Pea laiali otsas… Kongos

 

Euroopa Parlamendi oktoobrikuu täiskogul pidasin inimõigusrikkumiste punkti all kõne Ida-Kongos toimuvate rahutuste üle ning avaldasin mure inimõiguste olukorra üle selles väga keerulises piirkonnas. Mulle tundus siis, et pean sellel regioonil ja teemal peatuma sellepärast, et rõhutada, kui hull on see olukord, mitte sellepärast, et meil oleks väga selge pilt, kuidas seda olukorda lahendada.

Mainitud kõnes rõhutasin, et kõige tähtsam on toetus Kongo võimudele, et leida poliitiline lahendus sellele kriisile. Vägivald sünnitab ainult uut vägivalda ja ma ei taha kuidagi öelda, et meeste elud oleksid kuidagi vähemväärtuslikud või meeste kallal võiks vägivalda tarvitada, aga tõepoolest, Kongos on eriti hull naiste-laste olukord ja sellele tuleks erilist tähelepanu pöörata. Üleskutse rahvusvahelisele üldsusele ja ÜRO Julgeolekunõukogule abi tõhustamiseks, üleskutse nõukogule ja komisjonile meditsiiniabi andmiseks – eelkõige siis sellele kõige suuremale riskigrupile. Kindlasti on oluline ka liikmesriikide konkreetne abi.

Järgmisel, novembri täiskogul sai probleem Kongo Demokraatlikus Vabariigis päevakajalise tähenduse, kui võeti vastu resolutsioon. Selles resolutsioonis on saadikud mures kokkupõrgete pärast Põhja-Kivus ning vägivalla pärast Kongo DV idaosas. Kõiki asjaomaseid riiklikke ja rahvusvahelisi asutusi kutsutakse üles andma selliste tegude toimepanijad kohtu alla. ÜRO Julgeolekunõukogu peaks aga võtma meetmeid, mis hoiaksid ära edasised rünnakud Kongo DV idaprovintside tsiviilelanike vastu. Saadikud kinnitasid oma toetust ÜRO missioonile Kongos ja palusid teha kõik, et see missioon saaks täiel määral täita oma volitusi. Resolutsioonis tervitati komisjoni ja liikmesriikide tehtud otsust suurendada humanitaarabi kriisis kannatada saanud tsiviilelanikele. Kõiki osapooli kutsuti üles tagama humanitaarabitöötajatele juurdepääsu haavatavatele kogukondadele ja tagama nende turvalisust, et humanitaarabi andmine saaks jätkuda.

Saadikud nõudsid, et Kongo ühineks viivitamatult taas Amani rahuprotsessiga ning lisaks tuleks korraldada Ida-Aafrika Suur järvistu piirkonda käsitlev rahvusvaheline konverents, et leida konfliktile toimiv poliitiline lahendus ning edendada piirkonna kindlat majanduslikku integratsiooni, millest oleks kasu piirkonna kõikidele riikidele.  Samuti tuleb teha täiendavaid jõupingutusi, et lõpetada välismaiste relvastatud rühmituste tegevus Kongo DV idaosas.

  Üheks tähtsaks punktiks resolutsioonis oli maavarade küsimus: loodusvarade ebaseaduslik ekspluateerimine Kongo DV idaosas on mässuliste rühmituste rahastamisallikas ning seetõttu on oluline võidelda sellise piirkonna mässuliste rühmituste ja valitsuste teostatava ebaseadusliku ekspluateerimise vastu. Eurosaadikud kutsusid resolutsioonis Kongo võime üles likvideerima mässuliste rühmituste majanduslikku baasi ning tõkestama nende juurdepääsu maavaradele ning kauplemisvõrgustikele.

Järgmisel nädalal arutab kriisi Kongo idaosas ka ELi Nõukogu ja võtab vastu oma järeldused. Olukorda pingestab kindral Nkunda suhtes ebaausalt läbiviidud parlamendivalimised, mis välistasid Rahvakaitse Rahvuskongressi esindajate osalemise valimistel. Kindral Nkunda nõuab õigluse taastamiseks kohtumist Kongo Demokraatliku Vabariigi presidendi Joseph Kabilaga. ÜRO on nimetanud Nigeeria endise presidendi Olusegun Obasanjo oma erivolinikuks, kelle ülesanne on eelkõige sõjategevuse peatamine. Lõuna-Aafrika Arenguühendus ja Aafrika Liit on nimetanud Tansaania endise presidendi Benjamin Mkapa erivahendajaks Ida-Aafrika Suur järvistu piirkonnas. Olukorra stabiliseerimiseks peab Kongo Demokraatliku Vabariigi valitsus loobuma sõjalistest meetmetest kindral Laurent Nkunda vastu ning alustama dialoogi poliitiliste lahenduste leidmiseks. Kongo valitsus peab lõpetama hutude relvajõukude toetamise ning koostöös ÜRO missiooniga kohapeal kindlustama nende täieliku desarmeerimise. Rwanda peaks kehtestama täieliku amnestia genotsiidis mitteosalenud hutu võitlejatele, genotsiidist osavõtjad tuleb anda kohtu alla.

Meie enda Eesti välisministeeriumi seisukoht on esiteks see, et  ÜRO eriesindaja ning vahendaja määramine on eriti positiivne, sest juba on nende vahendustegevuse tulemusel vaenutegevus oluliselt vähenenud. Eesti peab positiivseks otsust tugevdada ÜRO rahujõudusid Kongo Demokraatlikus Vabariigis.

Kõik tundub liikuvat heas suunas, EL, ÜRO, rahvusvaheline üldsus on tõmmanud probleemile tähelepanu. Aga milles on siis probleemi probleem? Ikka selles, et meie pingutused pole piisavad. Sel nädalal on Cristiane Amanpouri reportaaž hutude genotsiidist 1994.a., mida CNN-s reklaamitakse ühe tutsi naise intervjuuga, kelle mehe ja viis last tapsid naabritest hutud, kellega eluaeg kõrvuti elati. Aga veelgi süngem on saatest selguv tõsiasi, et kõik märgid saabuvast vägivallast olid olemas, aga seda informatsiooni ei võetud tõsiselt. Kas sedapuhku on jõudu sekkuda, või tegeleme jätkuvalt vaid deklaratsioonidega?    

      ÜRO on jätnud endast nõrga mulje ja EL on endiselt justkui meeltesegaduses. Kongos on juba enam kui 250 000 peavarjuta inimest, ÜRO koridorides nimetatakse seda esimeseks kriisiaja sõjaks ning kardetakse ette, et varsti ei jätku riikidel raha rahuvalve ülalhoidmiseks! Veelgi hullemini mõjuvat see Euroopa ühtsele julgeoleku- ja kaitsepoliitikale, kuna rahapuuduses on siinsed valitsused eriti kitsid kohapeale oma valvajaid saatma. Kongo probleemi pikaajalisem probleem ongi selles, et võib märkida ka Euroopa võimete piiri sekkumistel Aafrika probleemikolletesse. 

Mida näitas eilne Ülemkogu kui arutas erakorraliselt Gruusia küsimust?


Mida tegelikult saavutati?

Vene meedia suhtub ELi eilsetesse otsustesse kui Venemaa võitu, mis on osaliselt põhjendatud, sest päris  sanktsioone neile kaela ei mõistetud ning ähvardavas toonis kirjadele riigipead oma allkirju ei andnud. Agressiivset poliitikat viljeleval Venemaal on raske aru saada sellisest stiilist.

Mida Vene lehed ei kipu ega ka ilmselt oska hinnata, on see, kui palju toimunu tegelikult lähendas Euroliidu seisukohta Venemaasse suhtumisel. Siin soovingi avaldada arvamust, et isegi kui ei saavutatud päris sellist tulemust, mida võinuks ehk loota, esines eile kokku tulnud Ülemkogu Euroopa ühtsel rindel küllaltki enesekindlalt.

1) Eesistujamaa poolt erakorralise Ülemkogu kokkukutsumine annab mitu positiivset märki isegi siis, kui tema lõpptulemus või järeldused ei tule kõige karmimad. Eilne Ülemkogu oli tunnistuseks, et Euroopa Liit on reageerimisvõimeline ning et suhtume tõsiselt oma regiooni stabiilisuse jagamisse oma liikmesriikide, kuid ka naaberriikidega. 

2) Ülemkogu tunnistas oma järeldustes, et liikmesriigid on ühtsed oma väärtuste, põhimõtete kaitsmisel; üheselt mõisteti hukka Venemaa sõjategevus Gruusia vastu. Liikmesriigid on veendunud, et teise riigi piiride jõu alusel muutmine ei lähtu rahvusvahelisest õigusest ning nõuab ühehäälset hukkamõistu. Ülemkogu kohtumise kokkuvõttes mõistavad ELi liikmesriigid hukka ka Venemaa presidendi otsuse tunnustada mässuliste Abhaasia ning Lõuna-Osseetia unilateraalselt välja kuulutatud iseseisvust. 

3) Mõistame ühtselt, et Gruusia sõjaga on tehtud muudatus rahvusvahelisse julgeolekuarhitektuuri. Et Euroopa ühtne julgeoleku- ja kaitsepoliitika, nagu muidugi ka ühtne välis- ja julgeolekupoliitika oleksid edukad, on vaja Lissaboni leping ratifitseerida, mis omakorda tähendab seda, et peaksime leidma kiire väljapääsu institutsionaalsest kriisist, mis Euroopas hetkel maad on võtnud alates möödunudkevadise Iiri referendumi läbikukkumisest. 

4) Rohkem kui varem on küsimuse all sarnased piirkonnad, näiteks Ukraina ja Moldova küsimus ja siinkohal muutub aktuaalseks nendega lähem partnerlus. Nagu ütles ka eesistujamaa esindaja, näitab tänane Ülemkogu, et Ukraina ootab kiireid tulemusi meie partnerluskõnelustest; tänane Ülemkogu vihjab kahe riigi koostöö kiirenemisele ja tõhustumisele. 

5) Euroopa Liidu juhtide erakorraline kokkutulek tõestab, et meie suhted Venemaaga ei tohi jääda samaks viimaste sündmuste valguses, mis on suureks muutuseks võrreldes varasemaga, kui jätkati äritegevust vaatamata poliitilistele väljakutsetele või Euroopa kodanike vaadetele ja ootustele. Selles suhtes on Euroopa Liit vana dilemma enda jaoks veelgi teravamalt sõnastanud: milliseks kujuneb meie energiasõltuvus? Millised on alternatiivid.  

Ühe asja tooksin veel välja Poola välisministri Radoslaw Sikorski vastusest eilselt German Marshall Fund’i  debatilt “The War in Georgia and Relations with Russia: What Happened and What Now?”, millest võtsid osa lisaks Gruusia peaminister, USA ning Saksamaa esindajad ja Venemaa suursaadik Euroopa Liidu juures, Vladimir Tšižov:

 

“Venemaa on suurim riik maailmas, kes teeb mida tahab. Ja seetõttu on meie ülesandeks tegeleda sellega, mis ON meie võimuses. Üheks selliseks on viisarežiim”. Välisminister tegi antud sündmuste valguses üleskutse Euroopa Liidule naasta Poola-Rootsi idadimensiooni (poliitika) juurde.

 

Gruusia arutelud Euroopa Liidu institutsioonides kuvavad vaikset, küll mitte järsku suunamuutust Venemaa teemal ning ma poleks pooltki nii pessimistlik Euroopa välispoliitiliste hiiresammude üle, kui enamus meedia paistab resümeerivat.

Gruusia teema Euroopa Parlamendis

Kuigi võiks arvata, et kodanike poolt valitud Euroopa Parlamendi liikmed on vabamad “reaalpoliitikast” ja lähtuvad enam ideaalidest, tuleb tõdeda eilsete arutelude järel, et riikide valitsusi esindav Euroopa Ülemkogu oli oma seisukohtades ühtsem kui parlament. Kindlasti mängib siin rolli ka informeeritus ja vene propaganda ning see, et saadikuke hulgas on enam äärmusi, mis valitsustes sedavõrd tooni ei anna. Parlamendi ühtsuse proovikiviks saab homme hääletusele minev resolutsioon. Arutelu näitas, et paljude jaoks algasid sündmused Gruusias alles 8. augustiga ja president Saakašvili rünnakukäsuga. Kahjuks on palju neid, kes ei tea sündmuste ajalugu, ega taju Venemaa imperialistlikke ambitsioone. Või vähemalt keeldub neid tunnistamast.

Seetõttu on eriti oluline, et lisaks rahuplaani täitmisele, rahvusvahelistele rahuvalvajatele ja vaatlejatele ning praktilise abile, korraldataks toimunu osas rahvusvaheline uurimine. Võimatu on taastada usaldust ilma välja selgitamata, mis tegelikult juhtus. Ja partnerluse jätkamisest ükskõik kumma poolega  ilma usalduseta pole mõtet rääkida. Just nimelt usaldus, aga mitte hirm on partnerluse aluseks. Tõsi, seni nõuab Venemaa respekti vägivallaga.

Näen ohtu, et võib juhtuda samamoodi kui Karjalaga.  Mõned aastad tagasi käisin  Karjala pealinnas Petrozavodskis, kus ajaloo muuseumis rääkis giid tõsimeeli sellest, kuidas 1939.a. Soome Venemaale reeturlikult kallale tungis!?

 

%d bloggers like this: