Juba esimesel töönädalal tekitab Tšehhi president eurooplastes viha ja pettumust.

Sotsiaaldemokraadid Euroopa Parlamendis on täna alarmeeritud tänu Tšehhi eurofoobse presidendi sõnavõtule tänases Financial Times’i arvamusloos “Do not tie the markets – free them”, kus viimane laimab euroliidu ühtset poliitikat sotsiaal- ja keskkonnaküsimustes. “Klausi poolt ajalehes välja toodud seisukohad ei ole tänases Euroopas aktsepteeritavad”, kritiseeris riigipead europarlamendi sotside juht Martin Schulz. “Ta üritab selja keerata kuuskümmend aastat kestnud progressile, Euroopa lõimumisele, mis on toonud miljonitele eurooplastele rahu ja rikkuse”, lisas Schulz.

Sotsid nõuavad peaminister Mirek Topolanekilt, kes muide esindab sama parteid, deklareerima, et Tšehhi riigipea räägib siiski enda eest ja nimel, ning ei esinda valitsuse seisukohti. Ega ka Tšehhi ELi eesistumise prioriteete, sest nagu teada, on riik asunud teise  Ida-Euroopa riigina (pärast Sloveeniat) Euroopa Liidu Nõukogu eesistujatooli.  

Teatavasti on tšehhidel euroskeptiline, lausa eurofoobne president Vaclav Klaus, kes keeldub oma lossile heiskamast ühenduse lippu ja takistab Lissaboni leppe ratifitseerimist, jättes Praha nii koos Dubliniga kaheks ELi viimaseks mustaks lambaks. “Kuigi tegelikult on Klausi roll riigijuhtimises pigem sümboolne, on tema eurovastasusele paaril viimasel kuul vaikselt tähelepanu juhtinud nii mõnedki Lääne-Euroopa diplomaadid ja väljaanded. Mainides ka, et Klausiga vaenujalal seisev Mirek Topolaneki paremtsentristlik valitsus on habras ja ei pruugi eesistumisaja lõpuni vastu pidada”, kirjutab Evelyn Kaldoja tänases Postimehes.  

Tundub aga, et Klausi Euroopa Liidu vastalisus hakkab moest minema. Igatahes võitsid liitu toetavad sotsiaaldemokraadid hiljuti toimunud regionaalvalimistel kõigis  13 piirkonnas. 

Financial Times’is ilmunud artikli lugemiseks kliki siia.

 

Kriitiline konstruktiivsus pole pelgalt pragmatism

Hea kolleeg Marko Mihkelson selgitab oma eilses blogipunktis suhteid Venemaaga ning heidab Euroopa sotsiaaldemokraatidele ette pragmaatilist poliitikat Moskva suunal.

Minu isiklik seisukoht on rõhutada kriitilist konstruktiivsust. See ei tähenda ei pelgalt pragmaatikat ega isolatsioonipoliitikaid, vaid koostööd ja sihikindlat kriitikat. Seda meelt on enamus Euroopa sotsiaaldemokraate.

Ei saa kuidagi pidada konstruktiivseks piiritagust karjumist, mida tegelikult parempoolsed hetkel propageerivad, nn. aiatagust ulgumist. Konstruktiivne on omada julgust kohale minna ja öelda välja oma kriitika sellele, kellest midagi sõltub.

Võin kinnitada, et möödunud Moskva visiidi raames kohtuti kõrgete ametnike ja võtmepoliitikutega ning nõnda avatud vestlusringi, kuhu kuulus ka mõlemapoolne kriitika, pole varem kogenud. Mul oli võimalus otsekoheselt erinevatel teemadel sõna võtta ja Venemaa mulle vastati samaga.

Olen nõus, et vajadusel tuleb vastuvoolu ujuda, nagu kolleeg Mihkelson ütleb ja mäletab ka ENPA aegadest. Pälvisin tähelepanu Euroopa Nõukogus sellega, et ei jälginud oma partei seisukohti kommunismikuritegude rahvusvahelise hukkamõistu raporti puhul, vaid  survestasin neidki kalduma meie seisukohtade poole. Tunnistan, et olen Euroopa Parlamendis saanud seda “tehnikat” ka kõvasti lihvida. Selge on see, et ida- ja lääneeurooplaste arusaamad Venemaa puhul tihti ei kattu.

 Aga ärgem laskem end eksitada, kui arvame, et lahkarvamused eksisteerivad vaid sotside leeris. Eri küsimustes ja eri aladel on kaklused ja eriarvamused kõikide parteide päevakavas. Nii on igati normaalne, et üleilmastumise ja uute liikmete tulekuga seostatud teenuste direktiiv, mis lubanuks uutel riikidel konkureerida vana Euroopa teenuste turul ning ähvardanuks sellega Lääne-Euroopa protektsionistlikku sotsiaalsüsteemi, tekitas Euroopa Parlamendis meeletuid vaidlusi just uute ja vanade liikmete vahel. Lääneeurooplasi hirmutas uute liikmesmaade “konkurentsieelise” ehk madalamate maksude ja viletsama sotsiaalsüsteemiga seotud hirmud, mistet koonduti mitte parteiliini järgi, vaid liikmesriikide järgi. Nii olid meiega – eestlastega – ühel rindepoolel teised idaeurooplased ja parteiüleselt. Erinevaid parteide siseseid seisukohti  ja konflikte on igas parteis kümneid.

Ütlen seda uuesti, mida olen möödunud nädalal Eesti meedias kommenteerinud: Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni delegatsioon, mis Venemaad väisas, koosnes inimestest, kellel on teatud Venemaad puudutavates valdkondades erinevad seisukohad. Delegatsioonis oli erinevaid arvamusi ja seisukohti, samas ka suur ühisosa – näiteks hääletasid sotsiaaldemokraadid üksmeelselt Euroopa Parlamendi istungil Gruusia resolutsiooni poolt.

Mis puudutab Schulzi kommentaari Venemaa majanduse stabiilsusest ja Venemaa võimest maailmamajandust stabiliseerida, siis sellega ma ei saa isiklikult nõustuda, sest Venemaa sõltub liiga palju ühest tegurist -nafta hinnast. Kuid olen nõus, et Ameerika mõju maailmamajanduses seoses finantskriisiga väheneb.

Mis puudutab Euroopa Liidu ja Venemaa vahelist suhtlemist, siis olen ka varem öelnud, et rääkimine Venemaaga on mõistlikum, kui suhete täielik katkestamine. Nii Venemaa kui ka Euroopa Liidu jaoks on oluline jätkata ajakohastel teemadel suhtlemist ning selles valguses on need visiidid olulised ka Eestile. Me peame kindlasti kommunikeerima seisukohti, mis puudutavad näiteks Venemaa agressiivset välispoliitikat või inimõiguste piiramist. Võtmesõnaks on siiski suhtlemine – kui laseme Venemaal langeda veel suuremasse isolatsiooni, milleks on neil kalduvus, siis saavutame veel vähem.

Hetkel üritatakse sotsiaaldemokraate mustata Venemaa teemal, et kavalalt varjata konservatiivide aastatepikkust inimõigustest möödavaatamise poliitikat. Kordan sama, mida oma eilses blogi sissekandes: Euroopa Parlamendis nagu ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarses assamblees otsivad kompromisse omavahel need (enamus) parteisid, kes hoiavad inimõiguseid au sees, sinna aga ei kuulu Euroopa Rahvapartei, kes alalhoidliku järjepidevusega likvideerib või vähemalt üritab kaotada inimõiguste kohta käivaid sätteid meie raportitest. Siin võiksin soovitada oma kolleegidel vaadata üle Euroopa mõttelised alused, Kopenhaageni liidulaienemiskriteeriumid, Euroopa Põhiõiguste Harta, Eesti Vabariigi põhiseaduse ja kõiksugu rahvusvahelise õiguse konventsioonid, mis puudutavad antud temaatikat.

Külaskäimisest Venemaale: mulle jääb mulje, et Eesti isamaalased on hakanud sotsiaaldemokraate süüdistama selles, et neile avanes võimalus Moskvasse minna, isamaalastele aga mitte? Tegelikult viibis Europarlamendi majanduskomisjoni delegatsiooni samal ajal Moskvas, kus oli ka neli konservatiivi. Mis veelgi huvitavam, kuuldavasti plaanib Euroopa Rahvapartei praeguste plaanide kohaselt sõita Moskvasse novembri alguses ja neid plaane tehakse ju ka samal ajal, kui Vene-Gruusia rahuplaani pole täidetud. Nii süüdistati meid asjas, mida nende endi tagatubades planeeritakse. Niisiis, sõnades üks ja tegudes teine suhtumine?

Ja viimaks soovitus oma kallitele kolleegidele IRList. Milleks segada antud vestlusesse Schröderit, kui konservatiivide ridades on end üleni naeruvääristanud Silvio Berlusconi?  Ja maailma kunagine hiigelšrööder Jacques Chirac?! Ka Angela Merkel on oma viimaste väljaütlemistega äratanud kahtlusi, kas tedagi ei paelu ärihuvid? Või parempoolsete palgal rammu koguv van der Linden, kelle ärihuvid tegelikult Marko Mihkelson ise paljastas. 

Huvitav on märkida, et kolleeg Marko Mihkelson on veel käesoleva aasta maikuus rääkinud Eesti-Vene suhete arendamisest oma blogi sissekandes, ta on teinud ettepaneku lausa Riigikogu tasandil suhteid vaagida ja arendada. See poleks loomulikult esimene kord, kui Eesti konservatiivid räägivad populistlikel eesmärkidel seda, mida arvavad, et rahvas kuulda tahab..

Schröderi suhetest Schulziga võib anda vaid oletusi, kuna viibivad samas parteis. See ei pruugi tähendada lähedasi suhteid, võtkem või IRL. Kas Markol on lähedased suhted endise siseministri ja Tallinna linnapea Jüri Mõisaga, kuna kuuluvad samasse poliitilisse perekonda? Ja kellele see korda läheks?

Minu samal teemal kirjutatud artikli “Schröderiseeruv Euroopa” võivad kolleegid ja huvilised leida Eesti Ekspressi Areenist, 04.09.2008. Lugeda saad siit

Kivikuningas Lukašenka mängib Valgevenega muutumismängu

Valgevenelased tõttavad eile valimisurnide juurde, et valida endale uued esindajad Valgevene parlamendis. Selge on see, et antud valimised polnud ei vabad ega ausad. Valgevene pole muutunud üleöö demokraatlikuks. Ja paradoksaalsel kombel olid eelmised valimised mõnes mõttes ausamad. Opositsioon oli palju nõrgem ja inimesed totaalselt ajupestud. Kogesin ise vaatlejana, kuidas inimesed täiesti siiralt toetasid Lukašenkat, kes lubas stabiilsust ja majanduskasvu.  Samad inimesed küsisid minult murelikult, et kuidas me küll hakkama saame, sest osa müüdist oli see, kui halvasti on Baltimaade käsi käinud. Seekordsetel valimistel lubati küll kandideerida osadel opositsiooni esindajatel, kuid see tundub olevat rohkem selleks, et öelda, et valmised on vabad: opositisooni esindajaid jäeti võimude poolt registreerimata või ei lubatud neid osaleda valmiskomisjonide töös või ei antud eetriaega või ei lubatud trükkida materjale oma seisukohtade tutvustamiseks. Näiteks Ühinenenud Demokraatlike Jõudude 110 esindajast, kes taotlesid kandidaadiks registreerimist, osales valimiskampaanias  75 inimest.  Samas ka üsna tüüpiline opositsiooni probleem – ollakse killustunud ega suudeta koostööd teha.   Ei suudetud otsustada sedagi, kas valimisi boikoteerida või mitte, selle osas tuli isegi vastuolulisi teateid.

Muutus Valgevenes? Mis muutus?

Sest miks peaks Aleksandr Lukašenka nüüd oma võimu loovutama, kui ta pole seda teinud alates 1994. aastast. Kivikuningas Lukašenka mängib muutumismängu: hiljuti vabastas ta üksikud poliitvangid; tänu Vene energiahindade tõusule, õigemini energiatoetuste äravõtmisele, orienteerib Lukašenka ka Valgevene majanduse ümber turule. Sest 1990. alguses pandi mööda oletusega, et keskvõimu kontrollitud majandus toob rikkuse tee ja naabrid – venelased ja ukrainlased – on täna oluliselt varakamad ja paremal järjel, kui nende valgevene vennad. Elukvaliteet on märkimisväärselt langenud ja inimesed elavad kitsamates tingimusis, kui Nõukogude Valgevenemaal. Sellest tulenevadki Aleksandr Grigorjevitši mängud muutustega.

Valgevene puhul on eriti kurb veel üks teadmine. 1990. aastatel oli inimlik õnn madalaim mitte maailma vaeseimates riikides, vaid endistes sotsriikides ja eriti endistes NL vabariikides. Kommunistliku režiimi alt pääsenud riikidele on iseloomulik tänagi veel madal rahulolu, kui sama majandusnäitajatega riikides, millel pole kommunismiga mingit pistmist. Ka Eesti, mis asub endistest vabariikidest aste kõrgemal, paiknes veel paar aastat tagasi tabelis pärast Indiat. Tõestatud on, et õnnelikkuse tase (Ronald Inglehart’i “Happyness’i” indeks) on Eestis (ning mujal endises N. Liidus) peale kommunismi langemist veelgi langenud. Võime resümeerida, et enamik postsovjeedi rahvast pole rahul oma eludega ning tihti kohtab depressiooni.

Aga! Teades, et Eestis valitseb demokraatia, olenemata rahva madalast enesetundest, siis mida peaksid tegema inimesed Valgevenes? Valgevene kodanikud ei ole iseseisvumise tagajärjel muutunud õnnelikumaks, tervemaks, tolerantsemaks, vaid on liikunud hoopis vastassuunas. Õnnest rääkides kõneleb enamus sellel maal hoopis sellest, kui õnnetud nad on – õnn vahetub ebaõnnega. Valgevenelased leiavad, et nende elu on ebaõnnestunud, raisatud ja endiste idabloki riikide seast on nende päralt kõiki aegade madalaim enesehinnangu aste.

Küllap on selle uringu tulemused ka üsna tõelähedased. Tähelepanuväärne on see, et ilmselt on aastatega muutunud valgevenest saadav statistika usaldusväärsemaks. Veel mõni aeg tagasi olid just slle riigi tulemused need, mida kuidagi usaldada ei saanud.

Lukašenka pole igavene

Kohtusin hiljuti Brüsselis Valgevene Sotsiaaldemokraatide ühe juhi ja endise presidendikandidaadi Aleksandr Kozuliniga, kes vabastati Valgevene võimude poolt vanglast augustis. Kozulini sõnul on Lukašenka väsimas, kuid paljud inimesed ikka toetavad teda, kuna meedia on kallutatud. Ta ennustas aga  arvamuste peatset muutumist, sest venemaa poolt peale surutud gaasihinna kiire tõus teeb oma töö. Kozulini, kelle kandidatuur on üks kolmest  tänavusest Euroopa Parlamendi Sahharovi inimõiguste auhinna kandidaate, sõnul poliitvange enam sisuliselt ei ole, aga samas represseeritakse võimude poolt inimesi, kellel läheb hästi.

Kozulini avaldas heameelt, et Valgevene ja Balti rahvaste suhted on sõltumata Lukašenka režiimist normaalsed. Valgevenelased usuvad järjest vähem, et Euroliit on nende vaenlane ning et Valgevene vaevleb poliitilises isolatsioonis ikka tänu nn. siloviki’tele, ehk Nõukogude päevist pärit nomenklaturale. Oluline oleks, et Schengeni viisad oleksid odavamad, sest praegune 60-eurone hind käib neile üle jõu. Selles küsimuses peaks Euroopa Liit mõtlema viisarežiimile.

Kozulin ise ei saanud valimistel kandideerida, kuna ta on kriminaalkorras karistatud. Küll aga kandideeris tema tütar. Samuti pakkus Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsioon ühele noorele Valgevene sotsile võimalust praktiseerida Brüsselis.

Aleksandr Lukašenka muudest muudatustest:

Valgevene on täna liikumas nn. turul põhinevale autokraatiale: kõrgametnikud liputavad oma rahatähtedega, korruptsioonivastane võitlus on peatatud ehk pea olematu; riigijuhi enda pojad sõidavad Porsche sportautodega ja omavad ka luks-autokaubamärkide esindusõigust. Kas see noor põlvkond on tõesti “slaavi väärtuste” hea eest seisjad? küsib Silitski (Jörgen: kes ta on, alguses peaks mainima), viidates Aleksandr Lukašenka ammuaegsele retoorikale Valgevene rahva enesetundest ja uhkest minevikust.

Kui vanasti mängis riigipea pensionäridele, siis täna meelitab ta ka noori. Näiteks on vahetanud ta välja suure osa oma kabinetist oma poegade sõprade ja teiste nendevanuste vastu. Ühtlasi loobus “Suur Juht” Viktar Šeimanist, kes on juhtinud tema kabinetti üle kümne aasta. Kõik see on loogiline, leiab European Voice’is Vitali Silitski: Belarus vajab välisinvesteeringuid. Välisinvesteeringuteks on vaja väljuda poliitilisest isolatsioonist ja lõpetada ka viisapiirangud. Värskelt rikastunud poliit-majanduslik eliit tahab esmaklassilisi reise ja himustab Pariisi kaubamajasid. Küsimusele kuidas kõike seda saavutada, ei saa Lukašenka ilmselt vastust ka eilsetest valimistest!

%d bloggers like this: