Tšehhi peaminister: tähtsõnadeks on energeetika, majandussurutis, Euroopa roll maailmas

Kahtlemata on kahetsusväärne, et Tšehhi eesistumine algas eelnevalt kavandatu asemel pealesurutud  Vene-Ukraina gaasitüli lahendamisega, nii nagu ka eelmisel eesistujal tuli alustada Vene-Gruusia sõja lõpetamisega. Igal asjal on aga ka oma positiivne külg. Gaasitarnete sõjaga on energeetikaküsimused tõusnud esiplaanile, eriti ühtse energiapoliitika vajaduse tunnetamine.

Tšehhi eesistumise kava keskmes asub energeetika, mis lisaks majandussurutisele, välispoliitika valupunktidele Lähis-Idas ning Ida-Euroopas, ning EL-Venemaa suhted on saabuva kevade tähtsõnadeks, nagu informeeris Euroopa Parlamendi saadikuid täna lõppeva Strasbourgi täiskogu istungil tšehhide peaminister Mirek Topolánek. Oluliseks peetakse energeetikajulgeolekut: suurendada tuleks Euroopasse saabuva energiatarne kiirust, vähendama peaks samas sõltuvust.

Energiatarnekindlusest rääkides tuleb eesmärgistada Euroopa ühemeelsuse. Eesistumise esimestest päevadest seisis Tšehhi valitsus silmitsi suure väljakutsega Vene-Ukraina gaasitüli näol.

Mida peaks eesistujamaa oma tegevuses rõhutama? Seda, et ühtset energiapoliitikat pole võimalik kujundada Brüsselis,  kui liikmesriigid ei lähtu mitte ühishuvist, vaid sõlmivad kahepoolseid lepinguid  vaid neile kasulikel tingimustel! Selles mõttes peab see ühtne poliitika algama liikmesriikide pealinnadest, mitte ootuspäraselt Brüsseli koridoridest Loodan, et eestkõneleja saavutab elu just selle arusaamise süvendamises.

 

Idapartnerlus

Teiseks, tuginedes ajaloolistele sidemetele ning praegusaja väljakutsetele tugineb Tšehhi eesistumise välissuhete pool kõige esimesena suhetele ja koostöövormidele tervikuna Euroopa Liidu, ELi liikmesmaade ja Ida-Euroopa ning Lõuna-Kaukasuse partnerite vahel. Peamised teemad, millele süvenetakse, on energia, majandus-, kaubandus- ning keskkonnaprobleemidele, samuti põhiõiguste ja –vabaduste tunnustamine ja demokratiseerumisprotsessi kiirendamine, üleminekuaja lünkade täitmine ja abistamine. Muuhulgas räägib EL teiste idaeurooplaste ja lõunakaukaaslastega migratsiooni korraldamisest, inimeste liikumisest ja vabast ringlusest, poliitilisest ja julgeolekukoostööst. Eesistujamaa eelistab pigem individuaalset, isikulist ja erinevat suhtumist nendesse riikidesse.

Tšehhi vabariik toetab oma eesistumise raames Euroopa Naabruspoliitika süvendamist ning panustab nn “idadimensioonile” või Idapartnerlusele selle raames. Viimane tähendab endast euroliidule uut tüüpi suhtumist idadimensiooni, eesmärgiks regionaalne koostöö ja Euroopaga suurem lõimumine, mida tõestavad hiljutised sündmused Gruusias, Ukrainas, Moldovas. Energeetikaküsimuski on siin äärmiselt suure tähtsusega. Tšehhi eesistumise ajal organiseerib Euroopa Liidu nõukogu tippkohtumise ELi liikmesriikide ja kuue Ida-Euroopa partneri vahel. Mis puudutab bilateraalseid suhteid, siis jätkatakse strateegilisi  partnerlusläbirääkimisi Ukraina ja ELi vahel, samuti lansseeritakse uued läbirääkimised euroliidu ja Moldova vabariigi vahel. Kõrgendatud tähelepanu pööratakse ka Gruusia konflikti lepitamisele, arvestades muidugi Gruusia territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust.

 

Venemaa

Ühtlasi tervitan eesistujamaa kavatsusi suunata eritähelepanu suhete arendamiseks ja murede lahendamiseks Venemaaga ning seda, et ELi kutsutakse üles rääkima Venemaaga ühisel häälel.

See on suurepärane, arvestades sellega, et iga edusamm Eesti — Vene suhete asetamises kindlale lepingulisele pinnale on kogu euroliidu huvides.

Sellest tuleneb ka minu selle täiskogu istungjärgu küsimus värskele eesistujamaale: kas nõukogu võiks täpsustada oma suhtumist ja kavatsetavaid meetmeid riigipiiride tunnustamise küsimuses ? Nõukogu seisukohad minevikus on tuginenud sellele, et kahe riigi vaheline piir on bilateraalne küsimus, kuid täna on tegu siiski ELi välispiiriga ja Eesti kuulub ka Schengeni õigusruumi. Igati tervitatav on seegi, et nõukogu nimetab oma presidency program’is selgesõnaliselt Venemaa aktsioone Gruusia suhtes ebaproportsionaalseiks ja teiseks kutsutakse üles Venemaa suunal ühehäälselt toimima. Ka on huvitav tõdeda, et alla joonitakse uue EL-Vene partnerlussuhte planeerimisel arvestada Euroopa Komisjoni möödunud sügisel valminud euroliidu ja Venemaa suhete auditiga !

 

Üldiselt demonstreerib Tšehhi eesistumise kava poliitilist selgust mainitud küsimusis, mis muutub eriti tähtsaks see eesolevatel valimistel, kuna valija hakkab küsima, mida EL on tema kui tarbija kaitsmiseks teinud.

 

Kesk-Aasia teed viivad taas Pariisi!

Kesk-Aasia siiditeed pidi toodi kunagi kallist kaupa, mis jõudis ka Euroopa valitsejate salongidesse. Nüüd üritavad need valitsejad jälle kaubateid turgutada. Siidi asemel tuntakse küll huvi hoopis nafta ja gaasi vastu.

 

Möödunud nädalal juhtus üks halenaljakas lugu. Euroopa Parlamendi Kesk-Aasia delegatsioonijuhid ootasid oma Tadžiki kolleegidelt kinnitust, et mõni nädal hiljem leiaks aset eurooplaste visiit Dušanbesse. Oodatud kirja ei tulnud ega tulnud, sest kuuldavasti olevat tähtis allkirjaandja Pariisis. Mis mõttes, küsiti koridorides? Mida ta seal teeb? Ilmselt veedab puhkust, kõlas vastu Euroopa Komisjonist. Hiljem selgus, et Prantsuse eesistumise poolaasta raames olid kõik Kesk-Aasia riigid kutsutud kohtumisele välisminister Bernard Kouchneriga, et tugevdada juba Saksa eesistumise ajal (2007) algatatud Euroopa Liidu strateegia suhtlemiseks Kesk-Aasia riikidega. Aga millegipärast ei teadnud sellest Brüsseli vastavad reaametnikud, olgugi, et Eurovälisvolinik Ferrero-Waldner viibis üritusel.

Kesk-Aasia strateegia on saanud uue tähtsuse seoses Gruusias toimunud nn julgeoleku arhitektuuri kokkuvarisemisega ning järjest suureneva energiasõltuvusega, millest räägitakse küll palju, aga mille vähendamiseks tehakse hämmastavalt vähe. 18. septembril toimunud Pariisi konverentsi alapealkiri oligi “Väljakutsed julgeolekule”.

Eurooplased ei jätnud märkamata nn –stanide (Kasahstan, Kõrgõstan, Usbekistan, Tadžikistan, Türkmenistan) osavõtmatust tunnustada Gruusia separatistlikke osariike. Teada on ka nende soov leida  uusi viise oma energiat Venemaast sõltumatult meieni toimetada. Ühtlasi asuvad nad geopoliitiliselt väga kuumas kohas: Hiina, Iraani, Lähis-Ida ja Afganistani ristumisteedel. Nii Kõrgõstan, Tadžikistan kui Usbekistan majutavad militaarbaase, mida Euroopa jõud kasutavad võitluses Afgaani talibanidega. Ka suurem osa Afganistani narkoveost saabub Euroliitu läbi Kesk-Aasia ulatuslike steppide. See kõik muudab eurooplaste huvid vajadusteks.

Üks tore asi jäi silma Pariisi konverentsilt, see, et kaasatud oli ka Türgi. Teatavasti asuvad Kesk-Aasia riigid (v.a Tadžikistan) turaani keelteruumis. Termin peab silmas territooriume, kus on levinud türgi keel või selle suguluskeeled, ala ulatub kaugele Kesk-Aasiasse ning kätkeb endas kuni 200. miljonit inimest. Nad tunnevad Türgiga ühtekuuluvust, edaspidi järelikult ka Euroopa Liiduga.

Pariisi foorum oli poliitiliseks märguandeks, et eurooplased on valmis Kesk-Aasia strateegia toimikuga edasi minema. Edasised küsimused on: mida teha Usbekistanile seatud sanktsioonidega? Millises suunas liikuda Nabucco gaasijuhtmega? Kuidas luua muid uusi alternatiive? Kuidas suurendada oma kohalolekut piirkaonnas, jne? Ning, last but not least, millal mõistavad eurooplased, et Türgi on Euroopale olulisem, kui arvame. Seda näitab ka antud kaasus.  

%d bloggers like this: