Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tulevik

Sel nädalal jõudis Euroopa Parlamendi täiskogule vastutava kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonil resolutsiooni ettepanek Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tuleviku kohta. Möödunud aastal ületas pagulaste arv maailmas 12 miljoni piiri, nendest suure osa sihtkohaks on Euroopa Liit. Et meil on ühine piir, on loogiline ka ühise varjupaigasüsteemi loomine, mis tähendab seda, et kohtlemine ja teenused oleksid kõikides liikmesriikides sarnased.

 

Parlamendi arengukomisjoni arvamus tehtud raporti kohta rõhutab kahetsevalt, et viimastel aastatel on tõsiselt kahjustatud varjupaiga institutsiooni mõistet, mis on demokraatia ja inimõiguste kaitsmise oluline osa.. Ilmselt on siin põhjuseks see, et inimesed ei tee vahet varjupaiga ehk asüüli taotlemisel ja illegaalsete immigrantide ehk majanduspõgenike vahel.

 

1951.a. Genfi konventsioon asüüli taotleja staatuse kohta sätestab, et vaesus iseenesest pole piisav põhjus põgeniku saatuse saamiseks. Näiteks Aafrikast Lõuna-Euroopasse tulijate hulgas on palju majanduspõgenikke,

 

Milline peaks olema Euroopa ühine varjupaigasüsteem? Esiteks täielikus kooskõlas arengumaadega koostööks loodud ELi vahendite (näiteks Euroopa arengufond, arengukoostöö rahastamisvahend, Euroopa naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahend, demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend) eesmärkide ja meetmetega pagulaste kaitse valdkonnas ning kokkulepete ja partnerlusega ELi ja arengumaade vahel (näiteks Cotonou kokkulepe ja Aafrika-ELi strateegiline partnerlus).

 

Teiseks räägib europarlamendi resolutsioon detailsemalt, milliseid asjaolusid peaks ühine varjupaigasüsteem endas hõlmama: praegu on olnud kõige olulisem tähtaegade ühtlustamine, et liikmesriigid väldiksid pikki ja põhjendamatuid ooteaegu, millel võivad olla negatiivsed tagajärjed (varjupaigataotlejate tervisele ja heaolule näiteks). Peamiseks peetakse inimõiguste järgimist ja individuaalsete lähenemist, mis välistaks üldise hinnangu näiteks taotleja motiividele või rahvusele.. Raportis vaagitakse ebakindlamas olukorras olevate varjupaigataotlejate, näiteks laste, puuetega inimeste ja naiste erinevaid vajadusi, et neile saaks tagada vajaliku infrastruktuuri. Seda tuleks ka Eestis silmas pidada. Tihtipeale ongi just nende gruppide esindajatel kõige suurem vajadus asüüli taotlemiseks.

Eks ole seegi oluline punkt, et varjupaiga taotlemine on pigem lahutamatu osa kolmandate riikidega tehtava arengukoostöös ja vähem kriisiolukordade lahendamise vahend. EP raport, mille pani kokku europarlamendi kolleeg Giusto Catania, rõhutab seetõttu, et Euroopa ühine varjupaigasüsteem peaks olema tihedalt seotud Euroopa arengu- ja humanitaarpoliitikaga.

 

Euroopa Parlament kutsub oma raportiga komisjoni üles edendama liikmesriikide suuremat osalust pagulaste jõupingutustes ülemaailmsel ümberasumisel, sest varjupaiga taotlejate, nagu ka immigrantide ja töömigrantide koormus jaguneb liikmesriigiti erinevalt. Ja kohati ikka väga ebaühtlaselt. Oma kõnes täiskogule rõhutasingi küll teema olulisust, kuigi esindan Eestit, mis paistab silma selle poolest, et pagulasi saabub meile vähe. Pagulase staatuse saavad vaid mõned inimesed aastas. Aga me oleme ka väike riik, atraktiivne küll turistidele aga elamiseks karm paik. Samas me mõistame solidaarsuse vajadust, aga ma kardan, et neid, kes niigi on pidanud oma elus kannatama, ei saa karistada veelkord – karmi kliimaga. Kui nad just ise seda ei vali. Niisiis on mõttekam rääkida mitte inimeste, vaid kohustuste jagamisest, et parandada nende riikide olukorda, kuhu saabub suurel hulgal varjupaigataotlejaid.

 

Parlamendi debatist tulenevalt järeldasin mina isiklikult, et arusaam standardite ühtlustamise osas on kindlasti tänases euroliidus olemas. Seda enam, Lissaboni lepingu jõustudes jõuavad rände ja varjupaiga küsimused oma otsaga Euroopa Parlamendi pädevusse. edasi tuleb tegeleda konkreetsete programmide hindamise ja piirkondlike/regionaalsete tegevuskavade kallal töötamisega. Üldiselt on Eestis ikka nii, et rände ja asüüli temaatika vajab veel ühiskondlikku üles soojendamist.

 

 

Link raportile:

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//NONSGML+REPORT+A6-2009-0050+0+DOC+PDF+V0//ET

Inimõigusorganite töömeetodeid tuleb analüüsida!

 

Euroopa Parlament hääletas möödunud EP täiskogul Leedu kolleegi Laima Liucija Andrikienė huvitavat raportit ÜRO inimõiguste nõukogu (IÕN) arengu kohta, milles on raportöör seadnud fookuse Euroopa Liidu rollile nõukogu töös. 

Olemasolevale ÜRO inimõiguste komisjonile omistati inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks uue rahvusvahelise mehhanismiga institutsioon – inimõiguste nõukogu. Vajaduse IÕ komisjoni reformeerida tingis viimase politiseerumine ja selektiivsus oma töös, mis tekitas usalduse puuduse. See päädis ÜRO Peaassamblee 15. märtsil 2006 toimunud resolutsiooni peaaegu ühehäälse vastuvõtmisega, millega loodi inimõiguste nõukogu,  mis kuulutab omamoodi uue ajajärgu algust inimõiguste kaitsmise ja edendamise valdkonnas.

 

Inimõiguste nõukogu ei ole siiski pääsenud süüdistustest erapoolikuses ning kahtlustest tema tõhususe suhtes inimõiguste rikkumistega tegelemisel kogu maailmas. Väidetavalt olevat inimõiguste nõukogu olevat muutunud sama politiseerituks nagu inimõiguste komisjon oma tegevusaja lõpus.

Ülalmainitut arvestades ja pärast inimõiguste nõukogu kahte tööaastat, on tervitatav europarlamendi hinnanguline raport, milles analüüsitakse IÕNi töömenetlusi ning tulemusi, mis on saavutatud üheksa korralise ja seitsme eriistungjärgu ning kahe üldisele korrapärasele läbivaatamisele pühendatud istungjärgu jooksul, mis nõukogu on seni pidanud.

Raportööri eesmärk pole olnud mõista kohut kahe institutsiooni tegemiste üle, kuna IÕN väärib hetkel ainsa universaalse inimõiguste foorumi nime. Pigem tunnustab Euroopa Parlament tema kaheldamatuid saavutusi ja vajaduse korral osutab võimalikele parandustele nõukogu enda tegevuses, aga ka nõukogu asetuses teiste ÜRO organite, nagu kolmanda komitee, peaassamblee või Julgeolekunõukogu suhtes. Raportis analüüsitakse rolli, mida EL saab ja võiks selles osas täita.

 

Euroopa Liit asetab teatavasti inimõigused ja demokraatia oma välissuhete keskmesse ( Euroopa Liidu kodanikud peavad neid ka oma liidule kõige iseloomulikemaks väärtusteks). Läbi oma tegevuse rahvusvahelistes organites püüdis Euroopa Liit täita aktiivset ja nähtavat rolli inimõiguste nõukogu loomisel ja tegevuses ambitsiooniga kaitsta kõrgeimaid inimõiguste standardeid.

Muidugi ei tohiks jätta tähele panemata raskusi, mis ELil on oma seisukohtade kaitsmisel inimõiguste nõukogus, kus hea inimõiguste olukorraga riigid on vähemuses ja kus kaks piirkondlikku, tugevalt ühinenud majoritaarset rühma (islamimaade organisatsioon ja Aafrika rühm) koos liitlaste Venemaa ja Hiinaga on vastased läbirääkimistel, kus USA puudumise tõttu on EL sageli peaaegu üksi. ELi liigne enesekesksus on osaliselt tingitud tema eripärast ja vajadusest kulutada hulk aega ühiste seisukohtade väljatöötamisele, kuid paistab, et puudulik ettenägemine, juhtroll ja pigem kaitsev lähenemisviis on  ELi arvulisest tegelikkusest  enam takistanud läbi viimast olulisi inimõiguste algatusi.

Raportis analüüsitakse seetõttu viise, kuidas EL saaks parandada oma mõju inimõiguste nõukogus ja anda sel viisil nõukogule uut hoogu, et sellest saaks tõhusamalt toimiv organ. Ühtlasi, arvestades Inimõiguste Nõukogu läbivaatamise menetlust viis aastat pärast selle loomist, s.t 2011. aastal, on meie EP raport võrdlusuuringuks, mida võib vajaduse korral vahetult enne läbivaatamist korrata. 

Sõda, mida ei võideta relvadega

 

Külaskäik Afganistani möödunud kevadel pani mind kahtlema, kas kunagi saabub sellesse vägivaldsesse riiki aeg, mil külalistele ei jagata enam kuuliveste.  Pisut vähem kui kümme aastat pärast Talibani võimult kukutamist räägitakse täna Afganistani riiklikest edusammudest mitmes eluvaldkonnas, kuid ometi tuleb tõdeda valitsuse võimetust kontrollida suurt osa riigi territooriumist. Alates 2007.a. on vägivald suurenenud ja küllap lisavad pingeid sel aastal toimuvad presidendivalimised.

Afganistan on hea näide sellest, et võid võita lahingu, kuid mitte sõda: ülemäära palju loodeti relvajõule sõjas, mida pole võimalik ainult relvadega võita. Ammune esimene Afganistani sõda, mida NSV Liit ei suutnud võita, võttis 36 Eestist pärit noore inimese elu, täheldab Toomas Sildam oma essees “Sõda, sõdurid ja rindejooned”. Rohkem kui tuhat said väga isiklikult teada, mida tähendab sõda. Praegune Afganistan on kolme Eesti sõduri hukkumiskohaks, kümmekond inimest on saanud haavata, neist mitmed nii raskelt, et nad on nüüd invaliidid.

Praegune sõda on isemoodi- selle eesmärgiks pole enam ainult Talibani kukutamine, vaid kohaliku elanikkonna enda poole võitmine, mis osutub keerukamaks kui kõik muu.

Kuidas ehitada riiki, võidelda korruptsiooniga, väärtustada inimressurssi, kuis rakendada oskuslikult välisabi? Afganistan asub UNDP viimase raporti (2007) inimarengu indeksi kohaselt 178 riigi seas 174. kohal ning on peaaegu pidevas konflikti- või sõjaseisukorras seoses juba mitu aastakümmet kestvate pidevate hõimudevaheliste ja rahvusvaheliste vastasseisudega. Kõige erinevamad ebaseaduslikud ärid, eriti mooni tootmisega seotud uimastiäri, mõjutavad riigi terveid piirkondi, kus kõikidel valitsemise ja riigi tasanditel võimutseb korruptsioon.  Oopium on riigi peamine majandusharu ja 95% sellest narkootikumist, mis ringleb Euroopa turul, pärineb just Afganistanist. Siit ka üks põhjendus, miks selles mägises riigis toimuv peaks  Euroopa Liidu kodanikke vägagi huvitama ning miks peaksime sinna panustama.

Nagu mainisin, on küsimus selles, kuidas paremini kasutada, paigutada ja rakendada rahvusvahelise kogukonna otsetoetuseid ja kaudset abi. Euroopa Liidu otsene abi moodustada aastatel 2002 – 2007 70 % (970 miljonit eurot) kogu ühenduse abist ning ühenduse kaudne abi, mida haldavad rahvusvahelised organisatsioonid, moodustas ühenduse abist 30 % (422 miljonit eurot). Ühenduse praegust abi reguleerib strateegiadokument aastateks 2007–2013 ning mitmeaastane näidisprogramm, mis määrab ära ühenduse sekkumise peamised suunad ja teabekeskused aastateks 2007–2010.

 

Kuhu raha välja jõuab?

Doonorriikide kokkulepetega üritatakse vähendada kulusid ning muuta raha kasutamist efektiivsemaks. Edasiminek on toimunud tervishoiu-, haridus-, ja infrastruktuuri (eriti maanteed) sektoris, paranenud on juurdepääs tervishoiuteenustele ning vähenenud on imikute suremus. Algkoolide taastamine ja õpetajate ulatuslik koolitamine on toonud paljud lapsed tagasi kooli, 6,4 miljonist õppurist on 1,5 tüdrukud.  Endiselt on aga märgata doonorriikide vahelist vähest koordineerimist rahvusvahelisel tasandil, lüngad on isegi erinevate Euroopa Liidu liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni omavahelises koordineerimises. Afganistanis käies kuulsin ka absurdseid lugusid, nagu kahe erineva doonori poolt rajatud haiglad, mis juhuslikult sattusid kõrvuti.  Pikka aega ei suudetud teha koostööd kohalikega. Baumiani provintsi kuberner kinnitas, et alles viimasel ajal on see hakanud edenema, aga tal polnud näiteks ettekujutustki sellest, millised summad on kulutatud aastate jooksul tema provintsis. Omaette probleem on rahade edasi “kontraktimine”. Mitmekordsete lepingute tõttu kaovad summad vahendajatele ning vaid pisku jõuab nö põllu peale.

Euroopa Parlamendi raport ELi eelarvest Afganistanile eraldatavate vahendite kontrolli kohta keskendub peamiselt ühenduse otsetoetuste ja kaudse abi kontrollsüsteemi kirjeldusele. Võttes arvesse Afganistani administratsiooni struktuurilisi nõrkusi, esitatakse kõik ühenduse vahenditest rahastatavate projektide valiku, lepingu sõlmimise, lepingute ja maksete heakskiitmise etapid reeglina Euroopa Komisjoni talitustele nõusolekuks, enne lõplikke makseid sooritatakse vähemalt üks audit, kontrollitakse projektidega seotud lepinguid jne. Komisjoni vastavad talitused peavad kindlustama, et rahalise abi andmine vastab ka rahvusvahelistele raamatupidamise, auditi, sisekontrolli ja hankemenetluse standarditele.

Aga asi pole nii väga selles, mida Brüsselis arvutatakse või allkirjastatakse, sest nii või naa jõuame tagasi kriminaalkohtusüsteemi, sealhulgas politsei, vahistamistavade, kohtu reformimise ja üleminekuaja õigusmõistmise juurde, kuhu peaksime koondama oma tähelepanu. Peamine murekoht on kohtusüsteem, sest tänastest õigusemõistjatest on paljud sõna otseses mõttes kirjaoskamatud, nagu kinnitas meile visiidi ajal justiitsminister. Tervitatav on Euroopa Komisjoni kavatsus tegeleda valitsemistavaga, aga ka inimõigustega, mida selles riigis siiani jõhkralt rikutakse. Doonorid, kes praktiliselt seda riiki üleval peavad, peaksid väga kriitiliselt suhtuma sellesse, millist riiki nad aitavad ehitavad.  Ja arvestades abi suurust, on meie käes ka mõjutusvahendid.

Brüssel peaks andma hinnangu sellele, kas Afganistanile suunatud vahendeid on kasutatud korrektselt ja tõhusalt kohapeal ja märksa vähem sellele, kas antavad rahad vastavad euroliidu raamatupidamise standarditele. Tähtsam on see, kas see raha midagi head teeb ja kes muu seda uurima peaks, kui mitte raha jagaja?

 

Tšehhi peaminister: tähtsõnadeks on energeetika, majandussurutis, Euroopa roll maailmas

Kahtlemata on kahetsusväärne, et Tšehhi eesistumine algas eelnevalt kavandatu asemel pealesurutud  Vene-Ukraina gaasitüli lahendamisega, nii nagu ka eelmisel eesistujal tuli alustada Vene-Gruusia sõja lõpetamisega. Igal asjal on aga ka oma positiivne külg. Gaasitarnete sõjaga on energeetikaküsimused tõusnud esiplaanile, eriti ühtse energiapoliitika vajaduse tunnetamine.

Tšehhi eesistumise kava keskmes asub energeetika, mis lisaks majandussurutisele, välispoliitika valupunktidele Lähis-Idas ning Ida-Euroopas, ning EL-Venemaa suhted on saabuva kevade tähtsõnadeks, nagu informeeris Euroopa Parlamendi saadikuid täna lõppeva Strasbourgi täiskogu istungil tšehhide peaminister Mirek Topolánek. Oluliseks peetakse energeetikajulgeolekut: suurendada tuleks Euroopasse saabuva energiatarne kiirust, vähendama peaks samas sõltuvust.

Energiatarnekindlusest rääkides tuleb eesmärgistada Euroopa ühemeelsuse. Eesistumise esimestest päevadest seisis Tšehhi valitsus silmitsi suure väljakutsega Vene-Ukraina gaasitüli näol.

Mida peaks eesistujamaa oma tegevuses rõhutama? Seda, et ühtset energiapoliitikat pole võimalik kujundada Brüsselis,  kui liikmesriigid ei lähtu mitte ühishuvist, vaid sõlmivad kahepoolseid lepinguid  vaid neile kasulikel tingimustel! Selles mõttes peab see ühtne poliitika algama liikmesriikide pealinnadest, mitte ootuspäraselt Brüsseli koridoridest Loodan, et eestkõneleja saavutab elu just selle arusaamise süvendamises.

 

Idapartnerlus

Teiseks, tuginedes ajaloolistele sidemetele ning praegusaja väljakutsetele tugineb Tšehhi eesistumise välissuhete pool kõige esimesena suhetele ja koostöövormidele tervikuna Euroopa Liidu, ELi liikmesmaade ja Ida-Euroopa ning Lõuna-Kaukasuse partnerite vahel. Peamised teemad, millele süvenetakse, on energia, majandus-, kaubandus- ning keskkonnaprobleemidele, samuti põhiõiguste ja –vabaduste tunnustamine ja demokratiseerumisprotsessi kiirendamine, üleminekuaja lünkade täitmine ja abistamine. Muuhulgas räägib EL teiste idaeurooplaste ja lõunakaukaaslastega migratsiooni korraldamisest, inimeste liikumisest ja vabast ringlusest, poliitilisest ja julgeolekukoostööst. Eesistujamaa eelistab pigem individuaalset, isikulist ja erinevat suhtumist nendesse riikidesse.

Tšehhi vabariik toetab oma eesistumise raames Euroopa Naabruspoliitika süvendamist ning panustab nn “idadimensioonile” või Idapartnerlusele selle raames. Viimane tähendab endast euroliidule uut tüüpi suhtumist idadimensiooni, eesmärgiks regionaalne koostöö ja Euroopaga suurem lõimumine, mida tõestavad hiljutised sündmused Gruusias, Ukrainas, Moldovas. Energeetikaküsimuski on siin äärmiselt suure tähtsusega. Tšehhi eesistumise ajal organiseerib Euroopa Liidu nõukogu tippkohtumise ELi liikmesriikide ja kuue Ida-Euroopa partneri vahel. Mis puudutab bilateraalseid suhteid, siis jätkatakse strateegilisi  partnerlusläbirääkimisi Ukraina ja ELi vahel, samuti lansseeritakse uued läbirääkimised euroliidu ja Moldova vabariigi vahel. Kõrgendatud tähelepanu pööratakse ka Gruusia konflikti lepitamisele, arvestades muidugi Gruusia territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust.

 

Venemaa

Ühtlasi tervitan eesistujamaa kavatsusi suunata eritähelepanu suhete arendamiseks ja murede lahendamiseks Venemaaga ning seda, et ELi kutsutakse üles rääkima Venemaaga ühisel häälel.

See on suurepärane, arvestades sellega, et iga edusamm Eesti — Vene suhete asetamises kindlale lepingulisele pinnale on kogu euroliidu huvides.

Sellest tuleneb ka minu selle täiskogu istungjärgu küsimus värskele eesistujamaale: kas nõukogu võiks täpsustada oma suhtumist ja kavatsetavaid meetmeid riigipiiride tunnustamise küsimuses ? Nõukogu seisukohad minevikus on tuginenud sellele, et kahe riigi vaheline piir on bilateraalne küsimus, kuid täna on tegu siiski ELi välispiiriga ja Eesti kuulub ka Schengeni õigusruumi. Igati tervitatav on seegi, et nõukogu nimetab oma presidency program’is selgesõnaliselt Venemaa aktsioone Gruusia suhtes ebaproportsionaalseiks ja teiseks kutsutakse üles Venemaa suunal ühehäälselt toimima. Ka on huvitav tõdeda, et alla joonitakse uue EL-Vene partnerlussuhte planeerimisel arvestada Euroopa Komisjoni möödunud sügisel valminud euroliidu ja Venemaa suhete auditiga !

 

Üldiselt demonstreerib Tšehhi eesistumise kava poliitilist selgust mainitud küsimusis, mis muutub eriti tähtsaks see eesolevatel valimistel, kuna valija hakkab küsima, mida EL on tema kui tarbija kaitsmiseks teinud.

 

Juba esimesel töönädalal tekitab Tšehhi president eurooplastes viha ja pettumust.

Sotsiaaldemokraadid Euroopa Parlamendis on täna alarmeeritud tänu Tšehhi eurofoobse presidendi sõnavõtule tänases Financial Times’i arvamusloos “Do not tie the markets – free them”, kus viimane laimab euroliidu ühtset poliitikat sotsiaal- ja keskkonnaküsimustes. “Klausi poolt ajalehes välja toodud seisukohad ei ole tänases Euroopas aktsepteeritavad”, kritiseeris riigipead europarlamendi sotside juht Martin Schulz. “Ta üritab selja keerata kuuskümmend aastat kestnud progressile, Euroopa lõimumisele, mis on toonud miljonitele eurooplastele rahu ja rikkuse”, lisas Schulz.

Sotsid nõuavad peaminister Mirek Topolanekilt, kes muide esindab sama parteid, deklareerima, et Tšehhi riigipea räägib siiski enda eest ja nimel, ning ei esinda valitsuse seisukohti. Ega ka Tšehhi ELi eesistumise prioriteete, sest nagu teada, on riik asunud teise  Ida-Euroopa riigina (pärast Sloveeniat) Euroopa Liidu Nõukogu eesistujatooli.  

Teatavasti on tšehhidel euroskeptiline, lausa eurofoobne president Vaclav Klaus, kes keeldub oma lossile heiskamast ühenduse lippu ja takistab Lissaboni leppe ratifitseerimist, jättes Praha nii koos Dubliniga kaheks ELi viimaseks mustaks lambaks. “Kuigi tegelikult on Klausi roll riigijuhtimises pigem sümboolne, on tema eurovastasusele paaril viimasel kuul vaikselt tähelepanu juhtinud nii mõnedki Lääne-Euroopa diplomaadid ja väljaanded. Mainides ka, et Klausiga vaenujalal seisev Mirek Topolaneki paremtsentristlik valitsus on habras ja ei pruugi eesistumisaja lõpuni vastu pidada”, kirjutab Evelyn Kaldoja tänases Postimehes.  

Tundub aga, et Klausi Euroopa Liidu vastalisus hakkab moest minema. Igatahes võitsid liitu toetavad sotsiaaldemokraadid hiljuti toimunud regionaalvalimistel kõigis  13 piirkonnas. 

Financial Times’is ilmunud artikli lugemiseks kliki siia.

 

Inimõigused on sünnipärane õigus!

 

Tänavusel inimõiguste päeval tähistame ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. aastapäeva. Tegemist on inimõiguste ajaloolises arengus sõjajärgsete Genfi konventsioonide kõrval tähtsa dokumendiga, milles tunnustatakse inimõiguste üldkehtivust. Olgugi, et deklaratsioon pole õiguslikult siduv dokument, lasub ÜRO liikmetel organisatsiooni põhikirjast tulenevalt üldine inimõiguste austamise kohustus. Inimõiguste universaalsus on tagatud rahvusvahelise õigusega.

Inimõiguste ülddeklaratsioon sätestab, et igal indiviidil on oma sünnipärased õigused, mis ei sõltu tema rassist, soost ega usutunnistusest, sünnipäraste õigustega asetatakse õiguse keskmesse indiviid. Säärase mõtlemise aluseks peetakse 13. sajandi Inglise Magna Carta õigusakti, millega piirati Inglise monarhide absoluutset võimu.

Oluline on märkida, et 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsioon polnud suunatud vaid valitsustele, vaid ka inimestele ja kõikidele rahvustele. “Seetõttu peaks iga indiviid ja ühiskonna liige edendama austust nende õiguste ja vabaduste vastu ning võtma kasutusele progressiivseid meetmed, nii riiklikke kui ka rahvusvahelisi”, on öelnud ÜRO endine inimõiguste volinik Mary Robinson.

Euroopa on tugevaim inimõigustega tegelev piirkond maailmas, ometigi pole kasutatud piisavalt meie positsiooni ning Euroopa kui maailma eeskujuliku suurvõimu potentsiaali. 2008 aasta kevadel tehtud Eurobaromeetri uuringu järgi leidis ligi 40% euroliidu kodanikest, et just inimõigused iseloomustavad kõige paremini seda, mida tähendab Euroopa Liit. Teisele ja kolmandale kohale asetusid väärtuste uuringus rahu ja demokraatia.

Euroopa Liit tegeleb inimõigustega kogu maailmas ja püüab kasutada oma mõjujõudu, et riikidele nende endi poolt võetud kohustusi meelde tuletada. Mitte alati pole see edukas. Võtkem näiteks viimased sündmused Hiinas: Hu Jiale andis Euroopa Parlament kuulsa Sahharovi inimõigusauhinna, ometigi nendime kurvatundega, et ta istub endiselt vangikongis. Ja surmanuhtluse määratud Hiina poliituurija Wo Weihan hukati päeval, mil pidanuks aset leida ELi – Hiina strateegilise partnerlussuhte läbirääkimised Pariisis, vaatamata ELi pikaajalistele protestidele antud isiku surmanuhtluse seadmise kohta.

Kuigi täna pühitsetud ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsioonil on vaid soovituslik iseloom, mõjutas see paljusid seadusliku iseloomuga pakte. Inimõiguste ülddeklaratsioonile tuginevad ka mitmete paljude põhiseadused, kaasaarvatud Eesti Vabariigi põhiseadus. Näiteks on kõik inimesed lähtudes inimõiguste ülddeklaratsioonist võrdsed, ka Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Põhiseadus on täitmiseks kohustuslik kõigile Eesti kodanikele kui ka Eestis viibivatele välisriikide kodanikele ja kodakondsuseta isikutele.

Inimõiguste universaalsus on tagatud rahvusvahelise õigusega. Nii hõlmavad need ka kodanikuõigusi, mida mõistetakse kitsamalt kui inimõigusi. Neid õigusi kaitstakse riigisiseselt, näiteks põhiseaduse abil. Teine oluline dokument, mille eelkäijaks tuleb pidada ÜRO ülddeklaratsiooni, on Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsioon, tuntud ka kui Euroopa inimõiguste konventsioon. See on Euroopa Nõukogu egiidi all 1950. aastal vastu võetud inimõigusleping. Kõik Euroopa Nõukogu liikmesriigid on ka konventsiooni osalusriigid ja uutelt liikmesriikidelt oodatakse konventsiooniga ühinemist.

 

Inimõigused Euroopa Liidus

Aktuaalne on täna ka Euroopa Liidu inimõiguste aastaraport käesoleva aasta kohta, mis võetakse vastu 2009. maikuus. Ent selle aasta viimasel täiskogu istungil on juba kuulamine Euroopa Liidu nõukogu ja Euroopa Komisjoni osavõtul Euroopa kodanike põhiõiguste teemal, kuid ka inimõiguste olukorrast maailmas.

Mida tähendame täna Euroopa Parlamendis inimõiguste arengute ja kaitsmise kohta maailmas: esiteks, et sekkumisvõimalused on mitmekülgsemad, kuid ka arvukamad kui varem. Olukorra parendamiseks inimõiguste kaitsmisel on kaks teed:

Esiteks kvantitatiivne, ehk rohkem inimõigusdialooge kolmandate riikidega. Kuid teiseks, ja mis on iseenesest tähtsamgi, on kvaliteet. Küsimus on selles, kuidas rakendada eri strateegiaid. Aga ka selles, mida soovib Euroopa avalikkus? Kuidas selgitada Euroopa liidu inimõigusrikkumiste vastu võitlemise ja inimõiguste kaitsmise pingutusi mujal maailmas, võtkem näiteks üliaktuaalne Kongo, või Tiibet, Darfuur, Iraak, Afganistan, Kesk-Aasia, Haiti jne. Näiteid on palju ja Euroopa poliitikud peavad keskenduma täna sellele, kuidas  nende olulisuses oma valijaskonda veenda. Sest teame ju, et Eestiski on valdav leige suhtumise, kui inimeste põhiõigusi eiratakse meile lähedal asuvas Valgevenes, rääkimata siis veel Birmast või Kuubast.  Meil armastatakse hoopis rohkem rääkida inimõiguste rikkumistest Venemaal. Seevastu  mitmed teised riigid, kellel tihedad majandussidemed Venemaaga, eelistavad nendel teemadel mitte sekkuda.

Osalesin hiljuti ühel üritusel, kus teadlane pahandas Eesti panuse üle Afganistani, kui meil omal on nii palju lahendamata probleeme. Seda, kuidas Afganistanis lahendamata probleemid meid endid mõjutavad, väga paljud kahjuks ei taju. Samas on just Afganistan näitena hea, sest see on paik, kus meil on võimalik oma mõju suurendada ka inimõiguste valdkonnas. Euroopa Liit panustab seal nii sõjaliselt kui ka tsiviilühiskonna rajamisse. Praktiliselt peetakse seda riiki üleval Lääne rahadega. Seega peaksime ka otsustavamalt sekkuma sellesse, millist riiki meie rahaga seal ehitatakse, kas riiki kus jätkuvalt pole naistel-lastel õigusi või kus ajakirjanike mõistetakse surma. Või riiki, kus õigust ei saa kohtus osta ja valitseb seadus.

 

ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsioon andis maailmale väga suure instrumendi, vahendi, et võidelda üleilmselt õigusrikkumiste vastu. Meie ülesanne on neid taunida, kuid ka ükskõiksuse vastu võidelda. Üleilmastuva ühiskonna küsimus on selles, kui palju tegelikult ära tehakse.

 

Kuidas on lood Eestiga?

Euroopa Liidu kodanikule on aga oluliseks dokumendiks Euroopa põhiõiguste harta, mis pidulikult allkirjastati Euroopa Parlamendi täiskogu istungil 12. detsembril 2007. Selle suure sammu tähendust Euroopa uue sajandi poliitikas saavad kodanikud tunda siis, kui nende õigusi rikutakse ja nad saavad hartale tuginedes oma õiguste kaitseks kohtu poole pöörduda. Inim- ja põhiõigusi käsitlev dokument on õiguslikult siduv ja talle anti samaväärne positsiooni nagu ELi asutamislepetele. Harta sõnastab selgemalt kui kunagi varem liidu väärtused ja eesmärgid, kuid tähelepanu väärivad ka töötajate õigusi ja solidaarsust puudutavad artiklid, nagu ka moodsamad seisukohad (näiteks geneetika), mis varasemates dokumentides pole kajastatud. Eestlasele on oluline teadmine, et tegu pole järjekordse jõuetu deklaratsiooni, vaid seadusjõudu omava dokumendiga.

Eesti inimõigusolukorda arvesse võttes võib väita, et eks meilgi ole probleeme, peamiselt on meile põhjendamatult esitatud süüdistused eestivene vähemuse kohta viinud meid kaitseseisundisse, mis segab  tegelike probleemide nägemist ja tunnistamist.

Lastekaitse Liidu presidendina tooksin esile  probleemi, mida tekitab näiteks laste eriombudsmani puudumine. Kuigi meil on ombudsmani ülesanded õiguskantsleri haldusalas, ei anna seadus talle voli ülesandeid täita, selle asemel võib kantsler korraldada järelvalvet, kuid mitte tegeleda ennetustööga, mis on antud juhul äärmise tähtsusega. Eriombudsman looks ka lihtsama olukorra inimestele kaebuste esitamisel. “Inimõiguste probleem täna Eestis seisnebki peamiselt selles, et rahvas ei tea, kuhu oma murega minna.

 

 

Pea laiali otsas… Kongos

 

Euroopa Parlamendi oktoobrikuu täiskogul pidasin inimõigusrikkumiste punkti all kõne Ida-Kongos toimuvate rahutuste üle ning avaldasin mure inimõiguste olukorra üle selles väga keerulises piirkonnas. Mulle tundus siis, et pean sellel regioonil ja teemal peatuma sellepärast, et rõhutada, kui hull on see olukord, mitte sellepärast, et meil oleks väga selge pilt, kuidas seda olukorda lahendada.

Mainitud kõnes rõhutasin, et kõige tähtsam on toetus Kongo võimudele, et leida poliitiline lahendus sellele kriisile. Vägivald sünnitab ainult uut vägivalda ja ma ei taha kuidagi öelda, et meeste elud oleksid kuidagi vähemväärtuslikud või meeste kallal võiks vägivalda tarvitada, aga tõepoolest, Kongos on eriti hull naiste-laste olukord ja sellele tuleks erilist tähelepanu pöörata. Üleskutse rahvusvahelisele üldsusele ja ÜRO Julgeolekunõukogule abi tõhustamiseks, üleskutse nõukogule ja komisjonile meditsiiniabi andmiseks – eelkõige siis sellele kõige suuremale riskigrupile. Kindlasti on oluline ka liikmesriikide konkreetne abi.

Järgmisel, novembri täiskogul sai probleem Kongo Demokraatlikus Vabariigis päevakajalise tähenduse, kui võeti vastu resolutsioon. Selles resolutsioonis on saadikud mures kokkupõrgete pärast Põhja-Kivus ning vägivalla pärast Kongo DV idaosas. Kõiki asjaomaseid riiklikke ja rahvusvahelisi asutusi kutsutakse üles andma selliste tegude toimepanijad kohtu alla. ÜRO Julgeolekunõukogu peaks aga võtma meetmeid, mis hoiaksid ära edasised rünnakud Kongo DV idaprovintside tsiviilelanike vastu. Saadikud kinnitasid oma toetust ÜRO missioonile Kongos ja palusid teha kõik, et see missioon saaks täiel määral täita oma volitusi. Resolutsioonis tervitati komisjoni ja liikmesriikide tehtud otsust suurendada humanitaarabi kriisis kannatada saanud tsiviilelanikele. Kõiki osapooli kutsuti üles tagama humanitaarabitöötajatele juurdepääsu haavatavatele kogukondadele ja tagama nende turvalisust, et humanitaarabi andmine saaks jätkuda.

Saadikud nõudsid, et Kongo ühineks viivitamatult taas Amani rahuprotsessiga ning lisaks tuleks korraldada Ida-Aafrika Suur järvistu piirkonda käsitlev rahvusvaheline konverents, et leida konfliktile toimiv poliitiline lahendus ning edendada piirkonna kindlat majanduslikku integratsiooni, millest oleks kasu piirkonna kõikidele riikidele.  Samuti tuleb teha täiendavaid jõupingutusi, et lõpetada välismaiste relvastatud rühmituste tegevus Kongo DV idaosas.

  Üheks tähtsaks punktiks resolutsioonis oli maavarade küsimus: loodusvarade ebaseaduslik ekspluateerimine Kongo DV idaosas on mässuliste rühmituste rahastamisallikas ning seetõttu on oluline võidelda sellise piirkonna mässuliste rühmituste ja valitsuste teostatava ebaseadusliku ekspluateerimise vastu. Eurosaadikud kutsusid resolutsioonis Kongo võime üles likvideerima mässuliste rühmituste majanduslikku baasi ning tõkestama nende juurdepääsu maavaradele ning kauplemisvõrgustikele.

Järgmisel nädalal arutab kriisi Kongo idaosas ka ELi Nõukogu ja võtab vastu oma järeldused. Olukorda pingestab kindral Nkunda suhtes ebaausalt läbiviidud parlamendivalimised, mis välistasid Rahvakaitse Rahvuskongressi esindajate osalemise valimistel. Kindral Nkunda nõuab õigluse taastamiseks kohtumist Kongo Demokraatliku Vabariigi presidendi Joseph Kabilaga. ÜRO on nimetanud Nigeeria endise presidendi Olusegun Obasanjo oma erivolinikuks, kelle ülesanne on eelkõige sõjategevuse peatamine. Lõuna-Aafrika Arenguühendus ja Aafrika Liit on nimetanud Tansaania endise presidendi Benjamin Mkapa erivahendajaks Ida-Aafrika Suur järvistu piirkonnas. Olukorra stabiliseerimiseks peab Kongo Demokraatliku Vabariigi valitsus loobuma sõjalistest meetmetest kindral Laurent Nkunda vastu ning alustama dialoogi poliitiliste lahenduste leidmiseks. Kongo valitsus peab lõpetama hutude relvajõukude toetamise ning koostöös ÜRO missiooniga kohapeal kindlustama nende täieliku desarmeerimise. Rwanda peaks kehtestama täieliku amnestia genotsiidis mitteosalenud hutu võitlejatele, genotsiidist osavõtjad tuleb anda kohtu alla.

Meie enda Eesti välisministeeriumi seisukoht on esiteks see, et  ÜRO eriesindaja ning vahendaja määramine on eriti positiivne, sest juba on nende vahendustegevuse tulemusel vaenutegevus oluliselt vähenenud. Eesti peab positiivseks otsust tugevdada ÜRO rahujõudusid Kongo Demokraatlikus Vabariigis.

Kõik tundub liikuvat heas suunas, EL, ÜRO, rahvusvaheline üldsus on tõmmanud probleemile tähelepanu. Aga milles on siis probleemi probleem? Ikka selles, et meie pingutused pole piisavad. Sel nädalal on Cristiane Amanpouri reportaaž hutude genotsiidist 1994.a., mida CNN-s reklaamitakse ühe tutsi naise intervjuuga, kelle mehe ja viis last tapsid naabritest hutud, kellega eluaeg kõrvuti elati. Aga veelgi süngem on saatest selguv tõsiasi, et kõik märgid saabuvast vägivallast olid olemas, aga seda informatsiooni ei võetud tõsiselt. Kas sedapuhku on jõudu sekkuda, või tegeleme jätkuvalt vaid deklaratsioonidega?    

      ÜRO on jätnud endast nõrga mulje ja EL on endiselt justkui meeltesegaduses. Kongos on juba enam kui 250 000 peavarjuta inimest, ÜRO koridorides nimetatakse seda esimeseks kriisiaja sõjaks ning kardetakse ette, et varsti ei jätku riikidel raha rahuvalve ülalhoidmiseks! Veelgi hullemini mõjuvat see Euroopa ühtsele julgeoleku- ja kaitsepoliitikale, kuna rahapuuduses on siinsed valitsused eriti kitsid kohapeale oma valvajaid saatma. Kongo probleemi pikaajalisem probleem ongi selles, et võib märkida ka Euroopa võimete piiri sekkumistel Aafrika probleemikolletesse. 

%d bloggers like this: