarve, kuhu hääletati sisse ka 2,5 miljoni euro eest toetust Venemaa etnilistele ja rahvusvähemustele kultuuri, hariduse, meedia ja kodanikuühiskonna arenguks. Ettepaneku tegelik sisu on toetada just soome-ugri rahvastele suunatud programme. 

Ettepanek sai alguse jutuajamisest ungarlasest eelarvekomisjoni saadik Istvan Szent-Ivanyi’iga, kes esitas ka muudatuse Soome parlamendisaadiku Kyösti Virrankoski eelarvekomisjoni raportisse Euroopa Liidu eelarve III osa kohta.  

Tegemist on esimese korraga, kui Euroopa Liit toetab soome-ugri rahvaste kultuuri ja seda eriti Vene Föderatsioonis elavate rahvaste kultuuri säilitamiseks ning arendamiseks ja suurepärane näide Eesti-Ungari-Soome koostööst Euroopa Parlamendis.  

Projektid EL rahadest võiksid olla suunatud keele ja kooli arengule. Eestlased, kes me oleme ise palju teistelt tuge saanud, peame nüüd ka nõrgemaid aitama. Peame olema heaks eeskujuks hõimlastele Venemaal, et ka ühe väikese rahva keel võib kõlada kõikjal, võrdväärsena Euroopa suurte kõrval.  

70 aastat riikidevahelist hõimualast koostööd, mida hiljuti suursaadik Raul Mälgu ja Eesti alalise esinduse abiga tähistasime, sai alguse kui 14.oktoobril 1937 sõlmisid koostöölepingu Eesti ja Ungari ning sama aasta 1. detsembril Eesti ja Soome haridusminister.

%d bloggers like this: