12-15 jaanuar 2009 EP täiskogu istung

Möödunud nädalal toimunud täiskogu istungil lahati probleeme, mis seotud järjekordsete probleemikolletega maailmas. Kõigepealt Gaza konflikt ja siis Vene-Ukraina gaasitüli. Gazas toimuva kohta võttis Euroopa Parlament neljapäeval vastu resolutsiooni. Vene-Ukraina gaasitüli koha pealt on huvitav nentida, et ühtsest energeetikapoliitika vajalikkusest räägivad täna kõige rohkem esindajad Ungarist, Slovakkiast, Bulgaariast ja Austriast  – riikidest, mis on varem olnud varmad Venemaaga kahepoolseid lepinguid sõlmima. Üle-eelmisel nädalal Euroopa Parlamendis toimunud Venemaa ja Ukraina esindajate osalusel toimuma pidanud gaasitüli teemalisest koosolekust olen kirjutanud siin.

Samuti tegi Tšehhi peaminister ülevaate selle kohta, mis on nende eesistumise prioriteedid. Tšehhid võtsid ohjad üle prantslastelt ja nende hüperaktiivselt Nicolas Sarkozylt ning juhatavad järgmised viis ja pool kuud Euroopa Liidu toiminguid. Prioriteetide seas on nimetatud energiajulgeolekut, majandussurutisega võitlemist, idapartnerlust ja suhteid Venemaaga. Sellest saab pikemalt lugeda siin.

Tagasihoidlikult võiks ka mainida, et seekordne istung on ümmarguse tähendusega, sest aasta on täis sellest ajast, kui hakkasin 2008. aasta jaanuaris blogis tegema ülevaateid täiskogu istungitest. Olen püüdnud neid regulaarselt teha ja neid saab vaadata siit

Tšehhi peaminister: tähtsõnadeks on energeetika, majandussurutis, Euroopa roll maailmas

Kahtlemata on kahetsusväärne, et Tšehhi eesistumine algas eelnevalt kavandatu asemel pealesurutud  Vene-Ukraina gaasitüli lahendamisega, nii nagu ka eelmisel eesistujal tuli alustada Vene-Gruusia sõja lõpetamisega. Igal asjal on aga ka oma positiivne külg. Gaasitarnete sõjaga on energeetikaküsimused tõusnud esiplaanile, eriti ühtse energiapoliitika vajaduse tunnetamine.

Tšehhi eesistumise kava keskmes asub energeetika, mis lisaks majandussurutisele, välispoliitika valupunktidele Lähis-Idas ning Ida-Euroopas, ning EL-Venemaa suhted on saabuva kevade tähtsõnadeks, nagu informeeris Euroopa Parlamendi saadikuid täna lõppeva Strasbourgi täiskogu istungil tšehhide peaminister Mirek Topolánek. Oluliseks peetakse energeetikajulgeolekut: suurendada tuleks Euroopasse saabuva energiatarne kiirust, vähendama peaks samas sõltuvust.

Energiatarnekindlusest rääkides tuleb eesmärgistada Euroopa ühemeelsuse. Eesistumise esimestest päevadest seisis Tšehhi valitsus silmitsi suure väljakutsega Vene-Ukraina gaasitüli näol.

Mida peaks eesistujamaa oma tegevuses rõhutama? Seda, et ühtset energiapoliitikat pole võimalik kujundada Brüsselis,  kui liikmesriigid ei lähtu mitte ühishuvist, vaid sõlmivad kahepoolseid lepinguid  vaid neile kasulikel tingimustel! Selles mõttes peab see ühtne poliitika algama liikmesriikide pealinnadest, mitte ootuspäraselt Brüsseli koridoridest Loodan, et eestkõneleja saavutab elu just selle arusaamise süvendamises.

 

Idapartnerlus

Teiseks, tuginedes ajaloolistele sidemetele ning praegusaja väljakutsetele tugineb Tšehhi eesistumise välissuhete pool kõige esimesena suhetele ja koostöövormidele tervikuna Euroopa Liidu, ELi liikmesmaade ja Ida-Euroopa ning Lõuna-Kaukasuse partnerite vahel. Peamised teemad, millele süvenetakse, on energia, majandus-, kaubandus- ning keskkonnaprobleemidele, samuti põhiõiguste ja –vabaduste tunnustamine ja demokratiseerumisprotsessi kiirendamine, üleminekuaja lünkade täitmine ja abistamine. Muuhulgas räägib EL teiste idaeurooplaste ja lõunakaukaaslastega migratsiooni korraldamisest, inimeste liikumisest ja vabast ringlusest, poliitilisest ja julgeolekukoostööst. Eesistujamaa eelistab pigem individuaalset, isikulist ja erinevat suhtumist nendesse riikidesse.

Tšehhi vabariik toetab oma eesistumise raames Euroopa Naabruspoliitika süvendamist ning panustab nn “idadimensioonile” või Idapartnerlusele selle raames. Viimane tähendab endast euroliidule uut tüüpi suhtumist idadimensiooni, eesmärgiks regionaalne koostöö ja Euroopaga suurem lõimumine, mida tõestavad hiljutised sündmused Gruusias, Ukrainas, Moldovas. Energeetikaküsimuski on siin äärmiselt suure tähtsusega. Tšehhi eesistumise ajal organiseerib Euroopa Liidu nõukogu tippkohtumise ELi liikmesriikide ja kuue Ida-Euroopa partneri vahel. Mis puudutab bilateraalseid suhteid, siis jätkatakse strateegilisi  partnerlusläbirääkimisi Ukraina ja ELi vahel, samuti lansseeritakse uued läbirääkimised euroliidu ja Moldova vabariigi vahel. Kõrgendatud tähelepanu pööratakse ka Gruusia konflikti lepitamisele, arvestades muidugi Gruusia territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust.

 

Venemaa

Ühtlasi tervitan eesistujamaa kavatsusi suunata eritähelepanu suhete arendamiseks ja murede lahendamiseks Venemaaga ning seda, et ELi kutsutakse üles rääkima Venemaaga ühisel häälel.

See on suurepärane, arvestades sellega, et iga edusamm Eesti — Vene suhete asetamises kindlale lepingulisele pinnale on kogu euroliidu huvides.

Sellest tuleneb ka minu selle täiskogu istungjärgu küsimus värskele eesistujamaale: kas nõukogu võiks täpsustada oma suhtumist ja kavatsetavaid meetmeid riigipiiride tunnustamise küsimuses ? Nõukogu seisukohad minevikus on tuginenud sellele, et kahe riigi vaheline piir on bilateraalne küsimus, kuid täna on tegu siiski ELi välispiiriga ja Eesti kuulub ka Schengeni õigusruumi. Igati tervitatav on seegi, et nõukogu nimetab oma presidency program’is selgesõnaliselt Venemaa aktsioone Gruusia suhtes ebaproportsionaalseiks ja teiseks kutsutakse üles Venemaa suunal ühehäälselt toimima. Ka on huvitav tõdeda, et alla joonitakse uue EL-Vene partnerlussuhte planeerimisel arvestada Euroopa Komisjoni möödunud sügisel valminud euroliidu ja Venemaa suhete auditiga !

 

Üldiselt demonstreerib Tšehhi eesistumise kava poliitilist selgust mainitud küsimusis, mis muutub eriti tähtsaks see eesolevatel valimistel, kuna valija hakkab küsima, mida EL on tema kui tarbija kaitsmiseks teinud.

 

Kriitiline konstruktiivsus pole pelgalt pragmatism

Hea kolleeg Marko Mihkelson selgitab oma eilses blogipunktis suhteid Venemaaga ning heidab Euroopa sotsiaaldemokraatidele ette pragmaatilist poliitikat Moskva suunal.

Minu isiklik seisukoht on rõhutada kriitilist konstruktiivsust. See ei tähenda ei pelgalt pragmaatikat ega isolatsioonipoliitikaid, vaid koostööd ja sihikindlat kriitikat. Seda meelt on enamus Euroopa sotsiaaldemokraate.

Ei saa kuidagi pidada konstruktiivseks piiritagust karjumist, mida tegelikult parempoolsed hetkel propageerivad, nn. aiatagust ulgumist. Konstruktiivne on omada julgust kohale minna ja öelda välja oma kriitika sellele, kellest midagi sõltub.

Võin kinnitada, et möödunud Moskva visiidi raames kohtuti kõrgete ametnike ja võtmepoliitikutega ning nõnda avatud vestlusringi, kuhu kuulus ka mõlemapoolne kriitika, pole varem kogenud. Mul oli võimalus otsekoheselt erinevatel teemadel sõna võtta ja Venemaa mulle vastati samaga.

Olen nõus, et vajadusel tuleb vastuvoolu ujuda, nagu kolleeg Mihkelson ütleb ja mäletab ka ENPA aegadest. Pälvisin tähelepanu Euroopa Nõukogus sellega, et ei jälginud oma partei seisukohti kommunismikuritegude rahvusvahelise hukkamõistu raporti puhul, vaid  survestasin neidki kalduma meie seisukohtade poole. Tunnistan, et olen Euroopa Parlamendis saanud seda “tehnikat” ka kõvasti lihvida. Selge on see, et ida- ja lääneeurooplaste arusaamad Venemaa puhul tihti ei kattu.

 Aga ärgem laskem end eksitada, kui arvame, et lahkarvamused eksisteerivad vaid sotside leeris. Eri küsimustes ja eri aladel on kaklused ja eriarvamused kõikide parteide päevakavas. Nii on igati normaalne, et üleilmastumise ja uute liikmete tulekuga seostatud teenuste direktiiv, mis lubanuks uutel riikidel konkureerida vana Euroopa teenuste turul ning ähvardanuks sellega Lääne-Euroopa protektsionistlikku sotsiaalsüsteemi, tekitas Euroopa Parlamendis meeletuid vaidlusi just uute ja vanade liikmete vahel. Lääneeurooplasi hirmutas uute liikmesmaade “konkurentsieelise” ehk madalamate maksude ja viletsama sotsiaalsüsteemiga seotud hirmud, mistet koonduti mitte parteiliini järgi, vaid liikmesriikide järgi. Nii olid meiega – eestlastega – ühel rindepoolel teised idaeurooplased ja parteiüleselt. Erinevaid parteide siseseid seisukohti  ja konflikte on igas parteis kümneid.

Ütlen seda uuesti, mida olen möödunud nädalal Eesti meedias kommenteerinud: Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni delegatsioon, mis Venemaad väisas, koosnes inimestest, kellel on teatud Venemaad puudutavates valdkondades erinevad seisukohad. Delegatsioonis oli erinevaid arvamusi ja seisukohti, samas ka suur ühisosa – näiteks hääletasid sotsiaaldemokraadid üksmeelselt Euroopa Parlamendi istungil Gruusia resolutsiooni poolt.

Mis puudutab Schulzi kommentaari Venemaa majanduse stabiilsusest ja Venemaa võimest maailmamajandust stabiliseerida, siis sellega ma ei saa isiklikult nõustuda, sest Venemaa sõltub liiga palju ühest tegurist -nafta hinnast. Kuid olen nõus, et Ameerika mõju maailmamajanduses seoses finantskriisiga väheneb.

Mis puudutab Euroopa Liidu ja Venemaa vahelist suhtlemist, siis olen ka varem öelnud, et rääkimine Venemaaga on mõistlikum, kui suhete täielik katkestamine. Nii Venemaa kui ka Euroopa Liidu jaoks on oluline jätkata ajakohastel teemadel suhtlemist ning selles valguses on need visiidid olulised ka Eestile. Me peame kindlasti kommunikeerima seisukohti, mis puudutavad näiteks Venemaa agressiivset välispoliitikat või inimõiguste piiramist. Võtmesõnaks on siiski suhtlemine – kui laseme Venemaal langeda veel suuremasse isolatsiooni, milleks on neil kalduvus, siis saavutame veel vähem.

Hetkel üritatakse sotsiaaldemokraate mustata Venemaa teemal, et kavalalt varjata konservatiivide aastatepikkust inimõigustest möödavaatamise poliitikat. Kordan sama, mida oma eilses blogi sissekandes: Euroopa Parlamendis nagu ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarses assamblees otsivad kompromisse omavahel need (enamus) parteisid, kes hoiavad inimõiguseid au sees, sinna aga ei kuulu Euroopa Rahvapartei, kes alalhoidliku järjepidevusega likvideerib või vähemalt üritab kaotada inimõiguste kohta käivaid sätteid meie raportitest. Siin võiksin soovitada oma kolleegidel vaadata üle Euroopa mõttelised alused, Kopenhaageni liidulaienemiskriteeriumid, Euroopa Põhiõiguste Harta, Eesti Vabariigi põhiseaduse ja kõiksugu rahvusvahelise õiguse konventsioonid, mis puudutavad antud temaatikat.

Külaskäimisest Venemaale: mulle jääb mulje, et Eesti isamaalased on hakanud sotsiaaldemokraate süüdistama selles, et neile avanes võimalus Moskvasse minna, isamaalastele aga mitte? Tegelikult viibis Europarlamendi majanduskomisjoni delegatsiooni samal ajal Moskvas, kus oli ka neli konservatiivi. Mis veelgi huvitavam, kuuldavasti plaanib Euroopa Rahvapartei praeguste plaanide kohaselt sõita Moskvasse novembri alguses ja neid plaane tehakse ju ka samal ajal, kui Vene-Gruusia rahuplaani pole täidetud. Nii süüdistati meid asjas, mida nende endi tagatubades planeeritakse. Niisiis, sõnades üks ja tegudes teine suhtumine?

Ja viimaks soovitus oma kallitele kolleegidele IRList. Milleks segada antud vestlusesse Schröderit, kui konservatiivide ridades on end üleni naeruvääristanud Silvio Berlusconi?  Ja maailma kunagine hiigelšrööder Jacques Chirac?! Ka Angela Merkel on oma viimaste väljaütlemistega äratanud kahtlusi, kas tedagi ei paelu ärihuvid? Või parempoolsete palgal rammu koguv van der Linden, kelle ärihuvid tegelikult Marko Mihkelson ise paljastas. 

Huvitav on märkida, et kolleeg Marko Mihkelson on veel käesoleva aasta maikuus rääkinud Eesti-Vene suhete arendamisest oma blogi sissekandes, ta on teinud ettepaneku lausa Riigikogu tasandil suhteid vaagida ja arendada. See poleks loomulikult esimene kord, kui Eesti konservatiivid räägivad populistlikel eesmärkidel seda, mida arvavad, et rahvas kuulda tahab..

Schröderi suhetest Schulziga võib anda vaid oletusi, kuna viibivad samas parteis. See ei pruugi tähendada lähedasi suhteid, võtkem või IRL. Kas Markol on lähedased suhted endise siseministri ja Tallinna linnapea Jüri Mõisaga, kuna kuuluvad samasse poliitilisse perekonda? Ja kellele see korda läheks?

Minu samal teemal kirjutatud artikli “Schröderiseeruv Euroopa” võivad kolleegid ja huvilised leida Eesti Ekspressi Areenist, 04.09.2008. Lugeda saad siit

Eesti roll Saksa-Vene suhetes: kas naeratades või rusikaid vibutades?

Hea kolleeg ja Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson on leidnud, et jutt kriitilisest konstruktiivsusest Venemaa suunal on arusaamatu (http://markomihkelson.blogspot.com/2008/10/venemaa-mngib-saksamaa-kaardile.html). See on heaks ajendiks, et veidi selgitada.

Mihkelsonile jäi arusaamatuks minu öeldu Terevisiooni hommikuprogrammis möödunud reedel pärast seda, kui naasesin Moskva kohtumistelt Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni delegatsiooni liikmena. Mihkelsonile jäi arusaamatuks mõte, et Euroopa on järjest enam majanduslikult sõltuv Venemaast ning et see ei luba meil karmimaid meetmeid Moskva agressiivse välispoliitika ohjeldamisel. Sealjuures selgitab ta, et sama nädala esmaspäeval koos olnud IRLi välispoliitika nõukogu olla arutanud olukorda Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes ja leidnud üheselt, et seni, kuni ei ole täidetud Medvedevi-Sarkozy rahuplaani kõik punktid, ei ole alust ka näiteks koostööleppe läbirääkimiste taasalustamiseks, rääkimata siis võimalikest uutest viisalihtsustustest või muudest konkreetsetest sammudest.

Esiteks on hea kolleeg vääriti mind mõistnud, et me ei tohi kasutusele võtta karmimaid meetmeid Moskva suunal. Selgituseks ütlen, et minu arvates mitte me ei tohi, vaid meil pole eriti mõtet kasutada karmimaid meetmeid, mis piirduksid igal juhul vaid rusikate vibutamisega. Minu sõnumi sisuks oli mõjutada arenguid igal võimalikul viisil, mitte ainult seljatamise ja isoleerimisega. Majandussuhted arenevad tõusvas joones euroliidu ja Venemaa vahel ja siingi on vajalik meie rahulik mõjutamine ja kaasa rääkimine.

Usun, et igasuguste imperialistlike tendentside, inimõiguste rikkumise, ajakirjandusvabaduse piiramise jms suhtes saab olla vaid üksmeelne kriitika. Samas peame silmas pidama, et oma sõnadele saame kaalu lisada ainult juhul, kui meil on millega oma partnerit mõjutada. Venemaa oli vastu, et inimõiguste teemat puudutada EL-Venemaa partnerlusläbirääkimistel, aga just see on koht kus me saaksime selle teema tõstata kõige kõrgemal tasemel.

Ma arvan, et on olemas õigem „kolmas tee“, mida siiani pole käidud. Konservatiividest lauskriitikute taktikal näib puuduvat suurem siht, ja teisest küljest liigne ja ennastunustav valmidus koostööks (mida võib täheldada Tallinna linnapea leeris) ei kaitse ka mingil määral meie huve.

Peame leidma enestes pragmaatiku. Peame jääma endale tõeseks ja kritiseerima seal, kus eurooplastena näeme, et Venemaa liigub suunas, mis ei ole õige (imperalistlikud tendentsid, inimõiguste rikkumine). Ja samas peame pooldama konstruktiivset koostööd, mille kaudu saame oma sõnumi edasi anda nii, et sellel oleks ka mingi mõju. Venemaad nii nagu ka USAd võib süüdistada selles, et üritatakse jagada EL riike mitmesse leeri, et oma huvisid kaitsta nagu seda teevad paljud lugupeetud poliitikud. Aga usun, et selliseid huvisid tunnistades, võime kehtestada Euroopa ühist tahet paremini läbi kriitilise konstruktiivse koostöö, kui läbi isolatsiooni. Sotsiaaldemokraatide nimel võib öelda sedagi, et erinevalt konservatiividest on just sotsiaaldemokraadid tuletanud Venemaale meelde tema rahvusvaheliselt võetud kohustusi inimõiguste kaitsmisel. Teadagi on, vähemasti Euroopa Parlamendis kujunenud tavaks, et viited inimõigustele korjatakse alati resolutsioonidelt välja tänu Euroopa Rahvapartei survestamisele. Nii võiksid sotsiaaldemokraadid samuti hakata oma kolleege süüdistama inimõiguste eiramises?

Kas see nn “sõbralikum nägu” Vene-Saksa suhetes tähendab Eesti jaoks head või halba? Kui suurte eurooplaste eesmärgiks on Nord Stream, millega isoleeritakse ühtlasi euroliidu idapiir, siis pole tegelikult vahet, kuidas seda tehakse – kas naerulsui või rusikaid vibutades. Seda enam teadmisega, et Eesti pole Venemaa jaoks välispoliitiline prioriteet number üks – vastupidi aga küll.

Mis aga puutub boikoteerimisse: konservatiivid puudusid Euroopa Parlamendi – Venemaa riigiduuma ühisdelegatsiooni koosolekult, mida juhib tegelikult nende enda parteikaaslane hollandlanna Ria Oomen Ruijten. Oma seisukohtade selgitamiseks valiti hoopis teine tee – toodeti pressiteateid, kus sisuliste argumentide asemel õhutati emotisoonidel põhinevat vastuseisu. Karjutakse nö “aia tagant”. Irooniline, et Eestiski kirjutas meedia EP-Duuma kohtumisest ja pööras palju tähelepanu selle saadiku ütlustele, kes kohtumisel ise ei viibinud.

Samas on aga kuulda, et EP Majanduskomisjonilgi toimus möödunud nädalal (nädal pärast Brüsseli töösessiooni) väljasõit Moskvasse, mille delegatsiooni raames viibis sõidul ka neli konservatiivide liiget. Ehk on siingi tegu sarnase tendentsiga, et Euroopas räägime valijale ühte juttu, aga Moskvas käime nii kui nii.

Täiendatud 09.10.08: Minu arvamust “schröderismist” Euroopas saab lugeda SIIT.

1-4 september 2008 EP täiskogu istung

Sel nädalal toimus sügishooaja esimene Euroopa Parlamendi täiskogu istung. Erakorraliselt toimus see seekord Brüsselis, kus on täiskogu pidamiseks vajalik saal ka olemas. Strasbourgis kukkus augusti lõpus osa laest plenaarsaalis sisse ja kuna parandustööd võtavad aega siis tuli pidada istung seekord Brüsselis. Praeguseks on teavitatud, et ka järgmine istung, mis toimub septembri lõpus peetakse Brüsselis.

 

Üheks olulisemaks punktiks istungil kujunes loomulikult Venemaa-Gruusia konflikti. Esmaspäeval pärast erakorralist valitsusjuhtide koosolekut Brüsselis toimus arutelu ka Euroopa Parlamendis, mis kestis oodatult hiliste õhtutundideni.

 

Arutelul osaledes rõhutasin, et seoses erinevate arusaamadega Gruusias toimunust, on oluline moodustada sõltumatu rahvusvaheline komisjon. Erakorraline Ülemkogu koosolek on  aga tunnistuseks, et Euroopa Liit suhtub tõsiselt oma regiooni stabiilisusesse.


Euroopa Parlamendi välisasjade komisjon pidas tegelikult juba 20. augustil erakorralise koosoleku, kus osales ka Prantsusmaa eurominister Jean-Pierre Jouyet ja Gruusia välisminister Eka Tkeshelashvili ning seal otsustati ka selleteemaline resolutsioon koostada.

 

Resolutsiooni hääletus täiskogul toimus kolmapäeval ja vaatamata eriarvamustele arutelu ajal, näitas suur häälteenamus Parlamendi tugevat toetust Gruusiale selles konfliktis. Arutelul esitatud arvamused, et Gruusia on konfliktis süüdi ja selle algataja resolutsioonis ei esine. Vaata lisaks siit.

 

Teine oluline punkt üldkogul puudutas EL sanktsioonide raportit. Parlamendi täiskogu hääletas raportit, mis puudutab EL sanktsioone ja nende rolli ELi välispoliitilikas. Kirjutasin sellest pikemalt varasemas sissekandes.

Lõpetuseks mainiks ka arutelu Euroopa “sotsiaalpaketi” teemal. Nimelt esitas Euroopa komisjon kauaoodatud paketi juulis ja esimene arutelu, mis jäi küll välispoliitiliste teemade varju, toimus parlamendis sel nädalal. Eraldiseisvate eelnõudena on paketis sisalduv kindlasti vajalik. Jääb aga küsitavaks, kas Komisjon on pakett kokkuvõttes ikka on piisavalt ambitsioonikas ja kas sellel on piisavalt meetmeid, et lahendada probleeme, mis on tekkinud majandussurutise tingimustes.  

EL sanktsioonide poliitikast

Viimaste päevade valguses on suure tähelepanu saanud Euroliidu (Euroopa Ülemkogu) võimalikud sanktsioonid Venemaale Gruusia ründamise eest.  Selles suhtes on ajaliselt kokku langev Euroopa Parlamendi täiskogu homsel istungil hääletusele tulev raport, mis annab hinnangu sanktsioonidele, mis moodustavad olulise osa ELi inimõiguste poliitikas ning välispoliitilises tegevuses. 

Olgugi, et Vene-Gruusia konfliktis sanktsioonideni ei jõutud, rääkis võimalikest Venemaa-vastastest sanktsioonidest Prantsusmaa välisminister ja praegune Euroopa Liidu eesistuja Bernard Kouchner isegi oma Euroopa Parlamendile suunatud kõnes pärast Ülemkogu ametlikke järeldusi. Ilmselt ikka seetõttu, et sanktsioonide küsimuse vastu tunnevad huvi paljud eurooplased: näiteks Poolas korraldatud arvamusküsitlusest selgus, et enam kui pooled poolakad oleksid soovinud Lõuna-Osseetia konflikti pärast Venemaale majandussanktsioonid kehtestada. Santsioone nõudsid ka mitmed Euroopa Parlamendi saadikud.

Venemaa eksperdid aga kahtlesid sanktsioonide kehtestamises, kuna EL-i liikmete vahel on selles küsimuses palju lahkarvamusi ning Euroopa on Venemaast energeetiliselt sõltuv. Ja neil oli õigus.«Jumal tänatud, terve mõistus võitis,» olevat kiitnud enesekindel Vladimir Putin, kuuldes Ülemkogu otsusest sanktsioone mitte arutada.

Gruusia enda ootused Euroopa Ülemkogule olid need, et erikohtumisel karistaks Euroopa Liit Venemaa poliitilist juhtkonda ja mõistaks hukka Venemaa sissetungi Gruusiasse, kuid ei seaks piiranguid sealsele rahvale. Siit tuleb üks sanktsioonide põhiprobleeme, et karistades režiimi, ei saaks inimesed sellest topeltkaristust, kes niigi rasketes tingimustes.  Oleme ju raske olukorra tunnistajaks mitmel pool maailma, mis tekkinud just liiga järskudest, või lõpuni läbi mõtlemata sanktsioonidest. Küsigem, millistes tingimustes kuubakad või inimesed Myanmaris?

Selles valguses on olulised ka sümboolse ja vähem praktilise iseloomuga sanktsioonid, nagu näiteks Usbekistanile pärast Andidžoni tapatalgut seatud relvaembargo ja viisakeeld tippametnikele.  Sest see on Usbekistani presidendile suunatud häbiplekk, millest ta ilmselt püüab iga hinnaga vabaneda. EL-i hukkamõistvast suhtumisest teadis rääkida isegi üks Taškendi taksojuht, nii et asi on üldteada ja meil pole vaja kahelda sümboolsete sanktsioonide tõhususes. 

Sanktsioonide tõhusus sõltub võrdluskriteeriumidest

Mis tahes sanktsioonide tõhusus sõltub neid rakendavate riikide üksmeelest. Probleem, millest meil tasub täna Euroopa Liidu inimõigustavade ja –poliitika puhul rääkida, on nimelt võrdluskriteeriumid. Kui santsioonid seatakse, on alati vaja kehtestada ka võrdluskriteeriumid- ehk siis KUIDAS, või MILLAL ja MIS tingimustel sanktsioonid lõpetatakse.

Võtkem seesama Andidžon: seatud on esimest korda sanktsioonirežiimi seisukohast positiivsete meetmete poliitika mehhanism, mis tähendab pooleaastast tsüklit, mille käigus ei rakendatud sanktsioone ja jäeti Usbekistani režiimile kuus kuud aega rea inimõiguste kriteeriumide täitmiseks. Vastasel juhul taastatakse sanktsioonid. Peagi peaks saabuma aeg selle meetodi tõhususe hindamiseks.

Siit jõuangi järgmise tähtsa punktini, mille raport tõstatab: sanktsioonide efektiivsuse tõstmiseks moodustatakse ekspertide grupp, kuhu kuuluvad inimesed on spetsialistid ja sooritavad antud teemal lisauuringuid MILLISEID sanktsioone, MILLISEL ajahetkel kohaldada. Samuti peab see grupp oskama seada võrdväärseid võrdluskriteeriume, ning jälgima, et ka nendest kinni peetakse.

 

Loe siit lisaks Euroopa Parlamendi raporti eelnõud, mis räägib sanktsioonide mõjust osana ELi tegevusest ja poliitikast inimõiguste valdkonnas.

Mida näitas eilne Ülemkogu kui arutas erakorraliselt Gruusia küsimust?


Mida tegelikult saavutati?

Vene meedia suhtub ELi eilsetesse otsustesse kui Venemaa võitu, mis on osaliselt põhjendatud, sest päris  sanktsioone neile kaela ei mõistetud ning ähvardavas toonis kirjadele riigipead oma allkirju ei andnud. Agressiivset poliitikat viljeleval Venemaal on raske aru saada sellisest stiilist.

Mida Vene lehed ei kipu ega ka ilmselt oska hinnata, on see, kui palju toimunu tegelikult lähendas Euroliidu seisukohta Venemaasse suhtumisel. Siin soovingi avaldada arvamust, et isegi kui ei saavutatud päris sellist tulemust, mida võinuks ehk loota, esines eile kokku tulnud Ülemkogu Euroopa ühtsel rindel küllaltki enesekindlalt.

1) Eesistujamaa poolt erakorralise Ülemkogu kokkukutsumine annab mitu positiivset märki isegi siis, kui tema lõpptulemus või järeldused ei tule kõige karmimad. Eilne Ülemkogu oli tunnistuseks, et Euroopa Liit on reageerimisvõimeline ning et suhtume tõsiselt oma regiooni stabiilisuse jagamisse oma liikmesriikide, kuid ka naaberriikidega. 

2) Ülemkogu tunnistas oma järeldustes, et liikmesriigid on ühtsed oma väärtuste, põhimõtete kaitsmisel; üheselt mõisteti hukka Venemaa sõjategevus Gruusia vastu. Liikmesriigid on veendunud, et teise riigi piiride jõu alusel muutmine ei lähtu rahvusvahelisest õigusest ning nõuab ühehäälset hukkamõistu. Ülemkogu kohtumise kokkuvõttes mõistavad ELi liikmesriigid hukka ka Venemaa presidendi otsuse tunnustada mässuliste Abhaasia ning Lõuna-Osseetia unilateraalselt välja kuulutatud iseseisvust. 

3) Mõistame ühtselt, et Gruusia sõjaga on tehtud muudatus rahvusvahelisse julgeolekuarhitektuuri. Et Euroopa ühtne julgeoleku- ja kaitsepoliitika, nagu muidugi ka ühtne välis- ja julgeolekupoliitika oleksid edukad, on vaja Lissaboni leping ratifitseerida, mis omakorda tähendab seda, et peaksime leidma kiire väljapääsu institutsionaalsest kriisist, mis Euroopas hetkel maad on võtnud alates möödunudkevadise Iiri referendumi läbikukkumisest. 

4) Rohkem kui varem on küsimuse all sarnased piirkonnad, näiteks Ukraina ja Moldova küsimus ja siinkohal muutub aktuaalseks nendega lähem partnerlus. Nagu ütles ka eesistujamaa esindaja, näitab tänane Ülemkogu, et Ukraina ootab kiireid tulemusi meie partnerluskõnelustest; tänane Ülemkogu vihjab kahe riigi koostöö kiirenemisele ja tõhustumisele. 

5) Euroopa Liidu juhtide erakorraline kokkutulek tõestab, et meie suhted Venemaaga ei tohi jääda samaks viimaste sündmuste valguses, mis on suureks muutuseks võrreldes varasemaga, kui jätkati äritegevust vaatamata poliitilistele väljakutsetele või Euroopa kodanike vaadetele ja ootustele. Selles suhtes on Euroopa Liit vana dilemma enda jaoks veelgi teravamalt sõnastanud: milliseks kujuneb meie energiasõltuvus? Millised on alternatiivid.  

Ühe asja tooksin veel välja Poola välisministri Radoslaw Sikorski vastusest eilselt German Marshall Fund’i  debatilt “The War in Georgia and Relations with Russia: What Happened and What Now?”, millest võtsid osa lisaks Gruusia peaminister, USA ning Saksamaa esindajad ja Venemaa suursaadik Euroopa Liidu juures, Vladimir Tšižov:

 

“Venemaa on suurim riik maailmas, kes teeb mida tahab. Ja seetõttu on meie ülesandeks tegeleda sellega, mis ON meie võimuses. Üheks selliseks on viisarežiim”. Välisminister tegi antud sündmuste valguses üleskutse Euroopa Liidule naasta Poola-Rootsi idadimensiooni (poliitika) juurde.

 

Gruusia arutelud Euroopa Liidu institutsioonides kuvavad vaikset, küll mitte järsku suunamuutust Venemaa teemal ning ma poleks pooltki nii pessimistlik Euroopa välispoliitiliste hiiresammude üle, kui enamus meedia paistab resümeerivat.

Gruusia teema Euroopa Parlamendis

Kuigi võiks arvata, et kodanike poolt valitud Euroopa Parlamendi liikmed on vabamad “reaalpoliitikast” ja lähtuvad enam ideaalidest, tuleb tõdeda eilsete arutelude järel, et riikide valitsusi esindav Euroopa Ülemkogu oli oma seisukohtades ühtsem kui parlament. Kindlasti mängib siin rolli ka informeeritus ja vene propaganda ning see, et saadikuke hulgas on enam äärmusi, mis valitsustes sedavõrd tooni ei anna. Parlamendi ühtsuse proovikiviks saab homme hääletusele minev resolutsioon. Arutelu näitas, et paljude jaoks algasid sündmused Gruusias alles 8. augustiga ja president Saakašvili rünnakukäsuga. Kahjuks on palju neid, kes ei tea sündmuste ajalugu, ega taju Venemaa imperialistlikke ambitsioone. Või vähemalt keeldub neid tunnistamast.

Seetõttu on eriti oluline, et lisaks rahuplaani täitmisele, rahvusvahelistele rahuvalvajatele ja vaatlejatele ning praktilise abile, korraldataks toimunu osas rahvusvaheline uurimine. Võimatu on taastada usaldust ilma välja selgitamata, mis tegelikult juhtus. Ja partnerluse jätkamisest ükskõik kumma poolega  ilma usalduseta pole mõtet rääkida. Just nimelt usaldus, aga mitte hirm on partnerluse aluseks. Tõsi, seni nõuab Venemaa respekti vägivallaga.

Näen ohtu, et võib juhtuda samamoodi kui Karjalaga.  Mõned aastad tagasi käisin  Karjala pealinnas Petrozavodskis, kus ajaloo muuseumis rääkis giid tõsimeeli sellest, kuidas 1939.a. Soome Venemaale reeturlikult kallale tungis!?

 

%d bloggers like this: