Tallinna TV-st

Kas Tallinna TV-d on vaja? Et sellele vastata, peaksime kõige pealt kirjeldama seda, mida me Tallinn TV all mõtleme. Pole mõtet vaielda, kui üks kirjeldab elevandi lonti ja teine saba.

Üheksakümnendate keskpaigas, kui töötasin Eesti Televisioonis, oli üks minu ülesannetest programmi juhina arendada regionaaltelevisioonivõrku. Sisuliselt tähendas see väikeseid korrespondendipunkte näiteks Virumaal ja Saaremaal, mis tootsid lugusid nii ETV üleriigilisse programmi kui ka laiendatud uudistesaateid, mis läksid eetrisse piirkondlikult.

See oli ja on maailmas üsna levinud praktika, sest alati on „kodutanumal“ midagi, mis puudutab küll sealseid elanikke, aga ei paku laiemat huvi. Nii on ka Tallinnaga. Kuigi üleriigilise leviga telekanalite uudised on üsna pealinnakesksed, sageli ehk liigagi, toimub Tallinnas asju, mis huvitab eelkõige siinseid elanikke. Samuti, nagu ka igavesena tunduvad prügi või transpordi probleemid. Seega teemasid peaks jätkuma, et Tallinna uudiseid teha. Iseküsimus on muidugi see, kuidas auditooriumini jõuda. Kas interneti, kaabli või digitaalvõrgus. Aga see sõltub juba suuresti rahakotist.

Maailmas on veel üks huvitav praktika – nimelt antakse just sellistes kanalites võimalus rahvale kaasa rääkida ning oma saateid näidata. Juba ammu pole kaamera enam teab mis luksus ning talutava kvaliteediga materjali suudavad toota paljud. Videomaterjale kasutatatakse palju ka kodulehekülgedel. Minu kujutluses peaks Tallinna TV ka sellise rahvatelevisiooni võimaluse andma. Usun, et paljud meist huvituksid näiteks Tallinna asumiseltside tegevusest.

Kolmas ja ehk kõige olulisem oleks Tallinna TV kaasamine kultuuripealinna tegemistesse. Kõik need „ lood“, mis 2011 Tallinnas sünnivad, peaksid jõudma võimalikult paljude inimesteni ja mõned lood võiks jutustada ka televahendeid kasutades.

Niisiis selle „elevandi“ puhul pole minu nägemust mööda tegemist mitte ühe järjekordse kanalina, mis konkureeriks ERR või üleriigiliste kommertskanalitega vaid eelkõige tarvilikku teavet jagava regionaalse televisiooniga, mida mina eelistaksin vähemalt esialgu vaadata oma arvutist.

Oluline on ka see, et nii Tallinna TV kui ka muu linnameedia oleks kuidagimoodi reguleeritud. Erinevalt erameediast kasutatakse ju maksumaksjate raha ning tegutsetakse nii nende huvides, kes valisid Keskerakonda kui nende, kes neid mitte ei valinud. Seega peaks linnameedia kinnipidama erapooletuse ja tasakalu põhimõttest. Reeglid võivad olla kõrgemalt poolt kehtestatud, aga veelgi parem on eneseregulastioon ehk siis välja kuulutatud prinsiibid, mille järgi tegutsetakse. Avalikkus saab kontrollida nendest kinni pidamist. Selline eneseregulatsioon on praegu väga euroopalik tava. Kuidas see Tallinnas täpselt olema hakkab, peaks välja mõtlema see meedia nõukoda, mille me koalitsioonileppesse sisse kirjutasime.

Barroso pole parim kandidaat, aga ta on ainus

Sel ajal, kui meil käib rebimine eurovoliniku koha pärast, arutavad Euroopa Parlamendi fraktsioonid ja parteid, mida teha senise komisjoni esimehe  Barrosoga, kes kandideerib uuesti. Tegemist on küll nime poolest Portugali Sotsiaaldemokraatliku partei esindajaga ja nooruses maoistiga, aga täna on see partei parempoolse suuna esindaja ning sinna kanti on kiskunud ka Euroopa Komisjoni  tegevus.
Sotsid on raske valiku eest. Parlamendi valimiste eel tehti kampaaniat, milles välistati toetus Barrosole. Väljaütlemised olid isegi väga kriitilised. Loo teeb pikentses see, et Hispaania ja Portugali sotsid toetavad Barrosot.  Gordon Brown, kui ta kevadel EP-s esinemas käis, üritas küll otsesest vastusest kõrvale põigata, aga küllap tuleb ka brittide toetus. Kuuldavasti tahavad ka ungarlased oma hääle Barrosole anda, sest ta olla lubanud rohkem Euroopa rahasid. Niisiis on Barroso taga just need sotsid, kes ja koduriigis võimul. 
Aga kõige kurvem on see, et sotsidel polegi oma kandidaati. Niisiis tuleb otsustada, kas ühineda nendega või jääda truuks sellele, mis kampaania ajal lubati. Aga see tähendaks lõhenemist sotside ridades.

 
Kahemõtteline olukord  mõjutab kindlasti ka Barroso kuulamist Euroopa Parlamendis, kus tal tuleb välja käia oma tulevikuvisoon ja seda eriti majanduskriisist väljumise osas.
Aga küllap ta saab sellega sama osavalt hakkama kui eelmine kord: Nimelt konservatiividele esinedes, arvasid nemad, et tegu on tõelise konservatiiviga, liberaalid tunnistasid teda pärast esinemist liberaalsete vaadete tõttu ja mõned sotsid omakorda leidsid, et tundsid ära endise maoisti. Kõigile midagi, nagu üks Euroopa tippjuhte peabki olema.

1. september

See on nüüd küll esimene kord, kus meie perest keegi 1.septembril kooli ei läinud. Kui muidugi elukool arvestusest välja jätta. Aga seal ju suvevaheaega pole ja seega ka mitte pidulikku kooliaasta algust ega kevadel õnnelikku lõpetamist. Elukooli algused ja lõpud on kuidagi tinglikumad, kuigi uut algust võin ju  ka minagi seekord tähistada. Nimelt järjekordse valimiskampaania algust. Seekord siis Tallinna volikokku. Vaatamata sellele, et minu poliitiline karjäär on olnud üsna värvikas, puudub sealt seni kohaliku omavalitsuse kogemus. Loogilisem oleks olnud sellest küll alustada, aga ega senine kogemus ka mõõda külgi maha jookse. Näiteks kas või see, kuidas Euroopa Parlamendis tehakse koostööd ja tegutsetakse konsensuse saavutamiseks. Kui vaatata tähtsamate küsimuste hääletustulemusi, selgub, et kõik suuremad otsused on langetatud parlamendi suurte ( konservatiivid ja sotsiaaldemokraadid) poolthäältega. Asju arutatakse  niikaua, kuni jõutakse ühistele seisukohtadele. Enamasti. Jah, see tähendab seda,  et kumbki pool ei saa oma, aga ka seda, et otsuse taga on suurem hulk eurooplasi. Pole sellist teravat vastandamist  koalitsiooni ja opositsiooni vahel kui kodus. Riigikogu ja omavalitsused on muidugi teistsugused, võimupiirid selgemad ja sügavamad, aga suurem koostöö oleks siingi võimalik. Samuti otsuste suurem läbipaistvus. Selles mõttes on meil euroopalikkuseni veel pikk tee.

Uuring: sotsid kasutavad uut meediat teistest rohkem

Värske uuring Euroopa Parlamendi saadikute uue meedia kasutamise kohta näitab, et sotsid kasutavad uut meediat teistest rohkem. Võrdlustabelid leiab siit. Samas tõdetakse, et kui suuremal osal saadikutest on oma veebilehelkülg, siis Twitterist teavad veel vähesed (vt uudisenuppu uuringust siit)

Kahtlemata on Internet olnud kasulik Brüsselis olles Eesti valijatega suhtlemisel ning kindlasti kasuks Euroopa Parlamendi tegevuse tutvustamisel. Veebilehe ja blogi kaudu olen üritanud anda ülevaadet tööst Euroopa Parlamendis alates oma ametiaja algusest. Hiljuti avastasin enda jaoks ka Twitteri. Kel on huvi leiab infot järgnevatel lehtedelt. Twitter: http://twitter.com/katrinsaks, veebileht:http://katrinsaks.ee, blogi: katrinsaks.wordpress.com, fotoalbum:http://www.flickr.com/photos/katrinsaks, videod:http://www.youtube.com/katrinsaks.

SDE kampaania kasutab ka üksjagu uue meedia võimalusi. SDE on üldiselt tagasihoidlikumalt valimiskampaaniate peale kulutanud ning kriisi ajal on kulusid vaja veelgi kokku hoida. Uus meedia on kindlasti aidanud meie sõnumeid paremini edastada. Üsna populaarseks on Youtube’is osutud Padari videoklipp, mida on vaadatud juba üle 13000 korra ning mille leiab siit:http://www.youtube.com/eurosotsid. SDE Twitter lehekülje leiab siit:http://twitter.com/sotsdem ja pilte kampaanist siit:http://www.flickr.com/photos/sotsid. Kampaania veebilehe ja blogi leiab siit http://euroopa.sotsdem.ee. Samuti leiab SDEd toetavad lehed Facebookist ning Orkutist.

 Aga oma hääle saab Interneti kaudu Euroopa Parlamendi valimisteks anda alates tänasest lehel http://valimised.ee/

“Ebaseksikas” Euroopa Parlament?

Euroopa Parlamendi valimiste eel on aegajalt rõhutatud, et kampaania peaks keskenduma Euroopa poliitikale. Olen nõus, et Euroopa välispoliitika ja energiapoliitika, millega meie SDE delegatsioon on tegelenud lõppeva ametiaja jooksul, on Euroopa ning Eesti kodaniku jaoks olulised. Kindlasti on kasulik valimisdebattide kaudu välja tuua erinevate parteide erinevad seisukohad nendes küsimustes. Ometi pean ka nõustuma nende politoloogidega, kes ütlevad, et praegused Euroopa seadused ning nende valmistamine Euroopa Parlamendis ei huvita paljusid Euroopa riikide kodanikke ning et see ei peagi neid huvitama. Nii, nagu kohalikud küsimused on palju olulisemad tavalisele inimesele, kui see, mis toimub Riigikogus, nii on ka Euroopa Parlamendil võimatu ennast huvitavaks või “seksikaks” muuta ainult reklaami tehes.

Euroopa Parlament muutuks kodanike jaoks oluliseks siis kui inimeste jaoks olulised küsimused nagu sotsiaalkindlustus ja maksud viidaks Euroopa tasemele, aga kuna toetus sellisteks muudatusteks on väike kogu Euroopas, siis ei ole see kuigi tõenäoline. Tõsi ühes mõttetalguliste seltskonnas, kus Avatud Eesti Fondi eestvedamisel 30 inimest Euroopale omi ettepanekuid tegid, oli sotsiaalkindlustuse ühtlustamine kümnest pakutud ideest esikohal. Aga ma pole päris kindel, et kas samas peeti silmas ka maksude ühtlustamist, mis kõvasti meie maksukoormat kasvataks.

Seega peab tõdema, et nii praegu kui edaspidi valitakse Euroopasse poliitikuid ja parteisid selle järgi, millise mulje nad on jätnud kodumaal. Või siis protestina kodumaisele poliitikale, mis toob kaasa suhteliselt suurema äärmuste esindatuse Euroopa Parlamendis. Väikeriigile on siiski kasulikum kui saadetakse esindajaid suurematesse parteigruppidesse ning valitakse esindajaid kellel on tugevad kogemused ning hea suhtlemisoskus, sest just nii on eestlastel kõige paremad võimalused kaasa rääkida Brüsseli direktiivide valmistamises.

Sotsiaaldemokraatide poliitika on proovinud jälgida põhimõtteid, mida mainitakse meie manifestis – inimkeskne lähenemine ja solidaarsus. SDE ei ole neid põhimõtteid ka tugevate valimispartnerite survel murdnud. Need on need põhimõtted, mida kanname endas Eestis ja samuti on need olnud aluseks Brüsselis töötades. Ühe suurema ning tugevama parteigrupina on sotsidel Euroopa Parlamendis tihti võimalus direktiive oma äranägemise järgi ka teha.

Harjumaal

Viimsisse sõidame teatud kõhklustega – kuulu järgi elavad seal ju rikkurid, need, kes näiteks tänastes vaidlustes Töölepingu seaduse üle on selle poolt, et tööandjale rohkem voli anda ja töövõtjalt mitu nahka koorida. Vähemalt nii kujutame me seda endale ette. Aga esimene mees, kes pikemalt juttu ajama tuleb on hoopiski bussijuht, kelle ülemus ootavat pikisilmi 1.juulit, et saaks inimestest lihtsalt lahti. Kardetavasti tabab Eestit peale seda kuupäeva üks suurem koondamiste laine. Mitte kõik, kes elavad Viimsis, pole tööandjad ja meisse soojalt suhtuvaid inimesi jätkub.

Maardu on aga hoopis teistsugune linn. Otsime oma ajalehe venekeelsed pakid välja ja läheme tänavale. Aga kohe alguses satume kolmele vanaprouale, kes räägivad selget eesti keelt ja ütlevad, et ei vahetaks elu Maardus millegi vastu. Ilus, puhas väikelinn. Ja seda ta on, heakorrale on kõvasti rõhku pandud. Ja üldse polevat elul suurt häda midagi, kinnitavad vanaprouad.

Aga hoopis teisel arvamusel on taksojuhid Ülemiste kaubanduskeskuse juures Tallinnas. Üks mehemürakas kurdab, et on selle päevaga teinud kaks sõitu ja teeninud 187 krooni, millest enamus läheb bensiinile ning küsib minult, et mis ma arvan, mis ta naine ütleb, kui 87 krooni koju viib? Ei oska midagi kosta, kardan vaid, et varsti on see mees ka töötukassa sabas.

Vihmane päev Jõgeval

Vaatamata tibutavale vihmale, liigub keskpäeval Jõgeva kesklinnas päris palju inimesi. Ka meie bussi ja telgi juurde. SDE meeskond täieneb iga päevaga ja Jõgevamaal lööb kaasa ka rahvaesindaja Kalvi Kõva, kes tegelikult ju võroke. Aga tundub, et tema lõunaeesti aktsent meeldib ka siinsetele vanaprouadele.

Sattun iga kord pisut kimbatuse, kui keegi nõuab konkreetseid lubadusi, et mida te seal Brüsselis ära kavatsete teha. Nii tahtis ka üks Jõgeva, muidu täiesti sümpaatne proua teada, et mida ma luban. Et parlament on koostöö organ, mitte aga individuaalsete saavutuste paik, siis jään alati pisut hätta vastustega. Selliseid populistlikke lubadusi, nagu reformikad või ka Keskerakonna esindajad tavaliselt valimiste ajal jagavad, on kuidagi piinlik anda. Samuti rääkida sellest, mis tegelikult pole parlamendi pädevuses, nagu teevad mõned saadikukandidaadid.

No selgitasin siis prouale, et kavatsen eelkõige head koostööd teha ja liitlasi leida, et nii uute riikide, aga ka piikonna ning vajadusel ka Eesti huve kaitsta. Kuigi kitsalt Eesti omi ei tule just tihti ette. Minu kahe ja poole aastase tööaja jooksul tegelikult vaid kord, siis kui Euroopa Parlament võttis vastu Venemaa tegevust tauniva resolutsiooni aprillisündmuste järel. Muudel juhtudel on need huvid ikka hoopis laiemad olnud. Ja kui sa tahad, et sind vajadusel toetatakse, tuleb tööd teha ka nende küsimustega, mis teisi puudutavad.

Kui olin oma pisut vabandava jutu lõpetanud, ütles kena proua aitäh ausa vastuse eest ja vabandas, et mind proovile pani. Ta nimelt olevat ka seda Euroopa asja õppinud ja teab väga hästi, et need, kes külarahvale lubavad, et lähevad Brüsselisse selle valla probleeme lahendama, valetavad.

Aga seda, et seda eurovärki vähe teatakse, näitas ka kandidaatide debatt Jõgeval. Ikka ja jälle räägitakse-lubatakse asju, mis pole tegelikult Euroopa Parlamendi pädevuses.

%d bloggers like this: