23-26 märts 2009 EP täiskogu istung

Seekordsel täiskogul arutati totalitaarsete režiimide hukkamõistu, Euroopa Ülemkogu tulemusi, kollektiivhagidega seonduvat, interneti ja sõnavabaduse teemat, toiduhindade raportit ning koos Gordon Browniga G20 koosolekut, mis toimub sel nädalal.

Gordon Browni kõnes peegeldus mure praeguse olukorra suhtes ning tahe sellest välja tulla. Sotsiaaldemokraadist peaminister rõhutas koostöö vajadust Ameerika Ühendriikidega, Euroopa juhtivat rolli globaalsest kriisist väljumisel ning vajadust võidelda protektsionistlike meeleoludega maailmas. Mis oli meie jaoks oluline Browni kõnes? Aga võibolla see, et Brown rõhutas väärtuspõhise majanduse vajadust. Ilma järelvalveta turgudel taanduvad Browni sõnul pahatihti suhted tehinguteks, kõik motivatsioonid omakasuks, kõik väärtused summaks hinnasildil. Brown rõhutas, et turufundamentalistide “Washingtoni konsensus” tuleb asendada väärtustel põhineva majanduskonsensusega. Browni kõne leiab siit.

Oma sõnavõtus totalitaristlike režiimide kohta rõhutasin, et seda tundlikku küsimust ei tohiks kasutada ära valimisvõitluses. Eestis oleme juba kuulnud, kuidas nüüd olla justkui saabunud sotsoiaaldemokraatide tõetund, vihjega sellele, justkui  sotsiaaldemokraadid ei poolda kommunismikuridegude hukkamõistmist. Aga teadaolevalt oli just Marianne Mikko üks nendest viiest, kes algatas Euroopa Parlamendis deklaratsiooni, et kuulutada 23. august totalitaarsete režiimide ohvrite mälestuspäevaks, mis sai ka suure osa sotside allkirju. Sotside hulgas võib olla küll erinevaid arusaamu sõnadest sotsialism ja kommunism, aga kuritegu on kuritegu ja siin pole kaksipidi arusaamist. Omaette probleem tundub olevat ka see, et sakslased tahavad n.ö. oma süüd monopoliseerida, ega taha, et natsismi ja stalinismi kuriteod pannakse ühele pulgale.

Euroopa Ülemkogu tulemustest rääkidest võib pidada olulisemateks saavutusteks kokkulepet 5 miljardi euro osas energia ja lairiba projektide jaoks ning EL toetusfondi suurendamist 50 miljardi euroni, et aidata kriisi ajal hätta sattunud Ida-Euroopa riike. Ometi peab tunnistama, et Euroopa riikide valitsused on liiga ettevaatlikud kriisi lahendamisel. Sellele viitas Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman enne Ülemkogu oma esinemises, öeldes, et selleks, et kriisile adekvaatselt vastu seista peaks EL abipakett ulatuma 500 miljardi euroni juba sel aastal ja triljoni euroni kolme aasta peale kokku praeguse 200-300 miljardi euro asemel. Eesti, mis on kriisist üks tugevamini mõjutatud riike ELis peaksime rohkem tegema tugevat tööd, et luua töökohti kasutades EL struktuurifondi rahasid. Väide, et teeme juba piisavalt, sest meie stiimulpakett ulatub üle 1,5 protsendi SKTst, mida Euroopa ette näeb, aitab vähe töötuid, kelle arv ületab juba täna 50 tuhande piiri. Peaministri partei  on  oma ideoloogilise tausta tõttu aher  pakkumaks tõhusaid meetmeid. Praegune kriis on peaaegu pretsedenditu ning vajab aktiivset vastutsüklilist tegutsemist, mitte protsüklilist paigalseisu. Isegi reformikad peaksid mõtlema “väljaspool kasti” nagu ameeriklased tavatsevad öelda, isegi kui see on vastuolus nende ideoloogiaga. Vastasel juhul jäetakse ideoloogilise tõekspidamiste tõttu kasutamata osa meetmeid, mis aitaks Eestil kriisist välja tulla kiiremini ja seatakse ohtu Eesti konkurentsivõime ning jätkusuutlikkus.

Eelmisel nädalal võttis Parlament samuti vastu raporti Komisjoni valge raamatu kohta kahjude hüvitamisest EL konkurentsieeskirjade rikkumiste puhul. Eestis arutab Riigikogu leebusprogrammi sisse viimist, et tõhustada võitlust konkurentsiseadust rikkuvate kartellide vastu. Euroopa Parlamendi raport kiidab muu hulgas leebusprogrammide rolli konkurentsiseaduse rikkumiste tabamisel ning nõustub vajadusega kollektiivhagide järele, et tõhustada veelgi kartellidega võitlemist. Teadaolevalt on kartellidega võitlemine oluline, et parandada siseturu toimimist, mis omakorda on oluline tarbijatele, sest kartellide tõttu võivad tarbijahinnad tõusta tervelt 10-25 protsenti!  Hiljuti avaldatud tarbijakaitseameti uuringu kohaselt arutatakse tarbijaõiguste rikkumisi pigem pereringis. Samas näitab Euroopa Komisjoni poolt tellitud uuring, et inimesed on valmis oma õiguste eest seisma, kui seda saab teha koos teistega. Nii et, ka meil tasuks kollektiivhagi kasutamist arutada. Kollektiivhagidest kirjutan pikemalt siin.

Lisaks arutati täiskogul toiduhindasid puudutavat omaalgatuslikku raportit. Raport taunib muuhulgas olukorda kus EL jaekaubandusturul domineerivad üksikud supermarketite ketid ning väljendab muret selliste kaubandustavade üle, mis pärsivad konkurentsi ja tõrjuvad väiksemaid kaubandusasutusi turult. Eestis on selvehallidel suur roll võrreldes teiste EL liikmesriikidega. Majanduskriisi tingimustes tuleks tagada, et soodsamad hinnad kanduksid edasi tarbijatele. Sellel teemal pikemalt siin.

Mitme viimasel ajal vastuvõetud raportiga on Euroopa Parlament otsinud tegelikult vastust küsimusele: mis on internet? Aktuaalne küsimus täna on ehk see, kas internetimaailm on justkui eraldiseisev ruum – virtuaalne maailm – mis ei kuulugi pärisellu, või on see osa meie avalikust maailmast? Seda kajastab ka eelmisel nädalal vastu võetud kolleeg Lambrinidis oma raportiga, kui ütleb, et meie põhiülesanne on leida sobiv tasakaal privaatsuse ja turvalisuse vahel. Raportit saab lugeda siit.

 

Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tulevik

Sel nädalal jõudis Euroopa Parlamendi täiskogule vastutava kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonil resolutsiooni ettepanek Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tuleviku kohta. Möödunud aastal ületas pagulaste arv maailmas 12 miljoni piiri, nendest suure osa sihtkohaks on Euroopa Liit. Et meil on ühine piir, on loogiline ka ühise varjupaigasüsteemi loomine, mis tähendab seda, et kohtlemine ja teenused oleksid kõikides liikmesriikides sarnased.

 

Parlamendi arengukomisjoni arvamus tehtud raporti kohta rõhutab kahetsevalt, et viimastel aastatel on tõsiselt kahjustatud varjupaiga institutsiooni mõistet, mis on demokraatia ja inimõiguste kaitsmise oluline osa.. Ilmselt on siin põhjuseks see, et inimesed ei tee vahet varjupaiga ehk asüüli taotlemisel ja illegaalsete immigrantide ehk majanduspõgenike vahel.

 

1951.a. Genfi konventsioon asüüli taotleja staatuse kohta sätestab, et vaesus iseenesest pole piisav põhjus põgeniku saatuse saamiseks. Näiteks Aafrikast Lõuna-Euroopasse tulijate hulgas on palju majanduspõgenikke,

 

Milline peaks olema Euroopa ühine varjupaigasüsteem? Esiteks täielikus kooskõlas arengumaadega koostööks loodud ELi vahendite (näiteks Euroopa arengufond, arengukoostöö rahastamisvahend, Euroopa naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahend, demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend) eesmärkide ja meetmetega pagulaste kaitse valdkonnas ning kokkulepete ja partnerlusega ELi ja arengumaade vahel (näiteks Cotonou kokkulepe ja Aafrika-ELi strateegiline partnerlus).

 

Teiseks räägib europarlamendi resolutsioon detailsemalt, milliseid asjaolusid peaks ühine varjupaigasüsteem endas hõlmama: praegu on olnud kõige olulisem tähtaegade ühtlustamine, et liikmesriigid väldiksid pikki ja põhjendamatuid ooteaegu, millel võivad olla negatiivsed tagajärjed (varjupaigataotlejate tervisele ja heaolule näiteks). Peamiseks peetakse inimõiguste järgimist ja individuaalsete lähenemist, mis välistaks üldise hinnangu näiteks taotleja motiividele või rahvusele.. Raportis vaagitakse ebakindlamas olukorras olevate varjupaigataotlejate, näiteks laste, puuetega inimeste ja naiste erinevaid vajadusi, et neile saaks tagada vajaliku infrastruktuuri. Seda tuleks ka Eestis silmas pidada. Tihtipeale ongi just nende gruppide esindajatel kõige suurem vajadus asüüli taotlemiseks.

Eks ole seegi oluline punkt, et varjupaiga taotlemine on pigem lahutamatu osa kolmandate riikidega tehtava arengukoostöös ja vähem kriisiolukordade lahendamise vahend. EP raport, mille pani kokku europarlamendi kolleeg Giusto Catania, rõhutab seetõttu, et Euroopa ühine varjupaigasüsteem peaks olema tihedalt seotud Euroopa arengu- ja humanitaarpoliitikaga.

 

Euroopa Parlament kutsub oma raportiga komisjoni üles edendama liikmesriikide suuremat osalust pagulaste jõupingutustes ülemaailmsel ümberasumisel, sest varjupaiga taotlejate, nagu ka immigrantide ja töömigrantide koormus jaguneb liikmesriigiti erinevalt. Ja kohati ikka väga ebaühtlaselt. Oma kõnes täiskogule rõhutasingi küll teema olulisust, kuigi esindan Eestit, mis paistab silma selle poolest, et pagulasi saabub meile vähe. Pagulase staatuse saavad vaid mõned inimesed aastas. Aga me oleme ka väike riik, atraktiivne küll turistidele aga elamiseks karm paik. Samas me mõistame solidaarsuse vajadust, aga ma kardan, et neid, kes niigi on pidanud oma elus kannatama, ei saa karistada veelkord – karmi kliimaga. Kui nad just ise seda ei vali. Niisiis on mõttekam rääkida mitte inimeste, vaid kohustuste jagamisest, et parandada nende riikide olukorda, kuhu saabub suurel hulgal varjupaigataotlejaid.

 

Parlamendi debatist tulenevalt järeldasin mina isiklikult, et arusaam standardite ühtlustamise osas on kindlasti tänases euroliidus olemas. Seda enam, Lissaboni lepingu jõustudes jõuavad rände ja varjupaiga küsimused oma otsaga Euroopa Parlamendi pädevusse. edasi tuleb tegeleda konkreetsete programmide hindamise ja piirkondlike/regionaalsete tegevuskavade kallal töötamisega. Üldiselt on Eestis ikka nii, et rände ja asüüli temaatika vajab veel ühiskondlikku üles soojendamist.

 

 

Link raportile:

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//NONSGML+REPORT+A6-2009-0050+0+DOC+PDF+V0//ET

Võitlus seadusevastase tööjõuga peab toimuma rohujuuretasandil – ka meil Eestis!

Euroopa Parlamendi tegi ettepaneku sätestada karistused ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele. Miks on antud raport praegustes tingimustes huvitav? Sest tunnistab, et riigid üksiti ei tule probleemi lahendamisega toime ja on vaja kollektiivseid lahendusi. Seega liit ühiselt peab panustama rohkem võitlusesse illegaalse tööjõuga. Nüüd majanduskriisi tingimustes, kus töökohtade arv väheneb ja “mustalt” palga maksmise soov suureneb, muutub see eriti aktuaalseks.

Mida tähendab esiteks ebaseaduslik töötamine? Esiteks seda, et töötajatel puuduvad elementaarsed õigused ja kaitse, nad töötavad tihti orjastavates tingimustes, kaugel kodust, kaugel tööorganisatsioonide abistavast käest. Deklareerimata töötajad ei ole hõlmatud tervisekindlustusega ja neil ei ole õigust ka pensionile. Lisaks on ebaseaduslikult töötavad kolmandate riikide kodanikud eriti haavatavad, sest kui need kõnealused kodanikud peetakse kinni, saadetakse nad tõenäoliselt tagasi oma päritoluriiki.

Teiseks räägitakse ebaseadusliku töö korral kahjudest töösektorile ja asukohariigi majandusele. Näiteks võib illegaalne massiline töö viia palkade langemise ja töötingimuste halvenemiseni, see võib moonutada ettevõtjatevahelist konkurentsi.

Aga kolmandaks tagajärjeks illegaalsele tööle on just vastutustundetuse kasv tööandjate ridades. Kui illegaalset tööjõudu saab piirata nii arenguabiprojektidega, arendades kohalikke infrastruktuure, et väheneks rahva vajadus mujale tööd minna otsima, siis samamoodi saab võidelda rohujuure tasandil rikastes riikides tööandjate-seadusrikkujatega, kes kasutavad ära töötajaid. Selles suhtes on igati tervitatav Euroopa Parlamendi raport, mis kutsub üles kehtestada tööandjatele trahvid tööloata inimeste värbamisel! Kui musta töö tegija on kurjategija, siis kindlasti on seda ka musta töö pakkuja ja mõte on selles, et karistada tuleb tööandjat, mitte ebaseaduslikult töötavat kolmanda riigi kodanikku.  Ja seda kogu liidus, et takistada illegaalide liikumist ühest riigist teise.

Ebaseaduslik töötamine on koondunud teatud sektoritesse, milleks on ehitus, põllumajandus, koristusteenused ning majutus- ja toitlustusteenused. Hinnanguliselt on ELis 4,5 kuni 8 miljonit ebaseaduslikku sisserändajat, kelle hulk suureneb pidevalt peamiselt ebaseaduslikule tööle lihtsa juurdepääsu tõttu.

 

Mida raportiga soovitakse saavutada?

Selle ettepaneku eesmärk on saavutada Euroopa tasandil ühtlustamise minimaalne tase ja selles nõutakse liikmesriikidelt, et nad keelustaksid ebaseadusliku töötamise, kehtestaksid ühtsed karistused ja nõuaksid tööandjatelt ennetavate meetmete ja muude kontrollmeetmete kasutusele võtmist. Mida tähendab aga mainitud meetmete kasutuselevõtt?

Ühtne loodav poliitika koosneb kolmest: esiteks luuakse tööandjatele uued halduskohustused, mis tuleb täita enne kolmandate riikide kodanike värbamist (ja nende kohustuste mittetäitmine tooks kaasa mitmed karistusmeetmed nii finantsilised kui kriminaalkorras). Teine poliitikasuund on ühendada kaebuste menetlemise kord üleeuroopaliseks. Kolmandaks nõuti igalt liikmesriigilt, et nad kontrolliksid töötajate andmeid 10% seal registreeritud ettevõtete puhul. See võeti küll nüüd direktiivist välja, sest puudub mõte kontrollida ettevõtjaid, enamasti ühe-mehe-ettevõtteid, vastava riskianalüüsita. Liikmesriigil tuleb kindlaks teha, kas tegemist on riskisektoriga.

Veel üks küsimus oli direktiivi puhul allhankijatega. Enamasti on olukord selles, et põhitöövõtja võtab endale allhanke firma, kes palkab illegaalid. Küsimus põhines sellel, kuidas liikmesriigis kehtiva asjaõiguse alusel oleks võimalik karistada mitte ainult allhankijat, vaid ka töö tellijat, kellel lasub ka tihtipeale oma osa illegaalide värbamisel. Kindlasti tuleb jälgida, et direktiiv ei tekitataks seadusesse auke, mis lubaks näiteks luua nn riiulifirmasid, kes siis võtaksid tööle illegaale vmt.

Eestis olid antud teemal Justiits- ja siseministeeriumi arutelud pooleli, sest tegemist on valitsuse ühe prioriteediga. Uue eurodirektiiviga aga viiakse see probleemistik ELi tasandile. Olgugi, et uus direktiiv on paindlik, tekib küsimus, kas näiteks kriminaalsanktsioone peaks seadma eurotasandil? Kriminaalkaristuse puhul räägime raskematest kaasustest, näiteks inimkaubandus, lapstööjõud, inimeste ostmine-müümine, korduvrikkumised, vmt. Eestil pole illegaalide värbamise puhul tööandjatele ette nähtud kriminaalkaristust, kuid ELi direktiiviga on vastav olukord loodud.

Muidugi peab ütlema, et põhieesmärk pole küll karistada. Laias perspektiivis on käesoleva direktiivi eesmärk ikka vähendada ebaseaduslikku sisserännet ELi.

  

Euroopa globaliseerumisfond toetab töö kaotanuid

Pingutused selleks, et võidelda globaliseerumise negatiivsete mõjudega, nagu tööstuse ja töökohtade kolimine Euroopast (ja ka Eestist) parematele jahimaadele, on asendunud pingutustega selleks, et võidelda majandussurutisega.

Selge märk sellest on Euroopa Komisjoni majandussurutisest välja aitamise pakett, mis estati eelmise aasta lõpus.  Üheks osaks paketi osaks on kaks aastat tagasi algatatud Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (EGF) ümber kohandamine, et aidata kaasa majandussurutisest tulenevate raskustega võitlemisel.

Globaliseerumisfond asutati 2007. aastal eesmärgiga toetada ettevõtteid, mis on mõjutatud üleilmastumisest tekkinud struktuursetest muutustest majanduses. Sellest fondist on taotlenud raha töötute ümberkoolitamiseks ja muudeks tööturgu puudutavateks meetmeteks liikmesriigid, kes on kaotanud töökohti sellistes sektorites nagu näiteks tekstiilitööstus Itaalias ja autotööstus Hispaanias. Aga samuti on EL abi taotluse esitanud ka Leedu, et saada hüvitist Alytaus Textile tekstiiliettevõttes koondamise tõttu töö kaotatanud ca 1000 inimesele.

Sotsiaalministeeriumi andmetel  ei ole Eesti  EGFist raha taotlenud, kuigi põhjust ehk oleks olnud. Võtame kasvõi meie Kreenholmi. Põhjendadakse seda sellega, et struktuurifondidest ja peamiselt just Sotsiaalfondist saadav toetus on piisav. Samuti on põhjendatud EGF vähest kasutamist taotlemise keerukusega.

Mingil määral on see ka põhjendatud. Kuigi EGFist loodeti suurt abi, on taotlusi olnud 500 miljoni euro suurusele fondile vaid 10-15% ulatuses. Ja põhjendatakse seda just avalduste esitamise keerukusega. Aga ka sellega, et EL kaasfinantseering ulatub 50 protsendini, samas kui näiteks Sotsiaalfondi meetmete EL kaasfinatseering on üldjuhul 75-85 protsenti. Samuti soosib fond suuri liikmesriike, kui vaadata kasvõi Eestis toimunud koondamisi, mis harva ulatuvad üle 1000 (mis on fondi aktiveerumise piirmäär). Kreenholmis eelmisel aastal avalikustatud koondamised küündivad ka vaid veidi üle 900. Samas mitme aasta arvestuses on neid ju tuhandeid.

Tingituna sellest, et EGF  raha kasutamine ei olnud optimaalne, sooviti esialgu üle vaadata selle administreerimise reeglid. Aga siis jõudis kätte majanduskriis, mis koondas paljud Euroopa Komisjoni pingutused vaid ühele eesmärgile – Euroopa majanduse kriisist välja toomisele.

Niisiis on EGFist üsna kiiresti saamas hoopis meede majanduskriisiga võitlemiseks. Fondi ümberkujudamise määruse eelnõu kohaselt tõstetakse EL kaasfinantseerimist 50-lt protsendilt 75-le ja lihtsustatakse muid tingimusi. Muuhulgas kaob ajutiselt otsene seos globaliseerumisest tingitud töökohtade kaotamisega ning aktiveerumise piirmäär langeb 500-le kaotatud töökohale.

Praegu arutatakse eelnõud EL Nõukogu töögruppides ning varsti ka Euroopa Parlamendi töö- ja sotsiaalkomisjonis. Kindlasti oleks Eesti huvides arutada rakendumise piirmäära vähendamis veelgi.

EGF ja Sotsiaalfondi kasutamine on üks suurepärane võimalus meie kasvavas tööpuuduses kasvõi natuke leevendust pakkuda. Eurostati andmetel on Eesti üks kiiremini kasvava tööpuudusega riike Euroopa Liidus. Tööpuudus on 2008. aastal kasvanud 4,7 protsendilt 9 protsendini! Eesti ning teiste väikeste liikmesriikide ülesanne ning ka Euroopa Parlamendi saadikute ülesanne on määruse arutelul saavutada võimalikult soodsad tingimused väikeriike silmas pidades, sh fondi aktiveerimise piirmäära vähendamise.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ametnikud on võtnud endale tänuväärse ülesande kommenteerida struktuurfondidega seotud küsimusi uues blogis http://toetustasku.blogspot.com. Kuigi see ei puuduta arvatavasti otseselt MKM haldusala, ehk oskaksid nad kommenteerida EGFi otstarbekust Eesti tingimustes aga ka Sotsiaafondi võimalusi majandussurutises ettevõtjate ja töötajate aitamiseks.

EGFist saab lisaks infot siit.

 

%d bloggers like this: