Tšehhi peaminister: tähtsõnadeks on energeetika, majandussurutis, Euroopa roll maailmas

Kahtlemata on kahetsusväärne, et Tšehhi eesistumine algas eelnevalt kavandatu asemel pealesurutud  Vene-Ukraina gaasitüli lahendamisega, nii nagu ka eelmisel eesistujal tuli alustada Vene-Gruusia sõja lõpetamisega. Igal asjal on aga ka oma positiivne külg. Gaasitarnete sõjaga on energeetikaküsimused tõusnud esiplaanile, eriti ühtse energiapoliitika vajaduse tunnetamine.

Tšehhi eesistumise kava keskmes asub energeetika, mis lisaks majandussurutisele, välispoliitika valupunktidele Lähis-Idas ning Ida-Euroopas, ning EL-Venemaa suhted on saabuva kevade tähtsõnadeks, nagu informeeris Euroopa Parlamendi saadikuid täna lõppeva Strasbourgi täiskogu istungil tšehhide peaminister Mirek Topolánek. Oluliseks peetakse energeetikajulgeolekut: suurendada tuleks Euroopasse saabuva energiatarne kiirust, vähendama peaks samas sõltuvust.

Energiatarnekindlusest rääkides tuleb eesmärgistada Euroopa ühemeelsuse. Eesistumise esimestest päevadest seisis Tšehhi valitsus silmitsi suure väljakutsega Vene-Ukraina gaasitüli näol.

Mida peaks eesistujamaa oma tegevuses rõhutama? Seda, et ühtset energiapoliitikat pole võimalik kujundada Brüsselis,  kui liikmesriigid ei lähtu mitte ühishuvist, vaid sõlmivad kahepoolseid lepinguid  vaid neile kasulikel tingimustel! Selles mõttes peab see ühtne poliitika algama liikmesriikide pealinnadest, mitte ootuspäraselt Brüsseli koridoridest Loodan, et eestkõneleja saavutab elu just selle arusaamise süvendamises.

 

Idapartnerlus

Teiseks, tuginedes ajaloolistele sidemetele ning praegusaja väljakutsetele tugineb Tšehhi eesistumise välissuhete pool kõige esimesena suhetele ja koostöövormidele tervikuna Euroopa Liidu, ELi liikmesmaade ja Ida-Euroopa ning Lõuna-Kaukasuse partnerite vahel. Peamised teemad, millele süvenetakse, on energia, majandus-, kaubandus- ning keskkonnaprobleemidele, samuti põhiõiguste ja –vabaduste tunnustamine ja demokratiseerumisprotsessi kiirendamine, üleminekuaja lünkade täitmine ja abistamine. Muuhulgas räägib EL teiste idaeurooplaste ja lõunakaukaaslastega migratsiooni korraldamisest, inimeste liikumisest ja vabast ringlusest, poliitilisest ja julgeolekukoostööst. Eesistujamaa eelistab pigem individuaalset, isikulist ja erinevat suhtumist nendesse riikidesse.

Tšehhi vabariik toetab oma eesistumise raames Euroopa Naabruspoliitika süvendamist ning panustab nn “idadimensioonile” või Idapartnerlusele selle raames. Viimane tähendab endast euroliidule uut tüüpi suhtumist idadimensiooni, eesmärgiks regionaalne koostöö ja Euroopaga suurem lõimumine, mida tõestavad hiljutised sündmused Gruusias, Ukrainas, Moldovas. Energeetikaküsimuski on siin äärmiselt suure tähtsusega. Tšehhi eesistumise ajal organiseerib Euroopa Liidu nõukogu tippkohtumise ELi liikmesriikide ja kuue Ida-Euroopa partneri vahel. Mis puudutab bilateraalseid suhteid, siis jätkatakse strateegilisi  partnerlusläbirääkimisi Ukraina ja ELi vahel, samuti lansseeritakse uued läbirääkimised euroliidu ja Moldova vabariigi vahel. Kõrgendatud tähelepanu pööratakse ka Gruusia konflikti lepitamisele, arvestades muidugi Gruusia territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust.

 

Venemaa

Ühtlasi tervitan eesistujamaa kavatsusi suunata eritähelepanu suhete arendamiseks ja murede lahendamiseks Venemaaga ning seda, et ELi kutsutakse üles rääkima Venemaaga ühisel häälel.

See on suurepärane, arvestades sellega, et iga edusamm Eesti — Vene suhete asetamises kindlale lepingulisele pinnale on kogu euroliidu huvides.

Sellest tuleneb ka minu selle täiskogu istungjärgu küsimus värskele eesistujamaale: kas nõukogu võiks täpsustada oma suhtumist ja kavatsetavaid meetmeid riigipiiride tunnustamise küsimuses ? Nõukogu seisukohad minevikus on tuginenud sellele, et kahe riigi vaheline piir on bilateraalne küsimus, kuid täna on tegu siiski ELi välispiiriga ja Eesti kuulub ka Schengeni õigusruumi. Igati tervitatav on seegi, et nõukogu nimetab oma presidency program’is selgesõnaliselt Venemaa aktsioone Gruusia suhtes ebaproportsionaalseiks ja teiseks kutsutakse üles Venemaa suunal ühehäälselt toimima. Ka on huvitav tõdeda, et alla joonitakse uue EL-Vene partnerlussuhte planeerimisel arvestada Euroopa Komisjoni möödunud sügisel valminud euroliidu ja Venemaa suhete auditiga !

 

Üldiselt demonstreerib Tšehhi eesistumise kava poliitilist selgust mainitud küsimusis, mis muutub eriti tähtsaks see eesolevatel valimistel, kuna valija hakkab küsima, mida EL on tema kui tarbija kaitsmiseks teinud.

 

Kriitiline konstruktiivsus pole pelgalt pragmatism

Hea kolleeg Marko Mihkelson selgitab oma eilses blogipunktis suhteid Venemaaga ning heidab Euroopa sotsiaaldemokraatidele ette pragmaatilist poliitikat Moskva suunal.

Minu isiklik seisukoht on rõhutada kriitilist konstruktiivsust. See ei tähenda ei pelgalt pragmaatikat ega isolatsioonipoliitikaid, vaid koostööd ja sihikindlat kriitikat. Seda meelt on enamus Euroopa sotsiaaldemokraate.

Ei saa kuidagi pidada konstruktiivseks piiritagust karjumist, mida tegelikult parempoolsed hetkel propageerivad, nn. aiatagust ulgumist. Konstruktiivne on omada julgust kohale minna ja öelda välja oma kriitika sellele, kellest midagi sõltub.

Võin kinnitada, et möödunud Moskva visiidi raames kohtuti kõrgete ametnike ja võtmepoliitikutega ning nõnda avatud vestlusringi, kuhu kuulus ka mõlemapoolne kriitika, pole varem kogenud. Mul oli võimalus otsekoheselt erinevatel teemadel sõna võtta ja Venemaa mulle vastati samaga.

Olen nõus, et vajadusel tuleb vastuvoolu ujuda, nagu kolleeg Mihkelson ütleb ja mäletab ka ENPA aegadest. Pälvisin tähelepanu Euroopa Nõukogus sellega, et ei jälginud oma partei seisukohti kommunismikuritegude rahvusvahelise hukkamõistu raporti puhul, vaid  survestasin neidki kalduma meie seisukohtade poole. Tunnistan, et olen Euroopa Parlamendis saanud seda “tehnikat” ka kõvasti lihvida. Selge on see, et ida- ja lääneeurooplaste arusaamad Venemaa puhul tihti ei kattu.

 Aga ärgem laskem end eksitada, kui arvame, et lahkarvamused eksisteerivad vaid sotside leeris. Eri küsimustes ja eri aladel on kaklused ja eriarvamused kõikide parteide päevakavas. Nii on igati normaalne, et üleilmastumise ja uute liikmete tulekuga seostatud teenuste direktiiv, mis lubanuks uutel riikidel konkureerida vana Euroopa teenuste turul ning ähvardanuks sellega Lääne-Euroopa protektsionistlikku sotsiaalsüsteemi, tekitas Euroopa Parlamendis meeletuid vaidlusi just uute ja vanade liikmete vahel. Lääneeurooplasi hirmutas uute liikmesmaade “konkurentsieelise” ehk madalamate maksude ja viletsama sotsiaalsüsteemiga seotud hirmud, mistet koonduti mitte parteiliini järgi, vaid liikmesriikide järgi. Nii olid meiega – eestlastega – ühel rindepoolel teised idaeurooplased ja parteiüleselt. Erinevaid parteide siseseid seisukohti  ja konflikte on igas parteis kümneid.

Ütlen seda uuesti, mida olen möödunud nädalal Eesti meedias kommenteerinud: Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni delegatsioon, mis Venemaad väisas, koosnes inimestest, kellel on teatud Venemaad puudutavates valdkondades erinevad seisukohad. Delegatsioonis oli erinevaid arvamusi ja seisukohti, samas ka suur ühisosa – näiteks hääletasid sotsiaaldemokraadid üksmeelselt Euroopa Parlamendi istungil Gruusia resolutsiooni poolt.

Mis puudutab Schulzi kommentaari Venemaa majanduse stabiilsusest ja Venemaa võimest maailmamajandust stabiliseerida, siis sellega ma ei saa isiklikult nõustuda, sest Venemaa sõltub liiga palju ühest tegurist -nafta hinnast. Kuid olen nõus, et Ameerika mõju maailmamajanduses seoses finantskriisiga väheneb.

Mis puudutab Euroopa Liidu ja Venemaa vahelist suhtlemist, siis olen ka varem öelnud, et rääkimine Venemaaga on mõistlikum, kui suhete täielik katkestamine. Nii Venemaa kui ka Euroopa Liidu jaoks on oluline jätkata ajakohastel teemadel suhtlemist ning selles valguses on need visiidid olulised ka Eestile. Me peame kindlasti kommunikeerima seisukohti, mis puudutavad näiteks Venemaa agressiivset välispoliitikat või inimõiguste piiramist. Võtmesõnaks on siiski suhtlemine – kui laseme Venemaal langeda veel suuremasse isolatsiooni, milleks on neil kalduvus, siis saavutame veel vähem.

Hetkel üritatakse sotsiaaldemokraate mustata Venemaa teemal, et kavalalt varjata konservatiivide aastatepikkust inimõigustest möödavaatamise poliitikat. Kordan sama, mida oma eilses blogi sissekandes: Euroopa Parlamendis nagu ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarses assamblees otsivad kompromisse omavahel need (enamus) parteisid, kes hoiavad inimõiguseid au sees, sinna aga ei kuulu Euroopa Rahvapartei, kes alalhoidliku järjepidevusega likvideerib või vähemalt üritab kaotada inimõiguste kohta käivaid sätteid meie raportitest. Siin võiksin soovitada oma kolleegidel vaadata üle Euroopa mõttelised alused, Kopenhaageni liidulaienemiskriteeriumid, Euroopa Põhiõiguste Harta, Eesti Vabariigi põhiseaduse ja kõiksugu rahvusvahelise õiguse konventsioonid, mis puudutavad antud temaatikat.

Külaskäimisest Venemaale: mulle jääb mulje, et Eesti isamaalased on hakanud sotsiaaldemokraate süüdistama selles, et neile avanes võimalus Moskvasse minna, isamaalastele aga mitte? Tegelikult viibis Europarlamendi majanduskomisjoni delegatsiooni samal ajal Moskvas, kus oli ka neli konservatiivi. Mis veelgi huvitavam, kuuldavasti plaanib Euroopa Rahvapartei praeguste plaanide kohaselt sõita Moskvasse novembri alguses ja neid plaane tehakse ju ka samal ajal, kui Vene-Gruusia rahuplaani pole täidetud. Nii süüdistati meid asjas, mida nende endi tagatubades planeeritakse. Niisiis, sõnades üks ja tegudes teine suhtumine?

Ja viimaks soovitus oma kallitele kolleegidele IRList. Milleks segada antud vestlusesse Schröderit, kui konservatiivide ridades on end üleni naeruvääristanud Silvio Berlusconi?  Ja maailma kunagine hiigelšrööder Jacques Chirac?! Ka Angela Merkel on oma viimaste väljaütlemistega äratanud kahtlusi, kas tedagi ei paelu ärihuvid? Või parempoolsete palgal rammu koguv van der Linden, kelle ärihuvid tegelikult Marko Mihkelson ise paljastas. 

Huvitav on märkida, et kolleeg Marko Mihkelson on veel käesoleva aasta maikuus rääkinud Eesti-Vene suhete arendamisest oma blogi sissekandes, ta on teinud ettepaneku lausa Riigikogu tasandil suhteid vaagida ja arendada. See poleks loomulikult esimene kord, kui Eesti konservatiivid räägivad populistlikel eesmärkidel seda, mida arvavad, et rahvas kuulda tahab..

Schröderi suhetest Schulziga võib anda vaid oletusi, kuna viibivad samas parteis. See ei pruugi tähendada lähedasi suhteid, võtkem või IRL. Kas Markol on lähedased suhted endise siseministri ja Tallinna linnapea Jüri Mõisaga, kuna kuuluvad samasse poliitilisse perekonda? Ja kellele see korda läheks?

Minu samal teemal kirjutatud artikli “Schröderiseeruv Euroopa” võivad kolleegid ja huvilised leida Eesti Ekspressi Areenist, 04.09.2008. Lugeda saad siit

Eesti roll Saksa-Vene suhetes: kas naeratades või rusikaid vibutades?

Hea kolleeg ja Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson on leidnud, et jutt kriitilisest konstruktiivsusest Venemaa suunal on arusaamatu (http://markomihkelson.blogspot.com/2008/10/venemaa-mngib-saksamaa-kaardile.html). See on heaks ajendiks, et veidi selgitada.

Mihkelsonile jäi arusaamatuks minu öeldu Terevisiooni hommikuprogrammis möödunud reedel pärast seda, kui naasesin Moskva kohtumistelt Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni delegatsiooni liikmena. Mihkelsonile jäi arusaamatuks mõte, et Euroopa on järjest enam majanduslikult sõltuv Venemaast ning et see ei luba meil karmimaid meetmeid Moskva agressiivse välispoliitika ohjeldamisel. Sealjuures selgitab ta, et sama nädala esmaspäeval koos olnud IRLi välispoliitika nõukogu olla arutanud olukorda Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes ja leidnud üheselt, et seni, kuni ei ole täidetud Medvedevi-Sarkozy rahuplaani kõik punktid, ei ole alust ka näiteks koostööleppe läbirääkimiste taasalustamiseks, rääkimata siis võimalikest uutest viisalihtsustustest või muudest konkreetsetest sammudest.

Esiteks on hea kolleeg vääriti mind mõistnud, et me ei tohi kasutusele võtta karmimaid meetmeid Moskva suunal. Selgituseks ütlen, et minu arvates mitte me ei tohi, vaid meil pole eriti mõtet kasutada karmimaid meetmeid, mis piirduksid igal juhul vaid rusikate vibutamisega. Minu sõnumi sisuks oli mõjutada arenguid igal võimalikul viisil, mitte ainult seljatamise ja isoleerimisega. Majandussuhted arenevad tõusvas joones euroliidu ja Venemaa vahel ja siingi on vajalik meie rahulik mõjutamine ja kaasa rääkimine.

Usun, et igasuguste imperialistlike tendentside, inimõiguste rikkumise, ajakirjandusvabaduse piiramise jms suhtes saab olla vaid üksmeelne kriitika. Samas peame silmas pidama, et oma sõnadele saame kaalu lisada ainult juhul, kui meil on millega oma partnerit mõjutada. Venemaa oli vastu, et inimõiguste teemat puudutada EL-Venemaa partnerlusläbirääkimistel, aga just see on koht kus me saaksime selle teema tõstata kõige kõrgemal tasemel.

Ma arvan, et on olemas õigem „kolmas tee“, mida siiani pole käidud. Konservatiividest lauskriitikute taktikal näib puuduvat suurem siht, ja teisest küljest liigne ja ennastunustav valmidus koostööks (mida võib täheldada Tallinna linnapea leeris) ei kaitse ka mingil määral meie huve.

Peame leidma enestes pragmaatiku. Peame jääma endale tõeseks ja kritiseerima seal, kus eurooplastena näeme, et Venemaa liigub suunas, mis ei ole õige (imperalistlikud tendentsid, inimõiguste rikkumine). Ja samas peame pooldama konstruktiivset koostööd, mille kaudu saame oma sõnumi edasi anda nii, et sellel oleks ka mingi mõju. Venemaad nii nagu ka USAd võib süüdistada selles, et üritatakse jagada EL riike mitmesse leeri, et oma huvisid kaitsta nagu seda teevad paljud lugupeetud poliitikud. Aga usun, et selliseid huvisid tunnistades, võime kehtestada Euroopa ühist tahet paremini läbi kriitilise konstruktiivse koostöö, kui läbi isolatsiooni. Sotsiaaldemokraatide nimel võib öelda sedagi, et erinevalt konservatiividest on just sotsiaaldemokraadid tuletanud Venemaale meelde tema rahvusvaheliselt võetud kohustusi inimõiguste kaitsmisel. Teadagi on, vähemasti Euroopa Parlamendis kujunenud tavaks, et viited inimõigustele korjatakse alati resolutsioonidelt välja tänu Euroopa Rahvapartei survestamisele. Nii võiksid sotsiaaldemokraadid samuti hakata oma kolleege süüdistama inimõiguste eiramises?

Kas see nn “sõbralikum nägu” Vene-Saksa suhetes tähendab Eesti jaoks head või halba? Kui suurte eurooplaste eesmärgiks on Nord Stream, millega isoleeritakse ühtlasi euroliidu idapiir, siis pole tegelikult vahet, kuidas seda tehakse – kas naerulsui või rusikaid vibutades. Seda enam teadmisega, et Eesti pole Venemaa jaoks välispoliitiline prioriteet number üks – vastupidi aga küll.

Mis aga puutub boikoteerimisse: konservatiivid puudusid Euroopa Parlamendi – Venemaa riigiduuma ühisdelegatsiooni koosolekult, mida juhib tegelikult nende enda parteikaaslane hollandlanna Ria Oomen Ruijten. Oma seisukohtade selgitamiseks valiti hoopis teine tee – toodeti pressiteateid, kus sisuliste argumentide asemel õhutati emotisoonidel põhinevat vastuseisu. Karjutakse nö “aia tagant”. Irooniline, et Eestiski kirjutas meedia EP-Duuma kohtumisest ja pööras palju tähelepanu selle saadiku ütlustele, kes kohtumisel ise ei viibinud.

Samas on aga kuulda, et EP Majanduskomisjonilgi toimus möödunud nädalal (nädal pärast Brüsseli töösessiooni) väljasõit Moskvasse, mille delegatsiooni raames viibis sõidul ka neli konservatiivide liiget. Ehk on siingi tegu sarnase tendentsiga, et Euroopas räägime valijale ühte juttu, aga Moskvas käime nii kui nii.

Täiendatud 09.10.08: Minu arvamust “schröderismist” Euroopas saab lugeda SIIT.

%d bloggers like this: