Pea laiali otsas… Kongos

 

Euroopa Parlamendi oktoobrikuu täiskogul pidasin inimõigusrikkumiste punkti all kõne Ida-Kongos toimuvate rahutuste üle ning avaldasin mure inimõiguste olukorra üle selles väga keerulises piirkonnas. Mulle tundus siis, et pean sellel regioonil ja teemal peatuma sellepärast, et rõhutada, kui hull on see olukord, mitte sellepärast, et meil oleks väga selge pilt, kuidas seda olukorda lahendada.

Mainitud kõnes rõhutasin, et kõige tähtsam on toetus Kongo võimudele, et leida poliitiline lahendus sellele kriisile. Vägivald sünnitab ainult uut vägivalda ja ma ei taha kuidagi öelda, et meeste elud oleksid kuidagi vähemväärtuslikud või meeste kallal võiks vägivalda tarvitada, aga tõepoolest, Kongos on eriti hull naiste-laste olukord ja sellele tuleks erilist tähelepanu pöörata. Üleskutse rahvusvahelisele üldsusele ja ÜRO Julgeolekunõukogule abi tõhustamiseks, üleskutse nõukogule ja komisjonile meditsiiniabi andmiseks – eelkõige siis sellele kõige suuremale riskigrupile. Kindlasti on oluline ka liikmesriikide konkreetne abi.

Järgmisel, novembri täiskogul sai probleem Kongo Demokraatlikus Vabariigis päevakajalise tähenduse, kui võeti vastu resolutsioon. Selles resolutsioonis on saadikud mures kokkupõrgete pärast Põhja-Kivus ning vägivalla pärast Kongo DV idaosas. Kõiki asjaomaseid riiklikke ja rahvusvahelisi asutusi kutsutakse üles andma selliste tegude toimepanijad kohtu alla. ÜRO Julgeolekunõukogu peaks aga võtma meetmeid, mis hoiaksid ära edasised rünnakud Kongo DV idaprovintside tsiviilelanike vastu. Saadikud kinnitasid oma toetust ÜRO missioonile Kongos ja palusid teha kõik, et see missioon saaks täiel määral täita oma volitusi. Resolutsioonis tervitati komisjoni ja liikmesriikide tehtud otsust suurendada humanitaarabi kriisis kannatada saanud tsiviilelanikele. Kõiki osapooli kutsuti üles tagama humanitaarabitöötajatele juurdepääsu haavatavatele kogukondadele ja tagama nende turvalisust, et humanitaarabi andmine saaks jätkuda.

Saadikud nõudsid, et Kongo ühineks viivitamatult taas Amani rahuprotsessiga ning lisaks tuleks korraldada Ida-Aafrika Suur järvistu piirkonda käsitlev rahvusvaheline konverents, et leida konfliktile toimiv poliitiline lahendus ning edendada piirkonna kindlat majanduslikku integratsiooni, millest oleks kasu piirkonna kõikidele riikidele.  Samuti tuleb teha täiendavaid jõupingutusi, et lõpetada välismaiste relvastatud rühmituste tegevus Kongo DV idaosas.

  Üheks tähtsaks punktiks resolutsioonis oli maavarade küsimus: loodusvarade ebaseaduslik ekspluateerimine Kongo DV idaosas on mässuliste rühmituste rahastamisallikas ning seetõttu on oluline võidelda sellise piirkonna mässuliste rühmituste ja valitsuste teostatava ebaseadusliku ekspluateerimise vastu. Eurosaadikud kutsusid resolutsioonis Kongo võime üles likvideerima mässuliste rühmituste majanduslikku baasi ning tõkestama nende juurdepääsu maavaradele ning kauplemisvõrgustikele.

Järgmisel nädalal arutab kriisi Kongo idaosas ka ELi Nõukogu ja võtab vastu oma järeldused. Olukorda pingestab kindral Nkunda suhtes ebaausalt läbiviidud parlamendivalimised, mis välistasid Rahvakaitse Rahvuskongressi esindajate osalemise valimistel. Kindral Nkunda nõuab õigluse taastamiseks kohtumist Kongo Demokraatliku Vabariigi presidendi Joseph Kabilaga. ÜRO on nimetanud Nigeeria endise presidendi Olusegun Obasanjo oma erivolinikuks, kelle ülesanne on eelkõige sõjategevuse peatamine. Lõuna-Aafrika Arenguühendus ja Aafrika Liit on nimetanud Tansaania endise presidendi Benjamin Mkapa erivahendajaks Ida-Aafrika Suur järvistu piirkonnas. Olukorra stabiliseerimiseks peab Kongo Demokraatliku Vabariigi valitsus loobuma sõjalistest meetmetest kindral Laurent Nkunda vastu ning alustama dialoogi poliitiliste lahenduste leidmiseks. Kongo valitsus peab lõpetama hutude relvajõukude toetamise ning koostöös ÜRO missiooniga kohapeal kindlustama nende täieliku desarmeerimise. Rwanda peaks kehtestama täieliku amnestia genotsiidis mitteosalenud hutu võitlejatele, genotsiidist osavõtjad tuleb anda kohtu alla.

Meie enda Eesti välisministeeriumi seisukoht on esiteks see, et  ÜRO eriesindaja ning vahendaja määramine on eriti positiivne, sest juba on nende vahendustegevuse tulemusel vaenutegevus oluliselt vähenenud. Eesti peab positiivseks otsust tugevdada ÜRO rahujõudusid Kongo Demokraatlikus Vabariigis.

Kõik tundub liikuvat heas suunas, EL, ÜRO, rahvusvaheline üldsus on tõmmanud probleemile tähelepanu. Aga milles on siis probleemi probleem? Ikka selles, et meie pingutused pole piisavad. Sel nädalal on Cristiane Amanpouri reportaaž hutude genotsiidist 1994.a., mida CNN-s reklaamitakse ühe tutsi naise intervjuuga, kelle mehe ja viis last tapsid naabritest hutud, kellega eluaeg kõrvuti elati. Aga veelgi süngem on saatest selguv tõsiasi, et kõik märgid saabuvast vägivallast olid olemas, aga seda informatsiooni ei võetud tõsiselt. Kas sedapuhku on jõudu sekkuda, või tegeleme jätkuvalt vaid deklaratsioonidega?    

      ÜRO on jätnud endast nõrga mulje ja EL on endiselt justkui meeltesegaduses. Kongos on juba enam kui 250 000 peavarjuta inimest, ÜRO koridorides nimetatakse seda esimeseks kriisiaja sõjaks ning kardetakse ette, et varsti ei jätku riikidel raha rahuvalve ülalhoidmiseks! Veelgi hullemini mõjuvat see Euroopa ühtsele julgeoleku- ja kaitsepoliitikale, kuna rahapuuduses on siinsed valitsused eriti kitsid kohapeale oma valvajaid saatma. Kongo probleemi pikaajalisem probleem ongi selles, et võib märkida ka Euroopa võimete piiri sekkumistel Aafrika probleemikolletesse. 

Kriitiline konstruktiivsus pole pelgalt pragmatism

Hea kolleeg Marko Mihkelson selgitab oma eilses blogipunktis suhteid Venemaaga ning heidab Euroopa sotsiaaldemokraatidele ette pragmaatilist poliitikat Moskva suunal.

Minu isiklik seisukoht on rõhutada kriitilist konstruktiivsust. See ei tähenda ei pelgalt pragmaatikat ega isolatsioonipoliitikaid, vaid koostööd ja sihikindlat kriitikat. Seda meelt on enamus Euroopa sotsiaaldemokraate.

Ei saa kuidagi pidada konstruktiivseks piiritagust karjumist, mida tegelikult parempoolsed hetkel propageerivad, nn. aiatagust ulgumist. Konstruktiivne on omada julgust kohale minna ja öelda välja oma kriitika sellele, kellest midagi sõltub.

Võin kinnitada, et möödunud Moskva visiidi raames kohtuti kõrgete ametnike ja võtmepoliitikutega ning nõnda avatud vestlusringi, kuhu kuulus ka mõlemapoolne kriitika, pole varem kogenud. Mul oli võimalus otsekoheselt erinevatel teemadel sõna võtta ja Venemaa mulle vastati samaga.

Olen nõus, et vajadusel tuleb vastuvoolu ujuda, nagu kolleeg Mihkelson ütleb ja mäletab ka ENPA aegadest. Pälvisin tähelepanu Euroopa Nõukogus sellega, et ei jälginud oma partei seisukohti kommunismikuritegude rahvusvahelise hukkamõistu raporti puhul, vaid  survestasin neidki kalduma meie seisukohtade poole. Tunnistan, et olen Euroopa Parlamendis saanud seda “tehnikat” ka kõvasti lihvida. Selge on see, et ida- ja lääneeurooplaste arusaamad Venemaa puhul tihti ei kattu.

 Aga ärgem laskem end eksitada, kui arvame, et lahkarvamused eksisteerivad vaid sotside leeris. Eri küsimustes ja eri aladel on kaklused ja eriarvamused kõikide parteide päevakavas. Nii on igati normaalne, et üleilmastumise ja uute liikmete tulekuga seostatud teenuste direktiiv, mis lubanuks uutel riikidel konkureerida vana Euroopa teenuste turul ning ähvardanuks sellega Lääne-Euroopa protektsionistlikku sotsiaalsüsteemi, tekitas Euroopa Parlamendis meeletuid vaidlusi just uute ja vanade liikmete vahel. Lääneeurooplasi hirmutas uute liikmesmaade “konkurentsieelise” ehk madalamate maksude ja viletsama sotsiaalsüsteemiga seotud hirmud, mistet koonduti mitte parteiliini järgi, vaid liikmesriikide järgi. Nii olid meiega – eestlastega – ühel rindepoolel teised idaeurooplased ja parteiüleselt. Erinevaid parteide siseseid seisukohti  ja konflikte on igas parteis kümneid.

Ütlen seda uuesti, mida olen möödunud nädalal Eesti meedias kommenteerinud: Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni delegatsioon, mis Venemaad väisas, koosnes inimestest, kellel on teatud Venemaad puudutavates valdkondades erinevad seisukohad. Delegatsioonis oli erinevaid arvamusi ja seisukohti, samas ka suur ühisosa – näiteks hääletasid sotsiaaldemokraadid üksmeelselt Euroopa Parlamendi istungil Gruusia resolutsiooni poolt.

Mis puudutab Schulzi kommentaari Venemaa majanduse stabiilsusest ja Venemaa võimest maailmamajandust stabiliseerida, siis sellega ma ei saa isiklikult nõustuda, sest Venemaa sõltub liiga palju ühest tegurist -nafta hinnast. Kuid olen nõus, et Ameerika mõju maailmamajanduses seoses finantskriisiga väheneb.

Mis puudutab Euroopa Liidu ja Venemaa vahelist suhtlemist, siis olen ka varem öelnud, et rääkimine Venemaaga on mõistlikum, kui suhete täielik katkestamine. Nii Venemaa kui ka Euroopa Liidu jaoks on oluline jätkata ajakohastel teemadel suhtlemist ning selles valguses on need visiidid olulised ka Eestile. Me peame kindlasti kommunikeerima seisukohti, mis puudutavad näiteks Venemaa agressiivset välispoliitikat või inimõiguste piiramist. Võtmesõnaks on siiski suhtlemine – kui laseme Venemaal langeda veel suuremasse isolatsiooni, milleks on neil kalduvus, siis saavutame veel vähem.

Hetkel üritatakse sotsiaaldemokraate mustata Venemaa teemal, et kavalalt varjata konservatiivide aastatepikkust inimõigustest möödavaatamise poliitikat. Kordan sama, mida oma eilses blogi sissekandes: Euroopa Parlamendis nagu ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarses assamblees otsivad kompromisse omavahel need (enamus) parteisid, kes hoiavad inimõiguseid au sees, sinna aga ei kuulu Euroopa Rahvapartei, kes alalhoidliku järjepidevusega likvideerib või vähemalt üritab kaotada inimõiguste kohta käivaid sätteid meie raportitest. Siin võiksin soovitada oma kolleegidel vaadata üle Euroopa mõttelised alused, Kopenhaageni liidulaienemiskriteeriumid, Euroopa Põhiõiguste Harta, Eesti Vabariigi põhiseaduse ja kõiksugu rahvusvahelise õiguse konventsioonid, mis puudutavad antud temaatikat.

Külaskäimisest Venemaale: mulle jääb mulje, et Eesti isamaalased on hakanud sotsiaaldemokraate süüdistama selles, et neile avanes võimalus Moskvasse minna, isamaalastele aga mitte? Tegelikult viibis Europarlamendi majanduskomisjoni delegatsiooni samal ajal Moskvas, kus oli ka neli konservatiivi. Mis veelgi huvitavam, kuuldavasti plaanib Euroopa Rahvapartei praeguste plaanide kohaselt sõita Moskvasse novembri alguses ja neid plaane tehakse ju ka samal ajal, kui Vene-Gruusia rahuplaani pole täidetud. Nii süüdistati meid asjas, mida nende endi tagatubades planeeritakse. Niisiis, sõnades üks ja tegudes teine suhtumine?

Ja viimaks soovitus oma kallitele kolleegidele IRList. Milleks segada antud vestlusesse Schröderit, kui konservatiivide ridades on end üleni naeruvääristanud Silvio Berlusconi?  Ja maailma kunagine hiigelšrööder Jacques Chirac?! Ka Angela Merkel on oma viimaste väljaütlemistega äratanud kahtlusi, kas tedagi ei paelu ärihuvid? Või parempoolsete palgal rammu koguv van der Linden, kelle ärihuvid tegelikult Marko Mihkelson ise paljastas. 

Huvitav on märkida, et kolleeg Marko Mihkelson on veel käesoleva aasta maikuus rääkinud Eesti-Vene suhete arendamisest oma blogi sissekandes, ta on teinud ettepaneku lausa Riigikogu tasandil suhteid vaagida ja arendada. See poleks loomulikult esimene kord, kui Eesti konservatiivid räägivad populistlikel eesmärkidel seda, mida arvavad, et rahvas kuulda tahab..

Schröderi suhetest Schulziga võib anda vaid oletusi, kuna viibivad samas parteis. See ei pruugi tähendada lähedasi suhteid, võtkem või IRL. Kas Markol on lähedased suhted endise siseministri ja Tallinna linnapea Jüri Mõisaga, kuna kuuluvad samasse poliitilisse perekonda? Ja kellele see korda läheks?

Minu samal teemal kirjutatud artikli “Schröderiseeruv Euroopa” võivad kolleegid ja huvilised leida Eesti Ekspressi Areenist, 04.09.2008. Lugeda saad siit

Eesti roll Saksa-Vene suhetes: kas naeratades või rusikaid vibutades?

Hea kolleeg ja Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson on leidnud, et jutt kriitilisest konstruktiivsusest Venemaa suunal on arusaamatu (http://markomihkelson.blogspot.com/2008/10/venemaa-mngib-saksamaa-kaardile.html). See on heaks ajendiks, et veidi selgitada.

Mihkelsonile jäi arusaamatuks minu öeldu Terevisiooni hommikuprogrammis möödunud reedel pärast seda, kui naasesin Moskva kohtumistelt Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni delegatsiooni liikmena. Mihkelsonile jäi arusaamatuks mõte, et Euroopa on järjest enam majanduslikult sõltuv Venemaast ning et see ei luba meil karmimaid meetmeid Moskva agressiivse välispoliitika ohjeldamisel. Sealjuures selgitab ta, et sama nädala esmaspäeval koos olnud IRLi välispoliitika nõukogu olla arutanud olukorda Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes ja leidnud üheselt, et seni, kuni ei ole täidetud Medvedevi-Sarkozy rahuplaani kõik punktid, ei ole alust ka näiteks koostööleppe läbirääkimiste taasalustamiseks, rääkimata siis võimalikest uutest viisalihtsustustest või muudest konkreetsetest sammudest.

Esiteks on hea kolleeg vääriti mind mõistnud, et me ei tohi kasutusele võtta karmimaid meetmeid Moskva suunal. Selgituseks ütlen, et minu arvates mitte me ei tohi, vaid meil pole eriti mõtet kasutada karmimaid meetmeid, mis piirduksid igal juhul vaid rusikate vibutamisega. Minu sõnumi sisuks oli mõjutada arenguid igal võimalikul viisil, mitte ainult seljatamise ja isoleerimisega. Majandussuhted arenevad tõusvas joones euroliidu ja Venemaa vahel ja siingi on vajalik meie rahulik mõjutamine ja kaasa rääkimine.

Usun, et igasuguste imperialistlike tendentside, inimõiguste rikkumise, ajakirjandusvabaduse piiramise jms suhtes saab olla vaid üksmeelne kriitika. Samas peame silmas pidama, et oma sõnadele saame kaalu lisada ainult juhul, kui meil on millega oma partnerit mõjutada. Venemaa oli vastu, et inimõiguste teemat puudutada EL-Venemaa partnerlusläbirääkimistel, aga just see on koht kus me saaksime selle teema tõstata kõige kõrgemal tasemel.

Ma arvan, et on olemas õigem „kolmas tee“, mida siiani pole käidud. Konservatiividest lauskriitikute taktikal näib puuduvat suurem siht, ja teisest küljest liigne ja ennastunustav valmidus koostööks (mida võib täheldada Tallinna linnapea leeris) ei kaitse ka mingil määral meie huve.

Peame leidma enestes pragmaatiku. Peame jääma endale tõeseks ja kritiseerima seal, kus eurooplastena näeme, et Venemaa liigub suunas, mis ei ole õige (imperalistlikud tendentsid, inimõiguste rikkumine). Ja samas peame pooldama konstruktiivset koostööd, mille kaudu saame oma sõnumi edasi anda nii, et sellel oleks ka mingi mõju. Venemaad nii nagu ka USAd võib süüdistada selles, et üritatakse jagada EL riike mitmesse leeri, et oma huvisid kaitsta nagu seda teevad paljud lugupeetud poliitikud. Aga usun, et selliseid huvisid tunnistades, võime kehtestada Euroopa ühist tahet paremini läbi kriitilise konstruktiivse koostöö, kui läbi isolatsiooni. Sotsiaaldemokraatide nimel võib öelda sedagi, et erinevalt konservatiividest on just sotsiaaldemokraadid tuletanud Venemaale meelde tema rahvusvaheliselt võetud kohustusi inimõiguste kaitsmisel. Teadagi on, vähemasti Euroopa Parlamendis kujunenud tavaks, et viited inimõigustele korjatakse alati resolutsioonidelt välja tänu Euroopa Rahvapartei survestamisele. Nii võiksid sotsiaaldemokraadid samuti hakata oma kolleege süüdistama inimõiguste eiramises?

Kas see nn “sõbralikum nägu” Vene-Saksa suhetes tähendab Eesti jaoks head või halba? Kui suurte eurooplaste eesmärgiks on Nord Stream, millega isoleeritakse ühtlasi euroliidu idapiir, siis pole tegelikult vahet, kuidas seda tehakse – kas naerulsui või rusikaid vibutades. Seda enam teadmisega, et Eesti pole Venemaa jaoks välispoliitiline prioriteet number üks – vastupidi aga küll.

Mis aga puutub boikoteerimisse: konservatiivid puudusid Euroopa Parlamendi – Venemaa riigiduuma ühisdelegatsiooni koosolekult, mida juhib tegelikult nende enda parteikaaslane hollandlanna Ria Oomen Ruijten. Oma seisukohtade selgitamiseks valiti hoopis teine tee – toodeti pressiteateid, kus sisuliste argumentide asemel õhutati emotisoonidel põhinevat vastuseisu. Karjutakse nö “aia tagant”. Irooniline, et Eestiski kirjutas meedia EP-Duuma kohtumisest ja pööras palju tähelepanu selle saadiku ütlustele, kes kohtumisel ise ei viibinud.

Samas on aga kuulda, et EP Majanduskomisjonilgi toimus möödunud nädalal (nädal pärast Brüsseli töösessiooni) väljasõit Moskvasse, mille delegatsiooni raames viibis sõidul ka neli konservatiivide liiget. Ehk on siingi tegu sarnase tendentsiga, et Euroopas räägime valijale ühte juttu, aga Moskvas käime nii kui nii.

Täiendatud 09.10.08: Minu arvamust “schröderismist” Euroopas saab lugeda SIIT.

Kivikuningas Lukašenka mängib Valgevenega muutumismängu

Valgevenelased tõttavad eile valimisurnide juurde, et valida endale uued esindajad Valgevene parlamendis. Selge on see, et antud valimised polnud ei vabad ega ausad. Valgevene pole muutunud üleöö demokraatlikuks. Ja paradoksaalsel kombel olid eelmised valimised mõnes mõttes ausamad. Opositsioon oli palju nõrgem ja inimesed totaalselt ajupestud. Kogesin ise vaatlejana, kuidas inimesed täiesti siiralt toetasid Lukašenkat, kes lubas stabiilsust ja majanduskasvu.  Samad inimesed küsisid minult murelikult, et kuidas me küll hakkama saame, sest osa müüdist oli see, kui halvasti on Baltimaade käsi käinud. Seekordsetel valimistel lubati küll kandideerida osadel opositsiooni esindajatel, kuid see tundub olevat rohkem selleks, et öelda, et valmised on vabad: opositisooni esindajaid jäeti võimude poolt registreerimata või ei lubatud neid osaleda valmiskomisjonide töös või ei antud eetriaega või ei lubatud trükkida materjale oma seisukohtade tutvustamiseks. Näiteks Ühinenenud Demokraatlike Jõudude 110 esindajast, kes taotlesid kandidaadiks registreerimist, osales valimiskampaanias  75 inimest.  Samas ka üsna tüüpiline opositsiooni probleem – ollakse killustunud ega suudeta koostööd teha.   Ei suudetud otsustada sedagi, kas valimisi boikoteerida või mitte, selle osas tuli isegi vastuolulisi teateid.

Muutus Valgevenes? Mis muutus?

Sest miks peaks Aleksandr Lukašenka nüüd oma võimu loovutama, kui ta pole seda teinud alates 1994. aastast. Kivikuningas Lukašenka mängib muutumismängu: hiljuti vabastas ta üksikud poliitvangid; tänu Vene energiahindade tõusule, õigemini energiatoetuste äravõtmisele, orienteerib Lukašenka ka Valgevene majanduse ümber turule. Sest 1990. alguses pandi mööda oletusega, et keskvõimu kontrollitud majandus toob rikkuse tee ja naabrid – venelased ja ukrainlased – on täna oluliselt varakamad ja paremal järjel, kui nende valgevene vennad. Elukvaliteet on märkimisväärselt langenud ja inimesed elavad kitsamates tingimusis, kui Nõukogude Valgevenemaal. Sellest tulenevadki Aleksandr Grigorjevitši mängud muutustega.

Valgevene puhul on eriti kurb veel üks teadmine. 1990. aastatel oli inimlik õnn madalaim mitte maailma vaeseimates riikides, vaid endistes sotsriikides ja eriti endistes NL vabariikides. Kommunistliku režiimi alt pääsenud riikidele on iseloomulik tänagi veel madal rahulolu, kui sama majandusnäitajatega riikides, millel pole kommunismiga mingit pistmist. Ka Eesti, mis asub endistest vabariikidest aste kõrgemal, paiknes veel paar aastat tagasi tabelis pärast Indiat. Tõestatud on, et õnnelikkuse tase (Ronald Inglehart’i “Happyness’i” indeks) on Eestis (ning mujal endises N. Liidus) peale kommunismi langemist veelgi langenud. Võime resümeerida, et enamik postsovjeedi rahvast pole rahul oma eludega ning tihti kohtab depressiooni.

Aga! Teades, et Eestis valitseb demokraatia, olenemata rahva madalast enesetundest, siis mida peaksid tegema inimesed Valgevenes? Valgevene kodanikud ei ole iseseisvumise tagajärjel muutunud õnnelikumaks, tervemaks, tolerantsemaks, vaid on liikunud hoopis vastassuunas. Õnnest rääkides kõneleb enamus sellel maal hoopis sellest, kui õnnetud nad on – õnn vahetub ebaõnnega. Valgevenelased leiavad, et nende elu on ebaõnnestunud, raisatud ja endiste idabloki riikide seast on nende päralt kõiki aegade madalaim enesehinnangu aste.

Küllap on selle uringu tulemused ka üsna tõelähedased. Tähelepanuväärne on see, et ilmselt on aastatega muutunud valgevenest saadav statistika usaldusväärsemaks. Veel mõni aeg tagasi olid just slle riigi tulemused need, mida kuidagi usaldada ei saanud.

Lukašenka pole igavene

Kohtusin hiljuti Brüsselis Valgevene Sotsiaaldemokraatide ühe juhi ja endise presidendikandidaadi Aleksandr Kozuliniga, kes vabastati Valgevene võimude poolt vanglast augustis. Kozulini sõnul on Lukašenka väsimas, kuid paljud inimesed ikka toetavad teda, kuna meedia on kallutatud. Ta ennustas aga  arvamuste peatset muutumist, sest venemaa poolt peale surutud gaasihinna kiire tõus teeb oma töö. Kozulini, kelle kandidatuur on üks kolmest  tänavusest Euroopa Parlamendi Sahharovi inimõiguste auhinna kandidaate, sõnul poliitvange enam sisuliselt ei ole, aga samas represseeritakse võimude poolt inimesi, kellel läheb hästi.

Kozulini avaldas heameelt, et Valgevene ja Balti rahvaste suhted on sõltumata Lukašenka režiimist normaalsed. Valgevenelased usuvad järjest vähem, et Euroliit on nende vaenlane ning et Valgevene vaevleb poliitilises isolatsioonis ikka tänu nn. siloviki’tele, ehk Nõukogude päevist pärit nomenklaturale. Oluline oleks, et Schengeni viisad oleksid odavamad, sest praegune 60-eurone hind käib neile üle jõu. Selles küsimuses peaks Euroopa Liit mõtlema viisarežiimile.

Kozulin ise ei saanud valimistel kandideerida, kuna ta on kriminaalkorras karistatud. Küll aga kandideeris tema tütar. Samuti pakkus Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsioon ühele noorele Valgevene sotsile võimalust praktiseerida Brüsselis.

Aleksandr Lukašenka muudest muudatustest:

Valgevene on täna liikumas nn. turul põhinevale autokraatiale: kõrgametnikud liputavad oma rahatähtedega, korruptsioonivastane võitlus on peatatud ehk pea olematu; riigijuhi enda pojad sõidavad Porsche sportautodega ja omavad ka luks-autokaubamärkide esindusõigust. Kas see noor põlvkond on tõesti “slaavi väärtuste” hea eest seisjad? küsib Silitski (Jörgen: kes ta on, alguses peaks mainima), viidates Aleksandr Lukašenka ammuaegsele retoorikale Valgevene rahva enesetundest ja uhkest minevikust.

Kui vanasti mängis riigipea pensionäridele, siis täna meelitab ta ka noori. Näiteks on vahetanud ta välja suure osa oma kabinetist oma poegade sõprade ja teiste nendevanuste vastu. Ühtlasi loobus “Suur Juht” Viktar Šeimanist, kes on juhtinud tema kabinetti üle kümne aasta. Kõik see on loogiline, leiab European Voice’is Vitali Silitski: Belarus vajab välisinvesteeringuid. Välisinvesteeringuteks on vaja väljuda poliitilisest isolatsioonist ja lõpetada ka viisapiirangud. Värskelt rikastunud poliit-majanduslik eliit tahab esmaklassilisi reise ja himustab Pariisi kaubamajasid. Küsimusele kuidas kõike seda saavutada, ei saa Lukašenka ilmselt vastust ka eilsetest valimistest!

Kesk-Aasia teed viivad taas Pariisi!

Kesk-Aasia siiditeed pidi toodi kunagi kallist kaupa, mis jõudis ka Euroopa valitsejate salongidesse. Nüüd üritavad need valitsejad jälle kaubateid turgutada. Siidi asemel tuntakse küll huvi hoopis nafta ja gaasi vastu.

 

Möödunud nädalal juhtus üks halenaljakas lugu. Euroopa Parlamendi Kesk-Aasia delegatsioonijuhid ootasid oma Tadžiki kolleegidelt kinnitust, et mõni nädal hiljem leiaks aset eurooplaste visiit Dušanbesse. Oodatud kirja ei tulnud ega tulnud, sest kuuldavasti olevat tähtis allkirjaandja Pariisis. Mis mõttes, küsiti koridorides? Mida ta seal teeb? Ilmselt veedab puhkust, kõlas vastu Euroopa Komisjonist. Hiljem selgus, et Prantsuse eesistumise poolaasta raames olid kõik Kesk-Aasia riigid kutsutud kohtumisele välisminister Bernard Kouchneriga, et tugevdada juba Saksa eesistumise ajal (2007) algatatud Euroopa Liidu strateegia suhtlemiseks Kesk-Aasia riikidega. Aga millegipärast ei teadnud sellest Brüsseli vastavad reaametnikud, olgugi, et Eurovälisvolinik Ferrero-Waldner viibis üritusel.

Kesk-Aasia strateegia on saanud uue tähtsuse seoses Gruusias toimunud nn julgeoleku arhitektuuri kokkuvarisemisega ning järjest suureneva energiasõltuvusega, millest räägitakse küll palju, aga mille vähendamiseks tehakse hämmastavalt vähe. 18. septembril toimunud Pariisi konverentsi alapealkiri oligi “Väljakutsed julgeolekule”.

Eurooplased ei jätnud märkamata nn –stanide (Kasahstan, Kõrgõstan, Usbekistan, Tadžikistan, Türkmenistan) osavõtmatust tunnustada Gruusia separatistlikke osariike. Teada on ka nende soov leida  uusi viise oma energiat Venemaast sõltumatult meieni toimetada. Ühtlasi asuvad nad geopoliitiliselt väga kuumas kohas: Hiina, Iraani, Lähis-Ida ja Afganistani ristumisteedel. Nii Kõrgõstan, Tadžikistan kui Usbekistan majutavad militaarbaase, mida Euroopa jõud kasutavad võitluses Afgaani talibanidega. Ka suurem osa Afganistani narkoveost saabub Euroliitu läbi Kesk-Aasia ulatuslike steppide. See kõik muudab eurooplaste huvid vajadusteks.

Üks tore asi jäi silma Pariisi konverentsilt, see, et kaasatud oli ka Türgi. Teatavasti asuvad Kesk-Aasia riigid (v.a Tadžikistan) turaani keelteruumis. Termin peab silmas territooriume, kus on levinud türgi keel või selle suguluskeeled, ala ulatub kaugele Kesk-Aasiasse ning kätkeb endas kuni 200. miljonit inimest. Nad tunnevad Türgiga ühtekuuluvust, edaspidi järelikult ka Euroopa Liiduga.

Pariisi foorum oli poliitiliseks märguandeks, et eurooplased on valmis Kesk-Aasia strateegia toimikuga edasi minema. Edasised küsimused on: mida teha Usbekistanile seatud sanktsioonidega? Millises suunas liikuda Nabucco gaasijuhtmega? Kuidas luua muid uusi alternatiive? Kuidas suurendada oma kohalolekut piirkaonnas, jne? Ning, last but not least, millal mõistavad eurooplased, et Türgi on Euroopale olulisem, kui arvame. Seda näitab ka antud kaasus.  

Vene poliitika kahepalgelisusest


Soome-ugri maailmakongressilt.

Ostsin mõni päev tagasi Moskvast Punase väljaku lähedalt traditsioonilise Matrjoška, millele on maalitud Vene riigipead. Ikka ilusasti üks teise sees, kõige tillem vaevu äratuntav Hruštšov. Suurimal oli aga kaks nägu: Putini ja Medvedjevi oma. Jäigi mulje, et Venemaa lihtsalt pole veel suutnud otsustada, kes on nende president.

Hantõ-Mansiiskis lõppes äsja Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumine, sellele järgnes praegu kestev Soome-Ugri maailmakongress, ja siin on väga selgesti näha, kuidas vene kahepalgelisus ei jää vaid sümboolseks, vaid on tegelikult päris praktiline. Vene poliitikavankrit veavad nüüd good guy ja bad guy.

Oli ju president Medvedjevi esinemine kongressil, samuti tema kohtumine Ilvesega positiivne ja lootustandev, kuid Duuma väliskomisjoni esimehe Kossatšovi eilne rünnak oli ometi igati putinlik ja näitas suurepäraselt venelaste teist palet, mis pole kuhugi kadunud.

Tunnistan, et minu jaoks polnud Kossatšovi jutus sisuliselt midagi uut. Kui miski üllatas, siis avalduse ebakultuurne vorm. Olen varemgi kogenud, kuidas Kossatšov püüab soome-ugri probleeme vältida väidetega: eestlased toovad selle probleemi rahvusvahelisele tasandile ainuüksi seetõttu, et juhtida tähelepanu kõrvale omaenda venelaste olukorralt Eestis. Seda tegi ta juba paar aastat tagasi, kui Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee arutas minu raportit Vene Föderatsioonis elavate soome-ugri rahvaste olukorrast.

Isegi olen püüdnud kahe teema sidumist vältida, kuna selge on, et siin on tegu läbinisti täiesti erineva situatsiooniga. Meie hõimlased on Venemaa põlisrahvad, meile on enamus meie venelasi aga suhteliselt hilised sisserändajad ja seega on ka riigi kohustused nende suhtes paljuski erinevad. Aga mõnikord olen venelastele nimelt välja pakkunud, et kui teile meeldib nii kangesti paralleele tõmmata, eks võrdleme siis.

Vaid paar näidet kõige olulisematest probleemidest. Kui Venemaal on vaid väga väikesel osal meie hõimlastest võimalus omandada haridust emakeeles, ja sedagi vaid neljanda klassini, siis meil õpivad venelased ikka peamiselt oma emakeeles. Kontrasteks näiteks võib tuua marid, kellest emakeeles õppis 2005. aastal vaid 725 inimest (marisid elab Vene Föderatsioonis u. 600 000). Eile rääkis mulle üks handi õpetaja, et neil on vaid paar emakeele tundi nädalas.

Kusjuures, sotsioloogilised uuringud näitavad selget tendentsi, et mida noorem ja haritum on meie hõimurahvaste esindaja, seda vähem ta oskab ja peab oma emakeelest. Ja küllap ka juurtest.

Veel üks võrdlus. Eestis avaldatakse aastas mitu korda rohkem erineva nimetusega venekeelseid raamatuid kui kogu Venemaal hõimurahvaste keelset kirjandust kokku! Ja sedagi tehakse suures osas meie endi ja soomlaste toel. Aga kuidas saavad areneda need hõimukeeled siin, kui kirjavara pole?

Ühes asjas on Kossatšovil õigus, kui ta ütleb, et soome-ugri rahvaste olukord ei erine teiste Venemaa väikerahvaste olukorrast. Tõepoolest on probleeme paljudel Venemaa väikerahvastel. Aga mitte nii eksistentsiaalseid. Soome-ugri probleemiks on rahva hääbumine, olgugi, et ka venelasi jääb vähemaks, pole see nõnda suurearvuline. (näiteks mordvalaste arv vähenes kahe rahvaloenduse vahel enam kui viiendiku võrra). Või siis üldse mitte, tatarlaste koguarv muudkui tõuseb.

Minu raporti arutelul 2006.a. ENPA-s lisati sinna venelaste survel, et soome-ugri rahvaste probleemid tulenevad peamiselt „viletsast majanduslikust olukorrast”. Siin, Hantõ-Mansiiskis, kust torudesse jookseb enamus Venemaa naftast, tundub see põhjendus eriti irooniline. Ja kui see oligi Venemaa jaoks kandev argument veel mõned aastad tagasi, siis tänane olukord demonstreerib selgemast selgemalt poliitilise tahte puudumist.

PS. Mainitud Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee soome-ugri rahvaste olukorda käsitleva raporti vene keelset tõlget jagatakse ka kongressil.

 

%d bloggers like this: