Endast

Olen Tallinna tüdruk. Veel enne, kui ühes pealinna vanimas, Pärna tänava lasteaias oma esimesed sotsialiseerumise katsed läbisin, viis vanaema mind Kadriorgu uisutamist õppima. Kooliteed alustasin Raua tänava koolis, kaheksandas klassis kolisin äärelinna ja 21.koolist keskkooli number 22. Nüüd kannab see Kevade tänava kool jälle Jacob Westholmi nime ja ma võin uhkeldada nimekate koolivendadega. Muide, ka uisutada meeldib mulle siiani.

Et ma peale kooli ei suutnud kohe otsustada, mida edasi teha, siis astusin Tartu Ülikooli alles aasta pärast. Just õigel ajal, sest siis loodi ajakirjanduse osakond ja Juhan Peegel võttis vastu oma esimese kursuse. Vaatamata fantastilistele õppejõududele ja põnevale tudengielule, oli koduigatsus suur. Sõitsin nii tihedalt kahe linna vahet, et kõik teekäänud pähe kulusid.
Õpingutelt sattusin viivitamatult ekraanile, teletööd alustasin Tartu stuudiotes. Pärast ülikooli lõpetamist kolisin Tallinna tagasi, ja et valida anti vaid pioneeri -või kirjandussaadete tegemise vahel, otsustasin kultuuritoimetuse kasuks. Samaaegselt kasvatasin kodus üles poja ja tütre ning ühendasin vanavanemate abiga nii pere- kui tööelu.

Kui 80ndate lõpus elu põnevaks läks ja ajakirjanikel tekkis võimalus vabaduse piire nihutama hakata, kolisin ühiskonnaelu saadetesse. Tegin dokumentaalsaateid ning osalesin saatejuhina mitmetes aruteludes, mis puudutasid just tolleaegset ühiskonda. Sellesse aega langeb ulatuslik enesetäiendamine nii kodus kui võõrsil, suurimaks saavutuseks loen saatesarja “Teateid tegelikkusest” käivitamist, mis püsis aastaid auditooriumi edetabeli tipus. Ajakirjanike Liit autasustas mind selle eest aastapreemiaga.

1993.a. kutsus värske ETV peadirektor Hagi Shein mind oma meeskonda ajakirjanduslikku programmi juhtima. Vaatamata sellele, et olin äsja lõpetamas Eesti Diplomaatide Kooli, ei suutnud oma endisele õppejõule ära õelda ja olen siiani tänulik ühes väga mõnusas meeskonnas saadud kogemuste eest.

Lahkusin Eesti Televisioonist 1997.a. jõulupühade aegu, et peatselt Mõõdukate erakonda astuda. Olin avatud väljakutsetele ning poliitika mõjus senise karjääri loomuliku jätkuna. Lisaks andsin meedialoenguid ja juhtisin integratsiooniprojekti Avatud Eesti Fondis. Üllatusena tuli 1999. a. ministrikoht. Minust tehti peale valimisi portfellita minister rahvastiku küsimustes, millega tegelesin järgmised kolm aastat (katsumuste ja kogemuse mõttes võiks need korrutada kolmega). Ministritöös suunasin rõhu kahele Eestis kanda kinnitanud probleemile: ühiskondlik integratsioon ja riikliku perepoliitika väljatöötamine. Muide, ühiskonnateemalistest tööülesannetest ja väljakutsetest pean tähtsaimaks Sotsiaaldemokraatliku erakonna aseesimehe ametit ning tööd Lastekaitse Liidu presidendina.

2003.a. valiti mind rahvaesindajaks Riigikokku, töötasin nii kultuurikomisjoni aseesimehena kui ka Euroopa Liidu asjade komisjonis. Osalesin ka Eesti delegatsiooni liikmena Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee töös. Sealse kultuurikomisjoni ülesandel kirjutasin raporti Soome-Ugri rahvaste olukorrast Venemaal.

Meediaküsimustega tegelesin aga edasi Ringhäälingu nõukogus. Olin ka nii Tartu Ülikooli kui ka Muusika- ja Teatriakadeemia kuratooriumi liige. 2006.a. aasta sügisel, kui Toomas Henrik Ilves valiti presidendiks, avanes võimalus astuda Euroopa Parlamendi liikmeks. Võtsin üle eelmise liikme kohustused, mida üritan täita nii hästi, kui võimalik. Löön kaasa Euroopa Parlamendi siseturu ja tarbijakaitse komisjoni ning väliskomisjoni töös.

Töö on minu jaoks alati olnud midagi enamat, kui midagi, mida tehakse kellast kellani. Pigem on see eluviis, mis on lisaks pere-elule (meie peres elavad ühe katuse all neli erinevat põlvkonda koos mitmete koduloomadega). Kodu ja Eesti on minu jaoks kõige tähtsamad asjad maailmas. Just nende nimel ma pingutangi.

%d bloggers like this: