Pea laiali otsas… Kongos

 

Euroopa Parlamendi oktoobrikuu täiskogul pidasin inimõigusrikkumiste punkti all kõne Ida-Kongos toimuvate rahutuste üle ning avaldasin mure inimõiguste olukorra üle selles väga keerulises piirkonnas. Mulle tundus siis, et pean sellel regioonil ja teemal peatuma sellepärast, et rõhutada, kui hull on see olukord, mitte sellepärast, et meil oleks väga selge pilt, kuidas seda olukorda lahendada.

Mainitud kõnes rõhutasin, et kõige tähtsam on toetus Kongo võimudele, et leida poliitiline lahendus sellele kriisile. Vägivald sünnitab ainult uut vägivalda ja ma ei taha kuidagi öelda, et meeste elud oleksid kuidagi vähemväärtuslikud või meeste kallal võiks vägivalda tarvitada, aga tõepoolest, Kongos on eriti hull naiste-laste olukord ja sellele tuleks erilist tähelepanu pöörata. Üleskutse rahvusvahelisele üldsusele ja ÜRO Julgeolekunõukogule abi tõhustamiseks, üleskutse nõukogule ja komisjonile meditsiiniabi andmiseks – eelkõige siis sellele kõige suuremale riskigrupile. Kindlasti on oluline ka liikmesriikide konkreetne abi.

Järgmisel, novembri täiskogul sai probleem Kongo Demokraatlikus Vabariigis päevakajalise tähenduse, kui võeti vastu resolutsioon. Selles resolutsioonis on saadikud mures kokkupõrgete pärast Põhja-Kivus ning vägivalla pärast Kongo DV idaosas. Kõiki asjaomaseid riiklikke ja rahvusvahelisi asutusi kutsutakse üles andma selliste tegude toimepanijad kohtu alla. ÜRO Julgeolekunõukogu peaks aga võtma meetmeid, mis hoiaksid ära edasised rünnakud Kongo DV idaprovintside tsiviilelanike vastu. Saadikud kinnitasid oma toetust ÜRO missioonile Kongos ja palusid teha kõik, et see missioon saaks täiel määral täita oma volitusi. Resolutsioonis tervitati komisjoni ja liikmesriikide tehtud otsust suurendada humanitaarabi kriisis kannatada saanud tsiviilelanikele. Kõiki osapooli kutsuti üles tagama humanitaarabitöötajatele juurdepääsu haavatavatele kogukondadele ja tagama nende turvalisust, et humanitaarabi andmine saaks jätkuda.

Saadikud nõudsid, et Kongo ühineks viivitamatult taas Amani rahuprotsessiga ning lisaks tuleks korraldada Ida-Aafrika Suur järvistu piirkonda käsitlev rahvusvaheline konverents, et leida konfliktile toimiv poliitiline lahendus ning edendada piirkonna kindlat majanduslikku integratsiooni, millest oleks kasu piirkonna kõikidele riikidele.  Samuti tuleb teha täiendavaid jõupingutusi, et lõpetada välismaiste relvastatud rühmituste tegevus Kongo DV idaosas.

  Üheks tähtsaks punktiks resolutsioonis oli maavarade küsimus: loodusvarade ebaseaduslik ekspluateerimine Kongo DV idaosas on mässuliste rühmituste rahastamisallikas ning seetõttu on oluline võidelda sellise piirkonna mässuliste rühmituste ja valitsuste teostatava ebaseadusliku ekspluateerimise vastu. Eurosaadikud kutsusid resolutsioonis Kongo võime üles likvideerima mässuliste rühmituste majanduslikku baasi ning tõkestama nende juurdepääsu maavaradele ning kauplemisvõrgustikele.

Järgmisel nädalal arutab kriisi Kongo idaosas ka ELi Nõukogu ja võtab vastu oma järeldused. Olukorda pingestab kindral Nkunda suhtes ebaausalt läbiviidud parlamendivalimised, mis välistasid Rahvakaitse Rahvuskongressi esindajate osalemise valimistel. Kindral Nkunda nõuab õigluse taastamiseks kohtumist Kongo Demokraatliku Vabariigi presidendi Joseph Kabilaga. ÜRO on nimetanud Nigeeria endise presidendi Olusegun Obasanjo oma erivolinikuks, kelle ülesanne on eelkõige sõjategevuse peatamine. Lõuna-Aafrika Arenguühendus ja Aafrika Liit on nimetanud Tansaania endise presidendi Benjamin Mkapa erivahendajaks Ida-Aafrika Suur järvistu piirkonnas. Olukorra stabiliseerimiseks peab Kongo Demokraatliku Vabariigi valitsus loobuma sõjalistest meetmetest kindral Laurent Nkunda vastu ning alustama dialoogi poliitiliste lahenduste leidmiseks. Kongo valitsus peab lõpetama hutude relvajõukude toetamise ning koostöös ÜRO missiooniga kohapeal kindlustama nende täieliku desarmeerimise. Rwanda peaks kehtestama täieliku amnestia genotsiidis mitteosalenud hutu võitlejatele, genotsiidist osavõtjad tuleb anda kohtu alla.

Meie enda Eesti välisministeeriumi seisukoht on esiteks see, et  ÜRO eriesindaja ning vahendaja määramine on eriti positiivne, sest juba on nende vahendustegevuse tulemusel vaenutegevus oluliselt vähenenud. Eesti peab positiivseks otsust tugevdada ÜRO rahujõudusid Kongo Demokraatlikus Vabariigis.

Kõik tundub liikuvat heas suunas, EL, ÜRO, rahvusvaheline üldsus on tõmmanud probleemile tähelepanu. Aga milles on siis probleemi probleem? Ikka selles, et meie pingutused pole piisavad. Sel nädalal on Cristiane Amanpouri reportaaž hutude genotsiidist 1994.a., mida CNN-s reklaamitakse ühe tutsi naise intervjuuga, kelle mehe ja viis last tapsid naabritest hutud, kellega eluaeg kõrvuti elati. Aga veelgi süngem on saatest selguv tõsiasi, et kõik märgid saabuvast vägivallast olid olemas, aga seda informatsiooni ei võetud tõsiselt. Kas sedapuhku on jõudu sekkuda, või tegeleme jätkuvalt vaid deklaratsioonidega?    

      ÜRO on jätnud endast nõrga mulje ja EL on endiselt justkui meeltesegaduses. Kongos on juba enam kui 250 000 peavarjuta inimest, ÜRO koridorides nimetatakse seda esimeseks kriisiaja sõjaks ning kardetakse ette, et varsti ei jätku riikidel raha rahuvalve ülalhoidmiseks! Veelgi hullemini mõjuvat see Euroopa ühtsele julgeoleku- ja kaitsepoliitikale, kuna rahapuuduses on siinsed valitsused eriti kitsid kohapeale oma valvajaid saatma. Kongo probleemi pikaajalisem probleem ongi selles, et võib märkida ka Euroopa võimete piiri sekkumistel Aafrika probleemikolletesse. 

Kriitiline konstruktiivsus pole pelgalt pragmatism

Hea kolleeg Marko Mihkelson selgitab oma eilses blogipunktis suhteid Venemaaga ning heidab Euroopa sotsiaaldemokraatidele ette pragmaatilist poliitikat Moskva suunal.

Minu isiklik seisukoht on rõhutada kriitilist konstruktiivsust. See ei tähenda ei pelgalt pragmaatikat ega isolatsioonipoliitikaid, vaid koostööd ja sihikindlat kriitikat. Seda meelt on enamus Euroopa sotsiaaldemokraate.

Ei saa kuidagi pidada konstruktiivseks piiritagust karjumist, mida tegelikult parempoolsed hetkel propageerivad, nn. aiatagust ulgumist. Konstruktiivne on omada julgust kohale minna ja öelda välja oma kriitika sellele, kellest midagi sõltub.

Võin kinnitada, et möödunud Moskva visiidi raames kohtuti kõrgete ametnike ja võtmepoliitikutega ning nõnda avatud vestlusringi, kuhu kuulus ka mõlemapoolne kriitika, pole varem kogenud. Mul oli võimalus otsekoheselt erinevatel teemadel sõna võtta ja Venemaa mulle vastati samaga.

Olen nõus, et vajadusel tuleb vastuvoolu ujuda, nagu kolleeg Mihkelson ütleb ja mäletab ka ENPA aegadest. Pälvisin tähelepanu Euroopa Nõukogus sellega, et ei jälginud oma partei seisukohti kommunismikuritegude rahvusvahelise hukkamõistu raporti puhul, vaid  survestasin neidki kalduma meie seisukohtade poole. Tunnistan, et olen Euroopa Parlamendis saanud seda “tehnikat” ka kõvasti lihvida. Selge on see, et ida- ja lääneeurooplaste arusaamad Venemaa puhul tihti ei kattu.

 Aga ärgem laskem end eksitada, kui arvame, et lahkarvamused eksisteerivad vaid sotside leeris. Eri küsimustes ja eri aladel on kaklused ja eriarvamused kõikide parteide päevakavas. Nii on igati normaalne, et üleilmastumise ja uute liikmete tulekuga seostatud teenuste direktiiv, mis lubanuks uutel riikidel konkureerida vana Euroopa teenuste turul ning ähvardanuks sellega Lääne-Euroopa protektsionistlikku sotsiaalsüsteemi, tekitas Euroopa Parlamendis meeletuid vaidlusi just uute ja vanade liikmete vahel. Lääneeurooplasi hirmutas uute liikmesmaade “konkurentsieelise” ehk madalamate maksude ja viletsama sotsiaalsüsteemiga seotud hirmud, mistet koonduti mitte parteiliini järgi, vaid liikmesriikide järgi. Nii olid meiega – eestlastega – ühel rindepoolel teised idaeurooplased ja parteiüleselt. Erinevaid parteide siseseid seisukohti  ja konflikte on igas parteis kümneid.

Ütlen seda uuesti, mida olen möödunud nädalal Eesti meedias kommenteerinud: Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni delegatsioon, mis Venemaad väisas, koosnes inimestest, kellel on teatud Venemaad puudutavates valdkondades erinevad seisukohad. Delegatsioonis oli erinevaid arvamusi ja seisukohti, samas ka suur ühisosa – näiteks hääletasid sotsiaaldemokraadid üksmeelselt Euroopa Parlamendi istungil Gruusia resolutsiooni poolt.

Mis puudutab Schulzi kommentaari Venemaa majanduse stabiilsusest ja Venemaa võimest maailmamajandust stabiliseerida, siis sellega ma ei saa isiklikult nõustuda, sest Venemaa sõltub liiga palju ühest tegurist -nafta hinnast. Kuid olen nõus, et Ameerika mõju maailmamajanduses seoses finantskriisiga väheneb.

Mis puudutab Euroopa Liidu ja Venemaa vahelist suhtlemist, siis olen ka varem öelnud, et rääkimine Venemaaga on mõistlikum, kui suhete täielik katkestamine. Nii Venemaa kui ka Euroopa Liidu jaoks on oluline jätkata ajakohastel teemadel suhtlemist ning selles valguses on need visiidid olulised ka Eestile. Me peame kindlasti kommunikeerima seisukohti, mis puudutavad näiteks Venemaa agressiivset välispoliitikat või inimõiguste piiramist. Võtmesõnaks on siiski suhtlemine – kui laseme Venemaal langeda veel suuremasse isolatsiooni, milleks on neil kalduvus, siis saavutame veel vähem.

Hetkel üritatakse sotsiaaldemokraate mustata Venemaa teemal, et kavalalt varjata konservatiivide aastatepikkust inimõigustest möödavaatamise poliitikat. Kordan sama, mida oma eilses blogi sissekandes: Euroopa Parlamendis nagu ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarses assamblees otsivad kompromisse omavahel need (enamus) parteisid, kes hoiavad inimõiguseid au sees, sinna aga ei kuulu Euroopa Rahvapartei, kes alalhoidliku järjepidevusega likvideerib või vähemalt üritab kaotada inimõiguste kohta käivaid sätteid meie raportitest. Siin võiksin soovitada oma kolleegidel vaadata üle Euroopa mõttelised alused, Kopenhaageni liidulaienemiskriteeriumid, Euroopa Põhiõiguste Harta, Eesti Vabariigi põhiseaduse ja kõiksugu rahvusvahelise õiguse konventsioonid, mis puudutavad antud temaatikat.

Külaskäimisest Venemaale: mulle jääb mulje, et Eesti isamaalased on hakanud sotsiaaldemokraate süüdistama selles, et neile avanes võimalus Moskvasse minna, isamaalastele aga mitte? Tegelikult viibis Europarlamendi majanduskomisjoni delegatsiooni samal ajal Moskvas, kus oli ka neli konservatiivi. Mis veelgi huvitavam, kuuldavasti plaanib Euroopa Rahvapartei praeguste plaanide kohaselt sõita Moskvasse novembri alguses ja neid plaane tehakse ju ka samal ajal, kui Vene-Gruusia rahuplaani pole täidetud. Nii süüdistati meid asjas, mida nende endi tagatubades planeeritakse. Niisiis, sõnades üks ja tegudes teine suhtumine?

Ja viimaks soovitus oma kallitele kolleegidele IRList. Milleks segada antud vestlusesse Schröderit, kui konservatiivide ridades on end üleni naeruvääristanud Silvio Berlusconi?  Ja maailma kunagine hiigelšrööder Jacques Chirac?! Ka Angela Merkel on oma viimaste väljaütlemistega äratanud kahtlusi, kas tedagi ei paelu ärihuvid? Või parempoolsete palgal rammu koguv van der Linden, kelle ärihuvid tegelikult Marko Mihkelson ise paljastas. 

Huvitav on märkida, et kolleeg Marko Mihkelson on veel käesoleva aasta maikuus rääkinud Eesti-Vene suhete arendamisest oma blogi sissekandes, ta on teinud ettepaneku lausa Riigikogu tasandil suhteid vaagida ja arendada. See poleks loomulikult esimene kord, kui Eesti konservatiivid räägivad populistlikel eesmärkidel seda, mida arvavad, et rahvas kuulda tahab..

Schröderi suhetest Schulziga võib anda vaid oletusi, kuna viibivad samas parteis. See ei pruugi tähendada lähedasi suhteid, võtkem või IRL. Kas Markol on lähedased suhted endise siseministri ja Tallinna linnapea Jüri Mõisaga, kuna kuuluvad samasse poliitilisse perekonda? Ja kellele see korda läheks?

Minu samal teemal kirjutatud artikli “Schröderiseeruv Euroopa” võivad kolleegid ja huvilised leida Eesti Ekspressi Areenist, 04.09.2008. Lugeda saad siit

Kivikuningas Lukašenka mängib Valgevenega muutumismängu

Valgevenelased tõttavad eile valimisurnide juurde, et valida endale uued esindajad Valgevene parlamendis. Selge on see, et antud valimised polnud ei vabad ega ausad. Valgevene pole muutunud üleöö demokraatlikuks. Ja paradoksaalsel kombel olid eelmised valimised mõnes mõttes ausamad. Opositsioon oli palju nõrgem ja inimesed totaalselt ajupestud. Kogesin ise vaatlejana, kuidas inimesed täiesti siiralt toetasid Lukašenkat, kes lubas stabiilsust ja majanduskasvu.  Samad inimesed küsisid minult murelikult, et kuidas me küll hakkama saame, sest osa müüdist oli see, kui halvasti on Baltimaade käsi käinud. Seekordsetel valimistel lubati küll kandideerida osadel opositsiooni esindajatel, kuid see tundub olevat rohkem selleks, et öelda, et valmised on vabad: opositisooni esindajaid jäeti võimude poolt registreerimata või ei lubatud neid osaleda valmiskomisjonide töös või ei antud eetriaega või ei lubatud trükkida materjale oma seisukohtade tutvustamiseks. Näiteks Ühinenenud Demokraatlike Jõudude 110 esindajast, kes taotlesid kandidaadiks registreerimist, osales valimiskampaanias  75 inimest.  Samas ka üsna tüüpiline opositsiooni probleem – ollakse killustunud ega suudeta koostööd teha.   Ei suudetud otsustada sedagi, kas valimisi boikoteerida või mitte, selle osas tuli isegi vastuolulisi teateid.

Muutus Valgevenes? Mis muutus?

Sest miks peaks Aleksandr Lukašenka nüüd oma võimu loovutama, kui ta pole seda teinud alates 1994. aastast. Kivikuningas Lukašenka mängib muutumismängu: hiljuti vabastas ta üksikud poliitvangid; tänu Vene energiahindade tõusule, õigemini energiatoetuste äravõtmisele, orienteerib Lukašenka ka Valgevene majanduse ümber turule. Sest 1990. alguses pandi mööda oletusega, et keskvõimu kontrollitud majandus toob rikkuse tee ja naabrid – venelased ja ukrainlased – on täna oluliselt varakamad ja paremal järjel, kui nende valgevene vennad. Elukvaliteet on märkimisväärselt langenud ja inimesed elavad kitsamates tingimusis, kui Nõukogude Valgevenemaal. Sellest tulenevadki Aleksandr Grigorjevitši mängud muutustega.

Valgevene puhul on eriti kurb veel üks teadmine. 1990. aastatel oli inimlik õnn madalaim mitte maailma vaeseimates riikides, vaid endistes sotsriikides ja eriti endistes NL vabariikides. Kommunistliku režiimi alt pääsenud riikidele on iseloomulik tänagi veel madal rahulolu, kui sama majandusnäitajatega riikides, millel pole kommunismiga mingit pistmist. Ka Eesti, mis asub endistest vabariikidest aste kõrgemal, paiknes veel paar aastat tagasi tabelis pärast Indiat. Tõestatud on, et õnnelikkuse tase (Ronald Inglehart’i “Happyness’i” indeks) on Eestis (ning mujal endises N. Liidus) peale kommunismi langemist veelgi langenud. Võime resümeerida, et enamik postsovjeedi rahvast pole rahul oma eludega ning tihti kohtab depressiooni.

Aga! Teades, et Eestis valitseb demokraatia, olenemata rahva madalast enesetundest, siis mida peaksid tegema inimesed Valgevenes? Valgevene kodanikud ei ole iseseisvumise tagajärjel muutunud õnnelikumaks, tervemaks, tolerantsemaks, vaid on liikunud hoopis vastassuunas. Õnnest rääkides kõneleb enamus sellel maal hoopis sellest, kui õnnetud nad on – õnn vahetub ebaõnnega. Valgevenelased leiavad, et nende elu on ebaõnnestunud, raisatud ja endiste idabloki riikide seast on nende päralt kõiki aegade madalaim enesehinnangu aste.

Küllap on selle uringu tulemused ka üsna tõelähedased. Tähelepanuväärne on see, et ilmselt on aastatega muutunud valgevenest saadav statistika usaldusväärsemaks. Veel mõni aeg tagasi olid just slle riigi tulemused need, mida kuidagi usaldada ei saanud.

Lukašenka pole igavene

Kohtusin hiljuti Brüsselis Valgevene Sotsiaaldemokraatide ühe juhi ja endise presidendikandidaadi Aleksandr Kozuliniga, kes vabastati Valgevene võimude poolt vanglast augustis. Kozulini sõnul on Lukašenka väsimas, kuid paljud inimesed ikka toetavad teda, kuna meedia on kallutatud. Ta ennustas aga  arvamuste peatset muutumist, sest venemaa poolt peale surutud gaasihinna kiire tõus teeb oma töö. Kozulini, kelle kandidatuur on üks kolmest  tänavusest Euroopa Parlamendi Sahharovi inimõiguste auhinna kandidaate, sõnul poliitvange enam sisuliselt ei ole, aga samas represseeritakse võimude poolt inimesi, kellel läheb hästi.

Kozulini avaldas heameelt, et Valgevene ja Balti rahvaste suhted on sõltumata Lukašenka režiimist normaalsed. Valgevenelased usuvad järjest vähem, et Euroliit on nende vaenlane ning et Valgevene vaevleb poliitilises isolatsioonis ikka tänu nn. siloviki’tele, ehk Nõukogude päevist pärit nomenklaturale. Oluline oleks, et Schengeni viisad oleksid odavamad, sest praegune 60-eurone hind käib neile üle jõu. Selles küsimuses peaks Euroopa Liit mõtlema viisarežiimile.

Kozulin ise ei saanud valimistel kandideerida, kuna ta on kriminaalkorras karistatud. Küll aga kandideeris tema tütar. Samuti pakkus Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsioon ühele noorele Valgevene sotsile võimalust praktiseerida Brüsselis.

Aleksandr Lukašenka muudest muudatustest:

Valgevene on täna liikumas nn. turul põhinevale autokraatiale: kõrgametnikud liputavad oma rahatähtedega, korruptsioonivastane võitlus on peatatud ehk pea olematu; riigijuhi enda pojad sõidavad Porsche sportautodega ja omavad ka luks-autokaubamärkide esindusõigust. Kas see noor põlvkond on tõesti “slaavi väärtuste” hea eest seisjad? küsib Silitski (Jörgen: kes ta on, alguses peaks mainima), viidates Aleksandr Lukašenka ammuaegsele retoorikale Valgevene rahva enesetundest ja uhkest minevikust.

Kui vanasti mängis riigipea pensionäridele, siis täna meelitab ta ka noori. Näiteks on vahetanud ta välja suure osa oma kabinetist oma poegade sõprade ja teiste nendevanuste vastu. Ühtlasi loobus “Suur Juht” Viktar Šeimanist, kes on juhtinud tema kabinetti üle kümne aasta. Kõik see on loogiline, leiab European Voice’is Vitali Silitski: Belarus vajab välisinvesteeringuid. Välisinvesteeringuteks on vaja väljuda poliitilisest isolatsioonist ja lõpetada ka viisapiirangud. Värskelt rikastunud poliit-majanduslik eliit tahab esmaklassilisi reise ja himustab Pariisi kaubamajasid. Küsimusele kuidas kõike seda saavutada, ei saa Lukašenka ilmselt vastust ka eilsetest valimistest!

Täna on Euroopa keelte päev!

Täna on Euroopa keelte päev, seega ka eesti keele päev. Küsisin hiljuti ühes Järvamaa koolis esinedes, mida nad arvavad sellest, mitu ametlikku keelt meil Euroopa Parlamendis on? Loetleti Euroopa “suuri” keeli. Seda, et ka eesti keel on Brüsseli kõnevoorude ja dokumentide ametlik keel, on ilmselt siiani Eestis paljudel raske uskuda.

Minu kui värske euroinimese üks ilusamaid hetki oli see, kui panin Euroopa Parlamendi saalis pähe kõrvaklapid ja kuulsin sulaselget eesti keelt. Siis mõtlesin nii Kristjan Jaagule Toomemäel, sellele, kuidas lapsena kartsin arsti juurde minna, sest sain iga kord hurjutada, et vene keelt ei oska, ning ka meie hõimurahvaste hääbuvatele keeltele, millega olen muuhulgas tegelenud paaril viimasel aastal. 

Mul on olnud  elus võimalus viibida mitmel väga suurel ja rahvusvahelise arutelul ( ÜRO, ENPA), nii teisi kuulata kui ka ise esineda, aga eesti keeles sain seda teha nii suures saalis esimest korda siin, Euroopa Parlamendis. Ja see on väga eriline tunne. Austusest oma keele vastu kasutan seda võimalusel oma sõnavõttudes ja arutlustes siiani, isegi kui vahel oleks lihtsam inglise keelele üle minna. 

Rahvuslikku enesetunnet tõstvast emotsioonist on aga veelgi olulisem, et kõik, millest siin räägitakse ja kirjutatakse, pannakse ümber meie emakeelde. Igapäevane tõlkimine arendab keelt ja loob pidevalt uut terminoloogiat. Raske oleks seda ülehinnata.

Mõni aeg tagasi kinnitati mulle Marimaal tõsimeeli, et mari keeles pole võimalik õpetada kõrgemat matemaatikat. Ilmselt polegi, sest kui emakeelne õpetus piirdub algkooli neljanda klassiga, pole ruutjuurele ju marikeelset vastet vaja. Aga kui  keel kaob ühest elusfäärist, siis tabab seda varsti üks kaotus teise järel ja inimesed hakkavad oma keelest lahti ütlema, sest see pole täiuslik. Seda enam, kui mitmekeelsus pole midagi nii loomulikku kui meil.

 Seetõttu peangi väga oluliseks seda keelelist tööd, mida Euroopa südames tehakse. Tunnustatakse ühiselt kõiki keeli. See annab lootust, et maailmas, millest kaob igal aastal kümneid keeli, on Euroopa keeltel juba suurem lootus püsima jääda.

 

Euroopa keelte päeva (26.09) hakati Euroopa Nõukogu algatusel kõikides riikides, mis kuuluvad Euroopa Nõukokku, tähistama 2001. aastal. Euroopa Liidu keelepoliitika eesmärgiks on see, et iga kodanik oskaks lisaks oma emakeelele veel kahte võõrkeelt.

Pariisi uuest immigratsioonipaktist

 

Prantsusmaa tutvustas Euroopa Liidu nõukogu siseministrite kohtumisel Cannes’is uut “Immigratsiooni ja asüüli pakti”, millesse on küll suure immigratsioonimaa Hispaania survel tehtud muudatusi, kuid dokumendi põhimõtteks jäi endiselt prantslastele endile armas “valitud immigratsiooni” idee, ehk rahvarände organiseerimine vastavalt meie (loe: rikaste) vajadustele. Tegelikult ju sama põhimõte, mida oleme Eestis rakendanud, vahe on aga selles, et enamus Euroopa Liidu liikmesriikides jääb migrantide arv alla 10 %.

 

Oma preambulas joonib dokument alla “võimalused”, mille avab liikmesriikidele rahvaste ränne, kuna aitab kaasa liidu ja liikmesriikide majanduskasvule, eriti nendes riikides, kus napib töökäsi ning kus on oodata demograafilisi probleeme. Aga neid on paraku kõikjal. Kui praegu kahaneb Ida- ja Kesk-Euroopa rahvastik, siis peagi tabab langus Lõuna-Euroopat, seejärel Lääneriike ning umbes aastal 2030 ka Põhjamaid. Praeguse migratsiooni taseme – 1,5-2 mlj inimest aastas- Euroopa Liidu rahvastik kahaneb sajandi keskpaigaks, samal ajal kui meie nabruses kasvab kordades.

 Sama dokument täheldab, et Euroopa Liidul puudub samas suutlikkus vastu võtta kõiki neid, kes uue, parema elu nimel siiapoole suunduvad, ning sestap tuleb immigratsioonipoliitikal koonduda kahekümne seitsmest eri postulaadist ühtekokku ühtseks immigratsioonipoliitikaks. Teisisõnu kutsub prantslaste uus pakt üles liikmesriike, sealhulgas ka Eestit, ära märkima oma täpseid vajadusi kindlates tööturu sektorites, arvestades ka, milline mõju võib olla migrantidel  liidupartneritele. Pakt tõotab tõsta euroliidu efektiivsust läbi säärase professionaalse immigratsiooni, oodates hästi kvalifitseeritud töötajaid ja üliõpilasi, kes peaksid hakkama muuhulgas õppima keelt ja siinseid põhiväärtusi “spetsiifiliste vahendite” läbi, mida neile kohaldatakse, et garanteerida “harmooniline integratsioon”. Uuest dokumendist on välja jäänud eesistujamaa soov hakata saabujatelt  nõudma allkirja “integratsiooni lepingule”. Sic!

Tugevdades valikulise immigratsiooni alustõdesid, lükkab paber kõrvale valimatu ehk irregulaarse immigratsiooni, mida on mitmed Euroopa riigid, sh Hispaania, Itaalia, Malta, oma nahal tundnud viimaste aastate vältel, kui nende rannikule on tulnud paatide viisi Aafrika põgenikke. Uue trendina tuleb tegeleda illegaalse migratsiooniga Balkanil. Vähe sellest. Prantsusmaa nõuab ühise immigratsioonipoliitika nimel, et liikmesriigid hakkaksid tagasi saatma neid inimesi, kelle staatus lahtine ehk tegemist on illegaalsete sisserändajatega. Suuri vaidlusi on põhjustanud aeg, kui pikalt tohib illegaali kin nipidamiskohas pidada. Nüüd on kokku lepitud, et see aeg on 18 kuud ja väljasaatmise järel kehtib neile 5 aastane sisenemise keeld.  Ka tahetakse kaotada seni näiteks Hispaanias praktiseeritud massilist amnestiat illegaalidele.

Viimases peatükis joonib pakt alla sisserändele globaalse lähenemise olulisuse, mis hõlmab endas “legaalmigratsiooni organiseerimist, irregulaarse migratsiooni vastu võitlemist ning asukohamaade arendamist”. Mul ei ole midagi selle vastu, et värske eesistujamaa on oma prioriteediks seadnud ühtse immigratsioonikava. Nüüd, kus pole enam sisepiire, on loomulik, et ühtlustatakse rändepoliitikat. Iseasi,  kui moraalseks saab pidada valikulise migratsiooni teostamist, kus euroliit riisub mugavalt endale riigiti kohaliku koorekihi, jättes spetsialistidest tühjaks imetud töösektori vinduma. Nii ei arene ükski riik ega õitse nende poliitika. Kasu pole siin ka nendest miljarditest, mida Euroopa samaaegselt nendest riikidesse saadab, et esiteks kasvatada kohalikku infrastruktuuri, tekitada inimeste soovi jääda kodumaale ning aidata majandusarengu, toiduvarude, arenguprojektide ja kes teab veel millega. Miljardid lähevad kui nõel heinakuhja, sest need, kes seda arukalt kasutada aitaksid, on Euroopasse välja rännanud.

Veel üks oluline asi on paktis ja see puudutab asüüli taotlemist. Ka seda tahetakse ühtlustada aastaks 2012. Kõige sellega käib koos ka Euroopa Liidu välispiiride kontrolli tugevdamine. Paadipõgenike kõrval on üheks uuremaks mureks täna see, et Euroopasse tullakse turistiviisaga ja kuna puudub sisenejate ja väljujate korrektne arvestus piiril, siis on lihtne viisa lõppedes riiki jääda. Euroopa Parlamendis ringleb ka direktiiv, millega tahetakse ühtlustada  karistusi ettevõtjatele, kes kasutavad illegaalset tööjõudu.

Migratsioon on olnud enamuses riikides üks põhilisi valimisteemasid ja kahjuks on märgata ka selget tendentsi, et piiride avamineja suurem ränne on kaasa toonud võõraviha levimise, millele poliitikud on sunnitud üsna populistlike lubatustega reageerima.

Laviinina lubadusi, aga kus on muu?

Economist kirjutas möödunud nädalal vahest, mida tekitab Nicolas Sarkozy poliitika, mis ühalt tõotab kodanikele kopaga lubadusi, kuid olles samas üsna tõenäoline, et ei tekita eriti reaalseid tulemusi.

Nicolas Sarkozy on andnud palju lubadusi. Vaieldamatu liidrina Prantsuse presidendikampaanias, andis toonane kandidaat 490 tulevikulubadust, millest tänaseks on täide viidud üks ning menetluses 55. Kampaania käigus antud pea viissada lubadust on kõik konkreetsete valdkondade kohta ning igati “mõõdetavad”, st. tegemist pole “ma soovin tugevat Prantsusmaad” või “ma luban, et asjas jooksevad paika”-stiilis üldsõnaliste deklaratsioonidega. Tõotusi tuli kampaania käigus laviinina, et Thomas More mõttekoja uurijad nimetasid oma uurimistöö “Nicolas Sarkozy lubaduste baromeetriks”.

Prantsuse president ei hiilga tagasihoidlikkusega ning tema presidendiameti algust ilmestas teatud erootikahõng, millele on aluse pannud seksikad lood mehe armuelust, lahutus ja välkabielu kauni Carla Bruniga. Euroopa Liidu käimasoleva teise poolaasta eesistumine toob nartsissistikule presidendile veelgi võimalusi erinevatel aladel silma paista. Kuid koduse miljöö nartsissistlikud vahendid ei leia Euroopa Liidu agendas samaväärset tähelepanu. Näiteks see, kuidas enesekindel Sarkozy teatas aasta algusepoole, et Prantsuse eesistumisega saab euroliit endale põllumajandus-, immigratsiooni-, keskkonna- ja energiapoliitikad, justkui poleks siiani midagi tehtud. Muidugi on antud asjad ametkondades laual ja tundlike teemade kallal askeldab alates tuhandetest ametnikest, töögruppidest ja ekspertidest ka volinikud, europarlamentäärid, liikmesriikide ministeeriumid ja mõttekojad. Ülemäära arrogantne on üritada võluda oma valijaskonda uhkustelevate lubadustega stiilis “tulen ja teen!”.

Ka on Nicolas Sarkozy suutnud rabada eurooplasi järgmise jultumusega, kui kuulutas rotatsiooni korras ELi eesistumise Sloveenialt üle võtmise päeval, et temast saab möödaminnes Euroopa Liidu president. Ta võib seda nii näha, aga ta ei ole seda, sest Prantsusmaa on euroliidu eesistuja(maa)ks, mitte Sarkozy.

Jäädes lootma, et uut eesistumist pärgavad tõsised teod, mitte ainuüksi elegantselt sinine reklaamkuma ümber Eiffeli torni. Sest – mida kaugemale kestab referendumi-järgne peataolek, seda enam jäljendab saamatu Euroopa Liit nukkermagusat kultuuripaleed, kust kostub vaid klaasiklirinat.


 

Lepinguga ei saa südameid võita

Iiri Tööpartei juht Eamon Gilmore ütles tänasel Euroopa sotsiaaldemokraatlike parteide juhtide kohtumisel, et üks põhjusi, miks rahvas Lissaboni lepingule „ ei”  ütles, oli see, et selles polnud suurt IDEED, mida oleks saanud kampaanias kasutada. Ka ajaliselt jõudsid negatiivse kampaania tegijad  oma loosungitega valitsusest ette ja siis tuli  hakata selgitama ning  asju ümber lükkama, mis pole kunagi väga efektiivne. Iiri Tööpartei ise olevat küll alustanud  üsna varakult oma „jah” kampaaniat- keskendudes eelkõige Põhiõiguste Hartale, aga sellest jäi väheks. Gilmore viitas sellelegi, et mitmed arvamusliidrid osalesid just „ ei” kampaanias. Kuulujutud räägivad ka mõne noore ärimehe väga suurest panusest sellesse.

Kampaania nõudnuks palju  tugevamat tööd nii valitsuselt kui ka erinevatelt huvigruppidelt ning organisatsioonidelt, kes  nagu põllumehed, ametiühing ja kirik üsna pikalt kasutasid kampaaniat oma asja ajamiseks ja alles viimasel hetkel andsid teada oma toetusest.

Tagantjärele tarkus  ütleb, et punane lambike oleks pidanud juba varem vilkuma hakkama,  näiteks siis, kui eelmise aasta Eurobaromeeter näitas iirlaste väga halba informeeritust Euroopa Liidust. Bulgaarlaste järel olid nad tagantpoolt teised. Aga ilmselt lasti end uinutada sellest, et 86% iirlastest pidas liitu kuulumist positiivseks.

Euroopa Komisjoni poolt tellitud referendumijärgne küsitlus näitas, et „ei”  hääletasid pigem noored ja naised ning need, kes üldvalimistel ei osalenud. Referendumist osavõtuprotsent oli seekord Iirimaa kohta väga kõrge. Tähelepanuväärne on seegi, et 70% ütlejatest oli veendunud „ei”-l pole tõsiseid tagajärgi ja neil on võimalus veelkord hääletada, nii nagu Nizza lepingu puhul. Ja see näitab nüüd küll nõrka teavitamiskampaaniat. Konkreetsetest probleemidest tõusis enim esile immigratsioon. Majanduskasv on toonud saareriiki palju võõrtööjõudu, kes omakorda on sellele kasvule kaasa aidanud, aga samas ka tekitanud hirmu ja võõristust piirideta liidu suhtes, mida ilmselt on seni alahinnatud.

Kuigi referendumid on Iirimaal üsna tavaline asi – ainuüksi Euroopa Liidu küsimustes on neid toimunud 7,  jääb siiski küsimus, kas selline otsedemokraatia keeruliste rahvusvaheliste lepingute puhul on õigustatud.

Positiivse tulemuse saavutamine oleks ilmselt igal pool problemaatiline. Kui Eestis pandaks homme referendumile küsimus, kas tahate, et Vabaduse väljakule püstitatakse vabadussammas, siis ilmselt enamus inimesi teab, mille üle ta hääletaks: kas „ei” või „ja” klaasist ristile, mis tänu rohkele meediakajastusele kujutluspildina silme eest. Kui aga küsitaks Lissaboni leppe kohta, siis pole üldsegi  selge, mille üle inimesed oma arvamust avaldaksid. Loodetavasti Riigikogu liikmed ikka teadsid!

Et ratifitseerimisprotsessi on otsustatud jätkata, pöörduvad nüüd ärevad pilgud Tśehhi ja Küprose poole. Tśehhi presidendi Klausi Euroopa Liidu vastasus on üldteada, aga euroskeptikuid on palju ka valitseva partei – konservatiivide hulgas. Praegu on Lissaboni leping konstitutsioonilises kohtus ja peale selle hinnangut põhiseadusega vastavuses oleku kohta, kuskil oktoobri lõpus, saab ratifitseerimisprotsess alata. Vahepeale jäävad nii kohalikud kui ka senati valimised. Õnneks on Tśehhil ees Euroopa Liidu eesistumine Prantsusmaa järel. Jääb loota, et nad ei taha seda võimalust ära rikkuda. Keeruline on olukord ka Küprosel, kus valitsevad pigem Euroopa Liidu vastased jõud.

%d bloggers like this: