Kõrgõstanis on külm

Kuigi puud on veel lehtes, on Kõrgõstanis külm. Seda nii otseses kui ka kaudses mõttes. See Kesk-Aasia demokraatia saarekeseks kutsutu oleks kui vee alla vajunud. Aga eks olegi kohatu nii mägisel maal saarest rääkida ja vett on siin viimastel aastatel pigem vähem kui üle ujutamas. Kuna elektrit toodavad siin hüdroelektrijaamad, siis napib ka elektrit. Kokkuhoiu mõttes pole maju kütma veel hakatudki ja valgus lülitatakse varakult välja. Moes on kõrge kraega soojad kampsunid.

Lisaks külmale ja pimedusele ähvardab peale talve ka toidupuudus. Suvi oli kuiv ja kasvatas vähe. Loomad on nii saledad, et ei kõlba isegi iluduskonkursile. Aga näguripäevad on ka Kõrgõstani demokraatial. 2005. aastal toimunud „tulpide revolutsiooni“ viljad on mõrud. Neid, kes siis võitlesid demokraatia eest ja korrumpeerunud klannivõimu vastu ning nõudsid uut konstitutsiooni, süüdistatakse täna samades pattudes, mis eelkäijaid. Ainult selle vahega, et kui eelmisel presidendil kulus 15 aastat, et teda vihkama hakataks, siis praegune on suutnud sama tulemuse saavutada viis korda lühema ajaga. 2007. aasta parlamendivalimised ei vastanud rahvusvaheliste standarditele, kohalike kinnitust mööda võltsiti tulemusi massiliselt, et tagada presidendiparteile esinduskogus ülekaalukas enamus. Peale oktoobri alguses toimunud kohalikke valimisi lahkus maalt riikliku valmiskomisjoni esinaine, keda olevat hirmutanud surmaähvardustega presidendi enda poeg. Kui tõsiseks asjad selles riigis keerata võivad, näitab kasvõi tõsiasi, et umbes kuu aega on kadunud üks opositsiooniline parlamendisaadik ja teise saadiku poeg. Võimupartei esindaja räägib aga sellest, kuidas stabiilsuse tagamiseks tuleb tsentraalset võimu veelgi suurendada. Tundub, justkui on üks-ühele üle võetud Putini meetodid. Kõik ikka riigi ellujäämise nimel.

Aga midagi on siiski hoopis teistmoodi kui teistes Kesk-Aasia riikides. Nimelt kõigest sellest räägitake meile avalikult ja vastaspooled istuvad ühe laua taga.

Euroopa Parlamendi delegatsiooni visiiti korraldavad parlamendiametnikud on korraldanud kohtumised kõikide poliitiliste jõududega ja ka rahulolematute kodanikeühenduste esindajatega, keda teistes riikides õnnestub heal juhul salaja kohata. Muuseas ühingud on hästi arenenud ja tegusad. Aga see pole selles regioonis tavaline. Samuti mitte selline avatus ja enesekriitika, milleks kirgiisid võimelised on.

See teeb ka meie koostöö nendega lihtsamaks ja on ilmselt ka üheks põhjuseks, miks Euroopa Liidus abi just sellele Kesk-Aasia riigile on elaniku kohta kõige suurem. Meie visiidi üks eesmärke ongi tutvuda Eurooa maksumaksja raha kulutamisega. Üks suuremaid projekte on seotud näiteks piirivalve töö tõhustamisega ja võitlusega narkokaubanduse vastu. Just Lõuna-Kõrgõstani kaudu liiguvad edasi Euroopasse suured kogused Afganistani oopiumist.

Kriitiline konstruktiivsus pole pelgalt pragmatism

Hea kolleeg Marko Mihkelson selgitab oma eilses blogipunktis suhteid Venemaaga ning heidab Euroopa sotsiaaldemokraatidele ette pragmaatilist poliitikat Moskva suunal.

Minu isiklik seisukoht on rõhutada kriitilist konstruktiivsust. See ei tähenda ei pelgalt pragmaatikat ega isolatsioonipoliitikaid, vaid koostööd ja sihikindlat kriitikat. Seda meelt on enamus Euroopa sotsiaaldemokraate.

Ei saa kuidagi pidada konstruktiivseks piiritagust karjumist, mida tegelikult parempoolsed hetkel propageerivad, nn. aiatagust ulgumist. Konstruktiivne on omada julgust kohale minna ja öelda välja oma kriitika sellele, kellest midagi sõltub.

Võin kinnitada, et möödunud Moskva visiidi raames kohtuti kõrgete ametnike ja võtmepoliitikutega ning nõnda avatud vestlusringi, kuhu kuulus ka mõlemapoolne kriitika, pole varem kogenud. Mul oli võimalus otsekoheselt erinevatel teemadel sõna võtta ja Venemaa mulle vastati samaga.

Olen nõus, et vajadusel tuleb vastuvoolu ujuda, nagu kolleeg Mihkelson ütleb ja mäletab ka ENPA aegadest. Pälvisin tähelepanu Euroopa Nõukogus sellega, et ei jälginud oma partei seisukohti kommunismikuritegude rahvusvahelise hukkamõistu raporti puhul, vaid  survestasin neidki kalduma meie seisukohtade poole. Tunnistan, et olen Euroopa Parlamendis saanud seda “tehnikat” ka kõvasti lihvida. Selge on see, et ida- ja lääneeurooplaste arusaamad Venemaa puhul tihti ei kattu.

 Aga ärgem laskem end eksitada, kui arvame, et lahkarvamused eksisteerivad vaid sotside leeris. Eri küsimustes ja eri aladel on kaklused ja eriarvamused kõikide parteide päevakavas. Nii on igati normaalne, et üleilmastumise ja uute liikmete tulekuga seostatud teenuste direktiiv, mis lubanuks uutel riikidel konkureerida vana Euroopa teenuste turul ning ähvardanuks sellega Lääne-Euroopa protektsionistlikku sotsiaalsüsteemi, tekitas Euroopa Parlamendis meeletuid vaidlusi just uute ja vanade liikmete vahel. Lääneeurooplasi hirmutas uute liikmesmaade “konkurentsieelise” ehk madalamate maksude ja viletsama sotsiaalsüsteemiga seotud hirmud, mistet koonduti mitte parteiliini järgi, vaid liikmesriikide järgi. Nii olid meiega – eestlastega – ühel rindepoolel teised idaeurooplased ja parteiüleselt. Erinevaid parteide siseseid seisukohti  ja konflikte on igas parteis kümneid.

Ütlen seda uuesti, mida olen möödunud nädalal Eesti meedias kommenteerinud: Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni delegatsioon, mis Venemaad väisas, koosnes inimestest, kellel on teatud Venemaad puudutavates valdkondades erinevad seisukohad. Delegatsioonis oli erinevaid arvamusi ja seisukohti, samas ka suur ühisosa – näiteks hääletasid sotsiaaldemokraadid üksmeelselt Euroopa Parlamendi istungil Gruusia resolutsiooni poolt.

Mis puudutab Schulzi kommentaari Venemaa majanduse stabiilsusest ja Venemaa võimest maailmamajandust stabiliseerida, siis sellega ma ei saa isiklikult nõustuda, sest Venemaa sõltub liiga palju ühest tegurist -nafta hinnast. Kuid olen nõus, et Ameerika mõju maailmamajanduses seoses finantskriisiga väheneb.

Mis puudutab Euroopa Liidu ja Venemaa vahelist suhtlemist, siis olen ka varem öelnud, et rääkimine Venemaaga on mõistlikum, kui suhete täielik katkestamine. Nii Venemaa kui ka Euroopa Liidu jaoks on oluline jätkata ajakohastel teemadel suhtlemist ning selles valguses on need visiidid olulised ka Eestile. Me peame kindlasti kommunikeerima seisukohti, mis puudutavad näiteks Venemaa agressiivset välispoliitikat või inimõiguste piiramist. Võtmesõnaks on siiski suhtlemine – kui laseme Venemaal langeda veel suuremasse isolatsiooni, milleks on neil kalduvus, siis saavutame veel vähem.

Hetkel üritatakse sotsiaaldemokraate mustata Venemaa teemal, et kavalalt varjata konservatiivide aastatepikkust inimõigustest möödavaatamise poliitikat. Kordan sama, mida oma eilses blogi sissekandes: Euroopa Parlamendis nagu ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarses assamblees otsivad kompromisse omavahel need (enamus) parteisid, kes hoiavad inimõiguseid au sees, sinna aga ei kuulu Euroopa Rahvapartei, kes alalhoidliku järjepidevusega likvideerib või vähemalt üritab kaotada inimõiguste kohta käivaid sätteid meie raportitest. Siin võiksin soovitada oma kolleegidel vaadata üle Euroopa mõttelised alused, Kopenhaageni liidulaienemiskriteeriumid, Euroopa Põhiõiguste Harta, Eesti Vabariigi põhiseaduse ja kõiksugu rahvusvahelise õiguse konventsioonid, mis puudutavad antud temaatikat.

Külaskäimisest Venemaale: mulle jääb mulje, et Eesti isamaalased on hakanud sotsiaaldemokraate süüdistama selles, et neile avanes võimalus Moskvasse minna, isamaalastele aga mitte? Tegelikult viibis Europarlamendi majanduskomisjoni delegatsiooni samal ajal Moskvas, kus oli ka neli konservatiivi. Mis veelgi huvitavam, kuuldavasti plaanib Euroopa Rahvapartei praeguste plaanide kohaselt sõita Moskvasse novembri alguses ja neid plaane tehakse ju ka samal ajal, kui Vene-Gruusia rahuplaani pole täidetud. Nii süüdistati meid asjas, mida nende endi tagatubades planeeritakse. Niisiis, sõnades üks ja tegudes teine suhtumine?

Ja viimaks soovitus oma kallitele kolleegidele IRList. Milleks segada antud vestlusesse Schröderit, kui konservatiivide ridades on end üleni naeruvääristanud Silvio Berlusconi?  Ja maailma kunagine hiigelšrööder Jacques Chirac?! Ka Angela Merkel on oma viimaste väljaütlemistega äratanud kahtlusi, kas tedagi ei paelu ärihuvid? Või parempoolsete palgal rammu koguv van der Linden, kelle ärihuvid tegelikult Marko Mihkelson ise paljastas. 

Huvitav on märkida, et kolleeg Marko Mihkelson on veel käesoleva aasta maikuus rääkinud Eesti-Vene suhete arendamisest oma blogi sissekandes, ta on teinud ettepaneku lausa Riigikogu tasandil suhteid vaagida ja arendada. See poleks loomulikult esimene kord, kui Eesti konservatiivid räägivad populistlikel eesmärkidel seda, mida arvavad, et rahvas kuulda tahab..

Schröderi suhetest Schulziga võib anda vaid oletusi, kuna viibivad samas parteis. See ei pruugi tähendada lähedasi suhteid, võtkem või IRL. Kas Markol on lähedased suhted endise siseministri ja Tallinna linnapea Jüri Mõisaga, kuna kuuluvad samasse poliitilisse perekonda? Ja kellele see korda läheks?

Minu samal teemal kirjutatud artikli “Schröderiseeruv Euroopa” võivad kolleegid ja huvilised leida Eesti Ekspressi Areenist, 04.09.2008. Lugeda saad siit

Eesti roll Saksa-Vene suhetes: kas naeratades või rusikaid vibutades?

Hea kolleeg ja Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson on leidnud, et jutt kriitilisest konstruktiivsusest Venemaa suunal on arusaamatu (http://markomihkelson.blogspot.com/2008/10/venemaa-mngib-saksamaa-kaardile.html). See on heaks ajendiks, et veidi selgitada.

Mihkelsonile jäi arusaamatuks minu öeldu Terevisiooni hommikuprogrammis möödunud reedel pärast seda, kui naasesin Moskva kohtumistelt Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni delegatsiooni liikmena. Mihkelsonile jäi arusaamatuks mõte, et Euroopa on järjest enam majanduslikult sõltuv Venemaast ning et see ei luba meil karmimaid meetmeid Moskva agressiivse välispoliitika ohjeldamisel. Sealjuures selgitab ta, et sama nädala esmaspäeval koos olnud IRLi välispoliitika nõukogu olla arutanud olukorda Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes ja leidnud üheselt, et seni, kuni ei ole täidetud Medvedevi-Sarkozy rahuplaani kõik punktid, ei ole alust ka näiteks koostööleppe läbirääkimiste taasalustamiseks, rääkimata siis võimalikest uutest viisalihtsustustest või muudest konkreetsetest sammudest.

Esiteks on hea kolleeg vääriti mind mõistnud, et me ei tohi kasutusele võtta karmimaid meetmeid Moskva suunal. Selgituseks ütlen, et minu arvates mitte me ei tohi, vaid meil pole eriti mõtet kasutada karmimaid meetmeid, mis piirduksid igal juhul vaid rusikate vibutamisega. Minu sõnumi sisuks oli mõjutada arenguid igal võimalikul viisil, mitte ainult seljatamise ja isoleerimisega. Majandussuhted arenevad tõusvas joones euroliidu ja Venemaa vahel ja siingi on vajalik meie rahulik mõjutamine ja kaasa rääkimine.

Usun, et igasuguste imperialistlike tendentside, inimõiguste rikkumise, ajakirjandusvabaduse piiramise jms suhtes saab olla vaid üksmeelne kriitika. Samas peame silmas pidama, et oma sõnadele saame kaalu lisada ainult juhul, kui meil on millega oma partnerit mõjutada. Venemaa oli vastu, et inimõiguste teemat puudutada EL-Venemaa partnerlusläbirääkimistel, aga just see on koht kus me saaksime selle teema tõstata kõige kõrgemal tasemel.

Ma arvan, et on olemas õigem „kolmas tee“, mida siiani pole käidud. Konservatiividest lauskriitikute taktikal näib puuduvat suurem siht, ja teisest küljest liigne ja ennastunustav valmidus koostööks (mida võib täheldada Tallinna linnapea leeris) ei kaitse ka mingil määral meie huve.

Peame leidma enestes pragmaatiku. Peame jääma endale tõeseks ja kritiseerima seal, kus eurooplastena näeme, et Venemaa liigub suunas, mis ei ole õige (imperalistlikud tendentsid, inimõiguste rikkumine). Ja samas peame pooldama konstruktiivset koostööd, mille kaudu saame oma sõnumi edasi anda nii, et sellel oleks ka mingi mõju. Venemaad nii nagu ka USAd võib süüdistada selles, et üritatakse jagada EL riike mitmesse leeri, et oma huvisid kaitsta nagu seda teevad paljud lugupeetud poliitikud. Aga usun, et selliseid huvisid tunnistades, võime kehtestada Euroopa ühist tahet paremini läbi kriitilise konstruktiivse koostöö, kui läbi isolatsiooni. Sotsiaaldemokraatide nimel võib öelda sedagi, et erinevalt konservatiividest on just sotsiaaldemokraadid tuletanud Venemaale meelde tema rahvusvaheliselt võetud kohustusi inimõiguste kaitsmisel. Teadagi on, vähemasti Euroopa Parlamendis kujunenud tavaks, et viited inimõigustele korjatakse alati resolutsioonidelt välja tänu Euroopa Rahvapartei survestamisele. Nii võiksid sotsiaaldemokraadid samuti hakata oma kolleege süüdistama inimõiguste eiramises?

Kas see nn “sõbralikum nägu” Vene-Saksa suhetes tähendab Eesti jaoks head või halba? Kui suurte eurooplaste eesmärgiks on Nord Stream, millega isoleeritakse ühtlasi euroliidu idapiir, siis pole tegelikult vahet, kuidas seda tehakse – kas naerulsui või rusikaid vibutades. Seda enam teadmisega, et Eesti pole Venemaa jaoks välispoliitiline prioriteet number üks – vastupidi aga küll.

Mis aga puutub boikoteerimisse: konservatiivid puudusid Euroopa Parlamendi – Venemaa riigiduuma ühisdelegatsiooni koosolekult, mida juhib tegelikult nende enda parteikaaslane hollandlanna Ria Oomen Ruijten. Oma seisukohtade selgitamiseks valiti hoopis teine tee – toodeti pressiteateid, kus sisuliste argumentide asemel õhutati emotisoonidel põhinevat vastuseisu. Karjutakse nö “aia tagant”. Irooniline, et Eestiski kirjutas meedia EP-Duuma kohtumisest ja pööras palju tähelepanu selle saadiku ütlustele, kes kohtumisel ise ei viibinud.

Samas on aga kuulda, et EP Majanduskomisjonilgi toimus möödunud nädalal (nädal pärast Brüsseli töösessiooni) väljasõit Moskvasse, mille delegatsiooni raames viibis sõidul ka neli konservatiivide liiget. Ehk on siingi tegu sarnase tendentsiga, et Euroopas räägime valijale ühte juttu, aga Moskvas käime nii kui nii.

Täiendatud 09.10.08: Minu arvamust “schröderismist” Euroopas saab lugeda SIIT.

Kivikuningas Lukašenka mängib Valgevenega muutumismängu

Valgevenelased tõttavad eile valimisurnide juurde, et valida endale uued esindajad Valgevene parlamendis. Selge on see, et antud valimised polnud ei vabad ega ausad. Valgevene pole muutunud üleöö demokraatlikuks. Ja paradoksaalsel kombel olid eelmised valimised mõnes mõttes ausamad. Opositsioon oli palju nõrgem ja inimesed totaalselt ajupestud. Kogesin ise vaatlejana, kuidas inimesed täiesti siiralt toetasid Lukašenkat, kes lubas stabiilsust ja majanduskasvu.  Samad inimesed küsisid minult murelikult, et kuidas me küll hakkama saame, sest osa müüdist oli see, kui halvasti on Baltimaade käsi käinud. Seekordsetel valimistel lubati küll kandideerida osadel opositsiooni esindajatel, kuid see tundub olevat rohkem selleks, et öelda, et valmised on vabad: opositisooni esindajaid jäeti võimude poolt registreerimata või ei lubatud neid osaleda valmiskomisjonide töös või ei antud eetriaega või ei lubatud trükkida materjale oma seisukohtade tutvustamiseks. Näiteks Ühinenenud Demokraatlike Jõudude 110 esindajast, kes taotlesid kandidaadiks registreerimist, osales valimiskampaanias  75 inimest.  Samas ka üsna tüüpiline opositsiooni probleem – ollakse killustunud ega suudeta koostööd teha.   Ei suudetud otsustada sedagi, kas valimisi boikoteerida või mitte, selle osas tuli isegi vastuolulisi teateid.

Muutus Valgevenes? Mis muutus?

Sest miks peaks Aleksandr Lukašenka nüüd oma võimu loovutama, kui ta pole seda teinud alates 1994. aastast. Kivikuningas Lukašenka mängib muutumismängu: hiljuti vabastas ta üksikud poliitvangid; tänu Vene energiahindade tõusule, õigemini energiatoetuste äravõtmisele, orienteerib Lukašenka ka Valgevene majanduse ümber turule. Sest 1990. alguses pandi mööda oletusega, et keskvõimu kontrollitud majandus toob rikkuse tee ja naabrid – venelased ja ukrainlased – on täna oluliselt varakamad ja paremal järjel, kui nende valgevene vennad. Elukvaliteet on märkimisväärselt langenud ja inimesed elavad kitsamates tingimusis, kui Nõukogude Valgevenemaal. Sellest tulenevadki Aleksandr Grigorjevitši mängud muutustega.

Valgevene puhul on eriti kurb veel üks teadmine. 1990. aastatel oli inimlik õnn madalaim mitte maailma vaeseimates riikides, vaid endistes sotsriikides ja eriti endistes NL vabariikides. Kommunistliku režiimi alt pääsenud riikidele on iseloomulik tänagi veel madal rahulolu, kui sama majandusnäitajatega riikides, millel pole kommunismiga mingit pistmist. Ka Eesti, mis asub endistest vabariikidest aste kõrgemal, paiknes veel paar aastat tagasi tabelis pärast Indiat. Tõestatud on, et õnnelikkuse tase (Ronald Inglehart’i “Happyness’i” indeks) on Eestis (ning mujal endises N. Liidus) peale kommunismi langemist veelgi langenud. Võime resümeerida, et enamik postsovjeedi rahvast pole rahul oma eludega ning tihti kohtab depressiooni.

Aga! Teades, et Eestis valitseb demokraatia, olenemata rahva madalast enesetundest, siis mida peaksid tegema inimesed Valgevenes? Valgevene kodanikud ei ole iseseisvumise tagajärjel muutunud õnnelikumaks, tervemaks, tolerantsemaks, vaid on liikunud hoopis vastassuunas. Õnnest rääkides kõneleb enamus sellel maal hoopis sellest, kui õnnetud nad on – õnn vahetub ebaõnnega. Valgevenelased leiavad, et nende elu on ebaõnnestunud, raisatud ja endiste idabloki riikide seast on nende päralt kõiki aegade madalaim enesehinnangu aste.

Küllap on selle uringu tulemused ka üsna tõelähedased. Tähelepanuväärne on see, et ilmselt on aastatega muutunud valgevenest saadav statistika usaldusväärsemaks. Veel mõni aeg tagasi olid just slle riigi tulemused need, mida kuidagi usaldada ei saanud.

Lukašenka pole igavene

Kohtusin hiljuti Brüsselis Valgevene Sotsiaaldemokraatide ühe juhi ja endise presidendikandidaadi Aleksandr Kozuliniga, kes vabastati Valgevene võimude poolt vanglast augustis. Kozulini sõnul on Lukašenka väsimas, kuid paljud inimesed ikka toetavad teda, kuna meedia on kallutatud. Ta ennustas aga  arvamuste peatset muutumist, sest venemaa poolt peale surutud gaasihinna kiire tõus teeb oma töö. Kozulini, kelle kandidatuur on üks kolmest  tänavusest Euroopa Parlamendi Sahharovi inimõiguste auhinna kandidaate, sõnul poliitvange enam sisuliselt ei ole, aga samas represseeritakse võimude poolt inimesi, kellel läheb hästi.

Kozulini avaldas heameelt, et Valgevene ja Balti rahvaste suhted on sõltumata Lukašenka režiimist normaalsed. Valgevenelased usuvad järjest vähem, et Euroliit on nende vaenlane ning et Valgevene vaevleb poliitilises isolatsioonis ikka tänu nn. siloviki’tele, ehk Nõukogude päevist pärit nomenklaturale. Oluline oleks, et Schengeni viisad oleksid odavamad, sest praegune 60-eurone hind käib neile üle jõu. Selles küsimuses peaks Euroopa Liit mõtlema viisarežiimile.

Kozulin ise ei saanud valimistel kandideerida, kuna ta on kriminaalkorras karistatud. Küll aga kandideeris tema tütar. Samuti pakkus Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsioon ühele noorele Valgevene sotsile võimalust praktiseerida Brüsselis.

Aleksandr Lukašenka muudest muudatustest:

Valgevene on täna liikumas nn. turul põhinevale autokraatiale: kõrgametnikud liputavad oma rahatähtedega, korruptsioonivastane võitlus on peatatud ehk pea olematu; riigijuhi enda pojad sõidavad Porsche sportautodega ja omavad ka luks-autokaubamärkide esindusõigust. Kas see noor põlvkond on tõesti “slaavi väärtuste” hea eest seisjad? küsib Silitski (Jörgen: kes ta on, alguses peaks mainima), viidates Aleksandr Lukašenka ammuaegsele retoorikale Valgevene rahva enesetundest ja uhkest minevikust.

Kui vanasti mängis riigipea pensionäridele, siis täna meelitab ta ka noori. Näiteks on vahetanud ta välja suure osa oma kabinetist oma poegade sõprade ja teiste nendevanuste vastu. Ühtlasi loobus “Suur Juht” Viktar Šeimanist, kes on juhtinud tema kabinetti üle kümne aasta. Kõik see on loogiline, leiab European Voice’is Vitali Silitski: Belarus vajab välisinvesteeringuid. Välisinvesteeringuteks on vaja väljuda poliitilisest isolatsioonist ja lõpetada ka viisapiirangud. Värskelt rikastunud poliit-majanduslik eliit tahab esmaklassilisi reise ja himustab Pariisi kaubamajasid. Küsimusele kuidas kõike seda saavutada, ei saa Lukašenka ilmselt vastust ka eilsetest valimistest!

Kesk-Aasia teed viivad taas Pariisi!

Kesk-Aasia siiditeed pidi toodi kunagi kallist kaupa, mis jõudis ka Euroopa valitsejate salongidesse. Nüüd üritavad need valitsejad jälle kaubateid turgutada. Siidi asemel tuntakse küll huvi hoopis nafta ja gaasi vastu.

 

Möödunud nädalal juhtus üks halenaljakas lugu. Euroopa Parlamendi Kesk-Aasia delegatsioonijuhid ootasid oma Tadžiki kolleegidelt kinnitust, et mõni nädal hiljem leiaks aset eurooplaste visiit Dušanbesse. Oodatud kirja ei tulnud ega tulnud, sest kuuldavasti olevat tähtis allkirjaandja Pariisis. Mis mõttes, küsiti koridorides? Mida ta seal teeb? Ilmselt veedab puhkust, kõlas vastu Euroopa Komisjonist. Hiljem selgus, et Prantsuse eesistumise poolaasta raames olid kõik Kesk-Aasia riigid kutsutud kohtumisele välisminister Bernard Kouchneriga, et tugevdada juba Saksa eesistumise ajal (2007) algatatud Euroopa Liidu strateegia suhtlemiseks Kesk-Aasia riikidega. Aga millegipärast ei teadnud sellest Brüsseli vastavad reaametnikud, olgugi, et Eurovälisvolinik Ferrero-Waldner viibis üritusel.

Kesk-Aasia strateegia on saanud uue tähtsuse seoses Gruusias toimunud nn julgeoleku arhitektuuri kokkuvarisemisega ning järjest suureneva energiasõltuvusega, millest räägitakse küll palju, aga mille vähendamiseks tehakse hämmastavalt vähe. 18. septembril toimunud Pariisi konverentsi alapealkiri oligi “Väljakutsed julgeolekule”.

Eurooplased ei jätnud märkamata nn –stanide (Kasahstan, Kõrgõstan, Usbekistan, Tadžikistan, Türkmenistan) osavõtmatust tunnustada Gruusia separatistlikke osariike. Teada on ka nende soov leida  uusi viise oma energiat Venemaast sõltumatult meieni toimetada. Ühtlasi asuvad nad geopoliitiliselt väga kuumas kohas: Hiina, Iraani, Lähis-Ida ja Afganistani ristumisteedel. Nii Kõrgõstan, Tadžikistan kui Usbekistan majutavad militaarbaase, mida Euroopa jõud kasutavad võitluses Afgaani talibanidega. Ka suurem osa Afganistani narkoveost saabub Euroliitu läbi Kesk-Aasia ulatuslike steppide. See kõik muudab eurooplaste huvid vajadusteks.

Üks tore asi jäi silma Pariisi konverentsilt, see, et kaasatud oli ka Türgi. Teatavasti asuvad Kesk-Aasia riigid (v.a Tadžikistan) turaani keelteruumis. Termin peab silmas territooriume, kus on levinud türgi keel või selle suguluskeeled, ala ulatub kaugele Kesk-Aasiasse ning kätkeb endas kuni 200. miljonit inimest. Nad tunnevad Türgiga ühtekuuluvust, edaspidi järelikult ka Euroopa Liiduga.

Pariisi foorum oli poliitiliseks märguandeks, et eurooplased on valmis Kesk-Aasia strateegia toimikuga edasi minema. Edasised küsimused on: mida teha Usbekistanile seatud sanktsioonidega? Millises suunas liikuda Nabucco gaasijuhtmega? Kuidas luua muid uusi alternatiive? Kuidas suurendada oma kohalolekut piirkaonnas, jne? Ning, last but not least, millal mõistavad eurooplased, et Türgi on Euroopale olulisem, kui arvame. Seda näitab ka antud kaasus.  

EL sanktsioonide poliitikast

Viimaste päevade valguses on suure tähelepanu saanud Euroliidu (Euroopa Ülemkogu) võimalikud sanktsioonid Venemaale Gruusia ründamise eest.  Selles suhtes on ajaliselt kokku langev Euroopa Parlamendi täiskogu homsel istungil hääletusele tulev raport, mis annab hinnangu sanktsioonidele, mis moodustavad olulise osa ELi inimõiguste poliitikas ning välispoliitilises tegevuses. 

Olgugi, et Vene-Gruusia konfliktis sanktsioonideni ei jõutud, rääkis võimalikest Venemaa-vastastest sanktsioonidest Prantsusmaa välisminister ja praegune Euroopa Liidu eesistuja Bernard Kouchner isegi oma Euroopa Parlamendile suunatud kõnes pärast Ülemkogu ametlikke järeldusi. Ilmselt ikka seetõttu, et sanktsioonide küsimuse vastu tunnevad huvi paljud eurooplased: näiteks Poolas korraldatud arvamusküsitlusest selgus, et enam kui pooled poolakad oleksid soovinud Lõuna-Osseetia konflikti pärast Venemaale majandussanktsioonid kehtestada. Santsioone nõudsid ka mitmed Euroopa Parlamendi saadikud.

Venemaa eksperdid aga kahtlesid sanktsioonide kehtestamises, kuna EL-i liikmete vahel on selles küsimuses palju lahkarvamusi ning Euroopa on Venemaast energeetiliselt sõltuv. Ja neil oli õigus.«Jumal tänatud, terve mõistus võitis,» olevat kiitnud enesekindel Vladimir Putin, kuuldes Ülemkogu otsusest sanktsioone mitte arutada.

Gruusia enda ootused Euroopa Ülemkogule olid need, et erikohtumisel karistaks Euroopa Liit Venemaa poliitilist juhtkonda ja mõistaks hukka Venemaa sissetungi Gruusiasse, kuid ei seaks piiranguid sealsele rahvale. Siit tuleb üks sanktsioonide põhiprobleeme, et karistades režiimi, ei saaks inimesed sellest topeltkaristust, kes niigi rasketes tingimustes.  Oleme ju raske olukorra tunnistajaks mitmel pool maailma, mis tekkinud just liiga järskudest, või lõpuni läbi mõtlemata sanktsioonidest. Küsigem, millistes tingimustes kuubakad või inimesed Myanmaris?

Selles valguses on olulised ka sümboolse ja vähem praktilise iseloomuga sanktsioonid, nagu näiteks Usbekistanile pärast Andidžoni tapatalgut seatud relvaembargo ja viisakeeld tippametnikele.  Sest see on Usbekistani presidendile suunatud häbiplekk, millest ta ilmselt püüab iga hinnaga vabaneda. EL-i hukkamõistvast suhtumisest teadis rääkida isegi üks Taškendi taksojuht, nii et asi on üldteada ja meil pole vaja kahelda sümboolsete sanktsioonide tõhususes. 

Sanktsioonide tõhusus sõltub võrdluskriteeriumidest

Mis tahes sanktsioonide tõhusus sõltub neid rakendavate riikide üksmeelest. Probleem, millest meil tasub täna Euroopa Liidu inimõigustavade ja –poliitika puhul rääkida, on nimelt võrdluskriteeriumid. Kui santsioonid seatakse, on alati vaja kehtestada ka võrdluskriteeriumid- ehk siis KUIDAS, või MILLAL ja MIS tingimustel sanktsioonid lõpetatakse.

Võtkem seesama Andidžon: seatud on esimest korda sanktsioonirežiimi seisukohast positiivsete meetmete poliitika mehhanism, mis tähendab pooleaastast tsüklit, mille käigus ei rakendatud sanktsioone ja jäeti Usbekistani režiimile kuus kuud aega rea inimõiguste kriteeriumide täitmiseks. Vastasel juhul taastatakse sanktsioonid. Peagi peaks saabuma aeg selle meetodi tõhususe hindamiseks.

Siit jõuangi järgmise tähtsa punktini, mille raport tõstatab: sanktsioonide efektiivsuse tõstmiseks moodustatakse ekspertide grupp, kuhu kuuluvad inimesed on spetsialistid ja sooritavad antud teemal lisauuringuid MILLISEID sanktsioone, MILLISEL ajahetkel kohaldada. Samuti peab see grupp oskama seada võrdväärseid võrdluskriteeriume, ning jälgima, et ka nendest kinni peetakse.

 

Loe siit lisaks Euroopa Parlamendi raporti eelnõud, mis räägib sanktsioonide mõjust osana ELi tegevusest ja poliitikast inimõiguste valdkonnas.

Mida näitas eilne Ülemkogu kui arutas erakorraliselt Gruusia küsimust?


Mida tegelikult saavutati?

Vene meedia suhtub ELi eilsetesse otsustesse kui Venemaa võitu, mis on osaliselt põhjendatud, sest päris  sanktsioone neile kaela ei mõistetud ning ähvardavas toonis kirjadele riigipead oma allkirju ei andnud. Agressiivset poliitikat viljeleval Venemaal on raske aru saada sellisest stiilist.

Mida Vene lehed ei kipu ega ka ilmselt oska hinnata, on see, kui palju toimunu tegelikult lähendas Euroliidu seisukohta Venemaasse suhtumisel. Siin soovingi avaldada arvamust, et isegi kui ei saavutatud päris sellist tulemust, mida võinuks ehk loota, esines eile kokku tulnud Ülemkogu Euroopa ühtsel rindel küllaltki enesekindlalt.

1) Eesistujamaa poolt erakorralise Ülemkogu kokkukutsumine annab mitu positiivset märki isegi siis, kui tema lõpptulemus või järeldused ei tule kõige karmimad. Eilne Ülemkogu oli tunnistuseks, et Euroopa Liit on reageerimisvõimeline ning et suhtume tõsiselt oma regiooni stabiilisuse jagamisse oma liikmesriikide, kuid ka naaberriikidega. 

2) Ülemkogu tunnistas oma järeldustes, et liikmesriigid on ühtsed oma väärtuste, põhimõtete kaitsmisel; üheselt mõisteti hukka Venemaa sõjategevus Gruusia vastu. Liikmesriigid on veendunud, et teise riigi piiride jõu alusel muutmine ei lähtu rahvusvahelisest õigusest ning nõuab ühehäälset hukkamõistu. Ülemkogu kohtumise kokkuvõttes mõistavad ELi liikmesriigid hukka ka Venemaa presidendi otsuse tunnustada mässuliste Abhaasia ning Lõuna-Osseetia unilateraalselt välja kuulutatud iseseisvust. 

3) Mõistame ühtselt, et Gruusia sõjaga on tehtud muudatus rahvusvahelisse julgeolekuarhitektuuri. Et Euroopa ühtne julgeoleku- ja kaitsepoliitika, nagu muidugi ka ühtne välis- ja julgeolekupoliitika oleksid edukad, on vaja Lissaboni leping ratifitseerida, mis omakorda tähendab seda, et peaksime leidma kiire väljapääsu institutsionaalsest kriisist, mis Euroopas hetkel maad on võtnud alates möödunudkevadise Iiri referendumi läbikukkumisest. 

4) Rohkem kui varem on küsimuse all sarnased piirkonnad, näiteks Ukraina ja Moldova küsimus ja siinkohal muutub aktuaalseks nendega lähem partnerlus. Nagu ütles ka eesistujamaa esindaja, näitab tänane Ülemkogu, et Ukraina ootab kiireid tulemusi meie partnerluskõnelustest; tänane Ülemkogu vihjab kahe riigi koostöö kiirenemisele ja tõhustumisele. 

5) Euroopa Liidu juhtide erakorraline kokkutulek tõestab, et meie suhted Venemaaga ei tohi jääda samaks viimaste sündmuste valguses, mis on suureks muutuseks võrreldes varasemaga, kui jätkati äritegevust vaatamata poliitilistele väljakutsetele või Euroopa kodanike vaadetele ja ootustele. Selles suhtes on Euroopa Liit vana dilemma enda jaoks veelgi teravamalt sõnastanud: milliseks kujuneb meie energiasõltuvus? Millised on alternatiivid.  

Ühe asja tooksin veel välja Poola välisministri Radoslaw Sikorski vastusest eilselt German Marshall Fund’i  debatilt “The War in Georgia and Relations with Russia: What Happened and What Now?”, millest võtsid osa lisaks Gruusia peaminister, USA ning Saksamaa esindajad ja Venemaa suursaadik Euroopa Liidu juures, Vladimir Tšižov:

 

“Venemaa on suurim riik maailmas, kes teeb mida tahab. Ja seetõttu on meie ülesandeks tegeleda sellega, mis ON meie võimuses. Üheks selliseks on viisarežiim”. Välisminister tegi antud sündmuste valguses üleskutse Euroopa Liidule naasta Poola-Rootsi idadimensiooni (poliitika) juurde.

 

Gruusia arutelud Euroopa Liidu institutsioonides kuvavad vaikset, küll mitte järsku suunamuutust Venemaa teemal ning ma poleks pooltki nii pessimistlik Euroopa välispoliitiliste hiiresammude üle, kui enamus meedia paistab resümeerivat.

Gruusia teema Euroopa Parlamendis

Kuigi võiks arvata, et kodanike poolt valitud Euroopa Parlamendi liikmed on vabamad “reaalpoliitikast” ja lähtuvad enam ideaalidest, tuleb tõdeda eilsete arutelude järel, et riikide valitsusi esindav Euroopa Ülemkogu oli oma seisukohtades ühtsem kui parlament. Kindlasti mängib siin rolli ka informeeritus ja vene propaganda ning see, et saadikuke hulgas on enam äärmusi, mis valitsustes sedavõrd tooni ei anna. Parlamendi ühtsuse proovikiviks saab homme hääletusele minev resolutsioon. Arutelu näitas, et paljude jaoks algasid sündmused Gruusias alles 8. augustiga ja president Saakašvili rünnakukäsuga. Kahjuks on palju neid, kes ei tea sündmuste ajalugu, ega taju Venemaa imperialistlikke ambitsioone. Või vähemalt keeldub neid tunnistamast.

Seetõttu on eriti oluline, et lisaks rahuplaani täitmisele, rahvusvahelistele rahuvalvajatele ja vaatlejatele ning praktilise abile, korraldataks toimunu osas rahvusvaheline uurimine. Võimatu on taastada usaldust ilma välja selgitamata, mis tegelikult juhtus. Ja partnerluse jätkamisest ükskõik kumma poolega  ilma usalduseta pole mõtet rääkida. Just nimelt usaldus, aga mitte hirm on partnerluse aluseks. Tõsi, seni nõuab Venemaa respekti vägivallaga.

Näen ohtu, et võib juhtuda samamoodi kui Karjalaga.  Mõned aastad tagasi käisin  Karjala pealinnas Petrozavodskis, kus ajaloo muuseumis rääkis giid tõsimeeli sellest, kuidas 1939.a. Soome Venemaale reeturlikult kallale tungis!?

 

%d bloggers like this: