Sõda, mida ei võideta relvadega

 

Külaskäik Afganistani möödunud kevadel pani mind kahtlema, kas kunagi saabub sellesse vägivaldsesse riiki aeg, mil külalistele ei jagata enam kuuliveste.  Pisut vähem kui kümme aastat pärast Talibani võimult kukutamist räägitakse täna Afganistani riiklikest edusammudest mitmes eluvaldkonnas, kuid ometi tuleb tõdeda valitsuse võimetust kontrollida suurt osa riigi territooriumist. Alates 2007.a. on vägivald suurenenud ja küllap lisavad pingeid sel aastal toimuvad presidendivalimised.

Afganistan on hea näide sellest, et võid võita lahingu, kuid mitte sõda: ülemäära palju loodeti relvajõule sõjas, mida pole võimalik ainult relvadega võita. Ammune esimene Afganistani sõda, mida NSV Liit ei suutnud võita, võttis 36 Eestist pärit noore inimese elu, täheldab Toomas Sildam oma essees “Sõda, sõdurid ja rindejooned”. Rohkem kui tuhat said väga isiklikult teada, mida tähendab sõda. Praegune Afganistan on kolme Eesti sõduri hukkumiskohaks, kümmekond inimest on saanud haavata, neist mitmed nii raskelt, et nad on nüüd invaliidid.

Praegune sõda on isemoodi- selle eesmärgiks pole enam ainult Talibani kukutamine, vaid kohaliku elanikkonna enda poole võitmine, mis osutub keerukamaks kui kõik muu.

Kuidas ehitada riiki, võidelda korruptsiooniga, väärtustada inimressurssi, kuis rakendada oskuslikult välisabi? Afganistan asub UNDP viimase raporti (2007) inimarengu indeksi kohaselt 178 riigi seas 174. kohal ning on peaaegu pidevas konflikti- või sõjaseisukorras seoses juba mitu aastakümmet kestvate pidevate hõimudevaheliste ja rahvusvaheliste vastasseisudega. Kõige erinevamad ebaseaduslikud ärid, eriti mooni tootmisega seotud uimastiäri, mõjutavad riigi terveid piirkondi, kus kõikidel valitsemise ja riigi tasanditel võimutseb korruptsioon.  Oopium on riigi peamine majandusharu ja 95% sellest narkootikumist, mis ringleb Euroopa turul, pärineb just Afganistanist. Siit ka üks põhjendus, miks selles mägises riigis toimuv peaks  Euroopa Liidu kodanikke vägagi huvitama ning miks peaksime sinna panustama.

Nagu mainisin, on küsimus selles, kuidas paremini kasutada, paigutada ja rakendada rahvusvahelise kogukonna otsetoetuseid ja kaudset abi. Euroopa Liidu otsene abi moodustada aastatel 2002 – 2007 70 % (970 miljonit eurot) kogu ühenduse abist ning ühenduse kaudne abi, mida haldavad rahvusvahelised organisatsioonid, moodustas ühenduse abist 30 % (422 miljonit eurot). Ühenduse praegust abi reguleerib strateegiadokument aastateks 2007–2013 ning mitmeaastane näidisprogramm, mis määrab ära ühenduse sekkumise peamised suunad ja teabekeskused aastateks 2007–2010.

 

Kuhu raha välja jõuab?

Doonorriikide kokkulepetega üritatakse vähendada kulusid ning muuta raha kasutamist efektiivsemaks. Edasiminek on toimunud tervishoiu-, haridus-, ja infrastruktuuri (eriti maanteed) sektoris, paranenud on juurdepääs tervishoiuteenustele ning vähenenud on imikute suremus. Algkoolide taastamine ja õpetajate ulatuslik koolitamine on toonud paljud lapsed tagasi kooli, 6,4 miljonist õppurist on 1,5 tüdrukud.  Endiselt on aga märgata doonorriikide vahelist vähest koordineerimist rahvusvahelisel tasandil, lüngad on isegi erinevate Euroopa Liidu liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni omavahelises koordineerimises. Afganistanis käies kuulsin ka absurdseid lugusid, nagu kahe erineva doonori poolt rajatud haiglad, mis juhuslikult sattusid kõrvuti.  Pikka aega ei suudetud teha koostööd kohalikega. Baumiani provintsi kuberner kinnitas, et alles viimasel ajal on see hakanud edenema, aga tal polnud näiteks ettekujutustki sellest, millised summad on kulutatud aastate jooksul tema provintsis. Omaette probleem on rahade edasi “kontraktimine”. Mitmekordsete lepingute tõttu kaovad summad vahendajatele ning vaid pisku jõuab nö põllu peale.

Euroopa Parlamendi raport ELi eelarvest Afganistanile eraldatavate vahendite kontrolli kohta keskendub peamiselt ühenduse otsetoetuste ja kaudse abi kontrollsüsteemi kirjeldusele. Võttes arvesse Afganistani administratsiooni struktuurilisi nõrkusi, esitatakse kõik ühenduse vahenditest rahastatavate projektide valiku, lepingu sõlmimise, lepingute ja maksete heakskiitmise etapid reeglina Euroopa Komisjoni talitustele nõusolekuks, enne lõplikke makseid sooritatakse vähemalt üks audit, kontrollitakse projektidega seotud lepinguid jne. Komisjoni vastavad talitused peavad kindlustama, et rahalise abi andmine vastab ka rahvusvahelistele raamatupidamise, auditi, sisekontrolli ja hankemenetluse standarditele.

Aga asi pole nii väga selles, mida Brüsselis arvutatakse või allkirjastatakse, sest nii või naa jõuame tagasi kriminaalkohtusüsteemi, sealhulgas politsei, vahistamistavade, kohtu reformimise ja üleminekuaja õigusmõistmise juurde, kuhu peaksime koondama oma tähelepanu. Peamine murekoht on kohtusüsteem, sest tänastest õigusemõistjatest on paljud sõna otseses mõttes kirjaoskamatud, nagu kinnitas meile visiidi ajal justiitsminister. Tervitatav on Euroopa Komisjoni kavatsus tegeleda valitsemistavaga, aga ka inimõigustega, mida selles riigis siiani jõhkralt rikutakse. Doonorid, kes praktiliselt seda riiki üleval peavad, peaksid väga kriitiliselt suhtuma sellesse, millist riiki nad aitavad ehitavad.  Ja arvestades abi suurust, on meie käes ka mõjutusvahendid.

Brüssel peaks andma hinnangu sellele, kas Afganistanile suunatud vahendeid on kasutatud korrektselt ja tõhusalt kohapeal ja märksa vähem sellele, kas antavad rahad vastavad euroliidu raamatupidamise standarditele. Tähtsam on see, kas see raha midagi head teeb ja kes muu seda uurima peaks, kui mitte raha jagaja?

 

Kesk-Aasia teed viivad taas Pariisi!

Kesk-Aasia siiditeed pidi toodi kunagi kallist kaupa, mis jõudis ka Euroopa valitsejate salongidesse. Nüüd üritavad need valitsejad jälle kaubateid turgutada. Siidi asemel tuntakse küll huvi hoopis nafta ja gaasi vastu.

 

Möödunud nädalal juhtus üks halenaljakas lugu. Euroopa Parlamendi Kesk-Aasia delegatsioonijuhid ootasid oma Tadžiki kolleegidelt kinnitust, et mõni nädal hiljem leiaks aset eurooplaste visiit Dušanbesse. Oodatud kirja ei tulnud ega tulnud, sest kuuldavasti olevat tähtis allkirjaandja Pariisis. Mis mõttes, küsiti koridorides? Mida ta seal teeb? Ilmselt veedab puhkust, kõlas vastu Euroopa Komisjonist. Hiljem selgus, et Prantsuse eesistumise poolaasta raames olid kõik Kesk-Aasia riigid kutsutud kohtumisele välisminister Bernard Kouchneriga, et tugevdada juba Saksa eesistumise ajal (2007) algatatud Euroopa Liidu strateegia suhtlemiseks Kesk-Aasia riikidega. Aga millegipärast ei teadnud sellest Brüsseli vastavad reaametnikud, olgugi, et Eurovälisvolinik Ferrero-Waldner viibis üritusel.

Kesk-Aasia strateegia on saanud uue tähtsuse seoses Gruusias toimunud nn julgeoleku arhitektuuri kokkuvarisemisega ning järjest suureneva energiasõltuvusega, millest räägitakse küll palju, aga mille vähendamiseks tehakse hämmastavalt vähe. 18. septembril toimunud Pariisi konverentsi alapealkiri oligi “Väljakutsed julgeolekule”.

Eurooplased ei jätnud märkamata nn –stanide (Kasahstan, Kõrgõstan, Usbekistan, Tadžikistan, Türkmenistan) osavõtmatust tunnustada Gruusia separatistlikke osariike. Teada on ka nende soov leida  uusi viise oma energiat Venemaast sõltumatult meieni toimetada. Ühtlasi asuvad nad geopoliitiliselt väga kuumas kohas: Hiina, Iraani, Lähis-Ida ja Afganistani ristumisteedel. Nii Kõrgõstan, Tadžikistan kui Usbekistan majutavad militaarbaase, mida Euroopa jõud kasutavad võitluses Afgaani talibanidega. Ka suurem osa Afganistani narkoveost saabub Euroliitu läbi Kesk-Aasia ulatuslike steppide. See kõik muudab eurooplaste huvid vajadusteks.

Üks tore asi jäi silma Pariisi konverentsilt, see, et kaasatud oli ka Türgi. Teatavasti asuvad Kesk-Aasia riigid (v.a Tadžikistan) turaani keelteruumis. Termin peab silmas territooriume, kus on levinud türgi keel või selle suguluskeeled, ala ulatub kaugele Kesk-Aasiasse ning kätkeb endas kuni 200. miljonit inimest. Nad tunnevad Türgiga ühtekuuluvust, edaspidi järelikult ka Euroopa Liiduga.

Pariisi foorum oli poliitiliseks märguandeks, et eurooplased on valmis Kesk-Aasia strateegia toimikuga edasi minema. Edasised küsimused on: mida teha Usbekistanile seatud sanktsioonidega? Millises suunas liikuda Nabucco gaasijuhtmega? Kuidas luua muid uusi alternatiive? Kuidas suurendada oma kohalolekut piirkaonnas, jne? Ning, last but not least, millal mõistavad eurooplased, et Türgi on Euroopale olulisem, kui arvame. Seda näitab ka antud kaasus.  

Afganistani (üles)ehitamisest

Homme algab Pariisis doonorite konverents, mis peaks otsustama Afganistanile abi suurendamise. Küsimus pole mitte, nagu seda rahvusvaheliselt toonitatakse, numbrites, vaid sellele riigile antava raha efektiivses kasutamises.  Kuigi ka abi suurus pole vähetähtis, sest sisuliselt peetakse seda riiki üleval( kolmandik abist tuleb Euroopa Liidust) ja see aeg on veel üsna kaugel, kui afgaanid oma riigi üle võtavad ja ise hakkama saavad.  Aga loomulikult tuleb selle poole püüelda.

 

Esimene, millele tuleks kohe mõelda, on julgeolek. Teatud mõttes maksavad eurooplased kinni USA president Bushi kolossaalset viga – pärast seda, kui ei suudetud tabada Osama Bin Ladenit ning teisigi Al Qaeda terroriste, pöörati tähelepanu Iraagile, ning Afganistan jäeti sinnapaika. Riiki jäeti umbes viisteist tuhat sõdurit ( praegu liitlasi kokku 70 tuhat), et silm peal hoida selle mägirahva 27 miljonil elanikul, riigis, mille territoorium on viisteist korda suurem Eesti omast.

Le Monde kirjutab tegemata jätmistest: 2002 oleks pidanud kehtestama võimsa tsiviil-militaarväe rahu tagamaks. 2003 pidanuks moodustama kohaliku maaväe ja territoriaalse üksuse, et vältida klannide  ja sõjapealike võimuvõitlust.  Nii nagu toonitas Euroopa Parlamendi Afganistani delegatsiooni juht Kabulis, kindral Morillon, pole läänlaste lähenemine terrorismiaktidele õige. Linnast on tehtud justkui punker, kus jääb mulje, et kohal viibivad läänlased on seal selleks, et end kohalike eest kaitsta. Läänlaste linnajaos ei ole elu – kui mujal on liiklusummikud, äritegevus, ja kõik muu loomulik, siis rahvusvahelises kvartalis valitseb pommiauk nii otseses, kui kaudses mõttes. Millise mulje jätab see kohalikule rahvale?

Koos töö ja koordinatsioon peab muutuma paremaks

 

Oluline on parem koordinatsioon nii liikmesriikide vahel kui ka kohalikega, et teha seda, mida tõepoolest kohapeal  on vaja ning vältida juhtumeid, kus näiteks ühte kohta ehitatakse kaks haiglat kõrvuti. Nagu kinnitas meile Bamiani kuberner, on alles viimasel ajal hakatud projektide puhul ka tema arvamust küsima ja kuulama. Aga see näiteks, millised summad provintsis kulutatud on, pole talle teada. Doonorid ise sõlmivad kokkulepped tööde tegemiseks, aga tihti tehakse need mitmekordselt edasi ja nii on lõpuks raha, mis piltlikult öeldes põllule jõuab,  suuremas osas kahanenud vahendajate taskusse. Eks Afganistaniski kehti seesama mis mujal, et abistaja üritab oma abist esimese kasu ise lõigata. Negatiivse poole pealt tuleb tõdeda sedagi, et oleme  ka oma tohutu bürokraatia sinna viinud ja kui sellele liita kohapeale haldussuutmatus, saame üsna nigela tulemuse. Probleemiks on ka see, et suurem osa abi läheb pealinna ja sinna, kus seda  on mugavam anda. Raskes olukorras olevad Lõuna-Afganistani provintsid pole populaarsed ja isegi Punane Rist tunnistas, et seal nad julgeolekukaalutlustel ei suuda midagi teha. Seda hinnatavam on Eesti panus just seal.

 

Sõjaväelistatud ülesehitusmeeskonnad (PRT-d), mis töötavad sõjaväestatud kindlustes, on ilmselt ainuke võimalus Lõunapoolsetes provintsides, kus muidu on julgeolekut raske tagada. Aga näiteks rahulikus Bamianis, kus on üks esimesi Afganistanis loodud PRT-sid, aitab see Uus-Meremaa militaarüksus arendada  – mitte kohalikku sõjakooli vaid hoopiski ülikooli, kus valmistatakse ette õpetajaid ja põllumehi!  PRT-de ja kohalike koostööd pidurdab kindlasti ka see, et sõjaväelased tulevad missioonile 6 kuuks, projektid, mida koostöös kohalikega peaks arendama, kestavad aga aastaid.

 

Ilmselt oleks õigem panustada rohkem kohalikule võimule ja valitsusvälistele organisatsioonidele.

 

 

Inimõigused

 

Afgaanide keskmine eluiga on 43 aastat, umbes sama palju, kui Euroopas 19 sajandil. Selles maailma ühes kõige vaesemas riigis kaotavad inimesed  iga päev elusid nii rünnakute, vägivalla, vaesuse või viletsa arstiabi tõttu. Aga ka seetõttu, et nende inimõigusi ei austata, et riik ei suuda  ja sageliu ka ei taha ( surmanuhtluse kasutamine! )kaitsta oma kodanikke.  Üheks kõige suuremaks probleemiks on riiklike institutsioonide nõrkus, eriti vilets olukord kohtusüsteemis. 10% kohtunikest on kirjaoskamatud, 30% ilma kõrgema hariduseta ja palka makstakse neile kaks korda vähem kui sõjaväes või politseid, mis loob eriti ohtliku pinnase korruptsiooniks.

 

Õigust mõistetakse nii šariaadi seadustele, Vene võimu ajast pärit karistusseadustikule kui ka mõnele uuemale aktile tuginedes ja süüalusel tuleb ennast kaitsta ise. See on loonud olukorra, kus süüdi, ka surma on mõistetud noor ajakirjanik näiteks selle eest, et ta on internetist maha laadinud materjale, mis puudutavad naiste masendavat olukorda. Panus õigussüsteemi kaasajastamiseks peaks olema abistajate üks esimesi prioriteete. Ja samas tuleb Afganistanile ka selget survet avaldada, et austatakse põhilisi inimõigusi.

Kiri Afganistanist #3

Kabulist 160 km kaugusel asub Baumjan. See koht oli maailmas tuntud, sest alates  4-5. sajandist seisid seal tohutud Buddha kujud. Meedia ajastu inimesed aga mäletavad kindlasti vapustavaid kaadreid  sellest, kuidas Taliban selle ime purustas. Tõsi, ka olematud kujud on vaatamisväärsed ja tohutud kujukujulised augud mäemassiivis ja kõrvalolevad koopad oleksid turistidele magnetiks, kui sinna kergemini ja turvaliselt ligi pääseks. Mitmekümne meetrise Buddha pea kohalt, kuhu saab kitsaid trepiastmeid pidi, avaneb fantastiline vaade üle rohelise oru tohutule lumisele mäemassiivile selle taga. Hingematvalt kaunis vaatepilt. Muuseas väiksema Buddha taastamistööd on enda peale võtnud üks Saksa fond. Esialgu on küll suudetud vaid kõik tükid hoolega kokku koguda ja ladustada.

Baumjan on aga tähelepanuväärne veel teisegi asjaolu poolest, nimelt valitseb seal ainuke naiskuberner.  Sõnakas naine, kes rääkis, kuidas tema saabudes seisid naised tänavate ääres ja plaksutasid. Vaatamata sellele, et nüüd on paljudel tüdrukutel võimalus koolis käia, on naiste olukord Afganistanis endiselt masendav ja erinevalt meist on seal naiste eluiga meeste omast palju madalam  ja ka naiste arv väiksem.

Kolmas asi, mis seda provintsi teistest eristab, on see, et moonikasvatusele eelistatakse seal nisu ja kartulit. Oopiumivabadeks loetakse umbes kolmandikku provintsidest ja seda peetakse keskvõimu poolt ka eriliselt meeles. Just äsja oli valitsus andnud rahalise preemia, mis  kavatsetakse kulutada Baumjani ülikooli arendamiseks.

Aga kartulikasvatajate põhiline probleem on see, et teed on purustatud ja oma kaupa pole võimalik müüa. 160 km läbimiseks pealinna pidi kuluma vähemalt 16 -20 tundi.

Meie sõitsime õnneks helikopteriga. Vene helikopteriga, millel olid vene piloodid ja mis on osa USA abist. Muuseas vestluses kinnitasid venelased, et nad on selles piirkonnas väga kogenud.  Irooniline mis?

Kui hilisemal kohtumisel rääkisin välisministrile oma kogemusest ja küsisin suhete  kohta Venemaaga, kinnitas ta, et toimunut unustada pole võimalik, aga sellegipoolest püütakse arendada häid suhteid. Aga millegipärast ei taha erinevalt teistest riikidest Venemaa Afganistani ülesehitamisesse panustada.

Kabuli jõudes saime teada, et hommikul oli toimunud järjekordne tulevahetus ja plahvatus, mille põhjustasid suitsiiditerroristid, kes Afganistani julgeolekujõudude poolt ümber piirati.  See annab tunnistust Talibani uuest taktikast. Kui eelmisel aastal laiendati oma tegevust Lõuna-Afganistanis – mõned allikad väidavad, et valitsus kontrollib ainult kolmandikku riigi territooriumist, siis nüüd on otsustatud president Karzaile koht kätte pealinnas korraldatud rünnakutega. Afganistani julgeolekujõud on paraku mitte ainult nõrgad vaid ka korrumpeerunud ja just seda peavad siin paljud põhjuseks, miks selliseid vägivallaakte isegi pealinnas takistada ei suudeta.

Eile pidid jõuministrid parlamendis aru andma, aga umbusaldushääletus nende vastu kukkus läbi. Suur osa saadikuid ei tulnud lihtsalt kohale.

Kiri Afganistanist #2

Samal ajal kui meil vaieldakse parlamendi palkade ja koosseisu suuruse üle, vaidleb ligi kahe ja  poolesaja liikmeline Afganistani valitud kogu valimisseaduse üle. 2005.a. kokku tulnud parlament valiti

isikumandaatidega ja kindlaid fraktsioone pole. Niisiis pole ka koalitsiooni ja opositsiooni. See tähendab, et iga hääletuse tulemus on erinev, just nii nagu keegi heaks arvab või  kuidas kedagi ära ostetakse. Tegelikult naljatatakse, et ära osta pole võimalik, ainult rentida, sest mõne järgmise hääletuse ajal pakub keegi kindlasti rohkem.

Parlament süüdistab  halvas valitsemises valitsust, aga tema enda seadusloomeline osas on samuti väga tagasihoidlik.  Tegelikult on parlamendis lisaks valitud kogule veel sajaliikmeline senat, mis valitsusega enam ühte meelt. Aga see on ka loomulik, sest valitsust juhatab president Karzai, kes ise on suure osa senati liikmetest nimetanud.

Nõrk parlament ja nõrk valitsus on üks selle riigi suuri hädasid, millele ei paista lõppu tulevat, sest ilmselt ei õnnestu seadust muuta ja järgmine parlament valitakse samal põhimõttel.

Parlamendi saal näeb välja aga nagu päris tavaline parlamendisaal – elektroonilise hääletussüsteemiga ja puha. See on üks abiprogrammidest. Aga otsustama peavad nad ikka ise ja see on siin riigis on keeruline ja ohtlik. Seda tunnistavad suured fotod seitsmel laual ja musta kattega toolid. Need kohad tähistavad hukkunud saadikuid. Senati juhataja räägib  paari kuu tagusest atentaadi katsest.

Parlamendist väljudes sattume aga tõelisesse möllu. Parlamendi juurde on kogunenud inimesed, kes saadavad viimsele teele eile pidustustel hukkunud saadikut Mr. Zamkanaid. Ja tundub, et enamus saatjaid on relvastatud. Igatahes on tänaval iga paarikümne meetri järel kuulipildujaga auto ja autoaknast paistvaid püssidega mehi ei suuda üle lugeda.

Meid turvakaalutlustel matustele ei lubata.

Kiri Afganistanist #1

Mitte vaesus pole see, mis maailma ühe kõige vaesema riigi pealinna Kabuli saabudes ehmatab vaid relvastatud meeste ja kindlustuste hulk. Teed blokeerivad betoonblokid ja liivakotid ja seda iga saja meetri järel. Kõikjal on sildid, mis keelavad autodel seismise ja kõik asutused, olgu need siis pangad, saatkonnad või rahvausvaheliste organisatsioonide kontorid, näevad välja nagu tõelised kindlused. Kardetakse suitsiiditerroriste, mis olevat Afganistanis suhteliselt uus nähtus. Tänava alguses, kus asub meie hotell, otsitakse läbi kõik autod ja meie karavan pääseb hotelli ükshaaval läbi mitmekordsete uste. Kõike seda kamandavad rambo väljanägemisega mehed, kes ise naljatavad, et nad on Iraagist siia puhkusele saadetud.

See kõik tundub pisut ülepingutatuna, eriti kuulivestide väljajagamine, aga Talibani viimase aja taktika, mille eesmärgiks on sõjapidamise asemel teha sümboolse tähendusega äkkrünnakuid, mis saavutavad suure meedia tähelepanu, on sundinud ka meie delegatsioonile peale väga ranged julgeolekumeetmed.

Palju räägitakse jaanuarikuus toimunud rünnakust SERENA hotellile, milles hukkus 6 inimest. See oli esimene rahvusvahelise kogukonna vastu suunatud rünne ja on teinud välismaalased ettevaatlikuks. Hotell oli koht, kus paljud Kabulis töötavad välismaalased käisid kas spordisaalis või söömas. Hotell on ka meie peatuspaik, sedapuhku aga hästi tühi ja vaikne.

Päev enne rahvuspüha ennustavad nii mõnedki Talibani aktiviseerumist, aga et rünnatakse president Karzaid väikesel hästivalvatud väljakul, seda ei osatud küll karta. Ühest küljest räägib see Afganistani julgeolekujõudude nõrkusest, aga teisalt ka võimalusest, et vaenlased on presidendi enda lähikonnas. Kuidagi õnnestus tulistajatel mõõda pääseda valvuritest ja avada kalaśnikovist tuli, mis tappis vähemalt kolm ja haavas mitu inimest.

Täpseid andmeid ei osanud öelda ka parlamendisaadikud tänasel õhtusöögil, aga üks koht lauas jäi tühjaks… igavesti.

Minu vastas istuv kaitsekomisjoni esimees Mr Safi on üsna morn, kui räägib, et ta oli 5 m kaugusel presidendist, kui tulistamine hakkas. Aga surmasaanud parlamendisaadik oli hoopis eemal- seega oli sihtmärke mitu. Ta kinnitab sedagi, et lisaks automaadivalangule kasutati võimsamaidki relvi.

Eriti masendav on aga Talibani sõnum – me teeme mida tahame ja te ei suuda meid takistada.

Saadikud on väga mures, et tegemist on järjekordse sõnumiga praeguse võimu jõuetusest ja ebastabiilsusest Afganistanis.

%d bloggers like this: